Kolks!
Mutak avas vaevaliselt silmad, kuid püüdis segajat ignoreerida ja edasi magada.
Mütaki!
Nõnda jätkus veel pikk rida kukkumise ja löökidega seotud helisid, kuni häirivate tegurite jada lõpetas luust ja lihast läbilõikav puurimishääl. Mutakil polnud küll luid ja liha, vaid oli tugev elektrisinine kest poolvedela sisuga, aga ometi tundus talle, nagu läbiks kogu tema sisikonda torpeedo, mis üheaegselt raputas ja edasi sööstis. Kui viimane uneraas teadvusest lahkunud oli, jõudis selle asemele õõvastav arusaam: keegi püüdis lammutada nende laeva. Mutak raputas lae all hõljuvas suures kotjas moodustises magavat kaaslast ja sosistas: „Ärka üles! Meid on avastatud!“
„Ma pole võtnud, ausõna,“ pomises kotis põõnav mügarik ja pööras teise külje. Mutak ringutas kolme paari oma kaheksast karvasest jäsemest ja koperdas nõrgas gravitatsioonis osaliselt seintest ja osaliselt laest kinni hoides kõrvalruumi vaatama, kes oli neid tülitama tulnud. Sideruumis sirutus pikk peenike post põrandalt otse lakke. Selle ülemisest otsast jooksid kõikjale laiali läbipaistvad torud ning teises otsas mulksus suur anum häguse vedelikuga. Torude vahele oli kootud tihe võrk, mis pidi konstruktsiooni kindlalt paigal hoidma. Mutak silmitses tähelepanelikult mullitava vedelikuga anuma pinda ja nägi selle pealt, just nagu ennustaja kristallkuulilt, et keegi puuris tõepoolest nende laeva pinnale auke. Pahategija tundus olevat kõigest nelja jäsemega, sisemise skeletiga ja temast õhkus punast soojust. Tema ümber valendas tundmatust materjalist kookon ühe suure musta silmaga keset nägu. Küllap pidi võltskest teda Mutaki liigikaaslaste sarnaseks tegema. Aga nad ei osanud aimatagi, et neid nähti läbi. Veel enne kui Mutak vasturünnaku plaani välja mõelda jõudis, läksid rahurikkujad kentsakalt hüpeldes üksteise järel lapikusse hõbedaselt läikivasse monstrumisse, kerkisid laeva pinnalt üles ja lendasid minema.
Ja kõik, mõtles Mutak hämmeldunult. Ei mingit sissetungi ega vallutuskatseid. Oli see lõks? Pettemanööver?
Mutak jooksis tagasi magamiskajutisse ja raputas uuesti magusalt põõnavat Tibjalit. „„Nad läksid ära!“ hüüdis ta.
„Ma ju ütlesin, et mina ei võtnud,“ nõustus magaja. Tundus, et ta ei kavatsegi ärgata. Mutak põrnitses teda nõutult, togis igaks juhuks veel korra jalaga ning andis lõpuks alla. Kui kaaslasest asja polnud, tuli mõttetööga üksi hakkama saada. Polnud võimalik, et need värdjalikud olevused tulid siia turismireisile. Uudishimust ei minda kosmosesse ringi luusima ja suvalistesse kohtadesse auke puurima. Aga miks nad siin käisid?

Samal ajal lendas kosmoselaev Nebucat koos rahulolevate inimliigist põlvnevate pardalolejatega tagasi koduplaneedile - Ivale. Nad olid just lõpetanud teadusliku ja ülimalt hariva missiooni, mille käigus vaadeldi lähemalt üht paljudest Iva ümbritsevatest kuudest. Uurimuse eesmärgiks oli tõestada, et kuu oli vaid üks juhuslik kivikamakas ja ei midagi rohkemat. Legend sellest, et tegemist on kosmosesõidukitega, mis viisid kunagi minema kõik hävimisohus liigid, kuid jäid valearvestuste tõttu gravitatsioonivälja tiirlema, oli vaid väljamõeldis, mida uskusid üksnes lapsed ja nõdrameelsed. Isegi kui kõik oleks tõsi olnud, siis pidanuksid neis elavad olendid ammu surnud olema. Kuud olid Iva gravitatsiooniväljas rippunud juba mitme inimpõlve kestel ja kes teab kui kaua veel, enne kui inimesed Iva olemasolu avastasid. Igatahes ei näidanud ükski proov jälgi elusolenditest või nende tegevusest.

