Kuna käesoleva kuu üheks kuumemaks ja intriigetekitavaks teemaks on jutuvõistluse tulemuste väljakuulutamine piilus reaktor žüriil toimetamiste kardina taha ning koostas intervjuu kolme hindajaga. Lisaks paljastab Veiko Belials mõningaid uusi tahke seoses Strugatskite Hääbuva linnaga ja jutuvõistluse võitja Mann Loper räägib ulmetähe rubriigis enda lemmikraamatutest ja lugemishuvidest. Juttudest avaldame see kuu Arvi Nikkarevi lahkel loal ühe teksti peatselt ilmuvast Skarabeuse “Soome ulme 2” kogumikust, kolm originaalteksti ja Ove arvustab ning intervjueerib Rovin Voxi autorit Egert Rohtlat. Toimetusel on ka rõõm märkida, et Reaktoris debüüdi teinud mangakunstnik Sander on avanud Saaremaal kunstinäituse. Aga sellega põnev materjal ei piirdu, astuge aga ligi ja saage kirgastatud.

Muide, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus lubas Päevalehes juba 2025 aastaks suviti Pae karjääris toimuvaid rahvusvahelisi ulmekirjutamise festivale.

Loe edasi...

Tema lugu saab alguse otse loomulikult sealt, kust paljudki teised võrratud asjad on alguse saanud. 2213. aasta 10. juuni keskpäeva paiku avanesid Somali maakonna vaimuhaigla uksed ning keset lõõskavat kuumust ilmus välja noor mees, kes ei sobitunud Baldoni lõunamaise kliimaga…

Raamat „Rovin Vox“ jutustab samanimelisest noormehest, sõjaveteranist ja muusikust postapokalüptilises maailmas, kus mehe jaoks pole alles midagi muud peale muusika. Egert Rohtla joonistab välja aastakümneid tagasi sõjast laastatud maa ühelt poolt pisut masendava spinradiliku laadiga, mistõttu meenutab Baldon ehk ka „Terasunelmast“ tuttavad Borgraaviat. Teisalt on loole lisatud parajal hulgal haiget märulit ning optimismi, nii et lugeja unustab kohati tegevust ümbritseva maailma üldse ära. Võib-olla see ei olegi halb, kuna lugu, mille autor meieni toob, on tegus ning kaasakiskuv.

Loe edasi...

Mis ajendas sind kirjutama?
Selle raamatusarja puhul võis see olla muusika. Aga terve sari sündis üheainsast sõnast – „Rovin Vox.” Mõtlen tihtipeale oma lõbuks igasuguseid nimesid välja ja mulle hakkas selle kõla meeldima. Hakkasin mõtlema et hmm, aga sellest võiks ju midagi huvitavat (vähemalt autorile enesele tundub huvitav) teha... teeks ühefantasy-laadse raamatusarja... vaatame-vaatame... muusika meeldib... why not mingisugune poolpostapokalüptikahõnguline horror-fantasy-pornography-drugs’n devil – tüüpi „eepos”. Toppisin toona sigareti hambusse, võtsin ühe õlle ja lumepall hakkas peas veerema. Esimese raamatu ülesehitus oli samal õhtul olemas.

Palju sa ise ulmet loed?
Kui aus olla, siis viimasel ajal üsna minimaalselt. Nooremana sai pisut rohkem loetud. Albert Sánchez Piñol’i „Külm Nahk.” oli viimane ulmevaldkonda kuuluv teos. Ma loen ulmet vähem, pigem kirjutan ise.

Mis andis Rovin Voxi jaoks enim inspiratsiooni?
Jimi Hendrix.

Loe edasi...


10. mail kuulutati välja kirjastuse „Fantaasia“ ja Eesti Ulmeühingu poolt korraldatud jutuvõistluse tulemused. Olid võitjad, nagu võistlustel ikka on, ja olid teised võistlusest osavõtjad. Kuid kuidas jutuvõistlus seespoolt välja nägi? Mida saab laekunud juttude pealt Eesti ulmekirjanduse tuleviku kohta ennustada? Kuidas žürii töid hindas ja kuidas järgmine kord parem koht saada. Reaktori toimetus esitas jutuvõistluse žürii liikmetest kolmele, Eva Luts, Veiko Belials ja Triinu Meres, mõned küsimused.

Loe edasi...

Taaskord on alanud Eesti ainukese ulmeauhinna Stalker hääletus.

Stalker 2014 hääletus algas 22. mail 2014, kell 21 ja lõpeb 10. juulil 2014, kell 24.

