Järgnev jutt pärineb 2014. aasta Skarabeuse antoloogiast "Soome ulme 2", mille saatis meile kogumiku koostaja Arvi Nikkarev. Teos jätkab meile taas kogumikust "Soome ulme" loetud seni suures osas tähelepanuta jäänud põhjanaabrite ulmekirjanduse tutvustamist. Kui lugu meeldib, siis tuleb vaid vudida poodi või raamatukokku ning endale antud teos soetada. Raamatut on võimalik osta alates juunist Apollo kauplustest.

Varsti pärast seda, kui Ida-Soome oli läinud vene võimu alla, saadi laanekihelkonda uus kirikuõpetaja. Ürjö Krabbe oli tema nimi. Kadunud kirikhärra oli surnud kaheksakümne nelja aastasena ega olnud jõudnud juba aastakümneid toimetada muud kui just kõige pakilisemaid töid.
Kirikhärra Krabbe oli rohkem vaimuvalguse jagaja kui vaga jumalasõna levitaja. Mees asus õhinal töö kallale ning tema päevad kulusid õppimisele ja korra majja löömisele. Venelane aga tahtis kindlustada oma võimu ja valitsust ning sellepärast oli kirikuõpetajale määratud kutsariks ja kaitsjaks kasakas Dimitri. Ühtepuhku võttis Ürjö Krabbe ette kogu arginädala kestvaid kirikukoolide ülevaatus- ja tutvumisreise. Vaevu maldas mees kodus olla need päevad, kui oli jumalateenistus. Aga ka siis kulus aeg kirikuraamatute parandamisele ja kolkaküladest kogutud andmete sissekirjutamisele.
Ürjö Krabbe noor naine Raakel tundis end üksildasena kiriklas, kus keegi teenijarahvast ei osanud rootsi keelt või vähemalt tegi näo, et ei saanud proua korraldustest aru. Endise kirikuõpetaja ajal oldi harjutud toimima kõiges omapead. Teenijad oli vanad ja nende ümber sagis tütreid ja tütretütreid. Isadest polnud kellelgi aimu, lapsed olid ehk kadunukese tehtud? Kõik nad vaatasid perenaisele ülevalt alla, temale, kellel polnud ühtegi last.
Aga Raakel oli uhke. Ta ei palunud meest teenijaid korrale kutsuda, vaid lasi neil vana kombe kohaselt laudas toimetada või siis laiselda. Ise hakkas ta koristama kirikut ja kiriklat: küüris puhtaks seinad ja põrandad, pühkis nurkadest välja ämblikuvõrgud ning pidas halastamatut sõda hiirte ja kahjurputukatega.
Saabusid jõulud ja kiriklas oli kõik tagasihoidlik võrreldes sellega, kuidas Raakelil oli olnud tema isa mõisas Uplandis. Nüüd oli ta võõral maal võõra vürsti alamana ilma lootuseta paremale! Toidust polnud puudust, aga see oli tagasihoidlik ja halvasti valmistatud. Köögitüdruk tegi kõike omatahtsi, Raakel ise aga polnud harjunud toitu valmistama. Ürjö Krabbe kuulutas kantslist jõulusõnumit, aga kodus ei mallanud ta aega maha võtta. Raakelile tundus, et mehe kiirustamine oli temale suunatud sõnatu etteheide.
Kohe uusaastapäeva järgsel hommikul läks kirikhärra kasaka ja talupoegadega metsa kirikla uue lauda tarbeks langetatavaid männipuid otsima. Raakel asus raevukalt kodutööde kallale. Oli sulailm ja puhus tugev edelatuul. Võibolla oli see viimane võimalus pesta pesu ja saada see kuivaks enne tõsise talve tulekut.

Kirikla külje all voolas Kärmejärve poole sünge, pruuni veega jõgi ja tillukese kose koha pealt oli see veel lahti. Kui Raakel oli seal üksipäini loputamas kirikuõpetaja pidulikku talaari, kuulis ta selja tagant nii kõva ohet, et see hääl summutas vee laksumise ja sulina. Raakel pööras ehmunult ringi ja seal seisis suur, kohutav meeshiid.

