Mootorid mürisevad. Loodan, et nende vahelt tossu paistma ei hakka. Peagi maandun kohas, millel ei ole nime. Ainus võimalus sinna saabumiseks oli olnud see tiibadega kirst, mida piloot lennukiks nimetab. Elu on mulle tähtis, aga kohale jõudmine on tähtsam. Tahan neid aidata.
Istun mugaval istmel ja mu käes on külm jook. Õhk on kuum. Inimesed, kes jäävad meist kilomeetreid allapoole, istuvad kividel peos tühjus ja õhk on ikka kuum. Hoolimata, et nad elavad külluslikus looduses ja nende kõhud on alati täis, ohustab neid surm. Nende kodud tahetakse lammutada. Valge inimene tahab puitu. Iga päevaga võetakse seal maha kaks Tallinna suurust ala vihmametsa. Selle taastumine võtaks rohkem aega kui tööstuse kannatus lubaks. Inimesed põhja pool istuvad oma soojades tubades, inimesed lõunas lamavad oma palavates onnides. Puude vahel on nende kodud, millest buldooseriga üle sõidetakse. See peab lõppema.
Mina ja minu vend paneme sellele käe ette. Mind ei huvita põlema läinud Tallinn, vaid koht, kus inimesed päriselt abi vajavad – Aafrika põlislaas.
„Varsti,“ ütlen vennale, „varsti teeme kõik uueks.“
Josias noogutab ja jook mu käes loksub turbulentsi tõttu põrandale.
Minu plaan, millest vihmametsa langetajale rääkinud olin, oli tutvustada uut viisi puitmassi töötlemiseks. Tavaliselt vesteldakse sellistest asjadest kõikjal mujal kui vihmametsades, aga seekord oli suur boss vahelduseks just loodusesse läinud. Mu nördimus oli olnud suur, et mind ähvardas ootamine. Vend naljatas selle peale: „Ega’s sinna kohale sõitma ju ei hakka. Siis saaksid sügavama mulje jätta. Seda sa ju ei taha.“ Keegi teine poleks nii teinud. Aga mina ja mu vend oleme teerajajad.
Maandume ilusti, nagu tiivutu lind liivahunnikusse. Maksame piloodile kerge vastumeelsusega teise poole tema rahast, ning astume uude maailma. Õigemini oli see väga vana maailm – metsik. Inimeste toimetused reedab vaid vihmametsaäärne putka selle otsas tuule käes tudiseva antenniga. Astume üle kruusase maandumisraja selle poole.
„Kohal,“ naeratan vennale.
Ta seisab mu kõrval, õlad longus ja näol muie. See on ta tavaline olek. Ta näeb kõike naljana. Selles muiges ei ole üleolekut ega kriitikat. Josias näeb lihtsalt kõike positiivses valguses.
„Vähemalt on soe,“ ütleb ta kaelal moskiitot maha lüües.
Sammume kasti, mis täidab kohaliku lennujaama ülesannet. „Kohalik“ tähendab kogu džunglit.
„Väga kodune,“ muigab Josias.
Keset ruumi seisab puuvillastes riietes mees. Tema sõrmi kaunistavad viis kuldsõrmust, tema kaela paks kuldkett. Ta hoiak on kindel ja ta püüab oma kehaga kõigi tähelepanu. Lisaks räägib ta valjuhäälselt satelliittelefoniga.
Lähenen talle. „Härra Ritspits,“ haaran ta pilgu.
„Oota,“ ütleb ta, „ma helistan sulle tagasi,“ telefoni, ja „Toomas!“ mulle. Ta sirutab kiirelt käe ja raputab minu oma rutakalt. „Josias,“ haarab ta hetkeks ka mu venna käe. „Asume asja kallale. Õues seisab üks kohalik mees. Tema nimi on Imbele ja ta viib teid langetuspaika. Tehke seal, mis saate. Olete te ikka kindlad, et suudate minu tootlikkust tõsta?“ küsib ta lõppu kelmikalt.
„Jah,“ valetan veenvalt.
„Hea,“ rõõmustab ta. „Pean lendama. Sõna otseses mõttes. See lennuk, millega tulite – oli see mugav?“
„Nagu rongisõit Venemaale.“
Ritspits naeratab ka selle peale. Ilmselt ei saa ta mustast huumorist aru. Jääme Josiasega kahekesi lennujaama.
Olime vennaga mõlemad härra Ritspitsile pinda käinud mõttega, et meie puitmassi töötlemistehnoloogia teeb ta taskud paksemaks. Oleme väidetavalt keskkonnaspetsialistid ja vale see ei ole. Meie plaan vihmametsas on aga teistsugune. Mina olin olnud algataja. Vend oli tulnud mulle toeks, nagu ta seda alati oli teinud. Seda aga vastu minu tahtmist. See tõsiasi on teinud meievahelise sideme tugevamaks kui läbi ihu lõikav kuumus meie uues keskkonnas. Josias on minuga, ükskõik, mis olukorras.
Sammume õue ja näeme, et lennuk on kadunud. Hoone kõrval on ausõna peal koosseisev räämas maastur ja selle kõrval suitsetav mees.
„Imbele?“ küsib mu vend.
Ta noogutab. Tutvustame endid ja sõit lohe lõugade vahele võib alata.
„Vähemalt kui see masin katki läheb, on vähem maad kukkuda,“ ütleb Josias.