Hääletamine on lihtne ning iga end ulmehuviliseks pidav isik võiks hääletusel osaleda. Hääletajate vahel auhindu välja ei loosita, küll on aga hääletuses osalemine üks valutumaid võimalusi kohaliku ulmeelu edendamisele õlg alla panna. Ühelt poolt ei anna hääletuse tulemused midagi muud, kui võitjatele võidurõõmu ja mittevõitjatele pisukest nukrust... kuid teisalt jälgivad kirjanikud, kirjastajad ja tõlkijad hääletuse tulemusi ning hääletades saavad ulmelugejad siiski anda mõningase signaali, et milliseid teoseid oodatakse.

Hääletamine on lihtne!
Lähed Stalker 2014 nominatsiooninimekirjade lehele (ulme.ee/Stalker/2014/2014-haeaeletus), vaatad need läbi, valid igas kategoorias kolm paremat...

Loe edasi...

Kummaline, kuidas üks raamat võib naha vahele pugeda. Kohati näib mulle, et „Hääbuv linn“ on midagi Zelazny Amberi taolist – heidab varje ja peegeldusi, kuigi tegelikult on ju vastupidi. „Linn“ ise peegeldab kõike, mis kirjutamise ajaks tema ümber oli. Ja neid peegeldusi on palju.

Juba tõlkimise ajal jäi mind kummitama paar asja, millele ma lahendust ei leidnud. Hämmastav on see, kuidas mingid asjad tulevad sinu juurde tagasi, ka siis, kui sa seda enam ei oota.
Üks neist asjadest oli paavianide kasutamine. Miks paavianid? Oli see lihtsalt üks suvaline detail, millega võimendada Linna maailma absurdi? Juba tõlkimise ajal kahtlesin ma selles. Vendadel ei olnud midagi juhuslikku isegi detailides, vähemalt „Hääbuvat linna“ kirjutades mitte – see teadmine hakkas tõlkides ja kommentaare otsides aina selgemalt kuju võtma.

Loe edasi...

Taas jõudis kätte see suursündmus, mis on võimsaks avapauguks kevadistele ja suvistele üritustele – Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Pass taskus ja hea tuju kaasas, asus kamp filmihuvilisi Tartust pikale teekonnale mereäärsesse linnakesse, mis on neljaks päevaks võõrustajaks mõnusale õudusele ja kirevale seltskonnale. Olles asjad majutuskohta valmis seadnud, liikusime jõudsal sammul Haapsalu kultuurikeskuse poole, saatjaks ilm, mis ei suutnud otsustada, kas olla külm või soe. Ka mingid zombid uitasid linna vahel ringi, kuid sellised sõbralikumat laadi, kes hoolimata mootorsaagidega vehkimisest panid nahka ainult minimaalse arvu külastajaid.


Ellujäänud lunastasid oma pressikaardid ja käepaelad – lõpuks jõudsime kõik suurde saali – veel paar zombiohvrit – et kaasa elada selleaastasele avafilmile „You’re Next“.

Loe edasi...

"Dreamcatcher" on esimene romaan, mille Stephen King kirjutas pärast seda, kui üks tähelepanematu juht oli talle mikrobussiga joones otsa põrutanud ja kraavi paisanud, võttes kirjanikult hoobilt mitte ainult terved kondid ja meelemärkuse, vaid äärepealt elugi. Et kirjanikul polnud taastumise käigus, mis oli pikk ja piinarikas protsess, võimalik püsida trükkida lubavas asendis, otsustas ta traditsioonilisemate vahendite kasuks.

Loe edasi...

Sander Tulk on Saaremaa noormees (sünd 1992), kes joonistab mangasid. Ning manga-ainelisi pilte. Seletuseks – manga on Jaapani klassikaline koomiksistiil. Olgem ausad, ta on üks väheseid, kes Eestis üldse tegeleb mangade joonistamisega.
Nädalavahetusel said Saaremaa kaubamajja üles kümme Sandri pilti. Näituse taga on isa Mehise soov ja tahe, valiku tegi Sander ise. “Ma oleksin tahtnud üks viis pilti veel üles panna,“ kõneles Sander, “valisin need kõige teemakohasemad välja.“
Piltidel on kujutatud Sandri enda väljamõeldud tegelasi tema koomiksiraamatutest, mis, tõsi küll, pole veel päris trükivalmis. “Need ei ole suvalised pildid,“ lisas ta.

Loe edasi...

Alljärgnev arvustus on võetud otse facebookist ja võimalikult vähe muudetud, et säilitada algse teksti vahetu kirgas emotsioon. Filmiks siis 2013 aastal lõplikult valminud Aleksei Germani vendade Strugatskite tekstil baseeruv “Трудно быть богом” ehk “Hard to Be a God” või eesti keeles “Raske on olla jumal”.

Loe edasi...

