Ulmestaar


Martin Kirotar on prantsuse filoloog, kirjanik ning tõlkija, kes on Reaktoris avaldanud seitse lühijuttu ning tõlkinud Silverbergi, Wyndhami, Bacigalupi, Poul Andersoni, Lovecrafti ja veel paljude teiste tuntud autorite teoseid.

1. Mida praegu loed?
Läbi hakkab saama Andrzej Sapkowski “The lady of the lake” ja järge ootab kohe Max Gladstone'i “Three parts dead”.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Üks olulisemaid asju on minu jaoks head, huvitavad, usutavad tegelased. Tavaliselt kaasneb nendega ka hea lugu. Kirjanduslikus mõttes tasakaalus tegelane, kelles on parajalt sümpaatsust, aga kindlasti ka vigu, probleeme, arenguruumi, on alati nauditav. Selliste tegelaste suhtumise kaudu saab hästi maailma ja sündmustikku avada ja nende suhtlemisel ümbritsevaga tekib intriig. Üks hea näide ulme piirimailt on Kazuo Ishiguro, kes tihti demonstreerib, et peale tegelase pole teinekord suurt muud vajagi, ülejäänu tuleb iseenesest. Seetõttu on mulle huvitavad ka mitme vaatepunkti-tegelasega raamatud. Sci-fi juures paelub kõige rohkem filosoofiline ja moraalne aspekt, pigem tehniliste võimaluste mõju ja suhe inimestega kui faktiline pool. Fantaasia puhul meeldib tugev seos reaalsusega muus peale fantaasia elementide, seega on südamelähedane just näiteks dark fantasy.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
“The Lies of Locke Lamora”, Scott Lynch. Kelmiromaan fantaasiavõtmes, mis eelkõige köidab oma meisterlike intriigide ja mitmekihiliste pettustega. Üks libedamalt loetavamaid romaane, mida tean, lisaks ka küllaga vaimukust – ent vahel ootamatult tõsine, kokku emotsionaalsel skaalal väga rikkalik teos. Üllatas sellega, et ei vastanud ootustele – heas mõttes. “The First Law” triloogia, Joe Abercrombie. Võib-olla on triloogia väike pettus, aga selles tsüklis on ühed meeldejäävaimad tegelased, keda kirjandusest mäletan. Inkvisiitor Glokta ja barbar Logan ei unune küll kunagi. Hästi meeldib ka tuntud fantaasiamallide läbi iroonilise prisma näitamine. Abercrombie üksikteostest ehk parim on minu jaoks lahinguromaan “The Heroes”, aga “First Law” on kokku meeldejäävam. “The Windup Girl”, Paolo Bacigalupi. Lahe lähituleviku-ulme ökokatastroofi üle elanud maailmast. Siin särab just huvitavalt loodud maailm oma pedaalarvutite, vedruakude ja päikesepurjedega klipperitega, mida valitsevad GMO-vilja tootvad korporatsioonid. Bacigalupi on selline autor, kelle loomingus võib näha ökoloogilistest katastroofidest pigem positiivselt väljunud inimkonda, mis mõjub postapokalüptiliste juttude tulva kõrval värskendavalt. Mr Andersoni moodi “company man” tegelased on sellest peale mulle sümpaatsed.

Ettekanne Lõuna-Ameerika fantaasia ja ulmekoomiksitest



Cesar Santivanese ettekanne Lõuna-Ameerika fantaasia ja ulmekoomiksitest 12.08.2017

Kui ma laupäeval, 12. augustil Liivalaia raamatukogu poole läksin, ei teadnud ma ettekandjast suurt midagi. Raamatukogu flaieri peal oli öeldud, et tegemist on Peruu koomiksikirjanikuga. Lootsin, et kohapeal räägitakse siiski ulmest laiemalt, mitte ainult ulmekoomiksitest. Majja jõudnud, juhatati mind ühte peasaali nurgatagusesse, kuhu oli juba toodud toole ja muid istumisaluseid. Nurgakese seinad olid osaliselt moodustatud koomiksiriiulitest. Lõuna-Ameerika ulme huvilisi kogunes toimumispaika nii umbes-täpselt kuus inimest. Cesar elab Peruu pealinnas Limas ja tegeleb põhitöö kõrvalt koomiksite kirjutamisega. Ja eelkõige rääkis ta tõesti koomiksitest.

Koomiksite väljaandmise Lõuna-Ameerika maades teeb raskeks see, et nendes maades on sageli võimul militaristlikud valitsused, kes koomiksitesse kuigi hästi ei suhtu. Koomiksid kas on või neid peetakse vastupanu avalduseks riigivõimule ja seetõttu üritab valitsev võim koomiksite väljaandmist piirata ja isegi keelata, teinekord üsna brutaalselt, sõjaväe ja politsei abil. Kõige aktiivsem koomiksielu on Argentiinas. Mõned Itaalia koomiksikirjanikud olid kolinud Buenos Airesesse ja 1970. aastatel elas Argentiina koomiksikirjandus läbi õitseaja. Vaatamata vahepealsele diktatuurile, mis koomiksikultuuri alla suruda üritas, on Argentiina jäänud Lõuna-Ameerika mandri suureks koomiksimaaks. Tuntumaid Argentiina koomiksikirjanikke oli Hector G Oesterheld, ajarändurikoomiksi El Eternauta kirjutaja.

