Kunagi ammu, koolipõlves, lugesin jutustust „Professor Dowelli pea“. Ma poleks uneski osanud näha, et sarnane saatus ootab ees ka mind. Et hakkan küsima endalt ja teistelt: kus on mu käed? Jalad? Kus on mu keha?
Tulin teadvusele haiglapalatis. Kuid mitte voodis, vaid akna kõrval laual. Ja sugugi mitte kohe ei jõudnud mulle pärale, et ainus, mis minust järele on jäänud, on... minu pea.
Viimane, mida mäletasin, oli hetk enne kokkupõrget vastutuleva autoga. Esimene, keda nägin, kui silmad avasin, oli minu ihuarst, kes istus mu kõrval toolil ja vaatas mulle kurvalt otsa. Temalt sain teada, et ellu jäin tänu tema jõupingutustele. Õigemini – jäi ellu mu pea...
Kuidas ta küll rõhutas neid jõupingutusi, mõtlesin kibedalt, kui olin silmad sulgenud. Tegelikult eeskätt ikkagi tänu minu rahale. Mis tal muud üle jäi! Sellist muinasjutulist palka poleks ta mujalt saanud...
Kui oleksin tahtnud elada, oleksin ennast oma helduse eest kiitnud, aga nüüd needsin. Vaat, milleks siis läks mul vaja mu raha – minu kannatuste pikendamiseks...
Kui olukorra jubedus mulle täitsa selgeks sai, hakkasin tohtrile etteheiteid tegema.
Kes käskis sul mind päästa? Milleks mulle nüüd elu?
Ta hakkas mind lohutama, et asi polevat sugugi nii hull, kõige tähtsam on ikkagi see, et ellu jäin. Selline jutt vihastas mind lausa meeletult.
Kui minu kannatuste kaudne süüdlane oli ära läinud, sulgesin silmad ja mõtlesin kibedalt: olen multimiljonär. Aga milleks mulle nüüd raha?
Kõige hullem oli aga see, et ma polnud kasutanud oma miljoneid siis, kui mu ihuliikmed olid veel alles. Mul polnud selleks aega! Istusin hommikust õhtuni arvuti taga. Arveldused käisid mul läbi internetipanga, toidu tellisin koju. Olin lausa hüpnotiseeritud sellest, kui kergelt mulle raha kätte tuli.
Ja mis nüüd? Maailm on nii kaunis, nii mitmekesine... Oleksin võinud ta otsast otsani läbi käia, peatudes eranditult viietärnihotellides, oleksin võinud nautida ookeani hingust, Bali ja Sumatra tuuli, Sahara ergavat kõrbepäikest... Püramiidid jäidki mul nägemata, kuigi oleks olnud käkitegu palgata giid, taguda kinni nende eraviisiline külastus, üksi, ilma ogarate turistide kambata... Minul, kolmekümne kaheksa aastasel mehel, polnud isegi järeltulijat, kellele oma vara päranduseks jätta.
Mind jahmatas lihtne mõte: olles hüpnotiseeritud kiirusest, millega tavainsenerist multimiljonäriks sain, imetlesin ma vaid üha kasvavat pangaarvet. Järgisin vankumatult põhimõtet: kui näed, et summat saab kahekordistada, kahekordista!
Ah, mis reisid, mis puhkus! Äri nõuab, et sa pead iga hetk kätt niiöelda pulsil hoidma! Minu fantastiliste sissetulekute puhul oleks nädal eemalviibimist mulle maksma läinud vähemalt paarkümmend tuhat dollarit, mitte tuhat, mis on tuusiku hind.
Ja nüüd... kellele jätta oma varandus? Lähisugulasi mul pole. Kaugelt sugulastele, kellel olin meeles vaid siis, kui neil läks raha vaja? Minu surm rõõmustaks neid. Ja mind ennast ka.