Astun oma onnist välja ja ringutan laialt. Minu suust kostub maailma uniseim haigutus. Josias liitub minuga ja kordab tehtut. Aeg on käes.
Olime ööbinud hiiglaslikus riidest telgis. Kõik langetusplatsil töötavad inimesed elavad sellistes. Juba hommikul kuumusest lämmatav õhk oli täis maha võetud puude lõhna. Siin-seal looduse vahel seisid suured liikumatud metallist monstrumid, mille eesmärgiks oli lõigata maha puid ja eemaldada neilt oksad, riisudes ka nende viimase väärikuse.
Minu õlale maandub sinine liblikas. Ajan ta pahuralt minema. Olen nii otseseks kokkupuuteks loodusega veel liiga unine.
Eelmisel päeval kohale jõudes, olime näinud juba sadade puude langetamist. Iga surnuks varisenud majesteetliku organismi juures kukkus mu südamest tilk verd. See pidi lõppema. Seni olid kõik loodusearmastajad piirdunud protestide ja kampaaniatega, et inimestes teadlikkust tõsta. Mina ja Josias oleme siia tulnud teistsuguse plaaniga. Uus puitmassi tootmise viis on vaid vari meie tegelikele kavatsustele.
„Päike pole veel kõrgel,“ ütleb Josias. „Pakime asjad ruttu ära ja hakkame pihta, enne kui ära sulame.“
Vennal on õigus. Liigume tagasi oma telki ja hakkame varustust kokku pakkima.
Telki siseneb kolmas inimene.
„Tere, olen härra Ritspitsi assistent. Võite kutsuda mind Klausiks.“ Ta surub meie mõlema käsi ja naeratab suuga, jättes silmad külmaks.
„Niisiis,“ ütleb Klaus ebamääraselt. „Teie olete kaks meest, kes hakkavad meie kasumit veelgi suurendama? Hea. Kas saaksite rääkida täpsemalt, mis teie tehnoloogia endast kujutab?“
Ajan selja sirgu ja võtan sisse müügiagendi seisaku. „Meie lahendus põhineb uudsel ioonsete vedelike kombinatsioonil. Senimaani on ioonseid vedelikke, ehk sulasoolasid, kasutatud vaid labori tingimustes, et puitmassi lahustada. Praktiline tselluloosi lahustamine on aga olnud väga kallis, sest senised tehnoloogiad on väga saastavad.“ Iga sõna oli rõhutatud vastava žestiga. „Meie suudaksime aga tuua ioonsed vedelikud metsa. Tootmine odavneks ja need kuradi rohelised puukallistajad ei saaks ka midagi öelda,“ pilgutan silma. Klaus muigab. Ilmselt tabasin õiget kohta.
Ebalevalt ütleb Klaus: „Aga… eee… see on kõik tore ja… aga mida need ioonid ja vedelikud teevad?“
Josias asetab seljakoti põrandale ja hakkab samuti etlema: „See on patenteeritud. Kui kõik hästi läheb, kümblete kõik varsti sellises rahas, et ei pea enam kunagi millegi üle oma pead vaevama.“
Klausi silmad löövad särama ja ta valmistub minema. Siiski ta seisatab, vaatab meie pakitud seljakotte ja sõnab: „Aga miks te pakite? Kuhu te minna kavatsete?“
„Meil on vaja võtta metsast mõningaid proove. Iga puu on erinev,“ ütlen asjatundlikult ja vinnan koti selga. „Päike pole veel kõrgel ja tahame kohe minema hakata.“
„Jah, muidugi,“ vastab Klaus.
Reaalsuses ei tea mina ega mu vend mõhkugi, kuidas puitmassi paremini töödelda. Ioonsed vedelikud on olemas, aga teame neist vaid nii palju, et Klausi ja Ritspitsi suguseid paberimajanduse kummardajaid lollitada. Lõhkeainetest teame aga rohkem.

Olime keeldunud igasugusest abist džunglis liikumisel. Oli piisanud vaid lausest: „Oleme eksperdid.“ Pealegi oli masinate tööle hakates võimatu laagriplatsi kaotada. Müra kostub kilomeetrite taha. Kuidas küll loomad sellises kohas elada suudavad? Ega ei suudagi. Kuulda on vaid üksikuid linde.
„Johhaidii!“ hõikab Josias, „Praeguse seisuga eelistaksin, et meid ära söödaks. See palavus on piinarikkam kui surm.“
„Arvan, et oleme piisavalt kaugel,“ vastan mina.
Pidime minema ringiga, et jätta mulje, nagu oleksime teisel pool metsa. Niimoodi kahekesi vihmametsas luusida on ohtlik, kuid müra kaitseb meid ja ohver on seda väärt.
„Pane pauk paika, Toomas,“ ütleb Josias ja asub valvama.
Võtan kotist kolm lõhkekeha ja sammun ühega nendest suurema puu juurde. See õilis elusolend on nende rahakummardajate jaoks kindlasti isuäratav suutäis. Sellesse oma metalsete hammastega sisse haugates ootab neid aga natuke suurem suutäis. Hiljem saab miinid ajada kohalike vabadusvõitlejate kaela. Neid aga ei leia keegi. Mõned elud maksta, et päästa siinne loodus ja pärismaalased, on väike hind. Keegi pole midagi sellist veel proovinud. Oleme teerajajad.
Siltidega vehkivad hipid ei ole midagi muutnud. Meie Josiasega toome muutuse.
Haaran peotäie oksi, et miini peita, kuid peatun. Üks okstest on torgatud püstiselt maasse ja sellel ripub väike riidest lipuke.