Ma arvan, et ma peaksin seda raamatut oma pinginaabrile soovitama,“ ütleb mu tütar kuskil „Kalmisturaamatu" neljanda peatüki kandis. „See on just selline raamat, nagu talle meeldiks.“

Mina ise olin neljanda peatüki lugemise ajaks jõudnud olla juba nii elevil ja rahul, sest Gaiman oskab hästi meeleolu luua ning ehitada esimesest kohtumisest saati mällu jäävaid tegelasi, kui ka tülpinud ja halvasti meelestatud, sest hei! Mõnes kohas muutus juba väga tugevaks tunne, et ma nagu oleksin seda raamatut juba lugenud: keegi Rudyard Kipling on selle kirjutanud.
Jaa, ma teadsin tagakaaneteksti põhjal, et seda teost iseloomustatakse kui "Džungliraamatut" kalmistuolevustega, aga ma ei osanud ette arvata, et paralleelid on nii otsesed.

Loe edasi...

Mis siis, kui natsid oleksid võitnud II maailmasõja? Selle küsimusega on ikka ja jälle mängitud ning tuldud lagedale erinevate ideedega. Sama küsimuse on endale esitanud ka Wolfenstein: The New Order mängu autorid. Ja pakuvad mängijale võimalust ringi uudistada välja mõeldud aastas 1960 kus Natsi-Saksamaa on võitnud II maailmasõja ja kontrollib enamus maailma.

Tunnistan ausalt üles, et algselt oli mul selle mängu suhtes tõsine eelarvamus, sest esimesed muljed mängust polnud just väga mängima kutsuvad. Kuid kui mäng juba kätte sattus, otsustasin talle siiski võimaluse anda. Ja siinkohal tuleb tunnistada, et mäng suutis mind positiivselt üllatada. Kuigi tegemist ei ole selle žanri pärliga, on tegemist siiski huvitava ja täiesti mängimist vääriva mänguga.

Loe edasi...

Eesti ulmetähed


Tänavuse ulme lühijutu võistluse võitis Mann Loper looga „Meister ja õpipoiss“. Kuna jutu ilmumiseni on veel aega ja Mann Loperi nimi oli ulmemaastikul seni veel tundmatu, otsustas reaktori andekale noorele kirjanikule esitada mõned küsimused, mis aitaksid lugejal juba enne võidutöö ilmumist autoriga tuttavaks saada.

1. Mida praegu loed?
Pahatihti kipub mul mitu raamatut korraga pooleli olema, nii ka praegu. Huvitaval kombel on hetkel lugemisel suisa kaks jutukogu: "Aurupungi mammutraamat" (The Mammoth Book of Steam Punk, toim. Sean Wallace), kus ühtede kaante vahel 30 aurumasinaist ja hammasrattaist kubisevat lugu, ja Tiit Tarlapi "Haldjatants". Mõlemad kogud on mõnusad lugeda, esimene pakub žanripiiranguist hoolimata vaheldusrikkaid näiteid lühijuttude kui vormi võimalustest, teine aitab heale ajaveetmisele lisaks vähendada minu kahetsusväärset mahajäämust kodumaise ulme vallas...

Loe edasi...

Kirjastus Skarabeus




Soome ulme 2

2014. aasta Skarabeuse antoloogiaks on Soome ulme 2, milles on 286 lk ja mille pehme kaane on kujundanud Alar Raudoja. Raamatut on võimalik osta alates juunist üksnes Apollo kauplustest.

Antoloogia koostamisel pidasin silmas järgnevat:
jätkan eesti lugejatele tuntud autorite avaldamist (J. Sinisalo, P. I. Jääskeläinen, A. Leinonen); annan võimaluse tutvuda killukestega Boris Hurtta loomingust; toon paar näidet viimasel 2-3 aastal soome ulmet vallanud aurupungist; esitlen uusi ulmekirjanikke (M. Hai, A. Nupponen, M. Ihalainen); ja peamine: püüan teie lugemislauale tuua häid ulmejutte (mõistagi oleks teistsuguse maitsega koostaja võinud samadel printsiipidel valida täiesti teised lood ja saanud niisama tugeva kogumiku).

Arvi Nikkarev

Loe edasi...

Järgnev jutt pärineb 2014. aasta Skarabeuse antoloogiast "Soome ulme 2", mille saatis meile kogumiku koostaja Arvi Nikkarev. Teos jätkab meile taas kogumikust "Soome ulme" loetud seni suures osas tähelepanuta jäänud põhjanaabrite ulmekirjanduse tutvustamist. Kui lugu meeldib, siis tuleb vaid vudida poodi või raamatukokku ning endale antud teos soetada. Raamatut on võimalik osta alates juunist Apollo kauplustest.

Varsti pärast seda, kui Ida-Soome oli läinud vene võimu alla, saadi laanekihelkonda uus kirikuõpetaja. Ürjö Krabbe oli tema nimi. Kadunud kirikhärra oli surnud kaheksakümne nelja aastasena ega olnud jõudnud juba aastakümneid toimetada muud kui just kõige pakilisemaid töid.
Kirikhärra Krabbe oli rohkem vaimuvalguse jagaja kui vaga jumalasõna levitaja. Mees asus õhinal töö kallale ning tema päevad kulusid õppimisele ja korra majja löömisele.

