Mõni raamat on oma kerguses või keerukuses sedavõrd vastuoluline, et selle paari lausega kokku võtmine näib liigagi keerulise ülesandena. Nii juhtus ka siin räägitava raamatuga. „Varas“ on minu silmis noortekas, kuigi tagakaane teksti põhjal seda veel päriselt öelda ei saa. Tõsi, loo tegelased on täisealised ning loost puudub praktiliselt igasugune romantiline liin, kuid oma teemakäsitluselt ning mõttesügavuse kohal libisemisega jääb lugu kindlasti pigem noortekaks kui sügava ulmehuviga tõsise täiskasvanu raamatuks.

Noorteraamatuna on „Varas“ aga üsna meeldiv viis aega veeta. Gen, raamatu peakangelane, alustab oma loo jutustamist kuninglikust vanglast. Näiliselt on ta oma lolluse tõttu sinna sattunud ning seal olles, pidevalt ahelatesse lukustatuna ka viimase aja veetnud, sealjuures kõhnunud ning füüsilist osavust kaotanud. Sügav dramaatika antakse lugejale siiski vaid põgusa tagasivaatena ning lugu algab kohast, kus endist tippvarast, tänast vangi, tuleb külastama kuningriigi ülemmaag. Maagil on kaasas pakkumine, et vabastab varga, kui varas teeb natuke tööd – aitab varastada ühe hästi peidetud maagilise eseme. Pärast kiiret mõtlemist on Gen nõus ning üks üsna veider salk mehi (maag, tema õpipoisid, kuninglik ihukaitsja ja kuhtunud varas) asub teekonnale, mis viib pealinnast välja, üle mägede, läbi võõrriigi iidseid jumalaid austava unustatud piirkonnani. Peamiselt keskendutaksegi selle seltskonna sisestele liinidele ning nendega seotud teemadele. Esialgu rumalatena näivad otsused saavad pika peale loogilisema seletuse ning kokkuvõttes on raamat rahulik ühe-retke-lugu, milles otseselt ei puudu maagia (kuigi seda oleks võinud rohkem olla), mõõgavõitlus ega elevus teadmatusest, mis järgmisel leheküljel juhtuma võiks hakata.

Ometi oli raamatul ka varjupool, mis mind kahjuks vägagi häirima hakkas. Esimeste lehekülgede lugemine venis nagu tatt. Ma olin juba valmis vanduma, et lugu on lihtsalt halvasti tõlgitud, kuid mingil hetkel sain aru, et see on originaalina sedavõrd lihtsakoelises kõnes ja lauseehituses kirja pandud, et tõlkijal, kui ta ei taha just lugu päris ümber kirjutada, pole suurt midagi teha. Lihtlausetega loo edastamine paistab tänapäeva autorite meelest loole dramaatilisust lisavana, kuid reaalsuses muudab see kahjuks lugemise igavamaks ja tüütumaks kogemuseks. Ka inglise keeles on olemas komad ning õnneks on autoreid, kes oskavad ja julgevad neid ka kasutada. Ühendades aga veidi keerukama lauseehituse vaimukamate sünonüümidega, oleks tulemuseks kordades elamusrohkem noortekas.

Teine, taaskord vormiga seotud, ebakõla oli peategelane ise. Eesti keel oma sootuses toob välja vigu, mida originaali lugeja ei pruugi märgatagi. Lugu oli kirja pandud läbi minategelase silmade ning lugeja ei saa seetõttu peategelase sugu kohe otseselt teada. Kuni hetkeni, mil keegi tema poole sõnadega „kuule, mees“ ei pöördu või tegelane ise peenisega mängimist ei kirjelda, jääb soo aimamine pelgalt tema nime kirjapildi, mõttemaailma ja toimuva tegevustiku analüüsi peale. Nende järgi oli Gen minu jaoks naine. Ta oli kiitsakas sootu nimega noor, kes suutis oma ahelais soovi korral välja libiseda; tema emotsionaalne minapilt oli tohutult naiselik (ilmselt autori enda soost tingituna) ning mõtlemise loogikamuster samuti.

Kahjuks või õnneks need puudused noorlugejat üldjuhul väga ei häiri ning sestap võib seda raamatut noortele ajaveetmisevormina endiselt soovitada. Aeg saab veedetud viisakalt ning sisu kallal ma väga viriseda ei tahakski. Tegemist on sarja avaraamatuga, mille kaaseesmärgiks ongi maailma avamine, et järgmistes osades saaks seiklus hoogustuda, liigseid selgitusi vajamata. Lisaks olgu mainitud ka tõsiasi, et tegemist on autori esmaromaaniga ning see annab lugejale veidi lootust, et edaspidi võiks kõik paremaks minna ning vähemasti osadest oma vigadest on ehk autor suutnud juba välja kasvada.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)