Võttes vastu möödunud talvel oma sünnipäevakinki Eesti Ulmeühingult Krokodilli Klubi pisikesel laval, ei osanud ma uneski näha, mida see endaga kaasa toob – nimelt oli kingiks pressipääse WorldConile Helsingis. Kõlas see hirmus tähtsalt ja ehk isegi veidi hirmutavalt, seda enam, et mul polnud toona sellise sündmuse olemasolust vähimatki ainu. Alles see oli, kui käisin esimesel Estconil ning sain teada, et põhjanaabrite man on olemas selline asi nagu Ropecon. Oo õnnis teadmatus!

Aeg veeres omasoodu, kool sai läbi, tuli suvi ning hakkas liginema WorldConi nädal. Suvega tekkinud laiskus oli veel kontides ning tahtmist nädalaks seiklema minna nappis. Sõna aga oli antud, tuli minek ette võtta. Esmaspäeval, 7. augustil pakkisin kodinad kokku ja jooksin rongi peale, tellisin hajameelselt pileti Tartu ning kulgesin Lilleküla poole. Õhtul vaatasime Mirjami juures veelkord viimast GoT osa, mida Johhannes näinud ei olnud. Pärast seda tegime väikse moedemo. Mirjam näitas oma planeeritavat coni kostüümi väga uhke jakiga, minule aga jäi silma rõngassärgi hunnik. Mirjam tsurkas selle selga, sale nagu ta on, arvasin et noh, mulle see nüüd küll selga ei lähe – tegi ta selle ju enda mõõtude järgi. Mirjami mahitusel proovisin seda ikka selga ja avastasime, et see istub mullegi päris hästi – muidugi tuleb see conile minekuks selga panna! Ma olen ikkagi ju eestlane – aegade algusest saati naabrite man sedaviisi käidud! Muidugi leidis Mirjam mulle veel vöö koos mõõgaga, sobiva pauna ja õlakoti ning üks Eesti sõjard oligi valmis Helsingit vallutama. Hurrdurr!



Saabus teisipäev, 8. august. Enne laevale jõudmist oli veel tarvis Mirjami korterivõtmed vanemate postkasti sokutada ja poest käsitööõltsi hankida, Artole. Sikutasin rõngassärgi selga ja säädsin minekule. Asjad aetud, avastasin et – ohhoo, laevale jõudmiseks on mul aega pool tundi. Bussiga oleks läinud veidi rohkem kui pool tundi, tuli takso tellida. Tartlasena tunnistasin ainult üht taksofirmat – Elektritaksot. Taksojuht, nähes hambuni relvastatud kundet, küsis lustakalt „Noh, suurem lahing tulemas?“ Otse loomulikult veeres jutt WorldConile, Eesti ulmele ja Reaktorile. Soovitasin muidugi soojalt Saladusliku tsaari lugeda. Jõudsin laevale ilma rohkemate sekeldusteta, oli täitsa vahva üle pika aja laevaga sõita. Värske õhuga harjunud maalapsena ronisin kohe kõige ülemisele tekile ja nautisin tugevat tuult kuniks külm hakkas, pärast mida tegin omale koridorinurka pesa, keerasin rõngasse ja lasin silma looja. Helsingisse jõudes üritasin mõned hetked tulutult aru saada, kus kuradi kohas need tolkinistid kogunevad. Mirjam õnneks teadis ja läbi häda jõudsin Big Marketile ehk Sadamaturule, kus oma suureks rõõmuks ja kergenduseks kohtusin teiste ulmikute –Mirjami, Oja, Metsavana ja Ovega. Leidsime esimese „vesipussi“ Suomenlinna, mis oli ilmselgelt mingi turistikas oma kirvehinnaga. Aga noh, piletiputkas olid ilusad näitsikud ja müüdud me olimegi. Lõbus oli see retk Suomisaarile, rüüpasime õllemärjukest ja naersime nii, et vatsad kõveras. Suomenlinna jõudes jäi Metsavanale silma allveelaev, muidugi tuli ka sealt läbi käia. Pileti hind oli muidugi päris paras kirves, laev ise nägi tublisti pisem välja kui mede Lembitu, mistõttu see paat mind väga ei erutanud. Jäime siis Ojaga kahekesi teisi ootama. Said teised oma tiiru tehtud, suundusime edasi tolkiniste jahtima. Tee peale jäi sõjamuuseum, kuhu teised oma laevapiletiga sisse said, meie Ojaga jätkasime jahti. Jõudsime oma otsingute otsapidi praamisadamasse, kust ekslevaid meid püüdis kinni Gilderich. Mees teadis kõike – kust leiame tolkinistid ja et peatselt randub Rätsep. Jäime siis seltsis Rätsepa ootama, mul võttis nälg juba kergelt silmanägemist, õnneks terendas helges tulevikus piknik, kus ehk on rohkem süüa kui minu must leib ja suitsujuust. Pidime veel ootama, mil kõik potil käivad ja Rätsep poest läbi hõljub ja siis – kõik see mees piknikule!