„Inimtegevus…“ Asetan miini pehmele mullale ja hõikan: „Josias!“
Mu silmad otsivad uusi märke pärismaalastest. Pilk leiab järgmise lipu. See on samuti valmistatud riidest, aga suurem. Metsalangetajad on lähedal metsaelanikele ja nende kodudele. Kuidas võis keegi seda lubada?
„Mis on?“ küsib minu juurde jõudev vennas.
Näitan talle läbi metsa ulatuvat peidetud vaatepilti. Lipurada koosneb väikestest ja suurtest kolmnurksetest tuhmides toonides lilladest ja rohelistest vimplitest ja lippudest. Need on otsekui kiiruga rebitud riidetükid, riputatud kaootiliselt puuokste külge.
„Keegi elab siin.“
„Arvan, et meil on targem nende tagaõuest kaduda, Toomas.“
„Me peame neid hoiatama.“
„Kui see masinamüra pole olnud neile piisav hoiatus? Miks nad kahte võõrast valget meest peaksid usaldama?“
Ma ei kuula oma venda, vaid lükkan oksad oma teelt ja lasen lippudel ennast juhatada. „Peame vähemalt nägema, kas nad on evakueerunud, et me pommidega neid ei ohustaks.“
„Palav, hiidputukad, nüüd saan veel mürginoolega persse,“ kuulen eemalt oma venda pomisemas. Tema sammud järgnevad mulle.
Edasi kõndides jääb lippe vähemaks, aga alustaimestik muutub tihedamaks. Suur osa vääte ja oksi on kellegi poolt kokku sõlmitud, otsekui turvameetmed. Raiun need tükkideks.
Liigume mõlemad ärevalt läbi võsa.
„Kas see peaks olema osa plaanist?“ küsib Josias.
„Ei, aga meil on aega, kuni masinad platsini jõuavad. Võib-olla näevad nad ise seda lagendikku alles paari päeva pärast.“
„Kui pärismaalased meid potti pistavad, on meil aega nii et tapab,“ podiseb ta vastu.
Minu tera lõikab läbi paksu rohelise seina aina sirgemat rada ja mu vend raiub jäänukid tükkideks. Jõuame uuele platsile. Kogu ala on ääristatud juba tuttavate lipukestega. Äkitselt märkan, et metsas valitseb kõrvulukustav vaikus. Linnapoisi jaoks on see talumatu.
„Kuuled sa sama, mis mina?“ küsib Josias.
Noogutan. „Kus kõik loomad on?“
Ringikujulise lagendiku keskel on näha üksik läikiv metalne ese. Asetan koti maha ja silmitsen hetke päikese lõõsas kiiskavat tundmatut. Astun selle poole. Minu sammude peale lendavad maad katvate taimede vahelt välja parvedena liuglevad siniste toonidega värvitud liblikad. Kauni keerisena keerlevad nad selge taeva poole.
Josias jääb paigale ja vaatab pahaendeliselt kui hoiatuseks metsa riputatud vimpleid. „Lähme tagasi,“ ütleb ta. „Meil ei ole siin asja. Meil on vaja miinid paika seada. Metsa säilitamine ja kogu see värk. Mäletad?“
Liigun keset alustaimestikku lamava hõbedase pikliku eseme poole. „Pursuid võivad hetke oodata.“ Liigun kui lummas. „Tahan näha, mis see on.“
„Hetke pärast näed oma perses kolmekümmet oda kui pärismaalaste pühapaika edasi rüvetad. Kuuled? Lähme.“
Peatun. Olen keset ümarat välja ja minu ette jääb sillerdav hõbedane vööni ulatuv koonus. Veidral kombel märkan alles nüüd, et lagendik ei ole täis kände, vaid puud nagu ei olekski siin kunagi kasvanud. Eseme siledal pinnal on näha kolme kirjeldamatut sümbolit. Nende keerukus ja meisterlik graveering köidab mu tähelepanu. Kaugusest on kosta, et Josias ütleb midagi. Ilmselt kordab juba öeldut. Tema hääl vajub veel kaugemale.
Suur summ liblikaid tiirleb ümber koonuse. Silmitsen läikivat meistriteost ja kükitan selle kõrvale. Õhk mu ümber sumiseb vaikselt ja Josiast pole enam kuulda. Minus tekib loomuvastane kiusatus. Tahan helkivat eset paremini tunda. Miski kutsub mind väljahääldamatute sõnadega. Sirutan välja käe ja puudutan koonust. Äkiline valgus haarab mind endasse. Maailm ja mina kaome.
Minu uimane pea selgineb vaevaliselt. Tunduks, nagu hõljuks mu mõistus üksinda, keset tühja kosmost. Keskendun oma kehale.
Avastan, et mul on alles kõik jäsemed. Suudan tunda, et mu silmad on suletud.
Üritan tõmmata käega üle näo, kuid miski takistab mind. Olen seotud. Paanika. Avan silmad pimestavasse valgusesse.
Maailm ujub ikka veel. Kissitan silmi, Kuulen liikumist enda ümber.
Üritan veelkord ennast vabastada, kuid vaevutuntavad ahelad hoiavad mind selili kõva aluse peal.
Pilk eristab vaateväljas tumedaid kogusid. Mitu musta figuuri liigutavad ennast minu kohal ja tunnen õudu, kui saan aru, et nad kõik vaatavad mind.