Palju koomikseid antakse välja Brasiilias. Mehhiko koomiksid kuuluvad peamiselt superkangelase alamžanri. Mehhiko koomiksid on valdavalt mustvalged. Peruu koomiksid kasutavad ära maa rikkalikku mütoloogiat, kus inkade brutaalsus, šamaanide maagilised võimed ja katoliiklus on ühtepõimunud. Amasoonia koomiksite värvikülluse taga on sageli kohalik taimesegu ayahuasca. Tšiili koomiksites kujutatakse tihti sõjakat põlisrahvast maputšesid, kes oma brutaalsusega ületavat isegi inkasid. Cesar põikas Eestisse Helsingist, kus ta osales Worldconil. Paljud Lõuna-Ameerika koomiksikirjanikud on arhitektid, insenerid vms erialade esindajad. Cesar ise on jurist. Ta eelistab mustvalgeid koomikseid.

Erkki Toht

Karavani larpiseeria tutvustus




Karavani vankrid peatuvad üksteise järel. Rattad vajuvad kohe porisesse mulda.
Esimese vankri kutsar hoiab kätt hoiatavalt püsti. Ta on silmanud viit-kuut kogu, kes seisavad poolkaares tee peal ees, hoolimata tihenevast vihmast.
Teeliseid saatvad valvurid lähenevad karavani eesotsale. Üks neist asetab käe mõõgapidemele, teine tuletab pominal meelde sobivaid loitsusõnu. Nendega liitub paar reisikaaslast, Vabade Maade sõdalased, ümmargustel kilpidel klannide maalingud. Nende jaoks on selline oht juba tuttav.
“Lindpriid,” sosistab keegi.
Teeröövlite juht tuleb lähemale. Vihm plagiseb tema kiivril ja metallist õlakaitsetel. Ta kõnnakust õhkub enesekindlust. Ta pöörab pead ja vaatab metsa poole, mis võib peita suurt hulka vibukütte.
Valvurite kõrvale astub üks luitunud reisimantlis rändur, nuhutab õhku ja uratab. Tema hambad näivad laternavalguses kihvadeks kasvavat ja silmadesse ilmub metsik pilk.
Ka noor alkeemik hüppab oma vankrilt alla ja sorib ärevalt kotis, kus kõlisevad kõiksugu pudelid. Ehk leidub olukorra vastu rohtu?
Pinge ripub raskelt niiskes õhus, aga vastasseis näib hetkeks tardunud. Nii bandiitidel kui karavani ränduritel on meelel üks mõte.
Mis saab siis, kui kärgatab kõu?

Käesoleva sügise 23. septembril saab alguse larpisari “Karavan”, klassikalises stiilis fantaasiaseiklus täiesti uues ja originaalses maailmas. Esimese mängu käigus liituvad osalejad karavaniga, mis asub teele läbi Piirialade tühermaa. Iga mäng leiab aset karavani järgmises peatuspunktis. Pärast Leonte Impeeriumi ja Vabade Maade sõda lasub eikellegimaa kohal habras rahu ning kahe kultuuri kohtumispaik loob võimalusi paljudele erinevatele tegelastele. Mängida saab Bütsantsist inspireeritud Leonte Impeeriumi alamaid, Gallia-Skandinaavia mõjutustega Vabade Maade hõimlasi või hoopis läbinisti maagilisi elementaalolendeid ehk theumiite.

Karavanis võivad oma teed käia sõdalased, šarlatanid, ametnikud, käsitöölised, ravitsejad või kes tahes. Mõned neist valdavad mõnd Karavani maailma erinevatest maagiavormidest, millest enamik saab oma jõu tööstuslikult kaevandatud ohtlikust apeironist. Teised teenivad jumalaid, kas siis Impeeriumi varjatud jumalusi või Vabade Maade loomapäiseid iidoleid. Kolmandate loomus on hämaram – leidub vampiirisarnaseid lagaare, maagia jõul tekkinud ebasurnud moroiasid ning aeg-ajalt loomadeks moonduvaid vulvereid. “Karavani” sarjale omaselt toetuvad kõik need detailid varasemale tuttavale inspiratsioonile, kuid on saanud juurde uutmoodi lihvi.

Mängude jooksul saab kindlasti tutvuda põneva maailma ja huvitavate kaasmängijatega, aga soovi korral ka madistada koletiste ja röövlitega. Oodatud on nii vanad kogenud rollimängijad kui ka need, kellele larp veel uus. Need, kellel tekkis isu Karavani maailma ja mängude kohta rohkem teada saada, võivad lugeda lisa leheküljelt http://karavanlarp.eu/est/index.html , kus leidub ohtralt taustainfot ning näpunäiteid tegelaseloome kohta.

Sarja esimene mäng leiab aset 23.-24. septembri nädalavahetusel Türi lähistel ja eelregistreerimine lõpeb juba 4. septembril. Kasutage võimalust! “Karavani” meeskond loodab kohtuda teiega põneval seiklusel.

Pilte Tartu ulmikute teisest reedest





















Pildistas Jana Raidma.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1180)