Varakevadine päike soojendas Kristeli hinge ja käsi. Esimesed linnud laulsid oma paarituslaule ja sinililled võtsid end lumikellukeste järel ritta, et maailmast saaks maalilisem ja soojem paik. Viimased lumejäänused sulasid jahedast protestist hoolimata ja peitusid vaguralt varjuliste puude alla. Taevas oli sini-sinine ja maa mudaselt pruun. Kuskil metsasügavustes pesitsesid zombid ja teisedki hirmelukad, kuid küllap laulsid linnud tol päeval ka neile.
“Sa ei ole just kõige targem,” leelotas tumedapäine Kristel oma armsale Zombile mõeldes. Pealtnäha oli Kristel tavaline kümnendat klassi lõpetav tüdruk, kes ei erinenud eakaaslastest just kuigi palju ning filmidest ja raamatutest, mis talle meeldisid, vaimustusid sõbrannadki. Ei mingeid neete ega ülemäära alternatiivseid maailmavaateid, mis riietuses või meigieelistustes silma võiks torgata, üksik roheline juuksesalk välja arvatud.
Ometi oli Kristel nüüd siin, koduses köögis, ja toimetas pisut ebatavaliste... Ei! Täiesti tavaliste, sõnastas tüdruk kiirelt, tegevustega. Ta võttis ülemisest kapist ühe suuremat sorti plekkkausi, pühkis kindluse mõttes tolmust puhtamaks ja valas sinna terve liitri piima. Rumal ebasurnu kippus süües kangesti plötserdama ja Kristel lootis, et suuremat kaussi kasutades saab piim limpsitud suurema lagastamiseta ning aiavooliku puhastusvõime kasutamiseta.
Nende esimene kohtumine mullu varasügisel oli olnud veidi hirmutav, meenutas Kristel. Kristel oli tol ajal alles kuueteistkümne aastane, kuid teadis juba siis väga täpselt, et temast ei saa mitte kunagi samasugust udupead nagu olid tema igapäevased kaaslased. Kristel ei kavatsenudki armuda mõnda neist tobedatest koolivendadest! Ja teda ei huvitanud põrmugi popstaaride plakatid, isegi, kui ta neid samu staare raadiost hea meelega kuulas. Kristel ei viitsinud süveneda pilkudesse, mis saatsid teda, kui ta miniseelikus tänavat ületas ega odavatesse libelausetesse suvalisilt huulilt. Kaks jalga tugevalt maas, hing vanemate vastu üles keeratud, oli ta tolleks ajaks juba otsustanud ignoreerida ühiskonna tavalisust.
Ja siis tuli Tema! Kristel mäletas, kuidas koduteel oma kuklas võõrast pilku tajus ja hingamist kuulis, haisust rääkimata. Seejärel püüdsid meeled kinni rägase röögatuse ja õlast haaranud käe ligasuse, mis viisid neiu lõplikult endast välja. Ta virutas koolikotiga täiest jõust selja taha, sundides järgneja sammu võrra kaugemale hüppama, pöördus kannal ringi, lõi käed puusa ja avas suu veel enne, kui ta nägi, kellega räägib.
“Kuradi sitapea selline! Hoia oma räpased käed minust eemal!” Kristel oli tolle lause juures kingakontsa liiga jõuliselt maha löönud ning kannale haiget saanuna jätkas uuenenud vihas. “Ja üleüldse peaks olema keelatud sel moel haisedes ringi liikuda! Kas ema sulle seepi ei näidanud?”
Tagant järele mõeldes pidi Kristel küll nentima, et kui ta oleks mõistnud, et seisab vastamisi tõelise zombiga, oleks ta suure tõenäosusega karjudes ja kiljudes minema jooksnud, kuid tolleks hetkeks oli juba hilja. Ta oli kord alustanud oma iseloomu näitamisega, seega pidi mälust kerkivad õõvalood hetkeks kõrvale lükkama ja tugev olemisega ka jätkama. Oleks patt olnud lihtsalt ammukuuldud lugude või kunagi nähtud korjuste tõttu keset vaidlust karjudes põgeneda. Ego ei lubanud.
“Tule minuga kaasa! Saad oma seebi ja kui korralikult käitud, siis nuustiku ka.” käratas Kristel ründajale. Kui too ei liigutanud, tõmbas tüdruk kopsud õhku täis, haaras ligasest käsivarrest ja sikutas. “Ja katsu ainult mind ära süüa enne, kui su puhtaks olen küürinud!” Zombi oli lõppeks kõigest zombi ja kuigi need olevused enam korrektselt rääkida ei suutnud ega mõelnud kuigi selgelt, jäi midagi kunagisest inimlikkusest neisse olelustarkusena siiski alles: "Karda vihaseid naisi!"
“Mind sa hammustada ei tohi!” oli tüdruk möödunud kuudel nii palju kordi öelnud, et lause kippus juba ka sõpru teretades üle huulte tulema. Kogu oma noorusliku energiaga pühendus ta vaid Zombi eest hoolitsemisele ja temast hoolimisele.