Viis kõrguvat musta siluetti vaatavad ainiti oma suurte punaste silmadega minu lamavat keha.
Ma ei suuda iitsatadagi. Ühegi silueti puhul ei ole näha eristatavaid tunnusjooni. Ainult tumedad figuurid eredas valguses ja hiiglaslikud punased jõllitavad silmapaarid. Üks tumedatest võõrastest voodi jalutsis muutub kogukamaks.
Oma suurimaks õuduseks saan aru, et mitte ei laiene tema õlad, vaid tema tiivad. Kaks suurt tiiba sirutuvad laisalt harali ja voldivad ennast tagasi kokku, liitudes siluetiga.
Niutsatan haledalt: „Palun…“ on mu esimene instinkt. „Laske mind minema,“ ütlen selgema peaga.
Üks mustadest kogudest pöörab oma jõledad silmad eemale, kuid ei näi ümber pöörduvat. Teised ruuged sfäärid mu kohal jälgivad mu õudusest värisevat keha edasi. Ragistan oma köidikutega.
„Laske… mind minema,“ suudan nõuda oma värisevate huulte vahelt.
Kadunud silmapaar pöördub tagasi minu poole. Kaotan üha rohkem kontrolli oma hirmust kange keha üle. Võõrale siluetile lisandub käsi, mis hoiab piklikku silindrit. See viiakse minu kohale ja asetatakse vastu minu puusa.
Meeli hullustav valu läbib tervet mu olemust. Lasen kuuldavale ebainimliku karje. Lootusetus seguneb piinaga. Silindri ja minu keha vahelt tõuseb tossu ja tunnen kõrbelõhna. Punased silmapaarid õõtsuvad aeglaselt tumedate kujude küljes.
Uus valusööst. Kähisen piinades.
Pulk viiakse minu nahast kaugemale. Hingan sügavama sõõmu. Minu rahulolu on aga asjatu, sest ka kolmas kord pannakse põletav silinder vastu minu ihu ja keha kangestub kartusest ja vaevast.
Pilt punaste silmadega mustadest tiivulistest figuuridest kustub.

Külm. Kuulen linnulaulu ja sahistamist lehtedes. Olen liiga nõrk, et avada oma lauge, kuid teen seda siiski. Ärkan pimeduses.
Ajan oma väriseva keha suurte värinatega sirgemaks. Külmad lehed minu all teevad mu nahale valu, nagu sajad terad lõikaks mu ihu.
Olen tagasi räbaldunud lipukestest ümbritsetud sõõrjal lagendikul. Ajan ennast käpukile ja tunnen, nagu oleksin teinud kuu aega ränka tööd. Minu puusast pussitab läbi põrgulik piin. Karjatan vaikselt.
Minu silme ette ilmuvad nägemused. Punased silmad. Võõrad kujud. See kõik tundub õudusunenägu. See ei saa olla päris.
Avastan, et olen alasti ja vaatan oma küljeluud, kuhu silindriga valu oli vajutatud. Paistetusest punane nahk tulitab kuumalt. Punetaval nahal on näha sissepõletatud sümbolid – kolm ümmargust tulipunast märki. Silitan neid oma sõrmeotstega ja vajun valus tagasi lehestikku.
Ägisen üksinda öises džunglis. Läbilõikav piin minu puusas taandub väiksemaks.
Vaatan ümbritsevat pimedat metsa ja silmad liiguvad taeva poole. Linnasudust puhas taevas särab heledatest täpikestest täitununa täies hiilguses. Üks neist tähtedest tundub aga mulle otsekui tuttav. „Olen seal olnud,“ ütlen läbi pisarate.
Minu tähelepanu haaravad lähenevad jooksusammud.
„Toomas, raibe!“ Josias variseb minu kõrvale, „Kus sa olid?“
Suudan vaid ta oma värisevate käte embusesse haarata ja tunda kergendust tuttava näo üle. Ahastus külmast pimedast ümbrusest kaob mu venna sooja kallistusse.

Ärkan veidra tundmuse peale. Laman millelgi võõral. Ehmatan üles ja avastan, et see on voodi. Õhtuga kogetud valu pani keha harjuma ebamugavustega. Tõmban käega üle näo ja ohkan.
Olen toodud minu ja Josiase telki. Läbi riide paistab ere valgus. Ilmselt on käes keskpäev. Tõmban katte eemale ja kontrollin oma puusapealset nahka. Sissepõlenud ringid on tõmbunud roosakamaks, kuid on siiani ärritunud.
Kohmitsen voodi kõrval ja ajan ümber mulle toodud hommikusöögi. Vannun vaikselt. Telgiava tõmmatakse lahti ja Josiase ilme on sama ehmunud kui see oli pimeduses minu poole tormates.
„Toomas!“ Ta kiirustab mu voodi kõrvale.
„Ajasin… toidu ümber,“ kogelen.
„Keda see huvitab?“ nähvab ta ja lööb maas vedeleva apelsini sirge jalaga eemale. „Kuidas sa ennast tunned? Mis juhtus?“
„Olen uimane.“ Maailm ujub hetkeks mu silme ees ringi. Mu kehale jõuab kohale, et olen turvalises kohas ja lasen end lõdvaks. Kukun patja.
