Marssi vallutamas
Riho Välk

Kaido ja ta vanaisa kuulavad raadioülekannet Nõukogude Liidu laevade esimesest kavandatavast maandumisest planeedile Marss. Tema isa oli aidanud seda ehitada ja Kaido ei suuda oma õhinat varjata ja lõpuks kostavadki võlusõnad „Govorit Moskva, govorit Moskva!”

Seda lugu on omamoodi huvitav lugeda nõukanostalgilise roosilise pildi pärast, mis esile manatakse. Näiteks enne kui raadiost kõlab „Govorit Moskva” olid seal Artur Rinne ja Vello Orumets – Taukari poprocki või Epliku sulnimate viiside asemel. See on justkui 70. või 80. aastate pioneeri loodud kujutelm 21. sajandi algusest, milles NL on saavutanud oma igati enesestmõistetava võidu.

Paugupealt oleks seda alternatiivajalooliseks nimetanud, aga see pole vist päris täpne. Kujutatakse tulevikku, milles esimene inimene Kuul oli venelane. USA ja NL vahelise kosmosesõja on võitnud Nõukogude Liit. Ent alternatiivajaloo puhul muudetakse üks ajalooline detail ja vaadeldakse selle tagajärgi. Alternatiivajaloo põhiline teema on muutus. Siinse teksti ajalugu pole läinud edasi – pigem on see postkaart tulevikust nõukogude propaganda järgi. Ja mängulises mõttes omamoodi naljakas sellisena.

Mulle tundub, et lõpp olnuks tõhusam, kui paljastunuks nõukanostalgia pahupool. Näiteks on ülejäänud maailm tänapäevani kulgenud, raadio ja Vello Orumetsa asemel kõlab nutitelefonist Daft Punk. Ülikalliks kujuneva kosmosesõja võit ja selle nimel tehtud ohverdused – kultuuriline ja sotsiaalmajanduslik seismajäämine. See töötanuks teksti terviklikkuse huvides paremini; mulle tunduks, et sel tekstil oleks siis midagi huvitavamat öelda. Sellega võrreldes on praegune lõpp kuidagi eikusagilt tulev.

Kuid seda võib pidada ebaadekvaatseks kriitikaks – teksti idee polnud nõukanostalgiat maha teha. Pigem oli teksti eesmärk peegeldada seda õhinat, mida Kaido-taolised kunagi ammu tundsid, ja näidata Nõukogude Liidu aegseid ambitsioone. Ja tunda neist lõbu.

6/10

Manamine algajatele
Kalju Kivi

Tiit ja Pelle sooritavad rituaalse ohverduse. Neid takistavad mitu asja – neil pole korralikke keepe, näiteks Tiidul on ema roosa mummuline hommikumantel; nende klassivend Siim, kinni seotud ja tropp suus, väänleb ja sipleb ega aita asjale sugugi kaasa. Ja Pelle ema hüüab pidevalt Pellele alumiselt korruselt ja segab kogu üritust.

See tekst on omamoodi naljakas, näiteks mingite Pelle ema hüüatuste peale isegi muhelesin. Ja mõnevõrra mõjubki muhedalt see grotesksevõitu pilt, mis luuakse – manamine roosa mummulise hommikumantliga, ohvri siplemine vanal plastmassist aialaual.

Ühes asjas läheb nali ent maitsetuks. Minule tundus selle teksti suhtumine surma jõledalt. Mind ei häirinud isegi leebe suhtumine surma – nimetuid orke võib loendamatult tappa. Aga siinne ohver on paks ja nõrk ja jätab liiga palju mulje klassi kõige kiusatumast oomegaisasest, et tema peaaegu mõttetu tapmine mõjuks naljakalt. Tema tapmine oli groteskne ja võigas tegu, mida võinuks ehk jubedamaks välja kirjutada. Ja ehkki tegelaste jaoks pole see suvaline sündmus (see ajab Tiitu oksele), ei hakanud seda suhtelist ebaõiglust lugedes eriliselt muhe. Ma vist tahtnuks, et Siim on neid pidevalt narrinud seepärast, et nad on omast arust nii vinged pimeduse preestrid. See vaigistanuks moraalijüngri minus.

Loo puänt sobib ülejäänud loo tobeda meeleoluga kokku. Otseselt ei meigi nagu senssi, aga ega peagi, puändina oli tore. Mind põhimõtteliselt miski muu ei häirinudki, humoorika sutsakana on ta tore, olen isegi kirjutanud sarnaseid ja muhelenud nende kallal. Lihtsalt see üks surm ja selle põhj(end)us oli lihtsalt natuke liiga kergekäeliselt tehtud. Jättis veidi halva maitse suhu.