Nebucat´i kapten ja uurimispataljoni Gamma ülem, kolonel Jeekal, võttis istet mugavas karjete jõul töötavas pöördtoolis ja tõi kuuldavale valju hüüatuse. Tool hakkas tegema hullumeelseid ringe ning tegi kapteni häälitsuste saatel üha julgemaid piruette. Selline loksutamine mõjus veelgi lõõgastavamalt kui unejutte lugev voodi, mis jalgupidi laest alla rippus. Juhitöö oli kohutavalt kurnav, rääkigu need alluvad mida tahes. Kui tool aegamööda seisma jäi, hakkas Jeekal vaatama kuu-uurijatel tehtud videosalvestist. Kaevamine, tagumine, puurimine... Ja kaigas. Täpselt kaevajate selja taga tõusis pinnast üles peenike tokk, mis tundus olukorda hindavat ja kadus siis uuesti maa sisse. Jeekal ei uskunud oma kaht silma karvavõrdki ning vaatas salvestist tähelepanelikult veel vähemalt viis korda. Seejärel kustutas ta videost kahtlase lõigu ning andis endale lubaduse vaikida. Kaigast ei olnud. Midagi polnud. Kuude peal ei ole elu ning pole kunagi olnud. Ega ka nende sees. Vastupidise tõestamine oleks naeruvääristanud kogu raske ja mahuka töö, mida oli tehtud juba lugematute põlvkondade eluea kestel. Seega tuli ignoreerida kõiki elumärke.

„Miks peaks keegi asustama eluks kõlbmatu koha?“ küsis ikka veel poolunes viibiv Tibjal. „Meie läksime ju ära. Järelikult ei saa keegi seal elada.“ Kuna kuudeks peetud laevades elasid hundikoera suurused ämblikulaadsed olendid, kes energia säästmiseks magasid enamuse ajast, pidas Tibjal oma jõuvarude raiskamist tühise vestluse peale ülimalt ebasobivaks. Kohe pärast viimase lause lõpetamist sulges ta sünkroonis kõik kaheksa silma ja teeskles magajat.
„Miks peaks keegi tulema meie laeva peale toksima ja auke puurima?“ küsis Mutak vastu. „Pealegi ei jäänud Iva päris elukõlbmatuks. Viirus ei mõjunud kõigile – meie jäime ellu. Äkki on viirus meie äraoleku ajal ise ära kadunud. Või on need olendid immuunsed nagu meiegi. “
„Just sellised olendid avastasid Iva ja mõtlesid, et tore, hakkame õige siin elama ja vaatame, mis imelikud asjad seal taevas ripuvad?“ ironiseeris Tibjal. „Sellisel juhul peaksid nad toituma õhust, liivast ja kividest, sest muud sinna meist maha ei jäänud.“ Ta ei lootnudki enam, et saab edasi magada. Silmi avada Tibjal siiski ei viitsinud.
„Ehk on Iva vahepeal muutunud? Äkki me saame nüüd koju tagasi minna,“ seletas Mutak, kes oli juba unustanud mõtte kurjadest vallutajatest.
„Tagasi? Me ei saanud ju edasigi ja jäime siia rippuma! Kuidas tagasi?“
„Me lähme nendega kaasa!“
Tibjal nihutas ennast pisut, avas ühe silma ja lartsatas kleepuva võrguniidi otse Mutaki nelja silmapaari keskele. Vedanud toanaabri endale lähemale, katsus ta esijäsemetega Mutaki suiseid ja koputas vastu koibade liigesekohti. Kõik tundus nagu omal kohal ja normis olevat.