* * *

Ajad olid viletsad ja vana kirikhärra jõuetuse tõttu olid kombed metsistuma hakanud. Muinaspaganlus lokkas lausa inimasustuse kõrval. Metsahiidude hõim oli segunenud ristirahvaga ja asunud elama kõrvalistesse popsiosmikutesse. See, et hiiud mängus olid olnud, paistis kõige selgemalt välja väikelaste näojoontes ja nende metsikus käitumises. Uuesti tõusis asi esile alles siis, kui inimhiid vanaks sai. Õige inimene kuivab vananedes kokku ja muutub jõuetuks, seevastu hiiu söögiisu tõuseb, ta paisub endisest suuremaks, kasvab pikkuses ja laiuses. Üldiselt lähevad nad siis inimeste silma alt ära, kaugele Ruija Lapimaale või Koola poolsaarele.
Ürjö Krabbe oli teel koju, aga hilines saatuslikult. Jää serval, voolava vee ääres seisis kohutav mees, kellel olid käes Raakeli riided. Ta polnud raatsinud hävitada peeneid hilpe, mida kirikuõpetaja naine oma aadlikodu kombe kohaselt ka argipäeval kandis. Hiiu suu ja räpane habe olid verised ning verd oli ka tema jalge ees jääl. Polnud kahtlustki selles, mis oli juhtunud. Elajas oli tapnud Raakeli ja lükanud ohvri jää alla, voolavasse vette. Vere maitse suhu saanud hiid, kaotanud viimsegi inimlikkuse, oli nüüd möirates otsejoones kirikuõpetaja kallale sööstmas.
Dimitril oli alati laetud püss käepärast ja ta lasi hiiu sealsamas maha. Metslane üritas küll jää alla sukelduda, kuid ta jõud sai vahepeal otsa. Kasakas oli käinud sõjaretkedel Kaukaasias ja veel paljudes kohtades ning teadis kohe, milles oli asi. Ta pigistas ja venitas laiba ihu ja nägi, et hiiu nahk on lotakas nagu koera kasukas, ja kutsus kirikuõpetajat vaatama. Ürjö Krabbe ei võtnud kasaka segast juttu tõsiselt. Ta arvas, et mahalastud mees oli tavaline hullumeelne. Surnukeha veeti reel kiriku juurde ja aeti auku kirikuaia müüri taha õnnistamata mulda, sinna, kuhu maeti enesetapjad ja abielurikkujad.
Kirikhärra oli oma kaotuses lohutamatu, aga usu jõul püüdis ta murest jagu saada. Ta tegi südame kõvaks ja sukeldus veelgi suurema tarmukusega töösse.

Pärast kolmekuningapäeva algas korralik talv ja jõgi läks üleni jäässe. Kuid tugevasti kinni tallatud maa hiiu haual ei tõmbunud kõvaks ja lumigi sulas selle pinnalt. Muld liikus ja kobrutas, kord kerkis see künkaks, kord vajus sügavale auku. Dimitri jälgis neid nähtusi rahutult. Ta süütas kõrge kivivare peale lõkke, sulatas lume ja külmunud maa ning lasi vedada hauale reekoormatäie kive, aga seegi ei aidanud. Öösel oli kuuldud kivide mürinat, kui need eemale veeresid.
Kevadeks oli hiiu laip juba poolest saati maa peal ja paistis, et see polnud sugugi muutunud. Ainult et räbaldunud riided olid vettinud kaltsudeks ja habe oli kõvasti kasvanud. Kasakas tõi kirikuõpetaja laukaks muutunud hauasüvendi juurde ja seletas, nüüd juba üsna murelikult, kuidas oli toimitud Kaukaasias. Krabbele ei meeldinud sedasorti nõuanded. Kuid midagi tuli siiski teha ning ta andis korralduse laip välja kaevata ja põletada.
Talvise lumekoorma all kokku varisenud aida jäänustest laoti üles tuleriit ja surnukeha asetati selle keskele nii, et palgid ümbritsesid seda igast küljest vähemalt kahekordselt. Vahele suruti kuivi rookimpusid ja riit valati tõrvaga üle. Dimitri lõi tulerauast sädeme. Tilluke leek sööstis hakatuseks torgatud takutuustidesse. Kasakas vedas tuuste ümber kogu tuleriida ja süütas pilliroo põlema. Lõke lahvatas, leegid kerkisid kõrgele ja õhuvool tõstis taeva poole sädemeid ja põlevaid kõrsi.
Oli tegutsetud mõtlematult. Lumi oli tükk aega tagasi sulanud. Kevad oli olnud purukuiv ja samal ajal puhus tugev kagutuul. Tuli pääses valla. See levis mullusesse kuluheina, hüples ja mängis peitust, kuni jõudis metsa. Rahvast oli kohal palju, aga inimeste teovõime halvas tuleriida seest kostev kohutav ulgumine.
Ürjö Krabbe hüüdis küll, et lõkke kuuma sisemusse tõmbuv õhk oli see, mis palkide pragudes ulgus, aga rahvas põgenes ebauskliku hirmu käes. Vahepeal oli tuli jõudnud kirikla laudani ja ründas selle laastkatuselt peahoonet…