6/10

Pikk mees tuleb
Maks Hull

Nimetu peategelane ja tema kolm kaaslast I, K ja Kutt viibivad korteris ning söövad ja joovad. Peategelane tunneb teatavat kiivust Kuti ja I vahelises särinas... aga ei, see on ühepoolne, I ongi lihtsalt selline, oma elementaarses veetlevuses võib olla lummav, aga ta pole end kellegagi lasknud lähedaseks saada. Ent mis see on – I käitub imelikult, tuleb öösel peategelase ja Kuti uksele ja – ja siis ütleb Kutt mingeid seosetuid sõnu. Ja tulebki välja, et seal korteris vist kummitab tudeng.

See jutt tekitab mõnevõrra kimbatust, sest on pealtnäha üsna seosetu. Lugesin seda kolm korda, et saada sellest täielikult sotti. Kuid asi pole selles, et tegemist oleks sellise sügava poeetikaga, milleni on raske kiire lugemisega jõuda – jutuga, milles öeldu ja ütlemata vaheline pingeväli tekitabki loo kvaliteedi. Ma kahel korral arvasin nii, mistõttu lugesingi teist ja kolmandat korda. Kuid ei, tekst ongi lihtsalt kuidagi kesiselt jutustatud või toimetamata. Või toimetatud, ent algvariandist on saadud käesolev, mis vajaks veel paari toimetamisringi.

Lühikese loo vältel jõuab tekkida mõningane nördimus sellest, et tegelased ei kujune enamaks kui siluetid. Neil pole isegi nime – peategelane ning Kutt ja tüdruk K, kelle suhtes mõlemal on mingid romantilised mõtted. Ja I, kes on selle armukolmnurga väline isik, kes teab korteri poltergeisti-taustast, aga jätame ta korraks kõrvale. See tekst on hea näide sellest, et ühe teksti tegelaste väljajoonistumiseks ei piisa omavaheliste suhete kirjeldamisest. Või pole need suhtejooned piisavalt markantsed, et neist moodustuks rahuldavad täisväärtuslikud karakterid. Kui suhtedünaamikat kujundaks mingi suurem sündmus, siis poleks ehk nimesid vaja – näiteks jutus, milles on vang ja valvur, või ülekuulatav ja ülekuulaja. Isand ja peremees. Prints ja kerjus. Selles tekstis on ent poole vinnaga armukolmnurk – see ei kanna teksti.

Ülal mainisin selle teksti ebamäärasust. See tunne tekib sellest, et siin pole eriti lugu – sellest aimub üks armukolmnurk, siin on ka üks kummitav tudeng ja siin on selle armukolmnurga murdmine peategelase poolt. Teksti lõpulõigus aga öeldakse, et sedasama kummitajat on peategelane varemgi näinud – ja et temast saab lahti lihtsa lõuksi kütmisega. See on antiklimaatiline, aga mitte naljakal moel, vaid pigem sellisel, mis paneb küsima: milleks siis see? Kas see kummitus ongi mõeldud vaid tegutsema sundivaks ajendiks, mis sunniks peategelast minema tüdruku juurde ja tegema talle ühe musi? Millega tahan öelda, et kummitus paistab olevat mängu toodud, et lahendada armukolmnurk, mis (nagu ülal öeldud) ei kanna teksti.

Mul on aga sellest kahju, sest selle teksti stiilist on tajuda, et autoril võiks olla vilumust. Mõned laused ja lõigud veidike hellitavad mu silmi. Näiteks „praegu näen inimest, kes oleks justkui kohtunud oma surmaga. Või ei, pigem kõikide hirmsate ebaloomulike surmade summaga...” Selline metafoorne keelekasutus on sümpaatne. Emotsionaalselt äratuntavalt mõjus ka lause K kohta: „Jube kerge lummusesse langeda.” Selles kõlab üsna täpselt abitult armunu suhtumine sellesse, kellesse armutakse – tõdemus, et see on peaaegu paratamatu.

Loo kirjutusstiilis on midagi, mis mulle mõjub. On midagi, mis sunnib kahtlustama, et äkki olen ülekohtune oma kriitikas. Sest mingil kirjutustasandil nautisin seda teksti kindlalt rohkem kui teisi ülalmainituid. Ka ebamäärane unenäoline tundmus on saavutatud ja see justkui tundub hää poeetilise saavutusena. Nagu loo olulisim tuum olekski mõeldud aimamisi loetavaks. Kuid süžee lihtsalt ei tööta. Ja sellest on kahju.