„Nii...“ venitas Tibjal. „Ja kui me oleme neid endale tutvustanud, kas sa ootad, et...“
„Me ei tutvusta end neile,“ segas Mutak vahele. „Ja ma näen, et sa tahad minna teisi üles ajama, et neile kurta minu võimalikku hulluksminekut. Aga ma mõtlesin vaikselt ära käia. Kui midagi paremaks muutunud ei ole, tuleme tagasi.“
Tibjal kohendas oma aset, kududes nobedalt serva veel pisut polstrit juurde ja kuulutas siis resoluutselt: „Mina kaasa ei tule!“ Seejärel sulges ta ainsa lahti olnud silma ning jäi jälle magama. Mutak mühatas midagi ja suundus sahvrisse Ivalt lahkudes kaasa võetud viiruseohvreid sööma. Mutak ei teadnud, kas Ival leidus praegu midagi söödavat või toitusid valge kestaga imeolendid tõepoolest vaid kividest ja liivast. Targem oli teele minna täissöödud kõhuga. Kuid viirus ja pikaajaline kookonis kuivamine olid laevatoidu maitse lootusetult rikkunud.

„Me pole ainsad... Me pole üksi...“ laulis habemesse kasvanud näolapiga kõhukas remondilukksepp kosmoselaeva põhja all mutrivõtmega urgitsedes. Vanakooli mehena ei viitsinud ta moodsate, tööriistadega jännata. Erinevalt töökaaslastest ei olnud ta Ival sündinud, vaid oli sinna tulnud Maalt, lootes leida uusi senitundmatuid eluvorme ja muud põnevat. Kuid fantastilise maailma ja putukasilmadega humanoidsete tulnukate asemel leidis ta eest tühja kivikõrbe, mille niigi armetut pinda hakati kohe üles kaevama. Sellegipoolest ei kaotanud remondimees lootust. Neil olid kosmoselaevad. Nad said reisida veel kaugemale ja võimalus teistelt planeetidelt elu leida säilis endiselt.
Uks kääksatas haledalt ning angaari astus omaette närviliselt pobisev kolonel Jeekal.
„Hei, külamees!“ hüüdis tööline, kellest paistsid välja vaid tolmustes töösaabastes jalad, nii valjusti, et kogu ruum õõnsalt vastu kajas. Jeekal pidi ehmatusest peaaegu õhku hüppama.
„Tere jah,“ pomises ta, kui oli mõistnud, kustkohast hääl tuli. „Kuidas töö edeneb?“
„Tasa ja targu,“ vastas hääl kusagilt laeva põhja alt. „On mingi mure ka?“
Jeekal kratsis kukalt ja otsis sobivaid sõnu. „Ee... Ega sa midagi kahtlast näinud või kuulnud pole? Mitte Nebucat´iga, see on kogu aeg kusagilt katki, aga muidu...“
„Mida muidu? Radiatsiooni tase on nii normis kui see olla saab,“ kõlas reibas vastus.
„Aga kuude kohta?“ küsis Jeekal otse, sest ümarast jutust ei paistnud töömees kuidagi aru saavat. „Minuni jõudsid imelikud kuulujutud kuudest ja mõtlesin, et äkki oskad sina midagi adekvaatsemat rääkida, tark mees, nagu sa oled...“
Jalad nihkusid laeva kere alt välja, tuues nähtavale ümara kõhu, luitunud rinnaesise ja halliseguse kammimata habeme, milles sätendas õliplekke ja metallipuru. Habemik vaatas suurte helesiniste silmadega Jeekalile siiralt otsa ja lausus peaaegu sosinal: „Tead, mida mina kogu aeg lootnud olen? Et nad leiaksid kuudelt elumärke! Mis siis, kui me polegi ainsad mõtlevad olendid terves universumis?“
„Meie rühm on teinud pikaajalisi ja tõsiseid uurimusi ning seni pole veel ühtegi tõendit mõistusliku elu olemasolust väljaspool Maad,“ vastas Jeekal nagu automaatne helisalvestis. Seda ta oligi kartnud. Jutud võõra päritoluga eluvormidest olid tõepoolest hakanud inimeste hulgas jälle levima. Kapten tegi järsu kannapöörde ja marssis angaarist välja. Peagi kõlas valjuhäälditest teade järgmiste kuumissioonide edasilükkamisest seoses Jeekali ootamatute terviseprobleemidega.
„Kurat,“ vandus habemik endamisi ja jätkas laeva kallal nokitsemist. Ega siis ülemuse tujude pärast saanud tööd pooleli jätta.