Pärast mitu kuud kestnud lootusetut anumist, et arstid lüliks ometi minu pea elualalhoiusüsteemi välja, tegin näo, et annan alla. Sain aru, et mul tuleb niikaua kannatada, kuni pääsen koju. Seal mõtlen midagi välja. Nad ei saa ju ometi kogu aeg mind kontrolli all hoida.
Esimest korda elus hakkasin mõtisklema selle üle, mis asi see meie „mina“ õieti on. Me räägime „minu käed“, „minu jalad“, „minu pea“. Aga kogu mu „mina“ ongi nüüd ainult pea. Südant asendab väike pump... kunstlik süda. Kuid mu enesetunnetus pole põrmugi muutunud. Muidugi, rusutud meeleolu välja arvatud.
Lõpuks ometi kirjutati mind haiglast välja. Terve „eskordi“ – meedikud, turvamehed ja minu kõige lähedasemad töökaaslased – saatel, sõitsin koju. Minu pea, otsekui mingi mälestussammas iseendale, seisis läbipaistval, eritellimusel valmistatud kuubil, mille sees oli näha torude ja juhtmete rägastikku. Konstruktor seletas mulle suure vaimustusega, et kuup on läbipaistev seepärast, et süsteemi riket saaks kohe märgata ja see jalamaid kõrvaldada. Mees lausa säras, olles uhke selle üle, kui andekalt ta kõik välja on mõelnud ja kui mugav ja imehea minu peal saab olema.
Tohman, mõtlesin teda kuulates. Kas sa tõesti ei taipa, et ma ainult rikkest unistangi? Varsti hakkas mul koitma, et liitlasi polegi. Eranditult kõik olid kinnisidee lummuses, kuidas mu pead elus hoida.
Katsugu parem ise järele, mida ma tunnen, mõtlesin kibedalt. Eriti öösel, kui lõikekoht kaelal hakkab nii metsikult valutama, et magamajäämine ei tule kõne allagi...
Mind sõidutati kuubi otsas võidukalt koju, aga mina mõtlesin vaid sellest, kuidas ennast selle neetud postamendi pealt maha veeretada. Tuleb rääkida mõnele teenijale auk pähe, et mind aidataks. Abilisi tiirleb minu ümber terve parv. Lõppude lõpuks oleneb kõik ju summast...
Kui olime kohale jõudnud, olin närveldamisest nii väsinud, et suikusin kohe unne. Ärgates nägin jälle oma ihuarsti, kes valvas toolil minu kuupausamba kõrval.
– Äkki tahate, et loen teile midagi ette? – küsis ta reipalt, osutades raamatuvirnale laual.
Idioot... Ta loeb mulle ette. Kas ta tahab mulle lugeda sellest, mis on mulle nüüd kättesaamatu? Olgu. Ta pole loll. Ta on kõige tavalisem inimene ja see on kõige tavalisem ja nii inimlik teise inimese mittemõistmine. Mitte keegi, tegelikult mitte keegi ei suuda pugeda teise inimese nahka. Minu nahka mitte keegi mitte mingil juhul ei tahakski pugeda...
Aga siiski... ma tundsin, adusin vaistlikult, et minu õnnetule seisukorrale vaatamata, hüpnotiseerivad mu miljonid teisi inimesi endiselt.
– Tänan ei, – poetasin mokaotsast.
Äkki ma soovin, et ta paneb mulle arvuti sisse, et saaksin vaadata, kuidas mu tööasjadega on?
Lollpea. Mis see mulle enam korda läheb?
Kuid ta oli juba jõudnud arvuti sisse lülida ja lükkas mu monumendi selle ette.
Niipea, kui ekraanil arve nägin, oleks minu teadvuses nagu mingi klõps käinud. Mul oleks äkki nagu meelest läinud, et olen nüüd kehatu olevus.
Niikaua, kui abiline minu juhatusel hiirt liigutas, ei tulnud õnnetus mulle üldse meelde. Minu äraolekul olid asjad lootusetult käest ära läinud. Käest jah... Käed-jalad... Kasumi asemel hoopis kahjumid.
