Veebruari lõpus ilmus IndieGoGo-sse huvitav projekt Itaalia režissöörilt Nicola Piovesanilt, kes ise elab Eestis ning püüab siinset filmimaastikku omapärase loominguga edendada. Eelmise aasta lõpus tuli ta välja filmiga “Deus in Machina”, kus neli veidrat tüüpi kärutavad trabantiga mööda kosmost, püüdes intervjueerida ei kedagi teist kui Jumalat ennast. Kahjuks on film hetkel vaadatav vaid Itaalia publikule, kuid loodame varsti seda ka siinkandis näha. Kui siia veel juurde lisada tema armastus Itaalia vanade B-filmide vastu, saamegi midagi sellist, millega ta hetkel oma päevi sisustab:


SuperSesso ’70 on omamoodi kummardus seitmekümnendate kõige jaburamatele Itaalia täiskasvanutele mõeldud filmidele, nostalgiline tribuut madala-eelarvelistele B-filmidele, mille treilerites näidatud kaunid naised või üks kuum seksistseen püüdis publikut ligi meelitada. See on austusavaldus vana-kooli filmidele, kus domineerivad tihedad rinna- ning puhmas kubemekarvad.

Film, mille suurimateks eeskujudeks on "Italian Spiderman", "Kung Fury" ja "Boogie Nights", toob kokku õuduse, teadusulme, fantaasia ning võitluskunstid ning pakib selle kokku 90-sse minutisse. Selleks kõigeks aga on raha vaja ning seda meeskond, kelle hulka kuulub ka mitmeid eestlasi, läbi IndieGoGo saada püüabki.


Filmi sündmustik leiab aset planeedil Maa, kuhu saabub kuri tulnukas, kes tahab varastada meie planeedi „kõige väärtuslikumat vedelikku“: naiste armumahlasid, millega töötab täiesti juhuslikult ka tema kosmosesüstik. Mitmed naised tõmmatakse täiesti kuivaks ning kogu maailm langeb musta masendusse. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Maa parimad teadlased ning sõjaväelased panevad pead kokku ning leiavad, et planeedi suudab päästa vaid üks mees: Mario Stallion – Itaalia seksikam isik, kes oma suguvõimekusega suudab suurimat võimalikku naudingut pakkudes taastada naiste armumahlasid ning seeläbi päästa inimkonna.

Suur osa meeskonnast tuleb Balti Filmi- ja Meediakoolist. Praeguste ning kunagiste õpilastena on nad omandanud korraliku kogemustepagasi filmide väntamistest. Mario Stallion, kodanikunimega Ettore Scarpa, on Itaalia näitleja, kelle vöö vahele mahub tosinkond rolli filmidest, reklaamidest, teatrietendustest ning paljudest muudest lavastustest.
Candy Butterbutt, kodanikunimega Beatrice Fenice, on tuntud eesti modell ning Karl Marinella ja Ivana on näitlejad/modellid, kel on kogemusi üle Euroopa.


Filmi tegemises löövad kaasa kaks filmiettevõtet: Chaosmonger Studio ja Me.De.A. Nagu sõltumatute filmidega ikka, on suurimaks väljakutseks püüd püsida graafikus, kuid samas tagada kõrgekvaliteediline linateos.

IndieGoGo projekti koduleht



Reaktori toimetus uuris tegijatelt ka lähemalt, kellega tegu ning mis projekt see täpsemalt on.

Kust tuli idee filmi sündmustiku jaoks?
Idee tekkis ühest naljast Aleksander Vassiljeviga . Olime mõlemad pisut pettunud tänapäevaste täiskasvanuile mõeldud filmide kasinast ideede ning mees- ja naissoo stereotüüpide kasutamisest: kõik on raseeritud, võltsid, koosnevad suures osas silikoonist ning täiesti isikupäratud.
Seega tuli otsus teha „seitsmekümnendate stiilis film“. Otsustasime teha kõigepealt treileri ning seejärel otsida rahastust filmile, mille peamisteks inspiratsiooniallikateks oleks „Kung Fury“ ja „Italian Spiderman“.

Retroparoodiatest rääkides, kas käisid peast läbi ka spageti-westernid ning giallo (või siis õudus üldiselt) või on need juba liialt pruugitud žanrid?