Loe edasi...

Ma nägin öösel unes, et vanaisa tuli minu töö juurde. Keegi kolleegidest tuli ja ütles, et koridoris ootab üks vana mees juba pikemat aega minuga kokkusaamist. Olin pahane, miks keegi mulle varem ütlema ei tulnud, lasevad vanal inimesel oodata. Kui ma vaatama läksin, pidin ehmatusest infarkti saama: ukse taga seisis minu surnud vanaisa, pruun villane soni pihku kägardatud ja pikk sinelitaoline mantel seljas, hõlmad lahti. Tema kiilanev pealagi läikis lampide all, ta oli veidi kühmus ja näis nukker. Küsisin, mis teda siia toob.
„Mul on igav,“ vastas ta justkui häbenedes. „Mul pole kellegagi veini juua ega juttu ajada.“
„Sa oled surnud,“ vastasin ma rahulikult, „ja surnud ei tule elavatele kurtma, et neil on igav.“
„Aga kas sa tuleksid ja jooksid minuga ühe klaasi vana head portveini?“ küsis ta.
„Esiteks, see sinu portvein polnud sugugi hea, pehmelt öeldes oli see ikka paras sitt. Teiseks, kuhu ma tulema peaksin? Põrgusse või paradiisi?“ küsisin ma vastu.

Loe edasi...

Päkapikud seisid ligedal tumedal kivil ja vaatasid randa.

Kivist liivariba kattis õhuke lumekiht, mida tusane meri halliks piitsutas. Oli juba detsember - ent ilm meenutas pigem novembrikuu torme. Selge, et seegi lumi kauaks maha ei jää. Päkapikkudel polnud sellest suurt midagi. Oma pika elu jooksul olid nad näinud igasuguseid ilmu, ja kohanenud absoluutselt kõigi võimalustega, mida Läänemeremaade kliima detsembris välja pakkuda oskas.

Rannas kõndisid - ja see oli juba huvitav - kaks inimest. Külmatundlik ja õrnake liik, aga ometi paistsid need kaks ennast hästi tundvat. Ühte neist ehtis vägev täishabe, proportsioonidelt peaaegu päkapikuvääriline pard. Teine neist oli, nagu inimesed enamuses, lageda lõuaga. Kaaslasest lühem ja kuidagi hapram, ent siiski igast päkapikust palju kordi suurem.

"See on emane," kohmas vanem päkapikk noorema suunas.
Juhuks, kui teine ise ei tea.
Noorem päkapikk noogutas, aga ei reageerinud muul moel.

Loe edasi...

Kolks!
Mutak avas vaevaliselt silmad, kuid püüdis segajat ignoreerida ja edasi magada.
Mütaki!
Nõnda jätkus veel pikk rida kukkumise ja löökidega seotud helisid, kuni häirivate tegurite jada lõpetas luust ja lihast läbilõikav puurimishääl. Mutakil polnud küll luid ja liha, vaid oli tugev elektrisinine kest poolvedela sisuga, aga ometi tundus talle, nagu läbiks kogu tema sisikonda torpeedo, mis üheaegselt raputas ja edasi sööstis. Kui viimane uneraas teadvusest lahkunud oli, jõudis selle asemele õõvastav arusaam: keegi püüdis lammutada nende laeva. Mutak raputas lae all hõljuvas suures kotjas moodustises magavat kaaslast ja sosistas: „Ärka üles! Meid on avastatud!“
„Ma pole võtnud, ausõna,“ pomises kotis põõnav mügarik ja pööras teise külje. Mutak ringutas kolme paari oma kaheksast karvasest jäsemest ja koperdas nõrgas gravitatsioonis osaliselt seintest ja osaliselt laest kinni hoides kõrvalruumi vaatama, kes oli neid tülitama tulnud.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Peatoimetaja veerg 5/14
Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu
Intervjuu: Egert Rohtla
Üheksa küsimust jutuvõistluse kohta
Stalker 2014
Paar hilinenud kommentaari „Hääbuva linna“ juurde
Imeliselt õudsed muljed HÕFFilt
Raamatuarvustus: Dreamcatcher
Mangakunstnik Sander Saaremaalt
Filmiarvustus: Raske on olla jumal
Raamatuarvustus: Kalmisturaamat
Wolfenstein: The New Order
Ulmkonnakroonika 5/14
Kirjastuste uudised 5/14
Tõlkejutt: Tondi nahk
Jutt: Vahetus
Jutt: Päkapikud eksistentsiaalselt
Jutt: Kui kuldne kuu on tõusnud
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0448)