Alljärgnev arvustus on võetud otse facebookist ja võimalikult vähe muudetud, et säilitada algse teksti vahetu kirgas emotsioon. Filmiks siis 2013 aastal lõplikult valminud Aleksei Germani vendade Strugatskite tekstil baseeruv “Трудно быть богом” ehk “Hard to Be a God” või eesti keeles “Raske on olla jumal”.


Peale esimese pooltunni vaatamist vajasid ülepingul närvid puhkust.‭ ‬Peamised märkused mis jõudsid tekkida oleksid järgnevad:‭
‬-‭ ‬ekraanil on koguaeg sebimine sebimise pärast,‭ ‬koguaeg toimub midagi,‭ ‬inimesed käituvad täiesti ebaloomulikult ja võimalikult ahvide moodi‭
‬-‭ ‬mul poleks selle rämeda sopasuse ja pasa vastu midagi,‭ ‬kui oleks ka kontrasti‭ –‬ kuninga...‭ ‬lossis ei oleks pidanud jah kõik‭ ‬Disney olema aga seal ei olnud ka mingit vahet kas rentslis või troonisaalis‭
‬-‭ ‬kaameratöö on kummaline‭ –‬ vahepeal tegelased vaatavad kaameraobjektiivi,‭ ‬mis justnagu tähendaks,‭ ‬et me vaatajana jälgime tol hetkel videosalvestust Rumata peavõrust,‭ ‬kuid järgmisel hetkel astub sinna sisse Rumata ise,‭ ‬hävitades kogu illusiooni‭ (‬teisi progressoreid ümberringi pole‭)‬.‭ ‬Huvitav visuaali idee lörri lastud.‭
‬-‭ ‬ja progressoritest...‭ ‬vist minu kõige suurem pettumus siiani‭ –‬ nad on ikka täielikult sead ja näeb nagu tunneksid ennast seal maailmas täiesti vabalt ja mõnusalt‭ –‬ lakuvad,‭ ‬määrivad sitta,‭ ‬Rumata käperdab eunuhhi tisse,‭ ‬mille peale too tema mune krabab,‭ ‬no mida paganat.‭ ‬Kus on see nii krdi tähtis progressori sisevõitlus‭? ‬Tema mittesobimine sinna ümbrusesse,‭ ‬mida ka kohalikud helgemad pead märkavad‭? ‬RAGE‭!!!

Ühe naerupahvaku see film mult välja võlus küll‭ –‬ kui Rumata kuningalossi läks siis keegi sealse kakofoonia sees kirus,‭ ‬et arbaletimees on purjus ja vajab väljavahetamist.‭ ‬Läheb aeg mööda ja kui sisse tuuakse võltstohter ja Rumata tema ravimit joob,‭ ‬ütleb ta,‭ ‬et selle doktori peaks maha laskma.‭ ‬Käib‭ *‬plõnnn‭*‬,‭ ‬kõik vaatavad kõrvale ning mingi posti sees on arbaletinool.‭ ‬Jälle keegi hakkab kiruma,‭ ‬et arbaletimees on purjus
Kuigi raamatus olid arbaletimehed seinte sees vist don Reba juures‭? ‬Ei mäleta enam nii hästi.

Vaatasin siis edasi ja kõige kurvem on ilmselt see,‭ ‬et filmi keskmine tunnike andis juba lootust,‭ ‬vaid selleks,‭ ‬et siis ülejäänud kolmandikuga veel hullemini kokku kukkuda.‭

‬Mõned kohad mis mind eriti häirisid:

‬-‭ ‬Budakhi ja Rumata vaheline väga tähtis dialoog,‭ ‬kus Budakh pöördub Rumata kui jumala poole ning sellest koorub kenasti välja see abituse tunne mis progressor(eid‭) ‬valdab.‭ ‬See stseen on lõhutud pidevate segajate poolt,‭ ‬Budakh üritab põit kergendada kuid ei saa ja Rumata lööb talle neerudesse mille peale too siis urineerima hakkab...‭ ‬Rumata vägivallatseb mööduvate munkade kallal.‭ ‬Igasugune võimalus panna vaataja mõtlema kogu selle toimuva jama peale on filmitegijate poolt järjepidevalt ära plokitud.‭ ‬Ma lihtsalt ei mõista miks nii tehtud on.‭

‬Sama käib ka Rumata ja Reba vahelise vestluse kohta.‭ ‬Ainuke mis vist enamvähem ok oli,‭ ‬toimus Arataga,‭ ‬kui too palus‭ "‬leegitsevaid kaarikuid‭" ‬oma ülestõusu jaoks.‭ ‬Kuigi ka siis otsustas psühhopaat Rumata ta üle kallata kuuma veega,‭ ‬murda tema jala ning lüüa ta oimetuks.

