Ma arvan, et ma peaksin seda raamatut oma pinginaabrile soovitama,“ ütleb mu tütar kuskil „Kalmisturaamatu" neljanda peatüki kandis. „See on just selline raamat, nagu talle meeldiks.“

Mina ise olin neljanda peatüki lugemise ajaks jõudnud olla juba nii elevil ja rahul, sest Gaiman oskab hästi meeleolu luua ning ehitada esimesest kohtumisest saati mällu jäävaid tegelasi, kui ka tülpinud ja halvasti meelestatud, sest hei! Mõnes kohas muutus juba väga tugevaks tunne, et ma nagu oleksin seda raamatut juba lugenud: keegi Rudyard Kipling on selle kirjutanud.
Jaa, ma teadsin tagakaaneteksti põhjal, et seda teost iseloomustatakse kui "Džungliraamatut" kalmistuolevustega, aga ma ei osanud ette arvata, et paralleelid on nii otsesed.

Pärast edasilugemist ning viha möödumist sai mõningaid lehekülgi teist korda ülegi loetud, et olla kindel: Gaiman suutis juba tekkinud peaaegu piinlikult ilmsed paralleelid "Džungliraamatuga" elegantse randmeliigutusega tõepoolest söödavuseks vormistada, ning asi pole üldse nii paha, kui korraks tundus. Tegu on siiski sümpaatse lasteraamatuga, kus Kiplingi käekiri läbi Gaimani oma mõnes kohas ülemäära silma paistab, aga suuremalt jaolt on noorem autor siiski kirjutanud omaenda lugu.

Teose nõrgimad osad olidki niisiis need, kus Kiplingi käekiri selgelt läbi paistis - mitte et Kipling mulle ei meeldiks, aga kui ma olen "Džungliraamatu" nõukogude versiooni nimega "Mowgli" elus rohkem kui tosin korda lugenud, ei eruta sama loo ümberjutustus teiste tegelastega enam sugugi nii väga, nagu võiks.
Guulidega osa, pean tõdema, oli ikka päris halb.
Pärast neljandat peatükki aga kogus raamat korraga hoogu ja sügavust, liikus omaenda rada Mowglist eemale ning nagu ütles minu 12-aastane tütar kui lapsest testlugeja: "Ma vist siiski ei soovita seda raamatut oma pinginaabrile. Sestsaati, kui Bod kooli läks, on see rohkem selline, nagu mulle meeldib. Niisugune tõsine."

"Kalmisturaamatu" stiil kasvab koos peategelasega (v.a. päris alguses, kui vaatenurk ei ole päriselt pooleteiseaastase oma siiski), käib läbi koolieelikutele kõlavate lehekülgede, selle järel "noorema kooliea", nagu nõukogude ajal kiputi sihtrühma määratlema, ja jõuab lõpuks noortekirjandusse välja - ilma selle juurde poolkohustuslikus korras käiva armuloota, lisan juurde juhuks, kui keegi peaks seda pelgama hakkama.

Jutustamine on sujuv ja selge, kaotamata põnevust, ning lugu kokku meeldivalt mitmeharuline. Mingit väga keerukat mõistatust siiski oodata ei tasuks - tegu on hea, ka täiskasvanule loetava lasteraamatuga, kuid siiski lasteraamatuga. Elu ja värvi annavad sellele tugevad, hästi välja joonistatud tegelased ning peaaegu kogu raamatu jooksul hästi paigas püsiv tasakaal pinge ja lõbususe vahel. Lõpp on korralik, jõuline ja ei peta. 

Kui ihata loo juurde veel ka tükikest täiskasvanutele mõeldud teksti, tasub läbi lugeda teose lõppu lisatud Neil Gaimani kõne Newbery medali kättesaamisel: arvestades, et tegu on siiski kõnega, mitte romaaniga, ja tõenäoliselt ei muuda üks äratrükitud kõnetekst ühegi oma lugeja elu, on see päris mõnus tükk eluvaadet lapsevanem ja kirjanik olemise teemadel ja tasub täiesti "Kalmisturaamatu" järel magustoiduna läbi lugemist.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Peatoimetaja veerg 5/14
Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu
Intervjuu: Egert Rohtla
Üheksa küsimust jutuvõistluse kohta
Stalker 2014
Paar hilinenud kommentaari „Hääbuva linna“ juurde
Imeliselt õudsed muljed HÕFFilt
Raamatuarvustus: Dreamcatcher
Mangakunstnik Sander Saaremaalt
Filmiarvustus: Raske on olla jumal
Raamatuarvustus: Kalmisturaamat
Wolfenstein: The New Order
Ulmkonnakroonika 5/14
Kirjastuste uudised 5/14
Tõlkejutt: Tondi nahk
Jutt: Vahetus
Jutt: Päkapikud eksistentsiaalselt
Jutt: Kui kuldne kuu on tõusnud
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0084)