Piknikul oli oodatust rohkem süüa, isegi Jägermeistrit ja Salmiakkit ja oo kui head habanero kastet ja pipramoosi ja...kõht sai täis ja tuju muutus äkitsi väga heaks. Väga juttu ei julgenud kohalolijatega teha, suure mugimise kõrvalt sai ühtede poola poistega juttu tehtud – tuli välja, et ma olin neile hommikul laeva pääl silma jäänud - rõngassärk ikkagi. Paraku pidin ma enne kui pidu otsa sai, tõttama Arto ja Catia juurde, enne kui päris öö peale tuleb. Ööbisin nende juures Malminkartanos. Jõudnud rõngassärgis nende mano, Arto kommenteeris: „Ega see kuritegevus meil nüüd nii suur ka pole.“

Päeva märksõna: Eesti Ulmehigi: Ove päev otsa kantud Reaktori särk, mis pidi kellegi teise ulmehuvilise särgiga vahetusse minema.

Kolmapäev, 9. august – WorldConi avapäev. Malminkartanost Messukeskusesse ei olnud rongiga eriti pikk maa, 15 mintsa. Pererahvas pidi juba kümneks tööl olema, mistõttu ei olnud mulgi pikka pidu, sättisin end ka minekule. Arto pakkus mulle küüti, kuna Messukeskus jäi tal tee peale – mulle oli see esimene kord lahtise Mazdaga sõita, sõit oli seda erilisem, et see oli toodud Šotimaalt ja rool oli paremal pool. Autoga oli kaasa tulnud ka auto müünud vanamemme surnud taadi soni, mida Arto sõites alati kandis.



Kuna oli varajane hommik – seier näitas ühteteist, siis teised ei olnud veel jõudnud. Eelmisel päeval selgus kurb tõsiasi, et me ei saanudki pressipääsmeid. Vapper seltskond ei olnud end sellest heidutada lasknud ning pidime piletid nüüd hankima. Mina aga ei olnud see, kes käseb, poob ja laseb, seega ei jäänud mul muud üle kui oodata teisi. Kondasin ilma piletita kõikvõimaliku piirkonna ehk fuajee läbi, võtsin oma lambanaha ja sättisin end Messukeskuse hoovil istuma. Otse sepapoiste vastas, sest kurat need poisid nägid head välja ja ilus oli vaadata musklis tätoveerituid poisse tõstmas raskeid asju. Istusin sääl ja vaatasin, nosisin kommi ja üks hetk hakkas kõrvalolev neiu minuga kõnelema, küsis kas ma ootan sepiste töötuba. Heh, nagu üks tüdruk teisele, ütlesin nii kuidas asi on. Neiu nimega Satu, hakkas naerma ja juttu jätkus kauemaks. Vahepeal tulid ta sõbrad, käisime kaemas sepapoiste müügilauda, kohtusime fuajees taas ning jõudsime järjega ilma särgita Jason Momoani. Tähevärav Atlantis. Kuna meil kellelgi veel väga õiget aimu ei olnud, mida teha, siis läksime koos edasi.



