Tänaseks päevaks juba natuke rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, täpsemalt 11. augustil 1947 sündis ameerika lavastaja, stsenarist ja produtsent Stuart Gordon.

Loomulikult ei saa Stuart Gordonist rääkides mainimata jätta Dennis Paolit, Brian Yuznat ja Jeffrey Combsi. Dennis on paljude paljude tööde juures kaasstsenaristiks, sõber Yuzna mitme Gordoni filmi produtsent ja Combs mitme Gordoni filmi (pea)osaline. Ilmselt Gordoni kõige kuulsam film „Re-Animator“ (1985) (praktiliselt debüüt, sest see kõige esimene - „Bleacher Bums“ (1979) oli ühe varasema näidendi filmiversioon) ka kohe esimese näitena. Combs mängib siin Herbert Westi, kes ühe õnnetu lõpuga teaduseksperimendi tõttu on sunnitud kolima Ameerikasse ja oma haridusteed jätkama Miskatonicu Ülikoolis. Kui siit nüüd mõni nimi veel tuttav tundus, siis juhusliku pole siin midagi, Gordon ja Yuzna on mõlemad suured H.P. Lovecrafti loomingu austajad ning ei jäänud Gordonile sugugi mitte viimaseks rohkem või vähem Lovecrafti loomingul tuginevaks ekraniseeringuks. Nimetame nad kohe järjest ära - „From Beyond“ (1986), mis kannatab tugevalt selle all, et „Re-Animatoriga“ suhteliselt sarnase olekuga ja Combsiga peaosas film võtab end natuke liiga tõsiselt. „Castle Freak“ (1995) otse videolevisse paisatud slasher ameerika perekonnale Itaalias pärandatud lossist, millega kauba peale tuli üks koll, mille vähemalt üks stseen ka tänasel päeval törts räige tundub. Ning „Dagon“ (2001) mille peaosas on maneeridelt ja olekult õrnalt Combsi meenutav näitleja, kes sugugi ei taha endale saatuse poolt määratud iidse sugupuuga pruuti naida.



Nagu üks keskmine Lovecrafti sõber kindlasti teab, siis eriliselt suurte rahadega pole ühtegi mehe tööd filmilinale toodud. Mis reeglina tähendab visuaalse külje mõningast lonkamist. „Re-Animatoris“ näiteks toob üks stseen kassiga meelde Bela Lugosi, keda Ed Wood hiidkaheksajalaga võitlema innustab. Samas praktilised efektid, eriti „Castle Freakis“ on südantsoojendavad. Ja kuigi „Dagoni“ ajaks oli CGI juba valdav, siis nahad parkalitöökojas panid tunnustavalt noogutama. „Dagon“ on neist neljast ehk üldse kõige mõjusama atmosfääriga. Sest kui reeglina on Stuart selline laia joonega lavastaja, ses mõttes et keerukad karakterid ja peened sisupöörded pole tema jaoks, siis „Dagonit“ filmides suutis ta end vaos hoida.



Minul isiklikult on kõige rohkem kahju sellest, et mees ei suutnud ise end vaos hoida või keegi kõrvalt jalaga vastu maad lüüa just „Robot Joxi“ (1989) pärast. Film, mille üks stsenaristidest oli Joe Haldeman, keskendus kahjuks suuresti mechade kaklustele, sest nii Stuart soovis ja lavastaja käes on võim. Erinevalt Joe enda soovist, kes oleks tahtnud teha korraliku tõsise sci-fi, mitte sellise efektipõhise madina. Stuart ise on muide on pärast „Pacific Rimi“ (2013) linastumist kommenteerinud, et kui ta kunagi oleks „Robot Joxile“ järje vändanud, siis võitleksid seal robotid tulnukatega.



Meeldiv on aga tõdeda, et Gordoni karjääri teises sci-fi filmis „Fortress“ (1992) ta stsenariste ei seganud ja keskendus lavastamisele. Filmist endast on veidi pikemalt juttu mõned kuud tagasi Christopher Lamberti sünnipäevaloos.

Hea kirjanduse austajana on Gordon Lovecrafti kõrval ekraniseerinud ka E.A. Poe'd. 1991. linastunud „Pit and the Pendulum“, milles Lance Henriksen kehastab üleminkivisiitor Torquemadat. Munk läheb kauni pagariproua nägemisest kihku täis ja kannatavad kõik, kes natukenegi ta piinakambri lähedusse satuvad. Tegelased on natuke üle võlli, aga pendel on aus ja auk ka.



Mainin siin ära ka kaks filmi, mida reeglina Stuart Gordoni loomingust rääkides ei puudutata. „Dolls“ (1987) ja „Space Truckers“ (1996). Esimene tundus selline vanemale koolieale suunatud hoiatusfilmina, mis juhtub siis kui sa enda sisemisel lapsel surra lased (tulevad Barbarellast tuttavad nukud ja saab toimuma vägivaldsel teel elust lahkumine). Teine on pärit Dennis Hopperi sellest perioodist, kus ta soovis mängida võimalikult paljudes kaheldava väärtusega ulmefilmides. „Super Mario Bros.“ (1993), „Waterworld“ (1995) ja kolmandaks siis „Space Truckers“. Algas kusjuures väga paljulubavalt, no et tulebki korralik sci-fi, siis jõudis aga kosmoserekkajuht koos koormatäie sigadega kohale ja edasi läks natuke haisema. Charles „Tywin“ Dance tegelane on muidugi märkimisväärselt lahe.



Vaatasin enne kirjutama asumist ka ühe 2006. aasta intervjuu Stuartiga ära ja sealt jäi kõlama mehe mõte, et kuuekümneselt ega ta väga ei loodagi, et väga palju filme veel lavastab, aga no mõned ikka. Kui te aga tähelepanelikult eelnevat teksti lugesite ja aastaarve jälgisite, siis ˛anriga seotult oligi 2001. aasta „Dagon“ viimane täispikk film. On küll mehe loomeaastate algusarmastuse - teatriga seotud „Edmond“, ja triller „Stuck“, aga üldiselt lage maa. Küünikuna ma kardan, et viga on selles, et Gordoni meelelahutuslikud, verised ja kohati totakad filmid ei ole kunagi väga kassaedukad olnud. Efektide peale rõhunud ja omal ajal märkimisväärsed 10 miljonit maksma läinud „Robot Jox“ kukkus kassades läbi. „Fortress“ oli edukas ja ilmselt avas võimaluse veel mõne suurema eelarvelise filmiga proovida, aga selleks proovimiseks sai „Space Truckers“, mis ei teeninud valmistamise kuludest kümnendikugi tagasi ja sealt edasi ongi ainuke ˛anrifilm „Dagon“.



Sellest, et üüratuid rahamägesid Gordoni filmid teeninud ei ole, üks filmisõber end muidugi segada ei lase. Ja ei lasknud ka produtsendid, kui nad alustasid sarjaga „Masters of Horror“. 2005 hooaja üks märkimisväärsemaid töid oli Gordoni Lovecrafti aineline „Dreams in the Witch-House“ ja 2007. hooajal lavastas ta Poe jutu „The Black Cat“. Nii et palju õnne juubilarile, kes õigusega võib lugeda end üheks Õudusemeistriks.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0525)