egert rohtla mai 2014 foto  alan proosa-11Mis ajendas sind kirjutama?
Selle raamatusarja puhul võis see olla muusika. Aga terve sari sündis üheainsast sõnast – „Rovin Vox.” Mõtlen tihtipeale oma lõbuks igasuguseid nimesid välja ja mulle hakkas selle kõla meeldima. Hakkasin mõtlema et hmm, aga sellest võiks ju midagi huvitavat (vähemalt autorile enesele tundub huvitav) teha... teeks ühefantasy-laadse raamatusarja... vaatame-vaatame... muusika meeldib... why not mingisugune poolpostapokalüptikahõnguline horror-fantasy-pornography-drugs’n devil – tüüpi „eepos”. Toppisin toona sigareti hambusse, võtsin ühe õlle ja lumepall hakkas peas veerema. Esimese raamatu ülesehitus oli samal õhtul olemas.

Palju sa ise ulmet loed?
Kui aus olla, siis viimasel ajal üsna minimaalselt. Nooremana sai pisut rohkem loetud. Albert Sánchez Piñol’i „Külm Nahk.” oli viimane ulmevaldkonda kuuluv teos. Ma loen ulmet vähem, pigem kirjutan ise.

Mis andis Rovin Voxi jaoks enim inspiratsiooni?
Jimi Hendrix. Mul on viimasel ajal mingisugune teema selle Hendrixiga... Vahepeal ei kuulanud teda aastaid, aga nüüd on ta tagasi – parem, kui kunagi varem...

Kuidas sulle meeldib kirjutada? Kuulad sa kirjutamise ajal näitkes muusikat?
Näiteks meeldib kirjutada pastakaga paberile, mitte otse arvutisse. Mul on alati, terve eluaeg üks kiiks olnud: meeldib kirjutada räpastes, poolpimedates urgastes. Mõte lendab kõige paremini. Mida rohkem sassis ja kaootiline kõik on, seda suurema hurraaga ründan paberit. Näiteks vanad garaažid, osmikud keset metsa, pööningud jne... Liigne steriilsus vallandab mingisuguse loomingulise bloki. Eks igaühel ole see erinev, mulle lihtsalt ei meeldi kusagil korrapärases karbis kükitada ja teha.
Muusika ja kohv on enne kirjutamise alustamist väga tähtsal kohal. Kuulan tavaliselt enne paar lugu instrumentaali – vahel klassikat, vahel bluusi, vahel rokki... vahet ei ole, mulle meeldivad tohutult igasugused hingega instrumentaalpalad – ja soolod. Ja siis olgu vaikus majas.

Mispärast otsustasid sa sarjale 18 osa kirjutada?
Number 18 meeldib mulle. Eks näis, kas jõuan... Nagu ma eessõnas ütlesin – võib-olla peaks terve mõistuse piires vähemaga piirduma. Tahaks kirjutada küll, aga aeg on kallis. Pealegi on teisi projekte ka käsil. Võib-olla teen lühemaks. Võib-olla kirjutan seda veel pikka aega. Eks aeg näitab. Aga samas – kui kunagi võimalust ja lugejaid jätkub – siis miks mitte 18. asemel 20?

Saan aru, et enne ilmumist luges su raamatu läbi päris suur hulk inimesi. Kui palju sa pärast neilt tagasisidet saanuna raamatu sisu muutsid?
Mitte eriti. Ega ma ei saanudki erilist tagasisidet – ja ega ma küsinud ka. Oli pisike oma visioon ja tegin selle lõpuks teoks. Nüüd on rahu majas. Aga on üks Rovin Voxi paraleelne exclusive-versioon – minu custom-selection. Seda arendan ma tavalise versiooni kõrvalt. Custom peaks lõppkokkuvõttes hoopis parem versioon tulema – võimalik et sellest lähtuvalt teise sündmustikuga, teiste tegelastega. (Mulle meeldib kui fantasy-lool on mitu varianti – mis on/mis oleks võinud juhtuda... Ise ka – kui kirjutan, teen tavaliselt ühe peatüki kohta peas ca. kolm peatükki, ja valin lõpuks neist kõige enim meeldinuima välja.)

