Kirjastus Skarabeus

Soome ulme 2

2014. aasta Skarabeuse antoloogiaks on Soome ulme 2, milles on 286 lk ja mille pehme kaane on kujundanud Alar Raudoja. Raamatut on võimalik osta alates juunist üksnes Apollo kauplustest.

Antoloogia koostamisel pidasin silmas järgnevat:
jätkan eesti lugejatele tuntud autorite avaldamist (J. Sinisalo, P. I. Jääskeläinen, A. Leinonen); annan võimaluse tutvuda killukestega Boris Hurtta loomingust; toon paar näidet viimasel 2-3 aastal soome ulmet vallanud aurupungist; esitlen uusi ulmekirjanikke (M. Hai, A. Nupponen, M. Ihalainen); ja peamine: püüan teie lugemislauale tuua häid ulmejutte (mõistagi oleks teistsuguse maitsega koostaja võinud samadel printsiipidel valida täiesti teised lood ja saanud niisama tugeva kogumiku).

Arvi Nikkarev

Kirjastus Ersen

Viimne ohver. Vampiiride akadeemia 6. raamatu 1. osa
Richelle Mead
Tõlkinud

Mõrv. Armastus. Armukadedus. Ja ülim ohver. Kuninganna on surnud ja moroide maailm ei saa enam kunagi endiseks. Nüüd, mil Rose’i ootab
ebaõiglane hukkamine ja Lissa osaleb surmavõitluses kuningatrooni pärast, leiavad tüdrukud, et on sunnitud lootma vaenlaste peale ja kahtlema nendes, keda arvasid võivat usaldada… Aga mis siis, kui tõeline vabadus tähendab, et ohvriks tuleb tuua kõige tähtsam? Teineteist.

Kirjastus Fantaasia

Kaugete päevade naeratus
Siim Veskimees

Siim Veskimees on eesti lugejale tuntud peamiselt oma teadusliku fantastika romaanidega, ent tal on aastatega kogunenud ka suur hulk lühemaid jutte. Kogumikus on laias laastus tema selle sajandi esimese kümnendi paremik, siin leidub erinevaid tulevikuvisioone, kohtumisi tundmatuga ja ka kummardusi suurmeistrite poole.

Kogumikus leidub kaks ulmeauhinna Stalker saanud lugu. "Naeratuses aastate tagant" on paljud asjad, mille pärast kirjanikku kunagi kritiseeritud, loo kasuks pööratud. See on nagu õpikulugu kõigile kirjanikele, keda on peetud kuidagi kummalisteks - iga veidrus võib olla omapära ja kummalisus geniaalsus. Igatahes pole pärast seda lugu enam võimalik "Pipi Pikksukka" sama pilguga lugeda. "Lugesin lastele Astrid Lindgreni „Pipit” ette ja hakkasin mõtlema, kes nad tegelikult olla võisid... Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu," ütleb autor ise.

"Kuldhordi teine tulek" sai samuti Stalkeri, ja põhjusega. "Supermeeste" inimkonna sekka imbumine ja tasapisi võimu haaramine on tõepoolest pahandav... kuni sa ise nende hulka ei kuulu. Kas kuulud või mitte, saad kohe järele proovida. "See on taas – vastukajade järgi otsustades õnnestunud – katse kirjutada ebakonventsionaalset, äraspidist kangelasjuttu. Kirjutades olen ma kogu aeg teadlikult üritanud inimesi ärritada ja mõtlema panna. „Tavalisi” lugusid on niigi piisavalt, keeraks mõned vanad legendid pea peale..."

"Ohutusnõuded laavalehmade läheduses" jäi Stalkerist ilma kõige napimal võimalikul viisil - sama arvu punktide korral võeti arvesse ka esikohtade arv. Intelligentne tulnukas üritab inimkonda päästa, seejuures rikast seltskonnalõvi mängides. "Lugu sündis teatud mõttes protestiks filmi „The Day the Earth Stood Still” 2008. a linastunud teisele variandile; olen mõlemat näinud. Too mõlemate filmide aluseks olev lugu („Farewell to the Master”, Harry Bates 1940) on päris hea, aga filmid tundusid võimatult idiootlikud ja nii ma kirjutasin loo, kus tulnukaga ei kaasne segane militaarne jant ja tüüpiline salateenistuste ja teadlaste gambiit, sest tulnukas oskab käituda nii, et kõik need mainitud lolliks jäävad," ütleb Siim Veskimees.