Josias kohendab mu tekki ja katsub mu otsaesist. Ta istub vaikides mu kõrvale ja jääb mind suurte silmadega vaatama. Ta suu avaneb, kuid ei kostu ühtegi silpi. Ebalevalt alustab ta: „Kui sa seda koonust katsuma läksid… Miks sa seda puudutada tahtsid? Kui sa olid oma käe selle poole sirutanud, pimestas mind mingit laadi valgus. Nägin umbes minut aega vaid täpikesi. Hüüdsin sind mitu korda, aga kui sa ei vastanud, muutusin aina murelikumaks. Kui toibusin, siis sind ei olnud.“ Jutu lõppedes oli Josiase hääl muutunud sosinaks. „Mis juhtus?“
„Ma… ma ei tea.“
„Sina ja koonus olite kadunud. Korjasin meie varustuse kokku ja ootasin terve päeva, teadmata mida teha. Käisin kogu lippudega kaetud ala läbi. Alles siis, kui pimedas uut sähvatust nägin ja sinu häält kuulsin, leidsin su üles.“
Punased silmad, mis kui minu sisse puurisid, meenuvad taas. Mind valdab hirm. Mu vend näeb seda ja rahustab: „Kõik on korras.“ Tema käsi silitab mu õlga.
„Mis juhtus?“ kordab ta. Seekord räägin talle kogu loo, mis tundub kui unenägu ja näitan talle luuni põlenud ringe oma nahas.
Josias kuulab iga sõna ja tema näos on näha uskmatust, mida ta varjata üritab.
„Ma tean, kuidas see kõlab, aga see on see, mida ma nägin.“
Josias vaikib. Ta vaatab mind haletseva pilguga.
„Kas keegi teine teab, et olin kadunud?“
„Ei, ma ei saanud miine valveta jätta, ega ka kellegi teise kätte jätta. Siia see sähvatus päevase päikese käes kindlasti ei paistnud.“
Telk avaneb ja sisse astub Imbele kahe pambu uue toiduga, näol lai naeratus.
„Mis viga? Egas sa haigeks pole jäänud?“ imestab ta minu voodisoleku kohta.
„Ei, ei. Lihtsalt väike siesta,“ ütlen hädise naeratusega.
Tema rõõmus pale ei vahetu sekundikski. „Kui ennast halvasti tunned, aitab alati-“ Pakikesed kukuvad ta käest ja tema silmad on naelutatud minu teki alt paistvale puusal asuvale haavale. Tema hoiak on kartusest kange.
„… mothman…“ pomiseb ta endamisi.
„Kuidas palun?“ küsib Josias huviga.
Mees taganeb paar sammu ja vaatab paaniliselt meile mõlemale otsa. „Seal ripuvad hoiatused. Sinna ei tohi minna. Rumal valge.“
Josias ja mina jahime oma pilkudega mehe näost vastuseid.
„Sa tead, mis mu vennaga juhtus? Sa tead seda lagendikku. Räägi.“
Toidutassija näos on näha hirmu ja aukartuse segu. Tema tumedad näojooned on hirmust hallikaks tõmbunud. „Ei, ei. Mina ei tegele nendega.“
„Räägi, raisk!“ röögatab Josias ja mees jookseb asjade otsa komistades telgist välja.
Teame mõlemad vennaga, et Imbelet ei tohi niisama minema lasta.
„Puhka end välja. Räägin temaga ise,“ ütleb Josias.
Asetan vastu vaidlemata pea padjale. Mu vend kaob õuevalgusesse.

Sõelun läbi pimeduse. Unised kujud ujuvad minust mööda ja veidrad tundmused läbivad mu mõistust. Olen unenägudemaal. Näen, kuidas mu vend seisab mu voodi kõrval ja Imbele teisel pool. Viimane räägib mulle, kes on „mothman-id“. Kostub kraaksatus ja telki lendab marabu. Järgneb ropp vandumine ja linnu järel tormab telki Klaus, kes vabandab ja kinnipüütud sulelisega suure lärmi saatel lahkub.
„Karjatagu oma kanu kusagil mujal,“ kommenteerib Josias.
Pilt tuhmub. Langen tagasi pimedusse.

Tunnen, kuidas mu keha elustub ja kuulen, kuidas keegi siseneb telki. Avan silmad ja näen Josiast.
„Hommikust, kuidas end tunned, Toomas?“
Katsun oma külge ja valu on kadunud. Tunnen vaid soojust. Tõmban teki eemale ja arvan, et näen, kuidas minu puusale joonistatud ringid nagu lõpetaksid helendamist. „Pa-paremini,“ puterdan.
„Kuule,“ ütleb mu vend, „sain aru, et kui halvaga ei saa, tuleb proovida heaga. Kes oleks võinud arvata, et midagi sellist aitab.“
Muigan viisakusest.
„Nõudsin Imbele käest selgitust seni, kuni too oli nõus vahetuskaupa tegema. Lubasin talle anda osa meie ettevõtte kasumist, kui ta on nõus oma teadmisi jagama.“
„Aga meil ei ole-“
„Aga tema seda ei tea. Kuss, ta tuleb.“
Tume käsi avab aeglaselt telgi ja mõnesekundilise viivitusega astub sisse virila näoga transporter.
„Võta istet,“ ütleb Josias.
Mees teeb nagu öeldud. Tema sõrmed näpivad närviliselt puuvillast pluusi. „Ma ei tohiks seda rääkida. Halb õnn on neid kasvõi lihtsalt mainida.“
„Raha eest saad endale osta nii palju õnne kui hing ihaldab,“ ütleb Josias. „Nüüd räägi.“
Imbele ohkab sügavalt. „Mothman…“ sõnab ta aeglaselt, „“Liblikmehed“ on minu folklooris tähtsal kohal. Kolisin siia tööle USA-st, kus nende kohta rohkem jutte levib.“ Tema silmad haaravad mu pilgu. „Nad on su ära märgistanud.“
„Mu vend ei ole kariloom. Mida see tähendab?“ nõuab Josias kannatamatult.