Vaatepilt oli masendav. Tuhka ja tahma olid kõik kohad paksult täis. Hiiu laibast polnud järel luuraasugi. Paljud kartsid, et hiid oli siiski pääsenud põgenema sel ajal, kui hooneid püüti päästa. Aga nüüd tuli igatahes jampsimine unustada ja hakata ehitama uut kiriklat. Ürjö Krabbe otsustas rajada selle endisele kohale, oli ju alles kivist vundament ja taluperemehed andsid metsast palke ja sulaseid töömeesteks.
Sellest tuli kuri kiskja-aasta. Hundid ja karud varitsesid päris inimasustuse serval. Nad hävitasid terveid lambakarju ja murdsid maha palju mullikaid ja lehmi. Hobused tulid koplist vahtus sui, küljed ja kael verised. Kui metsa minev karjane ütles, et ta ei karda, hakati teda kohe hiidude hõimlaseks pidama. Kõik aeti hiidude kaela ja eriti selle ühe peale, kes ei tahtnud kuidagi surra, vaid mürgeldas laanes nagu möirgav lõukoer. Kirikuõpetaja tõstis küsimuse oma jutluses üles ja õhutas mehi jahikupja juhtimisel metsa minema.
Teiste julgustamiseks võttis ka kirikhärra Krabbe jahist osa ja tõi kaasa kasaka Dimitri, kelle peale vaadati küll kõõrdi, aga keda teisest küljest hinnati tema tapatandritel saadud kogemuste pärast.

Hiiu jäljed leiti. Elajas oli maha murdnud kaheaastase mullika ja lohistanud selle paari versta kaugusele koopasse Kärmejärve randa. Koeri hoiti tagasi. Hirmunud mehi julgustati. Püstloodis kaljuseinast eraldunud kivivare piirati ümber ja parimad amburid hakkasid sellele ettevaatlikult lähenema. Hiid oli raipe kallal ja kükitas kivilahmaka peal päris veepiiril. Ta sõi elaja rümpa toorelt, oli rebinud kõhu lõhki ja maiustanud siseelunditega. Väljapoole kaldus kaljuseinal oli hiiu eemaletõukavaid, verise kämblaga joonistatud soperdisi.
Jahikubjas tõstis käe. Nagu plaan ette nägi, tulistas ta esimesena oma püssist ja see oli märguandeks teistele, kes hakkasid karjuma ja nooli laskma ja oli ju mõnelgi kaasas ka algeline sutspüss.
Jahisaagist järele jäänud sodi sees istuv hiid kargas püsti. Elukas oli suve jooksul muutunud, varem oli ta olnud tavalise pika ja tugeva mehe suurune, nüüd oli ta metsikum, seitsme jala pikkune ja jäme nagu kahesajane tammevaat.
Kuulid ei tabanud või ei mõjunud, hiiu pealisrõivana kantavast parkimata lehmanahast turritas mitmeid nooli. Hiid sööstis möirates otse kirikuõpetaja poole, kes oli relvituna ettevaatamatult esirivisse trüginud. Koerad haukusid, haukusid hullumeelselt. Haukusid. Haukusid. Mehed karjusid pööraselt. Hiid oli kirikuõpetaja kallal nagu öökull jänesepoja turjas. Alles nüüd andis Dimitri oma tukist tuld ja kiskja vajus külili. Ürjö Krabbe oli viimasest korrast targemaks läinud ja lubanud kasakal valada kuulid kiriku hõbetaldrikust.
Krabbe käskis kohe hiiul naha seljast nülgida. Luud raiuti tahumiskirvega lahti ja purustati. Jahikubjas oma meestega sai käsu vedada jäänused igasse ilmakaarde vähemalt kahe päevateekonna kaugusele. Liha põletati kirikla tulekahjust päästetud mööblist laotud lõkkes Kärmejärve väikesel saarel. Kirikuõpetaja võttis hiiu naha endale ja viis kirikusse, kus see venitati sirgeks ja naelutati taldrikust taotud hõbenaeltega ukseesisele põrandale. Kui nahas veel mingi hingeraas küdeski – nii arvati sellepärast, et see ei paistnud kirikurahva tuhandete sammude all raasugi kuluvat –, ei suutnud kurjus endist väge tagasi saada. Nahk lebas samal kohal aastakümneid, kuni mälestus sündmustest vähehaaval kustuma hakkas ja kogu lugu legendiks muutus. Jälle kord saabus kogudusse uus kirikuõpetaja, kes tahtis kõike puhastada ja uuendada. Ta võttis hiiu naha põrandalt ja viis selle põletamiseks. Mis seejärel juhtus, seda ei tea keegi.

