1.Esiteks tuleb tunnistada, et olete praegusele ulmehuviliste põlvkonnale kahjuks paljuski tundmatu. Äkki räägiksite endast lähemalt? Kust tulete, mida olete õppinud? Mis alal hetkel töötate ja kus elate? Kas teil on peale kirjutamise veel mingeid hobisid?
Sündisin Tallinnas, aastal 1948. Elasime Hobuse tänavas, vanalinnas, mille ilust olin juba lapsena nii võlutud, et kui pere Tartusse kolis, jäin seda veel kaua taga igatsema. Suureks kaotuseks olid ka Pika tänava kondiitriäri martsipanikujukesed.
Esimesed neli kooliaastat õppisin Treffneri gümnaasiumis, edasi Tartu 5. keskkoolis (praegune Tamme Gümnaasium), seejärel Tartu Ülikoolis teoreetilise matemaatika erialal. Pärast ülikooli lõpetamist õpetasin kaks aastat samas ülikoolis tudengitele loogikat ja siis suunati mind Moskvasse aspirantuuri. Väitekiri teemal „Intensionaalsed loogikad ja teadusliku tunnetuse loogika“ oli aspirantuuri lõppedes heaks kiidetud, ent kahjuks (või õnneks?) alustati just siis, aastal 1976, Kõrgema Atestatsioonikomisjoni reorganiseerimist ja tervelt kaks aastat kaitsmisi ei olnud. Selle aja jooksul tegin kannapöörde oma unistuse, kirjanduse poole. Aastast 1985 olen olnud vabakutseline, vahepeal olen töötanud oma poja IT-firmas.
Hobid. Naudin enda kasvatatud orhideede õitsemist ja õpetan kahte pisikest Yorkshire terjeri tüdrukut ilusti käituma.

2. Miks te Eestist lahkusite, kas põhjuseks oli kirjandus? Kuidas on kirjaniku elu emigratsioonis?
Põhjuseks oli aspirantuuri õppima minek. Kirjaniku elu emigratsioonis? Peaasi, et kirjatarbed oleksid olemas, siis võib kirjanik elada, kus iganes. Kui kirjanik elab niisuguses kohas, kus on käimas mingi märul, siis on tal vedanud. Kui ta elab seal, kus inimesed kipuvad igal sammul võhivõõrastele hinge puistama, on tal vedanud topelt ja kui tal on võimalik igal ajal sealt jalga lasta, on ta õnneseen.

3. Kui hästi olete kursis tänapäevase Eesti ulme-elu ja kirjandusega?
Tänu Eesti ulmekirjanduse BAASile nüüd juba palju paremini kui varem.

4. Kas kirjutate oma lood kohe vene keelde või lasete tõlkida? Kas mõnda teksti on parem kirjutada vene keeles ja mõnda näiteks saksa?
Pikema ulmeloo „Linn Altrusel“ tõlkis vene keelde Boris Rjabuhhin, kellele andsin üle väga konarliku venekeelse teksti, kus tema sõnul lausa vohas eesti keelele omane sõnakasutus. Häbiasi, et kuigi oma arust valdasin vene keelt, oli vene kirjakeel mul ometi nii kehv. Kohe oli ka siht silme ees: keel korralikult ära õppida. Ajapikku hakkas asi ilmet võtma ja tänaseks pole mul suurt vahet, kas kirjutan eesti või vene keeles. Moskvas elades olen saanud pakkumisi vene toimetajatelt ja olen mõnegi uuema loo kirjutanud vene keeles. Alati ei ole need olnud Venemaal elavad toimetajad. „Minu pea“ ilmus Iisraelis, ulmekirjanik Pavel Amnueli 2010. aastal koostatud mitme autori ühises jutukogus „Bremja proroka“, („Prohveti koorem“), jutustus „Luukere“ 2014. aastal Kanadas, Montreali ajalehes „Zapad-Vostok“ („Ida-Lääs“). Eestis, eriti veel Pärnus, kus mul on sugulased ja suvekodu, kirjutan ainult eesti keeles. Kõik minu jutud on olemas ka saksa keeles, need tõlkis Dagmar Bäumler. Neid saab lugeda netis:
vaikekohvik.blog.de

5. Ajakirjas Noorus avaldatud jutt „Kõik võidavad” ilmus ilma lõputa. Vene keeles aga avaldasite selle loo tervikuna. Kumba te ise eelistate? Kas otsus jutt lõputa jätta tuli raskelt ning toimetaja poolt ning kuidas te üldse suhtute toimetamisse ja juttude parandamisse?
Olen tänulik, kui vead näidatakse kätte. Aga isetegevus, juttude toimetajapoolne „parandamine“, eriti millegi lisamine käib küll närvidele. Ent igast reeglist on erandeid. Jätta jutustus „Kõik võidavad“ ilma esialgse lõputa, soovitas mul kuulus ulmekirjanik Arkadi Strugatski. See oli ammu, aastal 1985. Ajakiri „Literaturnaja utšoba“ tellis temalt noorte ulmekirjanike juttude kohta arvustuse, mis selles ajakirjas koos nende juttudega ka avaldati. „Kõik võidavad“ kohta kirjutas Strugatski järgmist: „...kui selle lõppu kärpida, saame täiesti E. A. Poe või hilisema Akutagawa vaimus jutustuse. Seal on tunda, tõesti on, seda õilsa hullumeelsuse hõngu, mida me kõik naudime, lugedes Maupassanti „Horlat“ või siis „Nülitud kätt“. See on nagu paatina vanaaegsel pronksil...“ Aga loomulikult võtsin nii autoriteetse kirjaniku nõuannet kuulda.