„Ma ei tea,“ vastab moonamees.
Josias turtsatab.
„Nad tulevad vaid siis, kui mingi suur õnnetus on tulemas. Nad näevad tulevikku.“
Ühel hetkel hakkan toimuvas ära tundma oma eelmise öö unenägu.
„Keegi pole neid korralikult näinud. On märgatud vaid nende suuri punaseid silmi.“
Viis tulekarva silmapaari meenuvad mulle ja mu sees tõmbab õõnsaks.
Äkitselt lendab telgi uks lahti ja kostub vali kraaksatus. Telki lendab marabu.
„Klaus,“ pomisen.
Ropu sõimu saatel jookseb Ritspitsi assistent linnule järgi ja haarab ta käte vahele. Kolmik vaatab juhtunut suurte silmadega, kuid suurima imestuse osaline olen mina.
Klaus vabandab ja lahkub kraaksuva linnuga. Tülpinud Josias pöörab näo meie poole ja ütleme kui ühest suust: „Karjatagu oma kanu kusagil mujal.“
Vend naeratab hetkeks, kuid tõsineb, kui näeb, et ei saa minult sama vastu.
„Ma nägin seda ette,“ ütlen ise enda sõnades kaheldes.
Imbele kargab toolilt ja ütleb poolväriseva häälega: „Sind on märgitud. Mulle aitab.“ Vibutades näpuga Josiase poole: „… ja parem oleks, et te oma lubadusest kinni peaksite. Muidu…“
„Muidu ässitad liblikmehed meile kallale?“ irvitab Josias.
Imbele tormab telgist välja. Räägin Josiasele oma unenäost. Vend kuulab mind umbusklikul ilmel. Tunnen, kuidas ennast vaevu isegi usun. Pea muutub iga lausega uimasemaks ja õrn õõvastus laskub minule.
„Sul on võib-olla värsket õhku vaja. Oled mitu päeva siin telgis olnud. Aja kark alla.“
Riietun ja liigume õue. Kiilavas päikeses näen õhus tumedat väikest täpikest üles-alla hüplemas.
„On ju parem?“ ütleb Josias otse kui kaugusest.
Täpike läheneb mulle ja võtab kuju. Liblikas laskub minu käele. Miski kohutav ja ürgne tõstab ühtäkki minu sees pead ja valdab mu tunded. Karjatan kabuhirmus ja kaotan teadvuse.

Ujun pimeduses. Kuulen õrna mürinat, mis aja möödudes valjeneb. Hääl meenutab hiiglaslikku masinat. Vibratsioon läbib mu keha. Minu silme ette ilmub selgem pilt. Ritspits ja Klaus karjuvad midagi oma töölistele. Suur metsalangetusmasin suitseb kurjakuulutavalt. Ritspits jookseb masina juurde ja sikutab alla ühe kangidest. Masin lõpetab tossamise.
Pilt lahtub pimedusse.

Terve mu keha rappub jõuliselt. Josias sakutab mu ärkvele. „On sul kõik korras?“ pärib ta.
Jaatan ja ei suuda midagi muud vastata. Mu puus tulitab kui oleks värskelt lõhki lõigatud. Vaatan oma armi, see hõõgub roostepruunikalt ja siis kustub.
Klaus jookseb kohale. „Mis teil siin juhtus? Miks sa lamad? Miks ta lamab?“
„Päikesepiste,“ valetab mu vend kiirelt. „Viin ta tagasi telki. Ta peab puhkama.“
„Ma pole teiega mõnda aega rääkinud. Kuidas teie katsetused edenevad?“
„Väga hästi. Vabandage mind.“
„Mida ma härra Ritspitsile -“
„… ei, kõik on bueno,“ ütleb Josias sulgedes enda järel telgi.
Mu pea tuikab nagu oleks mul päriselt kuumarabandus.
„Mul oli uus nägemus, Josias.“
„Ah, nüüd oled prohvet ka veel,“ ütleb mu vend ja aitab mu tagasi voodisse.
„Kuula mind, Josias. Imbele rääkis liblikmeestest. Nad on ennustajad. Mina teadsin ette, et täna see lind meie telki lendab ja mida sina selle peale kommenteerid. Näen seda unes. Iga kord pärast tuleviku nägemist minu… märk… valutab. Ma tean, mis homme juhtub. See piin ei saanud olla asjata,“ ütlen pisarsilmi.
Mu vend vaikib.
„Oleme siia tulnud, et see mets saaks püsima jääda. Meie miinide asukohad võime ära unustada. Tean, kuidas need paremini paika panna. See suur Õnnetus, moonamees ütles ju, et liblikmehed ilmuvad enne suurt õnnetust, juhtub homme. Primaarne puulangetusmasin hakkab tõrkuma. Ritspits isiklikult peaks päeva päästma. Tema oli nägemuses ainus, kes nägi välja, nagu ta teaks, mida teeb. Aga seda ei juhtu, kui me teda takistame.“ Jään õhinaga ootama oma venna reaktsiooni ja saan alles nüüd aru, kui hullumeelsena see kõik kõlab.