Mutak pidi inimeste tagasitulekut ootama kõigest kolm kuud. Ta oli jäänud pinnapealsesse unne, kuulates tähelepanelikult iga krõpsatust. Kui tuttavad kolksud ja puurimishääled taas pihta hakkasid, sibas Mutak lüliliste jalgade naksudes mööda seinu üles ja ruttas otsejoones üles kuu pinnale. Erinevalt inimestest ei vajanud ta hingamiseks hapnikku, ei kartnud külma ja sai suurepäraselt hakkama ka vaakumis. Mutak hiilis ettevaatlikult tohutusuure lapiku rauakolaka juurde, mille trepp nagu koera keel kuu pinda puudutas ja sööstis nii kiiresti üles kui vähegi suutis. Külaliste laev näis olevat tühi, kuid Mutak hiilis sellegipoolest mööda seinaääri ja otsis varjulisi nurki. Ühe paokil ukse tagant tuli tuttavat lõhna. Kodu, mõtles Mutak heldimusega. Just sellesse ruumi kuult kaevandatud kivitükkide keskele Mutak ennast sõidu ajaks sisse seadiski.

„Kuld? Meil on kulda juba kõriauguni!“ röögatas kolonel Jeekal. Olles äsja teada saanud, et meeskond oli ilma tema loa ja osavõtuta kuul käinud ning sealt lisaks kividele hunniku kulda kaasa toonud, valis ta vihastamiseks väiksema probleemi. Alluvate isetegevuse teadvustamise protsess nõudis pikemat aega mõttega harjumiseks ja suurema raevu kogumiseks.
„Kui te veel märganud pole, siis tulime siia, Teisele Maale kulda ja muldmetalle kaevandama!“ karjus Jeekal, endal nägu punane ja paisunud veresooned laubal tukslemas. „Milleks kulda veel kuu pealt juurde tuua?“
„Kulda pole kunagi liiga palju,“ õigustas ennast Jeekali otsene alluv, kes jättis targu enda teada asjaolu, et ta kavatses osa kuu pealt kaevatud kullast üksi Maale smuugeldada ja nõnda natuke raha teenida. Jeekali mure kulla pärast tundus kuidagi ülepaisutatuna. Kuna tegemist oli ülemusega, ei hakanud kuu-uurija tema vaimse seisundi üle pikemalt juurdlema ja kirjutas vihapurske mõttes juhtide puhul tüüpilise närvihaiguse arvele.
Jeekal lõi käega ja jättis meeskonna omaette. Ta oli viimastel nädalatel suurema osa ajast veetnud oma kabinetis, kuulates unejutte ja õõtsudes rippvoodis, kuni süda pahaks läks. Aga und ei tulnud. Kolm nädalat magamata ja surmani ärakurnatud Jeekal kustutas tuled, vajutas nuppu ja tugevad trossid hakkasid voodit lae poole tõmbama. Korraks näis kaptenile, nagu ripuks ruumis veel keegi, kes nägi välja nagu erakordselt suur ämblik. Hirmust karjatades vajutas Jeekal tuled põlema, kuid aktiveeris kuuldavale toodud häälega tahtmatult karjerežiimi ja tulemuseks leidis mees ennast käpuli põrandalt, samal ajal kui voodi, mis nüüdseks oli juba võtnud tooli kuju, trosside otsas hundirattaid viskas. Ämblikust polnud enam jälgegi.
Mutak oli välkkiirelt omandanud seinaga sama värvi ja ootas kannatlikult võimalust suunduda järgmisse ruumi. Nälg võttis juba silmade eest mustaks, kuid algselt söögiks valitud koorikuta ja liiga väheste jalgadega olend hakkas järsku hirmsat häält tegema. Kõik Mutaki looduslikud vaenlased, kes olid elanud Ival enne viiruse puhkemist, karjusid ainult siis, kui hoiatasid vasturünnaku eest. Nii kõva hääle omanik pidi küll Mutakist palju tugevam olema. Ja tal olid varujalad, mille küljes ta karjumise ajal rippus. Nõnda pidas tulnukas paremaks alla anda ja põgeneda.

Järgmisel päeval oli Mutak oma rännakutega jõudnud baasi õppetiiba, kus treeniti noori kosmonaute. Seinal vahetusid suured pildid värvilistest laikudest, millest mõned meenutasid taevast Ivalt vaadatuna ning teised Mutaki kodulaeva masinaruumi. Uskumatu, et neil olenditel kõik tehnilised vidinad nii suured olid! Tulnukämblik ei tulnud selle pealegi, et seinal kujutati kõike lähivaates ja mitmekordse suurendusega.
