Orson Scott Card ei ole eesti ulmelugejatele kaugeltki mitte võõras. Enderi sarja esimene raamat „Enderi mäng“ ilmus eesti keeles praeguseks juba 15 aastat tagasi (2000), nägi uuesti ilmavalgust 13 aastat hiljem (2013), mil ilmus ka samanimeline film. Ilmselt just viimase ilmumisest innustust saanuna, otsustas kirjastus Draakon & Kuu välja anda ka sarja teise osa „Surnute eest kõneleja“.

Kuna kõige esimesena jääb silma kaanekujundus, siis oleks paslik ka arvustust alustada sel teemal. Antud juhul on see suurepärane. Kaanekujunduse teinud Eesti Kunstiakadeemia graafikaprofessor Urmas Viik on mänginud musta, tumerohelise ning valgega ning tabanud suurepäraselt raamatu olemuse juurde kuuluva kosmilise tühjuse ning planetaarse looduse graafilist idülli. Samuti on näha, et kunstnik on teose ise eelnevalt läbi lugenud, kuna tema kujundus ühineb geniaalselt autori enda loominguga. Ilmselt saab kõige suurema puuduse lugeda enamuses filmi süüks, kuna kahe raamatu kujunduse vahel ei ole kahjuks ühtegi ühist joont. Isegi raamatute seljad ei jäta üksteise kõrvale pannes terviklikku muljet. See aga on vist asi, millega peame leppima maailmas, kus raha paneb rattad liikuma…

„Surnute eest kõneleja“ jätkab täpselt sealt, kus „Enderi mäng“ lõpetas… aga 3000 aastat hiljem. Inimesed on hõivanud tohutu hulga planeete, kogu koloniaal-“impeeriumit“ haldab Täheraja Kongress (mitte enam hegemoon), sidet peetakse läbi satikatelt õpitud ansibleühenduse ning kosmosereisid võtavad relativistlikus mõttes aega aastakümneid ning -sadu, kuigi reisija enda jaoks võib mööduda vaid mõni kuu.

Raamatu tegevus toimub pea-asjalikult katoliikliku litsentsiga planeedil Lusitaania, kust on avastatud uus ramanite hõim. Sõna raman tuleneb nordi keelest, tähendab võõrast olendit, kellel on küll mõistus, kuid kes ei näe välja nägu inimene, ning seda kasutatakse raamatus läbivalt. Penqueninod, ehk kõnekeeles välimusest tingitult põrsikud, on uus mõistusega rass, kes elab metsades ning kelle kombed, tavad ning elukorraldus on inimkonnast täiesti erinev. Vastavalt Täheraja koodeksile piiratakse põrsikute uurimist minimaalsele taseme, vältimaks kultuurilist reostust. Minimaalne info jagamine, minimaalne kontakt. Sellest lähtuvalt on kolooniale seatud karmid piirangud ning selle ümber püstitatud tara, kust saab välja vaid ksenoloog, kes oma õpipoisiga võõrrassi uurimas käies peab oma väljaütlemistes olema ülimalt ettevaatlik. Põrsikud aga püüavad samal ajal teada saada, mida inimesed endast kujutavad. Ütleme ausalt, et tõde põrsikutest ning kogu Lusitaania floorast-faunast pani kujutlusvõime mõnusalt nurru lööma.

Kuna tegevus toimub „Ender mängus“ aset leidnud sündmustest 3000 aastat hiljem, olin ma raamatu algul väga nördinud, et ei kohta eelmisest teosest tuttavaid tegelasi. See pettumus aga asendus rõõmuga, kui Ender, kasutades oma kodanikunime Andrew Wiggin, ilmub teises peatükis planeedil Trondheim Reykjaviki ülikoolilinnakus parasjagu tudengitele loengut pidamas. Pidevate planeedilt planeedile kosmoserändude tõttu, liueldes „lutsukivina aja pinnal“, et surnute eest kõneleda, on ta vaid 35 aastane. Müstilistel asjaoludel põrsikute poolt sooritatud mõrv aga viib ta juba edasi Lusitaaniale, kus asjad hakkavad tema kohalejõudmise hetkel kriitiliseks kiskuma.

Kui „Enderi mäng“ oli suuresti militaarne, siis „Surnute eest kõneleja“ pearõhk on asetatud moraalile ning mõtisklustele inimkonnast ning võõrrassidest. Kas see muutis selle raamatu igavamaks? Minu meelest mitte. Card suudab oma ideesid esitada väga köitval moel ning kui mõned esimesed peatükid tunduvad ehk kärsitumale lugejale venivat, tuleb endale meelde tuletada, et need on vaid sissejuhatavad peatükid. Alates hetkest, mil Enderi ruumilaev Lusitaania orbiidile jõuab, võtavad sündmused peadpööritava tempo – isegi sel määral, et selle arvustuse kirjutamiseks pidin suure osa raamatust teistkordselt läbi lugema.

Kuid Card ei piirdu vaid põrsikutega. Teise liinina toob ta lisaks satikatele ja põrsikutele sisse ka kolmanda ansibleühenduse sünapsides peituva ramani esindaja, kellest kogu inimkonnal aimugi ei ole. Kuna antud teoses on põhirõhk siiski põrsikuid ümbritseva saladusloori kergitamisel, jääb vaid loota, et antud tegelasest saame kuulda rohkem juba kolmandas raamatus. Kas just lõpu, kui ehk hoopis uue alguse saab antud raamatus ka esimese raamatuga „koondatud“ rass.

„Surnute eest kõneleja“ on suurepärane ning täiesti teistsugune järg oma eelkäijale, mis seadis ometi lati nii kõrgele. Card suudab oma loomingus esitada (või hoopis tekitada) sügavfilosoofilis-moraalseid küsimusi võitlusele nii võõrrasside vastu kui ka eest. Jääb vaid loota, et sarja kolmas raamat vastab eelneva kahe loodud kõrgetele ootustele.


Arvustust kirjutades avastasin, et aastatel 2010-2011 on Marvel andnud teosest välja ka 5-osalise koomiksisarja. Kui hea/halb see on, ei oska kommenteerida. Huvilised võivad seda ise uurida ning soovi korral ka meile teada anda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Peatoimetaja veerg 3/15
Intervjuu Helju Rebasega
Tooriumi sünnilugu
Eelvaade tulevasele HÕFFile
In memoriam, Sir Terry Pratchett
Stalker 2015 hääletus
Raamatuarvustus: Tuumaenergia ongi roheline energia
Raamatuarvustus: Ma olen elus
Raamatuarvustus: Surnute eest kõneleja
Lugejakiri: Kas Isaac Asimov on ikka ulmekirjanik
Mänguarvustus: Cthulhu päästab maailma
Filmiarvustus: Chappie
Filmitutvustus: SuperSesso
Kirjastuste uudised 03/15
Ulmkonnakroonika 3/15
Pildimäng 3/15
Jutt: Minu pea
Jutt: Surmast hirmsam
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0432)