Kahjumid... Äripartnerid ei teadnud ju minu asutatud firma kõiki saladusi. Ma oskasin juba ammu ette näha, et ohjad tuleb ainult enda käes hoida... No ja mis nüüd? Usaldada neile need saladused ja alles siis minna vabasurma?
Aga kas sul pole kama kaks, mis edasi saab? küsisin endalt.
Kui oleksin tahtnud oma õnnetut eksistentsi pikendada, oleks seda varandust, mis mul juba oli, jätkunud veel paariks eluks. Paljukest siis vajab üks pea? Aga siiski... väljaminekud olid nüüd suuremad, kui enne. Kuup oli kõige kallim „lõbu“, mida olin endale eales lubanud. On summasid, mida tavaliste väljaminekutega mitte kuidagi ära raisata ei saa. Ainult kinnisvara ostmisega, kuni pilvelõhkujateni välja...
Enne surma tuleks muidugi jätta täpne juhend, ülevaade firma asjadest, et õnnelikud pärijad midagi sassi ei ajaks ja lugu ei lõpeks pankrotiga. Kui ma ise olin olnud nii tark, et üksnes ajasin raha labidaga kokku, mingu vähemalt nemad püramiide vaatama...
Teisalt aga... Olen alati olnud põhimõtteliselt selle vastu, et anda kellelegi raha niisama muidu. Kui inimene ise ei suuda korralikult teenida, anna sa talle kuipalju tahes, oskab ta ikkagi kõik läbi lüüa. See on lihtsalt tema iseloom, kuigi ta ise sellest endale aru ei anna.
Nii olen alati mõelnud. Muidugi, kunagi ammu ma veel kippusin ligimesi aitama. Aga siis ma polnud veel eriti rikas. Nüüd tean: ära sa tänu looda. Paistab, et kõik inimesed on kummalise idee kütkes: kui oled rikkur, siis oled kohe kindlasti nende ees süüdi. Suhtumine on tegelikult isegi hullem, kui pätisse. Ainult et pätile näidatakse seda välja.
Pingsalt enesetapuvõimalusi kaaludes, sain äkki aru, et minu abitusest hoolimata, on nemad mul peos(kuigi mul pole käsi). Kui kaardid avan, olen neil peos mina.
Imelik lugu. Elada ma ei tahtnud. Raha ma ei vajanud. Kuid väljavaade, et jään teistest sõltuma, kohutas mind rohkem, kui surm.
Asi tuli põhjalikult läbi mõelda. Ütlesin arstile, et olen väsinud, palusin arvuti välja lülitada ja sulgesin silmad.
Esimest korda pärast autoõnnetust mõtlesin mitte enesetapule, vaid hoopis sellele, kuidas parandada kõikumalöönud finantsolukorda (see võis küll veel õige mitu aastat niimoodi kõikuda, ilma et oleksin laostunud), andmata seejuures teistele kogu infot.
Üks asi jahmatas mind aga eriti. Ma poleks osanud arvata, et see, kuidas minu äraolekul firma asju aeti, paneb mind nii hirmsasti nördima. Lorud olete, mõtlesin kibedalt. Käed-jalad terved... Mina pean iga lihtsa liigutuse tegemiseks abi paluma...
Magasin rahutult. Hommikul aga tuli mulle järsku meelde, mida olin kuulnud arvutihiire täiustamisest, hiire uuest analoogist. Olevat loodud või luuakse võimalus liigutada kursorit ainult silmadega. Täpsemalt – silmatera mikroliigutuste abil. Palusin, et uuritaks välja, kas taoline arvuti on juba olemas ja kui on, siis muretsetaks mulle see. Andsin alluvatele käsu kätte ja äkitselt mõtlesin: Aga kuule... sa ju kavatsed edasi elada.
Uus arvuti toodi mulle kahe nädala pärast.
Kui tahad surra, siis milleks sa ta ostsid? küsisin endalt. Järelikult... jääd ellu. Sa tahad elada.