Kuidas need küll inimeste õhusõiduki mootorisse sedasi ära mahtusid? Imestas Mutak. Ta polnud siin ainus hämmeldunu. Kahejalgsed vaatasid pilte, kuulasid tähelepanelikult ja eritasid endist sügavat arusaamatust, mis emotsioonide ja lõhnade värvilise aurana nende ümber hõljus. Mutakile meenus aeg, millal ta ise alles maailma tundma õppis, kuid keegi ei seletanud temale midagi. Ta pidi ainult vaatama, mida teised teevad, ja tegema omad järeldused.
Just seda tegi Mutak praegugi. Tasapisi hakkas ta taipama, millise vea pärast ämblike laevad sedasi orbiidile tiirlema jäid. Nende masinad koosnesid liiga väikestest osadest!
Lõpuks näidati midagi, mis köitis Mutaki tähelepanu rohkem kui kõik eelnenu: inimesed teadsid otseteed oma koduplaneedi ja Iva vahel. Piltidelt võis selgelt näha, kuidas laev mööda toruna kujutatud teed Ivale sõitis.
Mul on võimalus minna kohta, kust tulevad kõik need imelikud kahel jäsemel ringi taaruvad olendid ja tutvuda sealse eluga, mõtles Mutak rahulolevalt. Võib-olla saan sinna elama jääda!
„Värske õhk,“ ohkas üks kadettidest õndsalt.
„Loodus ja loomad,“ unistas teine. Tema kujutluspildid rohelistest aasadest, mäletsevatest lehmadest ja lopsakatest õunapuudest olid nii eredad, et jõudsid värvifilmina Mutaki teadvusesse.
Just nagu Iva enne minekut, mõtles hiigelputukas kurvalt ja unustas mälestustesse kandudes inimsilmale nähtamatut välimust hoida. Taibanud oma viga kohe, omandas ta uuesti seinaga sama värvi ja need, kes olid teda näinud, pidasid nägemust vaid meelepetteks.
Mõte sellest, et kusagil võib veel leiduda värsket toitu, tundus nii ahvatlev, et Mutak ei jõudnud enam ära oodata aega, millal ta saaks kõik liigikaaslased endaga Maale kaasa kutsuda. Õnnest särades hiilis tulnukas mööda lae all looklevaid jämedaid torusid tagasi avarasse angaari, kus stardivalmis kosmoselaevad seina ääres reas seisid. Järgmise ekspeditsioonini oli jäänud kaks nädalat. Mutak ei teadnud, mida see nädal tähendab ning tal polnud aimugi inimeste aja- ja numbriarvestusest, aga hääletoon, kuidas sellest räägiti, tõotas peatset tagasipöördumist kullast kuule. Just nõnda olid Iva uued elanikud Mutaki taevast vangikongi nimetanud.
Vaevalt jõudis Mutak alustada spurti lähima konservikarpi meenutava laeva suunas, kui angaari uks tõusis ja ruumi astus määrdunud tunkedes kõhukas töömees, kes oli lootnud tulnukatega kohtuda.
„Oh sa püha lehm!“ hüüatas tulija Mutakit nähes. „See on küll suurim ämblik, keda...“ Kuid ämblikku polnud enam. Mutak sulas nagu kameeleon halli betoonpõrandaga ühte.
„Aga ma ju ometi nägin, oma silmaga nägin,“ pomises mees nõutult ringi tammudes. Erinevalt skeptilistest kadettidest uskus ta oma silmi ka siis, kui need midagi ebatavalist näitasid. Temast eritus isuäratavat lõhna, mis meenutas Ival elanud loomade aroomi, kui nad oma elu nimel jooksid või agooniakrampides rabelesid. See lõhn valgus alati kuumale nahale koos sooja läbipaistva vedelikuga. Mutak ei teadnud, mis on hirm. Aga just nõnda inimesed seda lõhna nimetasid.