„Mis siis saab?“ küsib ta lõpuks, „Masin lõhkeb ja mets jääb alles? Jookseme õnnelikult päikeseloojangusse?“
„Me juhatame kõik masina juurest eemale ja jah, mets jääb alles. Nad ei saa siis enam puid langetada. Saame siis koju minna.“
Josias jääb vaikselt istuma. Telgis valitseb õrnalt pinev masendus.
„Mis enne õige juhtus?“ küsib ta mõne minuti pärast, „Miks sa õues karjusid?“
Tulised armid ja läbitungivad punapilgud heiastuvad hetkeks mu mõtteis. „See liblikas. Ma ei tea, miks, aga mind haaras mingi meeletu paanika.“ Pähe tekib hetkeks veider nõrkus.
„Hea küll,“ ütleb Josias. „Ootame homse päeva ära, kuid peame su arstide juurde viima. Las nad vaatavad su üle.“
Noogutan.
„Väljas on juba pime. Lähme praegu magama. Äkki ärkad homme selle nädala lotonumbritega.“
Noogutan uuesti.
Josias poeb linade vahele ja hetke pärast on kuulda vaikset nohisemist.
Mina aga ei maga silmatäitki.

Olen üleval terve öö ja vaatan ainiti telgi seina poole. Ei ole kuulda ühtegi heli. Näen telgiavast pika heleda jõena lahti laotuvat tähistaevast. Üks tuhm täht on aga teistest kodusem. Õudus hiilib minu ihusse. Tean, et olen sellel tähel olnud. Seal nad mind märgistasidki. Suurenev melanhoolia haiglastest mälestustest ajab mu silmad vesiseks, kui tuttavat taevakeha vaatan.
Mootorimürin katkestab minu mõtisklused. Mu vend ärkab koos masinatega ja ringutab laialt.
Päev möödub esialgu nagu planeeritult. Teeme vennaga näo, et uurime kohalikku puitu ja võtame noaga puutüvedest laaste. Ritspitsi assistent käib meiega mitu korda vestlemas. Aina rohkem hakkab tunduma, et ta ei ole niivõrd huvitatud minu ja mu venna töö lõpule jõudmisest, vaid meie tööga kursis olemisest, et saaks Ritspitsile ette kanda, kui hästi ta meid juhendanud on. Hoiame vennaga temast eemale.
Kohale ilmub Ritspits isiklikult ja kanname talle oma kujuteldavatest edusammudest ette. Mees on meie olematu tööga rahul.
Kuulan ka Ritspitsi muresid.
„Kuradi tüütu reis oli. Pidin seal raamatupidajatega jagelema. Sekretärid nõuavad siinsete töötajatega võrdset palka. Kurat, jätku oma küünte värvimine ja tulgu ka džunglisse puid langetama – siis saavad rohkem raha ka.“
Masinamürina katkestab vali kärtsatus. Tean, et õige aeg on käes.
Puulangetaja seest hakkab tõusma tõrvast tolmu. Vaatan venna poole. Ta mõistab mu pilku.
Ritspits ja ta assistent karjuvad pea laiali otsas jooksvatele töölistele käsklusi. Masina mürin paisub kurjakuulutavaks ja tahmapilv paisub suuremaks. Ritspits sammub otsustavalt masina poole.
Sööstan ta poole ja sikutan ta pikali. „Ärge minge sinna, see kohe plahvatab.“
„Lase lahti, kurat!“
„Ei. See ei ole teie elu väärt.“
Mees sipleb mu käte vahel ja lõugab: „Ei! Kui selle masina kaotan, olen laostunud. See ei ole ennast veel ära tasunud. Lase lahti!“
Mõistan, miks Ritspits isiklikult oma eluga oli valmis riskima. Ilma masinata oleks puude langetamisel lõpp. Hoian temast tugevamini kinni.
„Lase lahti!“
Kostub vali kärgatus ja metallplaat tuhiseb üle mu pea. Kuulen eemale maanduvaid masinaosasid ja tööliste häälitsusi.
Õhk muutub selgemaks ja ma ei märka verd. Inimesed tunduvad olevat terved.
„Kõik on läbi…“ kuulen vaikset häält Ritspitsi suust, „Kõik minu riskid ja uuendused… Läbi.“
Otsin üles Josiase, kes tolmusena püsti tõuseb. Naeratan talle ja mõtlen: „Kõik on läbi.“

Kõik kohutavad kogemused kahvatuvad kihava rõõmu paistel, mis minus pulbitseb. Olen õnnelikum, kui siis, kui Ritspits lubas langetusplatsi külastada. Mees ise istub oma telgis ja ei ole sellest terve päeva jooksul väljunud. Kostunud ei ole ühtegi lasku ja töölised kinnitasid, et Ritspits ei ole endaga kaasa võtnud ka juppigi nööri. Siiski, meeleheitlikud mehed võivad olla väga leidlikud.
Unustan valu teinud armid ja võidutseme vennaga varjatult. Ka privaatne rõõm on rõõm. Oleme päästnud selle metsatuka. Metsas elavad loomad ja inimesed saavad leida endale oma kodu ja puud sirguda vanaduseni.
Jagame head meelt Imbelega, tänu kellele ma oma uuest võimest teada sain. Terve laager joob. Kes kurbusest, et projekt läbi on, kes niisama, sest saab. Joome ka meie, kolmekesi, Imbelega. Ta kuulab meid ja paljastab, et sai algusest peale aru, et meil midagi plaanis oli. Ta on õnnelik, et saab varem koju naasta, sest raha on tal juba käes.