Uus arvuti oli vägev. Minu silmade mikroliigutused kutsusid esile kursori liikumise ekraanil. Vististi sisseehitatud fotoelemendi abil. Täpselt ei oska öelda, see on tootja ärisaladus. Veel muretseti mulle ka arvuti lisaseade, mis võimaldab viia teksti sisse hääle abil.
– Okei, – ütlesin pärast lühinõupidamist alluvatega. – Hakake, mehed, minema.
Usun, et mõnigi neist tabas ära mu hääletoonis varjatud iroonia. Vean kihla, et peaaegu kõik unistasid minu äri ülevõtmisest, aga nüüd... pühkige suu puhtaks.
Ajapikku sain tagasi tulla ka oma harjumuspärase elu juurde.
Vanasti tõusin vara üles, pesin, võtsin kaasa tassikese kanget kohvi ja istusin arvuti taha, põledes kannatamatusest näha, millised aktsiad on tõusnud, millised langenud. Jälgisin pidevalt ka valuutade kursside kõikumisi.
Nüüd tegin punktipealt sedasama. Ainult nüüd pühkis mul näo niiske lapiga puhtaks ihuarstist toapoiss. Või toapoisist ihuarst...
Hakkasin isegi kohvi jooma. See tuli küll läbi kõrisse paigutatud torukese kohe ludinal välja, aga maitse oli niisama hea, kui ennegi.
Algul mul lubati (minul ja ... lubati!) teha tööd vaid kaks tundi päevas, kuid peagi õnnestus mul veenda alluvaid, et selleks, et firmat kahjumist päästa, pean töötama palju kauem, ideaalne oleks kaksteist – neliteist tundi päevas, nagu varem. Muidu olen sunnitud nende palka kärpima.
Alluvad mõjutasid omakorda meedikuid ning peagi, vaatamata valutavale kaelale – seal lõikekohal, mis toetus kuubile, veetsin arvuti taga juba kuus tundi järjest. Kauem ei pidanud ise vastu.
Olin juba peaaegu maha matnud mõtte maksta kellelegi, et mu pea lülitataks igaveseks välja. Mul plahvatas äkitselt – aga mis siis nii väga muutunud on? Ainult kael valutab. Eriti öösiti, lausa väljakannatamatult. Aga muidu... Täpselt samuti, nagu enne avariid, käin netis, ajan tööasju, saadan meile, loen lehti, õhtuti varisen väsimusest kokku. Ega siis vaimne töö ei väsita vähem kui füüsiline. Vaata, et veel rohkemgi.
Ainult kaks asja olid teisiti: esiteks, alluvad suhtusid minusse kui invaliidi. Üleolevalt. Muidugi, püüdlikult seda varjates. Aga ma tundsin seda. Teiseks. Naised. Isegi lühiajalised kohtingud (enamaks polnud mul ka varem aega) olid nüüd võimatud.
Need kaks asja masendasid mind. Teine märksa vähem, küllap seetõttu, et organism ( pea on ju organism?) enam ei tootnud hormoone, mis lausa sunnivad tööd katkestama ja jahile minema. Aga seda alluvate ja partnerite varjatud üleolekut tundsin ma iga nõupidamise ajal. Oma vana tava kohaselt viisin ma neid läbi iga päev, mõnikord isegi kaks korda päevas.
See häiris mind väga. Olin neist kõigist rikkam. Olin nende ülemus, nende boss, aga nemad pidasid mind äbarikuks!
Firma hakkas taas kosuma, äri õitses, tundsin ennast märksa paremini, valu kaelas ei piinanud mind enam nii hullusti.
Kutsusin taas rahva kokku ja teatasin, et ees seisab koondamine. Siia jäävad ainult need, kes tahavad ja suudavad asuda minuga samale tasemele.
– Mida te mõtlete „sama taseme“ all? – küsis üks mu asetäitjatest, minu parem käsi, nõutult.
– Töötada samasuguse arvuti taga, nagu minulgi, ning samuti loobuda kätest-jalgadest.
– Et... kas see tähendab... mitte kasutada neid?