4/10

8
Ene Koppelmann

Sandra sulges Bulgakovi „Meistri ja Margarita”, kui oli selle läbi saanud. Tagakaane vahelt pudenes välja ümbrik, mida ta polnud seni märganud. Seal oli kiri kelleltki, kes räägib oma hinge müümisest rääkivale kahel jalal käivale kõutsile ning selle teo tagajärgedest.

Esmapilgul mõtlesin, kuivõrd kohmakas tundus mulle oma inspiratsiooniallika selline väljatoomine. Seda, et keegi satub õhinasse alles loetud raamatust ning kirjutab selle tunde välja tekstiks, tuleb ikka ette. Mul on tunne, et tavaliselt on kombeks selle õhina allikat veidi rohkem varjata.

Ühesõnaga, esiti ei sobinud mulle, et see tekst on ju sekundaarkirjandus. Tavaliselt see mõiste käib kirjanduskriitika ja -analüüsi kohta, aga kriitika võib algteksti suhtes olla küllaltki iseseisev – hea kriitik võiks olla tähenduse kaaslooja, head algteksti rikastav kommenteerija. Nii on kriitika mingite mõtete laiendus, mis saadakse primaarkirjandusest. Ene Koppelmanni „8” on ent ilukirjanduslik sekundaarkirjandus, mis ei mõtle edasi algteksti mõtteid, vaid pigem väljendab autori tundeid loetud raamatust, loomata eriliselt algidentiteeti.

Jutu autor püüab jagada naudingut sellest maagilisusest, mida sisaldas Bulgakovi meistriteos. Mõni asi on laenatud – tagajalgadel kõndiv intelligentne pahatahtlik kass ning see va saatuslik tramm. Sellele lisanduvad hinge müümise järgne lustielu ning karistus, milleks on nähtamatuks hajumine. Igavese 8 kordumine ja kasutamine kah. Sellel kõigel pole iseenesest häda, kuid mul tekib natuke küsimus, millisena tajub seda juttu keegi, kes pole Bulgakovit lugenud. Ma ise lugesin toda ammu, nii et kass ja tramm otseselt ei üllata ega aja naerma (mida nad Bulgakovi puhul natuke tegid), aga aina korduv 8 paneb mõtlema, kas ma lihtsalt ei mäleta või on see Koppelmanni enda lisandus. Nii et andestatagu mu see ebakompetentsus Bulgakovi suhtes.

Kui aga esialgsest kriitilisest meelest välja tulla, siis põhimõtteliselt mõistan selle teksti kirjutamise impulssi. See värske tunne, mis heast raamatust saadakse, see soontesse tekkiv ilukirjanduslik laeng – see on miski, mida tahakski kuidagi rakendada. See on otsekui savi, millest võiks voolida huvitavaid kujundeid. Ja selles, et autor viitab selle tunde tekitajale, võib ka näha lugupidavat suhtumist. Ja ma ise ka pean sellest lugupidamisest lugu. Põhimõtteliselt. Kirjutamine pole ent selline aus kaup. Tekstide algimpulsid on erisugused, aga tekst võiks olla iseseisev entiteet, mis ise tekitab seda õhinat.

Rääkimata sellest, et mul on tunne, et siin põimusid kaks eraldi teksti. Bulgakovi ideed annavad selle veidra ja natuke groteskse ilme, mida on huvitav lugeda. Kuid Koppelmanni ideed ning nende rakendamine meenutavad pigem Marcel Ayme jutte kogumikust „Mees, kes käis läbi seina”. Bulgakovi juttude maagilised elemendid kuhjuvad ja kuhjuvad, need moodustavad siukse peaaegu barokselt liialdava põrguliku elamuse. Koppelmanni jutu maagilised elemendid on ent hillitsetumad, need on pigem eestlaslikult lakoonilised. Hajuvuse esteetika või nii. Aga võib-olla pööran ma liiga palju tähelepanu sellele hingetule mehele. Mulle jäi lihtsalt tunne, et Koppelmanni oma käekiri erineb Bulgakovi omast (nagu ma seda mäletan), sarnanedes pigem Marcel Ayme omaga (nagu ma seda mäletan).

Siinkohal ununes ent öelda, et tekstis on sümpaatne see, et see ei vaja toimetamist. Keeleliselt korrektne ning kulgeb hästi. Lühikesed kirjeldusekesed on kah sümpaatsed. Need toimivad.