Lõpuks jõudsid ka teised kohale – kell oli tiksunud üks täis, ning piletid said hangitud, tahtsime avamistseremooniale minna. Otse nina all aga pandi uksed kinni – kohad täis! Mõruda meelega läksime tagasi trepile, mis kujuneski Eesti ulmegängi kogunemiskohaks. Kasutasin vahepeal tekkinud hetke kaelasildi täiendamiseks ja piletiga kaasa saadud nännikoti uudistamiseks. Muidugi suutsin ma oma silti täiendava karukleepsu valetpidi kleepida, aga – nupukad nagu me oleme, paar ümmargust Reaktori kleepsu ja nagu uus!

Ega sel päeval ühelegi paneelile ei jõudnudki, sai näitustesaalis ringi konnatud, kommi söödud ja igast nänni kokku krabatud. Kaubahallis oli müügil igast manti, leidsin sealt ka omale päevikupidamiseks vihiku – kaane pääl liikuv Super Mario pilt. Muidugi tahtis Catia õhtul seda nähes ka omale sellist, minu missioon neljapäevaks oli talle see tuua. Nänni oli seal müügil veel igat sorti – alates särkidest kuni teise ringi raamatuteni. Mirjam leidis omale sealt kohe ühe üüberlaheda vöökoti ning punasemummulise seljakoti, mis läks tema musta- valgemummulise kleidiga imehästi kokku. Möödaminnes sai tehtud maskotist jääkaruga pilt, mis viis meid aaretejahile – saime näitusesaalist lehe, kuhu tuli koguda kuus templit, igaühe sai erinevate sooritatud ülesannete eest. Ülesanded olid maru lihtsad – näiteks osta raamat ja ütle, miks sa seda väga lugeda tahad või mine ja nikerda omale käsitöönurgas üks asi või õpi ära üks sõna võõrkeeles. Üks ülesanne oli saada tempel kostüümikandmise eest – selle sain ma kohe nagu naksti – kandsin ju ka täna rõngassärki ja mõõka vööl.



Õhtul hotellis, kuhu ma oma rõngassärgi ülejäänud päevadeks hoiule andsin, oli väga mõnus kuulata Metsavana ja Rätsepa arutelu Eesti ulmeskene väiksuse võlude ja valude üle.

Väljavõte coni-päevikust. „Estonian crew on lahe! Mis siis, et joovad (mitte kõik) sitaks. See on väga maru, kuidas ühest mõttekäigust saab alguse väga pikk (perverssete, vasaku suunaga at least) naljade rida. P.S. Metsavana on legend – Coni suveniiriraamatus on tast ka kirjutatud.“

Neljapäev, 10. august. Hommik möödus äärmiselt aeglaselt nagu tigu mööda märga heinakõrt. Kuna teised ei olnud veel jõudnud, kondasin erinevate väljapanekute vahel, nosisin kommi ja jutustasin inimestega. Jaapanlaste ulmeskenet tutvustava leti juures leidsin sain pihku tasuta jagatava inglisekeelse koomiksi, kiitsin muidugi kohe joonistusstiili ja kaane koloreeringut. Puhtjuhuslikult oli ka autor seal, kellelt ma kohe muidugi ka autogrammi küsisin. Sain ja mitte lihtsalt autogrammi – lisaks sellele joonistas ta mulle ka pildi. Oi, ma olin õnnelik!