Suutmata instinkte kauem tagasi hoida, ründas Mutak töömeest selja tagant ja surus suised läbi üllatavalt paksu ja elastse naha. Esmapilgul olid ilma kitiinkestata inimesed tundunud kuidagi õrnemad ja haavatavamad. Mees rabeles ja püüdis karjuda, kuid kleepuv võrk tungis talle sügavale kurku ning liigutused jäid üha aeglasemaks sedamööda, kuidas mürk kehasse laiali valgus. Viimase lihastõmbluse ajal purtsatas paksu karvkattega ümbritsetud huulte kohalt ninasõõrmetest musta löga ja silmavalgedki muutusid mustaks, olles justkui aknad sisikonnas toimuvasse.
Hommikul tulid kolleegid meest küll otsima, kuid keegi neist ei taibanud lähemalt uurida ruumi kaugeimasse nurka kuhjatud plekitahvlite ja muu rämpsu alt paistvat halli moodustist, mis väliselt kuidagi kadunukest ei meenutanud. Täissöönud ja rahulolevasse poolunne vajunud Mutak lesis samal ajal uurimislaeva Nebucat masinaruumis ja ootas.

Kui Mutak kogu loo Tibjalile ära rääkinud oli, vastas viimane: „Miks sa Maale minema pead? Me saame ju süüa neid ee...“
„Inimesi,“ aitas Mutak.
„Just, me saame süüa neid inimesi, kes ise siia tulevad.“
„Neid on siiski vähe,“ seletas Mutak. „Pealegi ei tule nad enam siia, kui kõik järjest kadunuks jäävad. Lõpuks peame ikkagi Ivale minema ja sealt edasi Maale, sest Ival elavad vaid tööliste pesakonnad. Maal olevat sarnaseid olendeid kordades rohkem.“
„Ma alustaks siiski nendest inimestest, kes meie laeva lammutavad,“ jäi Tibjal endale kindlaks. „Muidu hõljume varsti kõik oma võrkudega keset avakosmost.“
„Aga mis me siis veel ootame, hakkame pihta!“ rõõmustas Mutak ning laisal Tibjalil ei jäänud üle muud, kui oma pehmest võrgust välja ronida. Mutak oli juba unustanud, milline pidevalt kookonis magav Tibjal üldse välja nägi.
„Sa oled ilus,“ õhkas ta kaaslase lopsakat ümarat keha imetledes. Erinevalt sinisest Mutakist katsid Tibjali kesta erkpunased roheliste triipudega karvaudemed ja kuldkollased silmad särasid nagu kaheksa kalliskivi.
„Keri jalust,“ nähvas Tibjal ning õõtsus oma jämedatel vetruvatel koibadel kitsasse koridori, kuhu ta vaevu ära mahtus. Ta ei hakanud magavaid laevas olijaid ühekaupa äratama, vaid käivitas alarmi, mis surnugi valveseisangusse ajaks. Kui kõik olid laeva keskele saali kogunenud, köhatas Mutak hääle puhtaks ja hakkas neile jutustama sellest, mis vahepeal oli juhtunud.

Kolonel Jeekal vahtis klaasistunud pilgul suurelt ekraanilt otseülekandena järjekordset ekspeditsiooni kullast kuule.
„See kõik ei lõpe hästi,“ pomises Jeekal omaette. Pärast läbielatut oli ta sügavalt veendunud selles, et inimesed pole Ival ja kuudel sugugi ainsad elusolendid, kuid sellest rääkimine toonuks kaasa vaid naeruvääristamise. Kosmonaudid kepslesid auklikuks uuristatud kuu pinnal ja hakkasid puurima uut auku, kui üks neist järsku avastas, et puur on kinni jäänud halli kleepuvasse massi. Seda leidus mujalgi ning kosmonautide paksutallalised saapad ei tulnud enam kuupinna küljest lahti. Kivid hakkasid liikuma ning nende alt ilmusid nähtavale sajad pikad koivad.

„Ämblikud! Sealt tulevad ämblikud!“ karjus Jeekal mööda baasi ringi joostes ja kätega vehkides. „Ärge laske neil maanduda! Nad söövad meid ära!“
Teadlased, kadetid ja muud asjapulgad vaid naersid ning osutasid sõrmega oimukohale. Nad olid varemgi kahelnud kindralmajori mõistuses.