6. Kas Strugatski arvustus aitas ka hiljem tekstidel paremini levida?
Küllap vist. Mõne aasta pärast avaldati kolm minu lugu ühiste kaante vahel vendade Strugatskite, Mihhail Velleri, Viktor Pelevini jt loominguga; „Linn Altrusel“ aga ilmus ajakirjas „Iskatel“, mille tiraaž oli kolmsada tuhat eksemplari (uuel ajal on trükiarv heal juhul 5-6 tuhat).

7. Teie eestikeelne kogumik tõi kaasa palju kriitikat. Kuidas teile endale see tundus? Kas see oli ulmevõhiklik? Näiteks kriitika stiilis: Kuna Wellsi ajamasin on juba leiutatud, pole sellest enam mõtet kirjutada?
Ei, sellist asja nüüd küll ei mäleta. Ka ajamasinat võib ju mitmeti kasutada. Minu esikraamat „Väike kohvik“ õhutas tõepoolest üllatavalt paljusid eesti kriitikuid sulge haarama. Retsensioonid ilmusid „Sirbis ja Vasaras“, „Keeles ja Kirjanduses“, „Noorte Hääles“. Retsensiooni kirjutas isegi Teet Kallas. Täitsa heasoovliku. Ja Oskar Kruus. Ma ei tea, mul on vist „demokraatia“ nii veres, et võtan märkused heameelega vastu. Igaühel on ju õigus oma arvamusele. Peaasi, et mind ennast ei sõimataks.

8. Kuidas on ja on olnud teie suhted Eesti kirjanikega (Näiteks Kabur, Hellat jt)?
Hellati „Naiste maailma“ olen omal ajal „Mirabilia“sarjas lugenud. Minu teada kinkis just Hellat eesti keelele ilusa sõna „ulme“. “Fantastika“ on küll õige mitmes keeles kasutusel, aga pole pooltki nii ilus. Isiklikult tunnen Eesti kirjanikest vaid Mihkel Mutti ja Rein Põderit. Treffneris oli mu klassivennaks Olev Remsu. Tundsin ka traagiliselt lahkunud luuletajat Rudolf Rimmelit, ajakirja „Noorus“ tolleaegset peatoimetajat. Rudolf võttis mind avasüli vastu, kui „Nooruse“ anonüümsel jutuvõistlusel märgiti ära minu jutustus „Tühjad hinnasedelid“ ja lõi mind pahviks küsimusega, kas matemaatika pole naiselikkust ära võtnud. Punastasin ja vastasin, et see pole minu otsustada. Mihkel Mutile oli mul au Tartu ülikoolis loogikat õpetada. Ühest naljakast seigast on Mihkel oma mälestusteraamatus kirjutanud. Kasutan juhust ja kinnitan omalt poolt, et kuigi see lugu võib tunduda fantastiline, Mihkel ei luiska, nii oligi.

9. Kaua teil kulus trükki pääsemisega? Ehk kaua võttis kuni jõudsite enda esimese debüüdini? Kui ma nüüd ei eksi, oli see vist ajakirjas Noorus.
Debüteerisin tegelikult juba koolipõlves, viiendas klassis, ent hoopis luuletustega. Tartu 5. keskkoolis (Tamme Gümnaasiumis) ilmus tollal kooli almanahh „Lävel“, kus avaldati paar minu luuletust. Pommitasin oma luuletustega ka ajalehte „Säde“, sain sealt vastuseks asjalikke retsensioone, aga kuulsus jäi siiski tulemata.
Proosat hakkasin sahtlisse kirjutama kaheksandas klassis. Minust vaid neli aastat vanema Pärnus elava tädi, Miina Rebase külaskäik jättis pärast tema ärasõitu endast maha sellise troostitu üksilduse tunde, et võtsin sulepea ja vihiku ja üritasin neid koos veedetud ilusaid, koerust pilgeni täis päevi, paberil taastada ja igaveseks jäädvustada. Pealkirjast „Meie Minkaga“ kaugemale aga ei jõudnud. Avastasin, et olen nagu tumm, kes tahaks rääkida, aga kellele pole kõnevõimet antud. Otsustasin, et panen selle tumma, maksku, mis maksab, rääkima. Lugesin, kust vähegi sain, kirjanike soovitusi, kuidas proosat kirjutada. Hemingway „Pidu sinus eneses“, Tšehhovi kirjavahetust algajate kirjanikega ja palju muud. Tahta tähendab suuta. Aastal 1982 märgiti jutustus „Tühjad hinnasedelid“ ära „Nooruse“ anonüümsel jutuvõistlusel. Mulle helistas Rudolf Rimmel, kes küsis, kas mul oleks sellele loole veel jutte kampa anda. Ja siis... Enne ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Jutte avaldati mitmes „Nooruse“ numbris, ajakirjades „Looming“, „Таллин“. Röögatu trükiarvuga – 3 miljonit eksemplari – Nõukogude Liidu ajakiri „Vokrug sveta“ avaldas ulmejutu „Liblikas“. Aastal 1985 ilmus kirjastuses „Eesti Raamat“ jutukogu „Väike kohvik“. 1999 avaldati jutukogu nimijutt „Väike kohvik“ Cornelius Hasselblatti tõlkes Belgias, ajakirja „Deus ex Machina“ Eesti kirjandust tutvustavas numbris koos selliste tuntud autorite loominguga nagu seda on Viivi Luik, Jaan Kaplinski ja Andrus Kivirähk. Sain sellest täiesti juhuslikult teada ning see innustas mind taas, pärast pikka, kümneaastast vahet, kirjutamist jätkama.