Pärast seda leidsin kaubahallist ühe väga huvitava ja andeka köitja, kellel olid väga kaunid märkmikud. Jutustasime pikalt nii köitmisest kui nahaparkimisest. Kunstinäituse vaatasin ka üle – oksjonile oli pandud väga ilusaid töid. Maru palju vantsimist oli, on Messukeskus ju suur, ilma Satuta oleksime eile üsna eksinud olnud. Oma eksirännakutel jõudsin lõppeks lauamängude tsooni, kus esimeses ettejuhtuvas lauas oli pooleli üsna huvitav mäng. Mängulauale olid ritta säet nii laevad kui rongid – tegu oli „Ticket to Ride“ mingitsorti editioniga. Mingi hetk tüdinesin sellest, ehk sain mängu süsteemist aru, ning kondasin edasi.



Möödusin oma rännakul ka härra Martinist ning jõudsin otsapidi käsitöönurka. Sobrasin seal lauapealsetes materjalides ning leidsin tülli, siidi, pitsi. Tundsin end Mirjami alusseelikust väga inspireerituna, ehk tahtsin kah omale sellist seelikut. Kui olin kõik materjalid välja otsinud, tegin kiire kõne Mirjamile, kes mulle asjalikke nõuandeid peoga kuhjas. Mingi hetk tuli ta ka ise kohale, tegi mulle joonised ja nii mu päev möödus – seelikut õmmeldes. Sain kaks esimest tüllikihti kokku õmmeldud, samuti pealiskanga.

Tänaseks oli meil Arto ja Catiaga kokku lepitud saunaõhtu – kuis siis eestlane ilma saunata hakkama saab, olgu ta hambuni relvastatud või mitte! Õhtu oli äärmiselt mõnus, meil oli mitmeid ühiseid teemasid, alates koomiksitest kuni eluliste juttudeni välja.

Reede, 11. august, ehk kõige asjalikum päev üldse. Täna ei oodanud Tuhkatriinut enam keskööl kõrvitsaks muutuv tõld. Catiale tuli kaugelt Portugalist külla ema, mistõttu pidin leidma omale öömaja mujalt. Kaasulmikutel oli sellele lahendus – põrandal on meil ruumi küllaga! Sobib, egas ma miski papist tehtud mutt pole!



Hommik algas rapiirivehklemise töötoaga, toimus see Messukeskuse hoovis, mistõttu mahtus sinna rahvast lahedalt. Vanamees, kes seda läbi viis, oli igavesti vägev – pikk, halli habeme ja õllekõhuga. Kuna rapiirivehklemise tehnika ei ole päris minu koogitükk - meeldib mulle kahekäe mõõk rohkem, jätsin nad sinna torkama ja liitusin Mirjamiga.

Esimene paneel, mida kuulama läksime, oli tõlkimise teemal. Pärast seda läksid meie teed lahku – tema tõttas Tolkieni teemalisele viktoriinile, ning mina kuulama paneeli „Mütoloogia ulmes“. Seal oli ühe lektorina kolmest noor islandlane, kes mainis saarel toimuvat IceConi – kel selle vastu huvi, tulgu ja küsigu pärast loengut. Jututeema oli huvitav, käidi läbi tuntumad ulmeteosed ning neid läbivad mütoloogiad ja jõuti järeldusele – ühe mehe uskumused on homme kellegi teise religioon. Pärast paneeli võtsin otse loomulikult Einaril nööbist kinni ja küsisin IceConi kohta. Tutvustasin end muidugi, rind uhkusest kummis, Eesti Ulmeühingu saadikuna ja kõnelesin Estconist, WorldConi suveniiriraamatust leitavast ning sellest, et kaks väikest riiki võiksid ulmeteemal koostööd teha. Oli ju Island ikkagi esimene riik, kes Eesti iseseisvust tunnistas. Tuli välja, et nendegi ulmeskene on pisike nagu meil, toimus neil alles esimene con, ning veebileht on loomisel. Mul on nüüd aasta aega raha koguda, et 2018 IceConile minna.
Kell kolm sain kokku oma isaga, keda polnud hea mitu aastat näinud, veetsime mõnusa pärastlõuna ja oh üllatust – ka tema on tõsine ulmefänn, kursis nii Eestist kui mujalt pärineva ulmega. Muidugi kutsusin ka teda tulevasele Estconile ja Eesti Ulmeühinguga liituma.