-‭ ‬Tüdruku surm ei ole mitte traagiline,‭ ‬vaid isegi koomiline‭ –‬ laiba nägu näitab lähedalt,‭ ‬verd lahmab ja näol on debiilne hambutu naeratus.‭
‬Rumata reaktsioon‭? ‬Selle asemel,‭ ‬et lõpuks oma inimsuse kõrvale heita,‭ ‬hakkab ta ohkima,‭ ‬sebib ringi kümme minutit,‭ ‬võtab mõõgad,‭ ‬paneb pähe kiivri...‭ ‬ja ronib siis laetala peale.‭
‬Ootab kuni ordu ukse maha murrab ning selle asemel,‭ ‬et teha siis seda mida lugeja teab,‭ ‬et ta tegema peaks hakkama,‭ ‬ronib tala pealt maha ning hakkab ordu tüüpidega rääkima,‭ ‬pahatihti korrutades täiesti emotsioonitult,‭ ‬et tapab kõik maha.‭ ‬Mingi hetk‭ ‬ca‭ ‬10‭ ‬minutit hiljem ta lööb maha ordu esindaja,‭ ‬vinnab tolle seina peale,‭ ‬kogub ringi tema soolikates...‭ ‬eh‭? ‬sümbolism‭? ‬Ma ei tea,‭ ‬pilt läheb õnneks mustaks ja siis näitab juba laibarida ja Rumatat selle lõpus,‭ ‬mis viib järgmise probleemini‭

‬-‭ ‬Rumatal on täiesti pohhui,‭ ‬et ta tappis ära terve kuradi lossitäie rahvast.‭ ‬Istub loigu äärel,‭ ‬kõlgutab jalgu ja ajab häma.‭ ‬Kinnitades teistele progressoritele,‭ ‬et ta ei kavatse planeedilt ära minna.‭
‬See tendents on filmis läbiv‭ –‬ meie peakangelane on täielik sadist‭ –‬ väänates,‭ ‬lüües ja tagudes ennast läbi rahva nagu viimane värdjas.‭ ‬Kahtlane on isegi see,‭ ‬et ta ei tapa,‭ ‬kuna ühele mungale antud kahe käega hoop pea pihta viib selle munga pikali,‭ ‬kuhu ta liikumatult lebama jääb ning vasak jalalaba tõmblema hakkab.‭ ‬Seda näeb päris mõnda aega ja tegemist on ilmse ajukahjustuse ja saabuva surmaga.‭
‬Meie kangelane‭!

-‭ ‬Proovisin vahepeal filmi vaadata inimese silme läbi,‭ ‬kellel ei ole metateadmisi originaalteose lugemisest.‭ ‬Null konteksti.‭ ‬Film ei ole suuteline jutustama omaenda lugu‭ –‬ stseenid hüppavad erinevate‭ "‬peatükkide‭" ‬vahel ning ei tekita ühte koherentset jutustust.‭

‬-‭ ‬Ja olgu kõik mis on,‭ ‬aga see mida nad tegid minu lemmikaborigeeni parun Pampaga,‭ ‬ei andesta ma neile iialgi.‭ ‬Mingu kuradile need filmitegijad,‭ ‬mingu kuradile need näitlejad.‭ ‬Saast mis saast.‭ ‬isegi‭ ‬80ndate saksa versioon oli minu mäletamist‭ ‬mööda parem.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Peatoimetaja veerg 5/14
Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu
Intervjuu: Egert Rohtla
Üheksa küsimust jutuvõistluse kohta
Stalker 2014
Paar hilinenud kommentaari „Hääbuva linna“ juurde
Imeliselt õudsed muljed HÕFFilt
Raamatuarvustus: Dreamcatcher
Mangakunstnik Sander Saaremaalt
Filmiarvustus: Raske on olla jumal
Raamatuarvustus: Kalmisturaamat
Wolfenstein: The New Order
Ulmkonnakroonika 5/14
Kirjastuste uudised 5/14
Tõlkejutt: Tondi nahk
Jutt: Vahetus
Jutt: Päkapikud eksistentsiaalselt
Jutt: Kui kuldne kuu on tõusnud
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0096)