6/10

Verilaid
Anni Kraft

Luise elab abikaasa Jaaguga Verilaiul saarevahtidena. Kaks vaikset stoilist inimest elavad oma rahulikku elu, kuni ühel hetkel Jaak kaob. Luise jääb saarele tervelt aastaks üksinda elama – kuni ühel hetkel näeb ta majaka juures, et õhk väreleb kuidagi veidralt, ovaalse kujundina. Ta läheb sellele ligi – ja kaob 1930. aastatesse. Talle tuttavad varemed, millest loodus on saanud võitu, on asendunud elukohtadega – õhtul toimub lausa külasimman. Kas ka Jaak on selles minevikus?

Lugesin seda kahes jaos. Esimese poole lugemise järel tundsin, et tegemist on hea tekstiga, mis võinuks ju paremagi koha saada ulmejuttude võistlusel. See on vilunult kirjutatud keeleteadliku inimese poolt. Aastaaegade muutumine pole üksnes ühelauseline ülehüppamine nädalatest ja kuudest, vaid hoolikalt välja kirjutatud looduse meeleolu vahetumine. Verilaidu ja selle loodust on sedavõrd ilusaks kirjutatud selles tekstis, et tekkis lausa soov ise külastada väikest ja peaaegu et mahajäänud saart.

Tundub, et Verilaid läheb ka autorile korda, selle loodus ja ajalugu väärivad autori meelest väljakirjutamist. Koht ongi elavaks kirjutatud, selle kihav kuldaeg on saanud ilukirjandusliku väljenduse. Vahel on endalgi mõnda pooltühja Eesti saart külastades tunne, et tahtnuks ometi näha, milline see saar oli oma hiilgeaegadel. Näiteks Naissaarel on muuseum, kus eksponaatideks harpuunid ning erinevad nikerdised – ja seal öeldakse, et kunagi oli seal nii- ja niipalju inimesi, mitte nagu praegu. Ja tuleb pähe, et tahaks neid hülgekütte isegi näha, sellistena nagu nad olid. Anni Kraft on selle tunde välja kirjutanud ning teostanud paremini, kui oleks ise arvanud, et see õnnestuda võiks. See on hea saavutus.

Selline tunne oli esimesel lugemisel. Teist poolt lugedes tajusin, et millegipärast jäi end veidi häirima, et kõige parem oligi teksti juures selle ajalookujutus. Stseen, milles 30. aastate naine üllatub rinnahoidjatest ja püksikutest ning annab nende asemele tolleaegse alusseeliku, on mingis mõttes kõige huvitavam osa sellest tekstist. See on ühtaegu teksti tugevus kui ka selle laidetavus. Ühelt poolt saab teada huvitavaid igapäevaelufakte toonaste riietumistavade kohta. Erinevalt mõnest sajandi alguse realistist (Tammsaared või kes tahes), kes mainiks toonaseid igapäevasusi, aga ei osutaks sellisele, on tänapäevasel autoril ainulaadne võimalus neid erinevusi imeks panna ja sellest ebaharilikust rõõmu tunda. Ainult et ulmeline element – ovaalikujuline värelev õhk, mis mõjub portaalina minevikku – pole just eriti originaalne ega huvitav. Ulmeline element annab võimaluse sukelduda ajalukku, kuid ei ole iseenesest teksti kõige intrigeerivam element.

Autori tugevus lasub ajaloo elavdamises ning looduse kirjeldamises, kuid ulmejutuna on tekst eelkõige lihtsalt okei. Lugu on kirjutatud hästi, sellel on tajutav kirjanduslik väärtus (olemata siiski ülemäära literatuuritsev keskmise ulmiku maitsele, usun), aga selles on ehk natuke liiga vähe seda, mida võistluselt otsiti. Lisaks kaldub jutt oma kirjelduste rohkuse tõttu olema veidi igavavõitu. Ei ütleks, et igav tekst, aga natukene vähehaarav siiski. Teine pool on haaravam, aga tõenäoliselt kõik sinnani ei jõua. Millest oleks kahju, sest tegemist on õnnestunud tekstiga.

7,5/10

Kuidas haldjas orki lendas
Leila Tael-Mikešin, Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana

Maia on haldjas, kes on üle elanud jõhkra orkirünnaku. Õblukesest haldjaneiust on seetõttu saanud kalgistunud orkitapja. Haprast ohvrist on saanud orkide õudusunenägu. Ühel ründeretkel satub ta aga lõksu. Orkišamaan võtab ta endaga kaasa, et minna nõia juurde. Maia verd on vaja üheks suureks muundumiseks – orkist peab saama inimene. Asjad ei lähe siiski niimoodi, nagu oodatud...