"Kui maa ärkab" on lugu mõistuslikust saarest, kuhu satuvad kaks merehädalist. Mingil hetkel satub peategelase kätte midagi ajamasina sarnast, mille abil saab ta valida, kuidas lugu lõpetada, järele proovida erinevaid variante, ekselda erinevaid tegevusliine pidi. "Kirjutasin kunagi valmis loo mõistuslikust saarest ja mis sellega kõik juhtuda võib, ja nii see jäi. Siis tuli mõte, et teeme asja huvitavamaks, lisame tüdruku. Siis sai lugu valmis, ent ma ei osanud seda lõpetada. Mingil hetkel oli mul kolm konkureerivat lõppu ja kui avastasin, et varitseb oht, et asi läheb käest ja paisub romaaniks, tegin sellise kaks-ja-pool-variandi. Arvan (ausalt), et see oli õige otsus.Mis tüdrukusse puutub... otsustage ise. Ma arvan, et lugu oleks ilma temata igav," ütleb autor.

"Merevaiguvalgus" on Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistlusel teise koha saanud lugu. Rahulik turist satub äkki kummaliste sündmuste keskmesse. Ta põgeneb, vahetades endalegi ootamatult maailmu. Kahjuks ei jää jälitajad sellest hoolimata maha. "Nagu paljude lugudega, teostaksin ma selle täna pisut teisiti. Viskaksin välja mõned detailid ja lisaksin teisi... aga siis ei oleks see enam see lugu. Ja, noh, teine koht ka hea ja mulle endale see meeldib," sõnab Veskimees.

""Tormide rand” on lugu, mille puhul võib öelda, et hea, et lugeja enamasti ei tea, kuidas lood sünnivad, sest sellega on natuke nagu vorsti ja seadustega. Kirjutasin kunagi lühiromaani hoopis teisel teemal ja teise maailma tarbeks. Tegemist oli ühe koostööprojektiga, mida kahjuks tabas enamiku selliste saatus – sellest ei tulnud midagi. Siis tuli võimalus anda lugu Aleksei Kalugini Moskvas ilmunud jutukogusse „Novõe Marsjanskije hroniki” („Uued Marsi kroonikad”) ja nii ma kiirmeetodil selle olemasolevast, hetkel seisvast materjalist vormisin... Algmaterjali oli rohkem ja üsna palju pidin pärast sisuliselt sarnaseid stseene ümber kirjutama algselt mõeldud romaani tarbeks, kuid suutsin seda siiski nii hästi teha, et asjassepühendamata inimesed ei ole kattuvusi välja toonud," arvab Veskimees

""Eluring” on samuti pisut veidra saatusega tekst," meenutab autor. "Algas kõik sellest, et (vist) sf2001 listis käis arutelu selle üle, kas oldaks valmis mingil suvalisel sürril etteantud teema juttu kirjutama. Mäletamist mööda sai mainitud apelsine ja känguruid; võimalik, et midagi veel, aga tõesti ei mäleta. Hakkasin entusiastlikult kirjutama ja... nagu ikka, sinnapaika see jäi. Aastaid hiljem oma juturäbalais sobrades leidsin ühe üsna sünge teksti, mis polnud nö suutnud looks kasvada. Sama sobramisega leidsin kusagilt keskkooli ajast pärit, täiskasvanuna ülelugemisel natuke piinlikust tekitava tekstijupi, kus mõttetust tüübist saab tulnuka abil supermees; seda vabandas ehk ainult törts võllahuumorit. No ja neist kolmest siis tuligi veerand tunniga kokku selle loo idee, taust ja tegelased."

"Kaugete päevade valgus" - mida teha, kui maailmalõpu järgselt selgub, et oled nagu ühe tulnukarassi lemmikloomadeks muutunud, kelle elu heatahtlikult jälgitakse, kuigi ka elutähtsad vajadused rahuldatakse? Jah, nad teavad, et need lemmikloomad on intelligentsed. Nad arvestavad sellega. "Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel. Mõned aastad tagasi lugesin ma Arthur C. Clarke’i ja Stephen Baxteri 2000. aastal ilmunud romaani „The Light of Other Days” ja... nojah, nad on ligikaudu sama asja – muidugi palju põhjalikumalt – ära teinud. Ja nemad kirjutasid tõsise, suurepärase romaani, sellal kui mul oli jutu idee... Aga siin see nüüd igatahes on, kummardusega mainitud Meistritele."