Juubeldame koos.
„Mõtle, Josias, saan selle võimega võib-olla terve metsalangetuse peatada. See on revolutsioon.“
Lööme pudelid eufoorias kokku ja uinun tol ööl õnnelikuna.

Tuttav tühjus.
Seekord otsustan sellesse sukelduda. Tahan teada, mida minu nägemused mulle kinkida võivad. Pilt võtab vormi. Vaatan huviga maailma saatust. Minu optimism saab pühitud esimese pilguga.
Mustad kärsanud kännud suitsevad surnud puuraagude vahel. Mürisevad masinad lömastavad kõik kunagi elanud ja hinganud oma raske roomiku alla. Kiivritega näotud mehed näitavad puulangetajatest metalsetele elajatele suunda. See oli mets, mille olin Josiasega päästnud.
Pimedus võtab taas mu taltsa mõtte.


Ärkan vaikselt ja pisarsilmil. Mitte ainult mu puus, vaid terve ihu piinab mind põrguga. Mu nahk kui põleks ja soontes voolaksid noad. Karjatan.
Siiani purjakil silmadega Josias jookseb mu kohale ja haarab mu õlgadest. Tema hääl jääb minust kaugele ja tema abi jääb kasutuks.
Piin lahtub minutite jooksul ja suudan öelda oma esimese arusaadava lause: „Nad hävitavad kõik…“
Josias aitab mu istuma ja joodab mulle vett.
„Sa ei pea mind alati abistama,“ ütlen.
„Olen sinuga lõpuni,“ naeratab vend, lisades, „jobu.“
Nuuksun oma viimaseid tundeid ja selgitan segaduses Josiasele: „Siia tuleb uus firma. Minu esimene nägemus oli sama päeva kohta, siis järgmise päeva kohta. Seekord nägin kuude kaugusele. Mets niidetakse meist kõigist hoolimata.“
„Me saame ka nemad peatada,“ ütleb Josias rohkem minu julgustuseks kui seda ise tõsiselt mõeldes.
Minu pea hakkab lööma tuld ja viskun pikali. Minu kukal tabab põrandat. Terve nahk suriseb ühtlaselt ja suured punased silmad jõllitavad mind ebainimliku ükskõiksusega.
Josias vinnab mu selga. Mu suust voolab tema õlale valget liga.
Nägemus tiibu sirutavast mustast võõrast tungib mu pähe.
„Pean hetke istuma,“ puristan läbi tatise löga.
„Aitab sellest pasast. Sind tuleb viia tsivilisatsiooni.“
„Miinid… meie asjad.“
„Ritspits võib need endale sisse istuda. Saab endale natuke elu sisse. Sina oled praegu tähtsam.“
Kõlgun oma venna seljas terve minuti. Jõuame džiibini.
„Kakskümmend tuhat eurot,“ kuulen oma venda ütlevat. „Kas oskad lennukit juhtida?“
„Kahekümne tuhande euro eest sõidutan sind kasvõi kosmosesse,“ vastab Imbele.
„Käib kah. Vii meid linna,“ ütleb mu venna hääl.
„Mis tal viga on?“
„Kohe!“ käratab Josias.
Mind visatakse auto tagaistmele ja mu pea leiab koha venna süles.
„Kõik saab korda,“ ütleb Josias mu juukseid silitades meile mõlemale.
„Keegi ei saa seda metsa, ka mets ise mitte,“ sonin kui palavikus.
Tumedus haarab mind.

Tuhmid tundmatuse haarmed rebivad mind kaugemale tulevikku. Ärkan tuttavas kohas, kus kunagi kihas loodus, mis seejärel hävitati. Lendan kõhuli keset kõledat tühjust. Tõstan pea ja ajan end kõrguses püsti. Tunnen, et aega on seekord mööda läinud veelgi rohkem – sadu aastaid.
Kus vanasti olid puud, sirguvad nüüd mahalõigatud tippudega pimeduses kiilavad püramiidid ja tüvikoonused. Hõbedased pühadusteotused on asendanud hingava emakese looduse oma elutu rõhumisega. Kõigi nende keskel seisab enda ümbert valgust neelav tetraeeder, mille kohal kõrgub taevas punakas lapergune Kuu.
Karjatan oma hulluses ja viimane kaine mõte väljub mu peast.
Minu kaikuv karje ei läbista kõiki mürgiseid müsteeriume, mis tulevikus ootavad. Sünge saatus ratsutab öötuule turjal. Selles lõpmatuse tumedas meres pole võimalik ettemääratusest pääseda.
Laskun unustusse, jättes õuduse selja taha.

Minu lõtv keha ärkab rappumise peale. Josiase õrnad käed hoiavad mind embuses. Tema tavaliselt naljatleval näol on asu vaid ahastuseks.
„See… kõik on… mõttetu,“ kähisen. Valu minu kehas ei ole enam. Tunnen, et olen hingamas viimaseid tõmbeid.
„Ära,“ kogeleb Josias. „Jää siia. Koos päästame kõik metsad, kui seda vaid tahad. Luban sulle.“
Minu keha valdavat tuimust ei saa enam iseloomustada ühegi omadusega.
„Alati on keegi… kes need niidab,“ ütlen oma viimased sõnad ja pööran pilgu kõrvale. Helesinine liblikas laskub mu näppudele ja hingan viimast korda välja.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0084)