Kuidas edenevad sarja järgmised osad?
2. Osa on põhimõtteliselt valmis kirjutatud (hetkel on 25 peatükki). Kirjutamine läheb mul iseenesest kiiresti – aga – selle jaoks on vaja stabiilset rahu ja vaikust. Ja see on neil hämaratel aegadel tõeline haruldus... nooremana olin seda tüüpi kirjutaja, et sain häirimatult kasvõi kõrva ääres paukuva kuulipilduja saatel märkmikku kritseldada. Enam ei oska millegipärast nii. Vanaks jäänud või mis? Kui tuju, rahu ja vaikust on, teen kiiresti – kui ei ole, jääb venima. Nagu see ikka paljude asjadega on.

Oled sa ka varem midagi kirjutanud? Lühijutte? Miskit ehk sahtlisse jäänud?
Ikka olen. Alustasin kirjutamist põhimõtteliselt siis, kui kirjutama õppisin. Juba siis tegin pisikesi juturaamatuid, illustreerisin neid, köitsin kokku ja nii edasi. Esimene romaani kirjutasin 15-aastaselt. Selline 4-st osast koosnev saaga. „Elav Valgus.” Aga see tahab taastamist. Seal on rohkem selliseid mütoloogilisi olevusi, sadistlikke karaktereid, elavaid surnuid, musta maagiat, palju verd, mantikore, üsna sünge värk. Mõni ütleb, et see on veel parem kui Rovin Vox-i saaga. No eks näis. Seda taheti ka avaldada, aga ma tahan seda kraami veel lihvida. Hetkel tegelen põhimõtteliselt oma seitsmenda raamatuga... Lühijutte, luulet, laulusõnu, pornograafilisi lühijutte... üht-teist on aastatega tehtud. Paraku on sellest kõigest üsna palju tuleroaks läinud (mulle ei meeldi asju koguda). Tüüpiline – vaatasin et niikuinii kedagi ei koti – ja põletasin noorena palju oma kraami ära – ei olnud kusagile panna ka. Kõige rohkem kahetsen „Heinz Nageli päevikute” põletamist – seal toimus tegevus 18-sajandil ning Heinz Nagel etendas seal allakäinud ja äraneetud aadliku rolli, kes üritas oma kallimat ellu äratada, aga pidi sellekś terve rea veidraid riitusi läbi viima – noh, selline paras õuduslugu. See oli minu arvates üks creepymaid asju, mis ma lugenud või kirjutanud olen. Heinz Nagelil on üldse roll paljudes mu tehtud lugudes, mis Rovin Voxiga üldse ei seostu. Enamjaolt on need sellised creepyma alatooniga lood.

Raamatus jääb arusaamatuks, millises maailma otsas tegevus toimub? Kas see selgub hiljem või ei oled sa plaaninud selle lugeja fantaasia tarbeks jätta?
Olen selle paaninud lugeja fantaasia tarbeks jätta – aga tahtmise korral ei pea just väga palju pakkuma, millises riigis võiks maailmakaardiga paralleele tõmmates tegevus aset leida (No USA see pole ;).

Kas sellises postapokalüptilises maailmas, kus paistab olevat tõsine energiakriis, ei tundunud kõrgtehnoloogilised multimeedia keskused sulle pisut anakronistlikud?
Energiakriis? Kuidas võtta... päikeseenergia ei maksa sentigi. Küll aga nafta ja maagaas... Rovin Voxi maailm paljastub nimme aeglaselt ja võib-olla kohati harjumatus järjekorras. Usaldan oma vaistu ja kirjutan nii, nagu mul enesel oleks huvitav lugeda. Aga loodan et teine osa peaks natuke täpsema vaatepildi andma...

Raamatu põhjal võiks oletada, et sa ka ise mängid mõnd pilli. Oled sa mõnes bändis tegev?
Pisut mängin, pisut laulan, pisut panen segast... Mängin diatoonilisi suupille, teen sellist bluusilaadset kraami. Hetkel tegelengi vaikselt uue bändi kokkupanekuga. Seekord on kavas hakata tegema blues-punki ja blues-rocki. Midagi sellelaadset... Ma kardan et see aeg ei ole enam kaugel, kui ma jälle lavalaudu tüütama hakkan.

Kas bluusirokil on sinu jaoks ka eriline tähtsus?
Kes neid minu muusikaperioode lugedagi jõuab, klassikast ragtime’i ja popini-ni välja, aga bluus ja bluusrokk on millegipärast alati siis jäänud, kui teised on tulnud ja läinud. Selle põhjal võib vist öelda küll et olen vähemalt hingelt selline bluusirokimees.

Foto: Alan Proosa
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0969)