Esimene tähelepanek, selline üldisemat laadi, puudutab teksti kolme autorit ja seda, kuivõrd on tajuda, kustmaalt on keegi kirjutanud või toimetanud. Paistab, et Leilalt on peategelane ja kuvand sellisest nüsitud tiibadega orkitapja-haldjast – haldjale tiibade andmine tundub olevat leilalik. Mitmest dialoogist vaatab vastu metsavanalik tämber, ka jutustuse kulgemisest aiman seda, mida Metsavana tahtnuks enim näha. Mandilt, usun, on teksti üleüldine korrektselt jooksev ja hästi toimetatud ilme, milletaolist ma tavaliselt ei taju Leila kiirustatud narratiividest ega Metsavana hüplikuma süžeekäiguga tekstidest. Kuid ma võin siinkohal eksida – raske on aimata ühe või teise kirjutaja osakaalu lõpp-produktis.

Selle teksti suurim voorus on ehk selle tihedalt täiskirjutatud fantaasiamaailm. Tekstis on rohkem fantastikaelemente kui üheski teises, mida olen seniste tänavuste võistlusjuttude seast lugenud (jällegi, mõni piirdunuks haldjaga, siin on haldjal ka tiivad). Sellele lisandub ent stiili käredus – keegi ei loobi filosoofilisi traktaate, vaid ork räägibki roppustes ja vängustes, mis vastab orkile. Haldjas ei ole siin hell ja habras, vaid suhtleb vihatud rassi esindajaga samasuguse käredusega.

Natuke lootsin rohkem, et haldjas oleks tugevam tegelane. Alguslõigust jäi mulje, et tegemist on kõigi orkide suurima hirmuga, võimsa olendiga, kelle nooled varjudest tabavad ning kelle kohalolu pole tajuda millestki muust peale äkki kahaneva kaaslaste arvu. Ootasin, et ta talub oma kannatusi kuidagi stoilisemalt, on neist üle nagu mõni munk või muu olend. Kahjuks ei midagi sellist – kui ta haiget sai, siis ta karjus; kui ta ebamugavust tundis, siis kurtis. Keha oli tal tugevam kui vaim. Kuna alguslõigust jäi teine, kuidagi vaimustavam mulje, siis sellest oli kahju.

Lugu ise kulges küllaltki action'iküllaselt ja ehkki mulle tekstides märul üldiselt eriti ei sümpatiseeri, siis siinkohal oli see vinge. Mulle meeldisid nii Maia kui Mardik, kui nad said end valla lasta ja oma võimeid täiel määral rakendada. Kui üks süžeejupp sai läbi, leiti kohe järgmine tähtis ülesanne, mida täita. Võib-olla loo viimane viiendik vajus natuke ära, ei köitnud enam niivõrd kui alguspool, ent üldiselt kulges asi stabiilselt. See, et ei köitnud samavõrd, ei tähenda siiski, et oleks igavaks läinud – lihtsalt tundsin, et esimene pool oli parem kui teine pool. Päris lõpp mulle ei sümpatiseerinud – selmet näidata pesakonda orki ja haldja lapsi, olnuks seda minu arust huvitavam veidi looritada. Näiteks lõpetada lugu Maia rasedusega, mis paneb mõtlema, mis sealt küll tulla võib. Sest see pannuks kujutlusvõime huvitavamalt tööle kui vaid lause „kari orkikarvaseid haldjatiibadega põngerjaid”.

Üldiselt oli lugu hea kulgemisega ja täitis oma seiklusjutu-funktsiooni hästi. Kui midagi laita, siis seda, et muid funktsioone sel eriti pole – parimad seiklusjutud edastavad kaalukaid elutarkusi. Võimatult rasked üleelamised ja surmaga silmitsi seismised võivad viia huvitavate tõdemuste või mõtteavastusteni, mis tõstavad minu silmis teksti kõrgemale oma tavaväärtusest. Praegu jäi mõjuma selle hää ja tore kulgemine, ka selle lõbusus. Oma eesmärke täitis ta hästi, vahest võinuks selles rohkem olla teatavat tõsimeelset toestikku, mis muutnuks ta tõsiseltvõetavamaks. Ehk on seegi veits ebaadekvaatne kriitika – see on eelkõige groteskini ulatuv fantastikamäng. Aga kui lähtuda sellest, et on seiklusjutt, siis midagi elulist sellesse eskapismi, see olnuks sümpaatne.

8,5/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0083)