Pärast seda sai tagasi Messukeskusesse mindud, kus sai kambakesi mindud õhtusele loengule teemal vigastused. Esinejad olid väga lustakad, tehes surmtõsiselt nalja väga morbiidsetel teemadel. Näidati elulisi pilte nii kuulihaavadest kui ka teistest katkistest inimestest.



Õhtu läks edasi jaapani peoga – lõpuks ometi sain ma ulmikutega koos õlut juua ja ringi kakerdada! Jaapanlased olid kätte võtnud ja keldris oleva sauna kuumaks kütnud – pea nädal aega ilma saunata olnud eestlastele mõjus see kui punane rätik härjale – mitmed meist võtsid ürbid ült ja läksid lavale. Mina kaasaarvatud. Lisaks eestlastele leidsime sealt eest ka soomlasest rokipeeru Antti ja paar austraallast. Sujuvalt veeres jutt Eesti regilauludele ja otse loomulikult sai üks neist minu juhtimisel ette võet – „Pirko“ tsuhka-nuhka-hoodiridirallat laulsid üsna pea kõik kaasa. Saun jäi õite üürikeseks, kell kaksteist pandi uksed kinni, mistõttu võtsime koos kahe soomlasega ette matka teispoole Messukeskust, kus meid ootas Spiriti auto koos rohke alkoholiga. Täiendasime õllevarusid ning kakerdasime lähedalolevasse, teistele juba tuttavasse metsatukka. Sääl ootas meid ees hiiglaslik kivi, kuhu säädsime oma laagri püsti. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks ka punklaule, sest avastasime Metsavanaga jutustades ühised lemmikud õndsatest noorusaegadest ning muidugi tuli üles otsida nii Velikije Luki, J.M.K.E. ja teised vanad-hääd artistid ja nende lugudele kõvasti kaasa laulda. Õnneks oli Spirit end lisaks piisavale kogusele alkoholile varustanud ka korraliku mölakastiga. Spiritile tuleb külla minna, punklugude kollektsiooni kopeerima, Taaga kontsertile ma kurat ei jõua.



Laupäev, 12. august.

Ärkasin Gilderichi toas, ega ei mäleta küll kuidas sinna sain – aga kuna tal üks vaba voodi üle oli ning valik oli kas see või põrand, siis otseloomulikult hõivasin selle ilma pikemalt mõtlemata. Peesitasin hommikul ikka mõnuga – terve nädala olin pidanud kaheksast ärkama ja no ei ole ma lõoke, vaid va öökulli rajakas, magaks kõik päevad maha kui vähegi saaks. Magasin seni kuni päike peesse paistma hakkas ja palavus hingematvaks muutus. Kobisin siis üle koridori naabrite manu, kes veel kõik hambad laiali põõnasid. Öö või õigemini hommik oli olnud varajane, mil lõpuks metsast kivi pealt koju jõudsime.

Päeva märksõna oli taas tõlkimine, paraku oli see paneel ka ainus kuhu jõudsin. Poole kõrvaga loengut kuulates mõtisklesin, kui palju ikkagi on Eesti ulmet inglise keelde tõlgitud. Olime kambakesi WorldConil teinud korralikku lobitööd, tutvustanud ja tutvunud ulmikutega nii Poolast, Soomest, Austraaliast, Islandilt ja mujaltki. Paberkandjal välja antud peotäis Reaktori erinumbrit läks nagu soe sai, samuti kleepsud, Reaktori logoga kondoomi ei tahtnud küll üks eakas ulmehuviline vastu võtta, arvas et meil läheb seda rohkem tarvis. Metsavanaga hiljem Eesti ulme tõlketeemat arutledes jõudsime koos järeldusele, et tõsi – on teist ikka liiga vähe tõlgitud ja peaks asja rohkem ette võtma. Võetagum!