Saabunud vaikuses oli kuulda vaid kella tiksumist minu kuubi kohal seinal.
– Mitte omada neid,– kõlas vaikuses kuidagi kummaliselt minu kähe hääl. – Kes pole nõus mulle järgnema, kirjutagu lahkumisavaldus. Kes on, hakkab kohe teenima suurusjärgu võrra rohkem kui enne. Edaspidi kaks suurusjärku. Operatsioonikulud võtan enda kanda. Nädal mõtlemisaega. Ja nüüd – hakake, mehed minema.
Ja mehed kadusidki ukse taha. Hiirvaikselt.
Jäin ootama, mis nüüd saab. Hullumajja nad mind toppida ei saa. Salastasin ettenägelikult veel kindlamini kõik firma asjaajamise võtmekohad. Ära minna nad ei taha. Tööpuudus on suur ja kes veel maksaks nii hästi nende taseme asjatundjatele?
Paari päeva pärast ilmus mu kabinetti terve delegatsioon heitunud alluvaid. Väljanägemine parlamentääridel (ilmselt tuli neid niimoodi tituleerida) oli üpris õnnetu. Nad äratasid kaastunnet. Kuhu küll oli kadunud nende üleolev suhtumine minusse!
– Me ju... me saame väga hästi aru, – hakkas keegi neist kokutama, – et teiega juhtus see õnnetus ja... me tunneme teile siiralt kaasa.
– Teie? – segasin lõbusalt vahele. – Teie tunnete mulle kaasa?
Parlamentäärid vahetasid nõutult pilke.
– Pigem on minul põhjust teile kaasa tunda... Mitte kunagi varem pole ma saanud teha nii edukalt tööd nagu praegu. Aga muus osas pole mu elu põrmugi viletsamaks muutunud! Te ju veedate arvuti taga samuti kümme-kaksteist tundi päevas, kas pole? Aga sissetulekud on teil minuga võrreldes naeruväärsed. Nojah... Ega te ometi mõtle neid vähetähtsaid ihuliikmeid, – siinkohal tegin jahmunud kuulajatele lõbusasti silma, – millest ilma jäin? Oh, need korvab nett mulle kuhjaga. Seks... – osutasin silmadega seinal rippuva kiivri poole, mille paneb mulle pähe toapoiss, – virtuaalne seks jääb ka teile kättesaadavaks. Uskuge mind, suurt vahet pole... Kusjuures uute, väga kõrgete sissetulekutega, võite külastada ka kõige kallimaid saite. Tegelikult teie elu kvaliteet ei lähe põrmugi halvemaks, aga te saate märksa rikkamaks. Saate omale uhked häärberid minu eramu vahetus naabruses. Raha saab teil olema nii palju, et võite edaspidi, siis, kui mina seda teen, lasta kasvatada endale kloon ja paigutada oma aju tema pähe! Hea küll. See on kauge tuleviku muusika. Garantiid ei anna. Ei oska ette arvata, millised saavad siis olema seadusandlikud kitsendused. Kuid kõik muu paneme lepingusse ilusti kirja. Okei. Ma ei taha kauem teile pinda käia. Olete täiskasvanud inimesed, otsustage ise. Annan veel nädala mõtlemisaega lisaks. Ja mitte päevagi rohkem.
No ja mis te arvate? Nõrganärvilised luuserid lasid loomulikult jalga. Aga kakskümmend julget nõustus operatsiooniga.
...Meie kuulsasse Tarkade Kuupide linna tuuakse nüüd turiste. See on meil hea lisatuluallikas. Kaks päeva nädalas on uudishimulikel lubatud sõita uhkete häärberite vahel kõrge bussiga ringi ja piiluda sisse suurtest, maast laeni, akendest.
Pilt, mis paistab, on ikka seesama: keset suurt tühja saali helendab monitori ekraan. Selle ees, juhtmeid ja torusid täispikitud suurel läbipaistval kuubil, seisab liikumatu pea.
Ta pilk on suunatud ekraanile.