Selle filmi puhul otsustasime teha segu erinevatest žanritest... Spageti-western, õudus, ulme,“Poliziesco“ (omaette žanr italo-krimi ehk 60- ja 70-ndatel väga populaarne olnud Itaalia politseimärulid – toimetuse märkus), võitluskunstid jne. Ehk siis segu kõige kuulsamatest žanritest 70-ndate Itaalias. Ja loomulikult esitada neid kõiki erootilisel ning seksikal moel.


Kas seda italo-sexplotationi žanrit on kergem uuesti parodeerivalt teha kuna ega keegi žanrit sügavuti tunne ja nii võivad tegijad vabalt pakkuda endi ettekujutust asjast ning vaatajad võtavad selle nurisemata vastu?

Vähemalt Itaalias on 70-ndate pornofilmid väga tuntud! Ilmselt ei ole see nõukogude pärandi tõttu Eestis nii, kuid me mängime kõige tuntumatele stereotüüpidele ning usun, et seepärast ei käi ka tavapublikule naljade ning viidete mõistmine üle jõu.

Kui sügavalt soovisite teha inside nalju italo-porno kohta ja kui suured on teie teadmised sellest žanrist?

Kuigi olen mitmed oma teismeea ööd kulutanud italo-porno vaatamiseks, ei saa ma end eksperdiks pidada. Nagu igas paroodias, püüaksime me visata nalja peamiste porno- (eriti itaalia omade) ja teiste 70-ndate žanrifilmide, mida eelnevalt mainitud sai, klišeede üle.


Ega te ei karda, et kui teete mõne eriti vaimuka inside nalja, siis võib see publikust mööda minna?

Kuigi kõikidest treileri viidetest ei saa ka itaalia publik aru, leiavad kõik, et see on siiski naljakas. Tean, et eestlased on häbelikud ning seesugused filmid võivad neile piinlikust valmistada, kuid üldiselt olen saanud väga positiivset tagasisidet, eriti muidugi Itaaliast, kus mõistetakse sedasorti žanrit ning kehakeelt rohkem.

Kuidas sa sattusid Eestisse filme tegema?

Olin tüdinud Itaalias elamisest, kus filmitegijate (või siis üldse kõigi) elu on üpriski raskeks tehtud. Toetused praktiliselt puuduvad ning kogu süsteem on täies ulatuses mäda. Seega otsustasin kolida Põhja-Euroopasse. Elasin kaks aastat Helsingis ning viimased poolteist aastat Tallinnas. Mulle meeldib siin. Elukvaliteet on hoopis parem ning see on väga inspireeriv maa, kus filme vändata.

Mida sa arvad praegusest Eesti filmimaastikust?

Pean tunnistama, et ma ei tea eesti filmidest suuremat… Ma ei ole kindlasti neid üle kümne näinud. Väga meeldib mulle „Risttuules“, eriti selle tehniliste lahenduste vaatepunktist, kuid leian, et neis on väga vähe huumorit (või lihtsalt ei saa mina sellest aru!) ning mingi aja pärast tunduvad nad kõik ühesugused (ehk siis liialt vähe eksperimenteerimist ning suuresti puuduv huumorižanr). Sedasi on see ka Itaalias olnud viimased 20-30 aastat. Pärast 80-ndaid lõpetasid Itaalia filmikompaniid žanrifilmide tegemise ning on tootnud vaid „peredraamasid“.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Peatoimetaja veerg 3/15
Intervjuu Helju Rebasega
Tooriumi sünnilugu
Eelvaade tulevasele HÕFFile
In memoriam, Sir Terry Pratchett
Stalker 2015 hääletus
Raamatuarvustus: Tuumaenergia ongi roheline energia
Raamatuarvustus: Ma olen elus
Raamatuarvustus: Surnute eest kõneleja
Lugejakiri: Kas Isaac Asimov on ikka ulmekirjanik
Mänguarvustus: Cthulhu päästab maailma
Filmiarvustus: Chappie
Filmitutvustus: SuperSesso
Kirjastuste uudised 03/15
Ulmkonnakroonika 3/15
Pildimäng 3/15
Jutt: Minu pea
Jutt: Surmast hirmsam
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0377)