****

Jõuluks võis Ürjö Krabbe uude kiriklasse kolida. Kogu varatalve kestnud pakane andis järele ja saabus sula. Jõgi hakkas üle ajama ja selle jääkaas purunes kärestiku kohalt uusaastajärgsel päeval.

Kirikuõpetaja magas uues voodis. Majas oli kõik uus, üksnes mälestused olid alles. Ta ärkas selle peale, et uks käis. Keegi oli toas. Kuu tuli pilve tagant välja. Nõtke kõnnaku järgi tundis mees ära oma armsa naise kuju. Raakel astus voodi poole alasti. Vaim see ei olnud, sest põrandalaud naksahtas…
Raakel polnud surnud. Kas ta oli jooksnud hirmust hiiu ees pakku ja olnud siiamaani kusagil võõraste inimeste pakutud varjupaigas? Haigena ja mälu kaotanuna. Tänu Jumalale! Edaspidi olen sulle parem mees.
Ürjö Krabbe sosistas: „Raakel, sina tulid tagasi.”
Naine istus voodi servale ja heitis pikali, puges mehe kõrvale teki alla.
„Kus sa siis olid?” küsis kirikuõpetaja, soovides kuulda armsa hääle kõla.
„Pole olnud maja ega majas ust, millest oleksin võinud sisse tulla. Pole olnud jääd jõel ega jääs auku, millest oleksin võinud välja pugeda,” ütles Raakel soome keeles, mida ta polnud enne kadumist nii hästi osanud.
Ürjö Krabbe pani käe abikaasa ümber, et väljast tulnule sooja anda. Mehe käed tundsid ära Raakeli keha mõõdud ja vormid, aga midagi oli muutunud. Jääkülm nahk oli vetruv ja lahtine, nagu kuuluks see kellelegi suuremale inimesele.
(Usva 2009)
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Peatoimetaja veerg 5/14
Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu
Intervjuu: Egert Rohtla
Üheksa küsimust jutuvõistluse kohta
Stalker 2014
Paar hilinenud kommentaari „Hääbuva linna“ juurde
Imeliselt õudsed muljed HÕFFilt
Raamatuarvustus: Dreamcatcher
Mangakunstnik Sander Saaremaalt
Filmiarvustus: Raske on olla jumal
Raamatuarvustus: Kalmisturaamat
Wolfenstein: The New Order
Ulmkonnakroonika 5/14
Kirjastuste uudised 5/14
Tõlkejutt: Tondi nahk
Jutt: Vahetus
Jutt: Päkapikud eksistentsiaalselt
Jutt: Kui kuldne kuu on tõusnud
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0081)