Tuumajaama käivitamisest on möödunud juba üle kolme aasta ning selle ajaga on reaktorid jõudnud toota üle neljakümne ühiku ulmelist energiat. Nüüdseks võib südamerahuga nentida, et kodumaine ulmelugeja on võrguajakirja "Reaktor" netiavarustest üles leidnud ning omale Järjehoidjatesse/Lemmikutesse lisanud. Võrguajakirja elujõulisust kinnitab ka kindla autorite ringi väljakujunemine ning uue kogumiku "Tuumahiid 2: Toorium" ilmumine paberkandjal.

Esimese "Tuumahiiu" kogumiku tugevuseks ning samas ka nõrkuseks oli väga laiahaardeline valik erinevaid autoreid ja ulme˛anre (kakskümmend juttu kuueteistkümnelt autorilt). Seekord on kogumiku koostajad valinud välja üheksa kirjaniku üheksa juttu, mis ilmusid "Reaktoris" ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014. Kogumiku keskmine kirjanduslik tase on tänu sellisele valikule teinud hüppelise tõusu ning minu silmis on tegemist lähiaastate ühe tugevaima eesti autoreid koondava ulmekogumikuga. Senine ulmekogumike esinumber "Täheaeg" on paratamatult pidanud viimastel aastatel kvaliteedis natuke lõivu maksma ulmejutuvõistluse kontseptsiooni tõttu ning ei ole seetõttu enam nii kindlalt juhtpositsioonil.

Enamik uues kogumikus olevatest tekstidest on hoiatuspildid apokalüpsise-järgsest või sinna suunduvast maailmast (Maniakkide Tänav, Hargla, Kirotar). Ulmekirjanduse algusaegadel ning nõukogude ulmes laialt levinud hurraa-optimism ning sinisilmne usk tehnoloogia arengu positiivsusse on täielikult taandunud. Inimkond ei püüdle kosmoselendude ning võõraste planeetide poole enam vallutusihast, vaid hirmust väljasuremise ees. Inimkond pole suutnud õppida sümbioosis elama neid ümbritseva keskkonnaga ning selle tulemuseks on kas ühe või mõlema osapoole hukk.

Põhjalikult lahkab inimese ja looduskeskkonna vahelisi suhteid Heinrich Weinberg lühiromaani mõõtu teoses "Vihma seitse nime". Kauge kajana Lew. R Bergi palgasõdur Willardi d˛unglimäruleid meenutav tekst toob välja inimkonna võimetuse loodusstiihiate ees ning pakub ainsa lahendusena vabatahtlikku loobumist looduse krooni tiitlist. Säästev areng ja elukeskkonna säilitamine paistavad hetkel veel olevat inimmõistusele niivõrd adumatud mõisted, et nende õige koht ongi ainult ulmekirjanduses.

Kogumikus leidub ka mitmeid varem loodud maailmade edasiarendusi ning mõnigi potentsiaalne uue suurema narratiivi algus. Osvald Soobel arendab tekstis "Väikeses majas raudtee ääres" edasi inimeste, karvaste laanekattide ja hiidkärpidega asustatud maailma, millega sai esmatutvust teha jutus "Aahe oma". Kirjanik on tugevat rõhku pannud kirjandusliku maailma väljaarendamisele (rassid, religioon, ajalugu, geograafia), kuid kahjuks on selle tagajärjel kannatanud loo voolavus. Kindlasti tasub autoril loodud maailma kallal edasi töötada ning inimeste ja kattide vahelisse olelusvõitlusesse sügavamalt süüvida.

Eesti kirjanduse laiemaid traditsioone vaadates on vägagi tähelepanuväärne tekst Triinu Merese "Nahk". Meres mängib nimelt ikka uuesti ja uuesti eesti kirjanduses üles kerkiva libahundi motiiviga. Kuigi libahundiks käija on meie kirjanduses peaaegu alati naine või neiu, siis lugusid sellest kirjutavad meil peaasjalikult ainult mehed (Kitzberg, Gailit, Hint, Jaik, Hargla, Barker, Kivirähk). Merese intiimne pilguheit libahundiks käiva noore neiu hinge ning sõna otseses mõttes võitlus enda „sisemise loomaga“ on vägagi värskendav lähenemisnurk.

Kokkuvõttes tuleb "Tuumahiid 2: Toorium" lugemist lõpetades tõdeda, et TÕELINE "Eestimaa Roheliste" erakond peaks ainuisikuliselt koosnema meie ulmekirjanikest. Teist nii selgelt rohelist mõtteviisi propageerivat kogukonda meie ühiskonnas naljalt ei leia. Riigikokku kandideerimisega läheb muidugi natuke raskeks, sest viitsadat ulmekirjanikku me Eestimaa pealt kokku veel ei kraabi.

PS: Ootan rõõmuga vihjeid meie naiskirjanike teoste kohta, kus esineb libahundi motiiv. Kindlasti on mõni loetud tekst mul unustusse vajunud või pole mõnega veel tutvustki teinud. Ei taha eriti uskuda, et Triinu Merese jutt on alles esimene omasuguste seas.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Peatoimetaja veerg 3/15
Intervjuu Helju Rebasega
Tooriumi sünnilugu
Eelvaade tulevasele HÕFFile
In memoriam, Sir Terry Pratchett
Stalker 2015 hääletus
Raamatuarvustus: Tuumaenergia ongi roheline energia
Raamatuarvustus: Ma olen elus
Raamatuarvustus: Surnute eest kõneleja
Lugejakiri: Kas Isaac Asimov on ikka ulmekirjanik
Mänguarvustus: Cthulhu päästab maailma
Filmiarvustus: Chappie
Filmitutvustus: SuperSesso
Kirjastuste uudised 03/15
Ulmkonnakroonika 3/15
Pildimäng 3/15
Jutt: Minu pea
Jutt: Surmast hirmsam
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0070)