Kondine ja kühmu vajunud seljaga kojamees kõhistas hambutu suuga naerda, kui Jeekal temast mööda maandumisrajale tuiskas ning aasis: „Sul om kuu ämmelgaid täüs ja pää tühi nagu üts õhupall.“
Uurimislaev maandus laperdades ja oleks peaaegu lömastanud äsja irvitanud kojamehe, kes nüüd luua kaenlasse rabas ja maja poole liduma hakkas. Uks vajus kolksatades lahti ja Iva pinnale sibasid pärast pikka äraolekut taas selle planeedi põlisasukad.
Kui inimesed esimesest šokist üle said ja oma silmi lõpuks uskuma hakkasid, algas üleüldine sebimine. Kes tümitas ämblikke mõne raskema esemega, relvi polnud kauged juhid neile ju vajalikuks pidanud, kes püüdis ennast kuhugigi ära peita, kuid tulemus oli ikka üks ja sama. Kõigist jäid järgi hallid kookonid, mis laoti pikka virna nagu muumiad enne muuseumi viimist. Kui mõni kookon liiga aktiivselt rabeles, löödi see vastu maad uimaseks ja asetati virna tagasi. Siin-seal vedeles pikki tõmblevaid lülilisi jäsemeid, mis võitluses ellujäämise nimel olid ründajate küljest lahti rebitud, kuid needki mässiti võrku ja pandi kõrvale. Hüva toit pole raisata! Tuhkhallid pisut väiksemat mõõtu ämblikud sagisid mööda laibaridu ning libistasid esikoibi üle virnade, pidades arvet. Tulemused olid head, aga oleksid võinud olla veel paremad.

Tekkinud segadus oli olnud nii suur, et Maalt abi kutsuda ei jõudnud keegi. Sellegipoolest mässiti ka arvutid ja sidetehnika paksu võrgu sisse, nii et see lõpuks üle kuumenes ja välja lülitus. Kosmosejaama täitis kohutav vaikus. Sissetungijad liikusid hääletult mööda tühje ruume ja tutvusid uue vana koduga.

„Kas läheme siis Maale?“ küsis Mutak baasi puhkeruumi diivanil lösutavalt Tibjalilt. Naisputuk oli just kõhu täis söönud, jalad enda alla kerinud ja üritas nüüd silma looja lasta.
„Mulle meeldib siin,“ ütles Tibjal aegamisi. „Toit on olemas, magada saab ka, mida rohkemat veel tahta?“
„Kui sa nüüd tahtmisest juttu tegid...“ sõnas Mutak Tibjalile lähemale pugedes. Tema sisemine kell oli äkitselt tööle hakanud. Tibjal ei viitsinud vastu hakata ning lasi Mutakil teha, mida see soovis. Nagu tema liigil tavaks oli, rebis Tibjal täpselt kulminatsiooni ajal Mutakil pea otsast ja jäi seejärel magama. Ta oli liiga täissöönud, et oma partnerit kohe ära süüa. Uks avanes ja ruumi astus veel üks arvepidaja, kes hakkas Mutaki reflektoorselt tõmblevaid jäänuseid hoolikalt võrgu sisse mässima. Iva põliselanikud ei lasknud kunagi millelgi raisku minna. Isegi mitte hullumeelselt röökival Jeekalil, kelle Mutak söögikõlbmatuks tunnistanud oli. Ilma rippvoodita näis ta kerge saak ning Mutakist suuremad ja kogenumad ämblikud ei pidanud Jeekali karjumist hirmsaks. Mis ühele ei meeldi, on teistele pidusöök.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Peatoimetaja veerg 5/14
Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu
Intervjuu: Egert Rohtla
Üheksa küsimust jutuvõistluse kohta
Stalker 2014
Paar hilinenud kommentaari „Hääbuva linna“ juurde
Imeliselt õudsed muljed HÕFFilt
Raamatuarvustus: Dreamcatcher
Mangakunstnik Sander Saaremaalt
Filmiarvustus: Raske on olla jumal
Raamatuarvustus: Kalmisturaamat
Wolfenstein: The New Order
Ulmkonnakroonika 5/14
Kirjastuste uudised 5/14
Tõlkejutt: Tondi nahk
Jutt: Vahetus
Jutt: Päkapikud eksistentsiaalselt
Jutt: Kui kuldne kuu on tõusnud
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0093)