Tänasega täienes meie seltskond – hommikul maabus Makke, samuti liitus mingil hetkel meiega Pronto. Meid oli Messukeskusesse kokku kogunenud juba päris paras punt, õhtul tegime ühispildi koos Juha ja veel paari soomlasega. Juhaga kohtumine oli meeleolukas – nagu oleks kauakadunud venda näinud. Soetasin talt Soome õudusjuttude kogumiku – allkirjadega ja puha. Jääme Olliga pikisilmi ootama, mil ta elektrikandle kasseti välja annab.

Õhtu Gilderichi numbritoas seltsis teiste ulmemorskadega möödus äärmiselt meeleolukalt. Gilderich laotas uhkusega laiali oma nädalase ulmeraamatu saagi kohalikest antikvariaatest – seda oli päris paras virn.

Episood õhtust. „Makke oli endale juba põrandale pesa teinud, peesitas sääl siis mõnuga. Järsku tuleb uksest sisse noor härg Metsavana, rabab trussarites Makkel koivast kinni ja kukub akna poole marssima. Nii nad seal siis hullasid – kaks ulmemorska, üks teisel koibapidi pihus, tulevad ei tea kust ja lähevad ei tea kuhu.“

Pühapäev, 13. august, viimane päev. Tahtsin omale soetada jaapanlaste õudusjuttude kogumikku, seega käisin veel korra jaapanlaste laua juurest läbi. Seda, mida otsisin neil ei olnud, küll aga leidus neil muud põnevat kirjandust. Pärast pikka piidlemist võtsin ühe kõige paksema inglisekeelse kogumiku pihku ja küsisin: „Palju maksab?“ Vastuseks sain, et võta – see on viimane, mistõttu anname selle niisama ära. Olin taaskord sigaõnnelik! Viimaste päevade asjalikkus oli mind innustanud ka selgi päeval usin olema, ning nii ma sättisingi end päeva esimesele ja viimasele paneelile: „Lost in mistranstlation“. Tegu oli väga populaarse loenguga, õnneks oli ka saal suur, mahtusime kõik ära. See loeng oli väga mõnus kirss tordi peal, võtmaks kokku kogu läbielatut nädalat.



Viimase päevaga jõuamegi kokkuvõtteni. On minu silmade eest rebitud nüüd ulmekae, olen saanud nägijaks, kui lai on ikkagi ulmevaldkond. Aimasin seda, sest jutte olen ikka kuulnud, üht-teist silmanud, aga nüüd – olen saanud nägijaks! Worldconi tulemusena sain ma ikka kõvasti targemaks nii ulmekirjandusest, nii tõlkimisest kui ka erinevatest conidest mujal riikides. Üks huvitav tähelepanek kogu ürituse kohta oli see, kui vaikne see ikkagi oli. Üks kohvik Hispaanias toodab ka kordades kõvemat lärmi kui kogu con. Mirjamiga arutades jõudsime järeldusteni, et tegelikult on ju kõik siia kogunenud seltskond päriselus need inimesed, kes on pigem tagaplaanil ning omaette. Tegelikult olen ka mina ekstraverdist introvert, üsna sageli on olukordi, kus suhtlemine võõrastega on pigem piin kui rõõm. Seal aga olin kui kala vees, uut ja huvitavat inimest nägin – teeme juttu, kõnele mis on sinu lugu! Oli päris mõnus äratundmine kohata omasuguseid „nohikuid“, kes hoolimata oma võimalikest tavaelulistest suhtlemistakistustest seal vabalt üle said – kõigiga sai väga lihtsalt ja mõnusalt jutule, kõik olid positiivsed ja kuradi põneva jutuga. Ma väga nautisin neid vestluseid, neid õhtuid, neid loenguid – mõnus! Kindlasti tahan ma veel mõnele taolisele conile minna, järgmise aasta Island on mul „peab minema“ plaanis.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.4960)