Kristel võttis nüüd kevadvalguses sillerdavalt köögilaualt piimakausi ja viis selle maja taha terrassile. Oli ju kausike piimagi osake kõikehõlmavast hoolest.
“Zombi, Zombi, Zombi!” hõikus Kristel hellitavalt metsa poole. Tüdruk sättis end veranda käsipuule istuma, toetas selja vastu maja ja ootas. Ei kulunud kuigi palju aega, kui metsaservast kostus raginat ja peagi paistis põõsaste vahelt hall-arglik ligane kogu.
Pooleldi kõdunev keha loivas oma hüplikul sammul lähemale, kummutas treenitud julgusega kausitäie piima kõrist alla ja keeras end sealsamas, peenras kasvavate sõnajalgade varjus, kerra. Kristel jälgis Zombit, püüdes tuvastada uuemaid kahjustusi oma armsama saatusest räsitud kehal, mille nahast polnud tänaseks enam ribagi alles. Viimanegi sellest oli aiavooliku hoolsa töö tulemusena aja jooksul maha koorunud. Enamik lihaseidki kadus aegamisi nii, et mõned peenemad kohad, näiteks sõrmed, paistsid tänaseks juba pigem luukere kui zombi moodi olevat.
Tol esimesel korral mullu sügisel küüris Kristel õnnetut Zombit oma pool tundi. Olevus ulgus tüdruku käe all, rabeles piinast pääsemise nimel, kuid targa tüdrukuna premeeris Kristel Zombit aegajalt väikeste lihatükkidega ja küüris edasi. Mahakoorunud kõdunahk ja mäda haisesid veel mitu nädalat nende tagahoovis, kuid Zombi oli puhas. Puhtana Kristel Zombit hoidiski, sundides vaesekest iga nädal aiavooliku survepesu läbi elama. Ilma piima ja lihatükikesteta poleks see iial õnnestunud, kuid tänu neile oli Kristelil keegi, kelle poole õrnema pilguga vaadata. Ei ühtegi liiglibedat sõna ega liigtavalist piiratust, ei midagi tüütavat! Kui Kristeli käest küsida, siis oli see natuke kõhedust ja lonkavat omapära, salapära ja maagiat, loomalikku jõudu ja kindlasti ka pisut primaarseid vajadusi.
“Sa ei ole ikka kõige targem,” leelotas Kristel nüüd endamisi, kohendas istumisasendit terrassitoel ja saatis armunud naeratuse mõnulevalt norisevale kogule. Kui kaua oli tüdruk püüdnud ja meelitanud, et olevus tagasi tuleks, taas liha ja piima luniks ning Kristeli rõõmuks end näitaks! See oli terve talve projekt, kuid viimaks, veidi enne talve unustusse hääbumist, olid nad siin – Zombi tuli Kristeli kutsumise peale piima jooma ning Kristel vaatas kirgliku ihaga unerütmis liikuva poolkeha puhkust.
Tema Zombi oli tugev, teadis Kristel. Tema Zombis oli midagi ürgselt ohtlikku ja nii pagana ihaldusväärset, et kõik need mäed noorsooromaane kahvatusid reaalsuse ees.
“Kui ma kaheksateist saan, põgenen sinuga kodust,” sosistas Kristel oma unelmaid taas läbi mõeldes ja samal ajal sõrmega helerohelist juuksesalku keerutades. “Siis saan ma sinu omaks ja sina kuulud siis lõplikult mulle.”
Zombi oigas poolunes ja pööras külge.
“Ma saan sind siis alati ja igavesti hellitada ja hoida.”
Zombi värises kergelt, kuid Kristelil jäi see märkamata, sest tüdruku kogu tähelepanu oli keskendunud rohelisele juuksesalgule ja hinges värelevatele unistustele.
“Me abiellume ja su keha saab mu keha armastada ning kuigi...”
Zombi hiilis juba vaikselt eemale.
“...Ning kuigi sa oled erakordselt rumal, suudab minu inimlikult elav mõistus meid hoida ja kaitsta. Mina ei luba sul rumalusi teha! Ma hoian ja kaitsen sind alati! Nii ööl kui päeval, nii heas kui halvas.” Ta õhkas, kuid raputati kiirelt unelmast välja.
Zombi, tema Zombi jooksis ulgudes metsa poole – surmahirm silmis ja paanika südames. Ei, surma Zombi ei kartnud! Olgu see kevad kui tahes liharikas ja mets vastupandamatuid loomapoegi täis! Tulgu see suvi kas või üdini noorte neidude verest nõretav, kuid põrmuks pidi ta saama! Jah, nüüd, just nüüd, tundis ta vastupandamatut vajadust lõplikult ära surra.
Linnud laulsid sama heledalt ja päike soojendas endise visadusega talvest puretud maad. Viimased lumelaigud tegelesid endiselt juurdlemisega, kas hakata piketeerima või mitte. Ehk oli metsasügavuses nüüd veidi vaiksem? Väikese maja tillukese terrassiga läks just nii.