Minu jaoks on Jan Kaus eelkõige novellikirjanik. Või isegi mitte novellide, vaid miniatuuride meister. Tema romaanid on mind õlgu kehitama pannud, aga laastukogusid soovitan teistelegi. Novellilisus lööb Kausi juures välja ka selles romaanis – palju erinevaid tegelasi, palju erinevaid elusaatuseid läbi üsna pika aja ja üle üsna laia ala, aga need peatükid on rohkem omaette ja vähem kokku seotud kui romaanides tavaks. Kui Maire Liivametsale on tundunud, et Kaus sõlmib lõpuks otsad kokku, siis minu jaoks jäid küll lõngad lahtiselt tuule kätte lehvima. Ja no vahel võibki neid lehvida lasta, aga sedakorda jäi neid minu maitse jaoks liig palju ripakile.

Karl Martin Sinijärv jagas ühes oma ülevaates kirjanduse laias laastus kaheks: raamatud, kus mitte midagi ei juhtu, ja raamatud, kus kogu aeg juhtub midagi. Jan Kausi „Ma olen elus” on ses suhtes üks kummaline raamat, et ei saa öelda, et midagi ei juhtuks, juhtub küll, igapäevaaskeldustest suurte juhusteni ja rännakutest märulihetkedeni, aga kirja on see pandud kuidagi eemalviibivas mitte-midagi-ei-juhtu stiilis. Tundub, et kõik lihtsalt voolab vaikselt sinna, kuhu autor tahab loo veeretada, või siis sinna, kuhu lugu autori veeretas. Ilusas sõnastuses, aga igavavõitu.

Triinu Meres on kunagi öelnud, et kõigepealt peavad ühes heas jutus olema kaasa elama panevad kangelased. Ma ise nii kategooriline ei oleks, aga seda raamatut lugedes tuli Triinu lause kummitama küll. Tegelasi on palju, aga nad kõik on kuidagi ühtemoodi tuimad tükid, nimede ja seoste meelespidamisega, et kes kelle poeg ja kes kelle vend, kes kelle naine ja kes kelle armuke, oli lugemise ajal tükk tegu. Tegelased ei eristu üksteisest just eriti palju, Haraldid-Mihklid-Georgid-Larad sulasid vaikselt üheks halliks massiks. Vahel tahaks lugedes röögatada nagu lavastaja peaproovi ajal üksi üheksandast reast: „Ei usu!”, vahel nagu usuks ka, aga ei huvita eriti. Ja kui mõne tegevusliini vastu huvi tekibki, viib Kaus jutu kiirelt mujale.

Ulmelugejana näen ma raamatus hulka raisatud võimalusi. Kui vilksatas legend Kassnaisest, siis ootasin ma Karen Orlau väärilisi etnoõuduse hetki, aga sinnapaika see lugu jäigi. Paarisaja-aastase mehe puhul oleks oodanud mingit selgitust, peale selle, et „äh, mingi geenivärk”, või siis natuke pikemat elulugu. Ja kui geenmoondatud kummeliga juba ühes Eestimaa otsas möllati, siis mingit analüüsi, mis see kohalikule taimestikukooslusele kaasa toob, oleks raamatus tahtnud näha küll. Kildagaasi kaevandamise lause käiakse lauale, aga järge sellele lausele ei tule. Ja üleüldse – kui laenata ümberütlemist Jüri Kallaselt – liiga palju kartuliputru ja liiga vähe tatraputru.

Kui keegi nüüd kokkuvõtteks arvab, et seesinane kirjatükk pigem lugemishoiatuse kui lugemissoovitusena mõeldud on, siis päris nii see pole. Julgustan kõiki ikka omal nahal läbi katsetama, et mida tema sellest raamatust leiab. Kasvõi paar lehekülge ja diagonaalis. Jan Kausi lausestusoskus ja pisiasjade märkamine väärivad seda küll. Testida võib ka seda, palju sellest, mis autor enda meelest sisse on kirjutanud (vt intervjuu Mart Juurega), lugedes silma jääb. Ja kas ulmeline osa klapib raamatu üldtooniga kokku või on see pigem „tolksti see pisuhänd”.

Lõppu veel retooriline küsimus, et mis häda neil eesti autoritel selle elusolemisega on –„Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik), „Elus” (Triin Tulev), „Ma olen elus olemise tunne” (Jim Ashilevi), „Ma olen elus” (Jan Kaus)...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Peatoimetaja veerg 3/15
Intervjuu Helju Rebasega
Tooriumi sünnilugu
Eelvaade tulevasele HÕFFile
In memoriam, Sir Terry Pratchett
Stalker 2015 hääletus
Raamatuarvustus: Tuumaenergia ongi roheline energia
Raamatuarvustus: Ma olen elus
Raamatuarvustus: Surnute eest kõneleja
Lugejakiri: Kas Isaac Asimov on ikka ulmekirjanik
Mänguarvustus: Cthulhu päästab maailma
Filmiarvustus: Chappie
Filmitutvustus: SuperSesso
Kirjastuste uudised 03/15
Ulmkonnakroonika 3/15
Pildimäng 3/15
Jutt: Minu pea
Jutt: Surmast hirmsam
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)