10. Kuidas teil tekkis huvi ulme vastu?
Vanematekodus oli suur raamatukogu. Isa õpetas mind juba neljaaastaselt lugema. Ja enam seda last suurt ei nähtud. Ikka kuskil nurgas istumas, nina raamatus. Niiviisi kaovad tänapäeval lapsed arvutisse. Umbes seitsmeaastasena mõtlesin välja ja jutustasin enne magamajäämist iseendale muinasjutte. Ja mis need muinasjutud siis õieti on? Ulme, kas pole. Ja omakorda see „päris ulme“ on muinasjutud täiskasvanuile. Lugesin muidugi kõike järjest, mitte ainult ulmet. Isegi Eesti entsüklopeediat. Keskkoolis oli mu lemmikaineks füüsika. See, kes tahab ulmet kirjutada, peabki vist füüsikasõber olema. Fantaasia ei tohiks siiski füüsikaseadusi eirata. Emapoolses suguvõsas olid ja on arstid ja õpetajad, isa poolt aga puha füüsikud. Kaks isa venda ja nende abikaasad olid tuntud füüsikud, üks onu oli küll matemaatik. Ja nende lastest said samuti füüsikud. Ja matemaatikud. Meie Minkaga oleme selles mõttes kaks musta lammast. Tema on proviisor ja mina kirjutan ulmet. Aga isegi füüsikuid tuleb mõnikord ravida. Ning füüsikud võtavad samuti mõnikord kätte mõne ulmeteose ja loevad seda, omaette vaikselt kirudes, et autoril pole füüsikaseadustest õrna aimugi.

11. Mislaadi ulmekirjandus teile meeldib, mis on lemmikud ja mis stiilis tekste kõige meelsamini loete?
Kõige suurem lemmik on Ray Bradbury. Tema lühijutte loen ikka ja jälle. Need on lood, mis panevad mõtlema. Kui nüüd teisi autoreid loetlema hakata, siis tuleb liiga pikk nimekiri. Wells, Asimov, Lem, võrratu naljanina Douglas Adams... Kurb, et sellele mehele oli nii vähe eluaastaid antud. Vene omadest: vennad Strugatskid, Beljajev. Ja veel. Kafka. Tema „Metamorfoosi“ paneksin julgesti ulme sekka. Kuigi selle tõlgendusi on olnud mitmeid, kuni esoteerilisteni välja. See on üks minu lemmiklugudest. Kui miski mittemateriaalne (mingi tunne või abstraktne mõiste) äkki materialiseerub, siis see on ju ulmeline. Algajana oli jäljendamine paratamatu. Mõnigi minu jutustus, näiteks „Sein“ ja isegi hilisem „Aristarhos ja koduliblikas“ on mingil määral inspireeritud Kafka „Metamorfoosist“.

Tänan küsitlemast.

Helju Rebane
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Peatoimetaja veerg 3/15
Intervjuu Helju Rebasega
Tooriumi sünnilugu
Eelvaade tulevasele HÕFFile
In memoriam, Sir Terry Pratchett
Stalker 2015 hääletus
Raamatuarvustus: Tuumaenergia ongi roheline energia
Raamatuarvustus: Ma olen elus
Raamatuarvustus: Surnute eest kõneleja
Lugejakiri: Kas Isaac Asimov on ikka ulmekirjanik
Mänguarvustus: Cthulhu päästab maailma
Filmiarvustus: Chappie
Filmitutvustus: SuperSesso
Kirjastuste uudised 03/15
Ulmkonnakroonika 3/15
Pildimäng 3/15
Jutt: Minu pea
Jutt: Surmast hirmsam
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0099)