Neljapäeva, 30. mail, vestles Viru keskuse Rahva Raamatu müügisaalis kirjaniku Charles Strossiga paljudele muusika- ning ulmehuvilistele tuttav Mart Kalvet. Vanameistri oli meie väikesesse riigikesse toonud kirjandusfestival Headread, mis toimus 29. mai - 3. juuni Tallinnas. Kohale oli tulnud tagasihoidlik seltskond - umbes 20 inimest. Reaktor toob ära neljapäevasel vestlusel toimunu, tõlkides selle nii hästi-halvasti videolindilt eesti keelde.

Mart Kalvet: Daamid ja härrad — „Accelerando“ ja „Vürstkaupmeeste“ autor, mr Charles Stross (aplaus).

Alustame “Vürstkaupmeestega”, mis nüüdseks koosneb juba kuuest romaanist, kuid tundub siiski vaid millegi tohutult suurema sissejuhatusena. Kas sa kirjutama hakates teadsid ka, kuhu see välja jõuab ning kui pikaks sari kujuneb?

Charles Stross: Jah ja ei. Selle mõistmiseks tuleb mul kõigepealt rääkida aastast 2002, mil ma olin noor, näljane, kaotanud oma töökoha ning müünud kaks esimest raamatut kirjastusele ACE. Minu agendiks oli ameeriklanna, kes minu äriasjade eest hoolitses ning ütles mulle: „Charlie, sa andsid just Ameerikasse kahe ulmeromaani õigused ning su leping ütleb, et neil on õigus keelduda sinu järgmisest romaanist. Aga nad ei hakka isegi kaaluma sinu kolmandat romaani enne, kui esimene on trükki jõudnud, milleni läheb veel mitu head aastat. Seega ei saa sa müüa enam ulmeromaane — miks ei proovi sa kätt ühe hea alternatiivajaloolise fantasy-tellisega, mille ma saaksin hea raha eest maha müüa?“
Täpselt pärast töö kaotamist tundus see väga hea mõte. Pärast mõningat planeerimist tulin välja ideega nelja raamatu jaoks, igaüks umbes 800 lehekülge pikk. Kirjutasin 600 leheküljelise sissejuhatuse ning saatsime selle kirjastusse. Olin sel ajal noor ja naiivne ega mõistnud USA trükkimis- ning köitmismajanduse põhitõdesid. Kui sinu raamatus on rohkem kui 426 lehekülge, läheb see paksuks — liialt paksuks, et suurem osa USA köitmisettevõtteid sellega kõvakaanelisel kujul hakkama saaksid. Seega on neil palju vähem firmasid, kuhu pöörduda, mis tõstab trüki- ja köitmiskulusid 50% — seda ka juhul, kui ületad limiiti kas või ühe lehekülje võrra. Kas ma mainisin, et raamat oli 600 leheküljeline? Minu toimetajal oli suurepärane idee, kuidas tekkinud probleemiga hakkama saada — teeme raamatu pooleks ja saame hoopis kaks 300 leheküljelist raamatut. Seega sai esimesest raamatust sarja kaks esimest osa.
Olin neljaosalise sarja teisest raamatust jõudnud kuhugi 150. leheküljele planeeritud 850-st. Kirjastus soovis aga paari tellise asemel hulka õhukesi raamatuid, mida on parem müüa. Kui ma oleksin algusest peale külma närviga teenimise peale mõelnud, oleksin nende plaaniga kaasa läinud, kuid see segas mu kirjutamist ning teine raamat tuli välja neljas köites. Lõpetasime hiljuti nende kokkupaneku ühe Briti kirjastuse jaoks, mis avaldamisplaane mitu aastat edasi lükkas. Seega — sari koosneb kolmest paksust raamatust, mida müüdi fantasy pähe, kuid nad on siiski tehnoulme fantaasiakirjanduse kastmes.
Kirjastust vahetades leppisime viimaks kokku, et võin neid müüa ulmekirjanduse või mis iganes nime all ma tahan. Vastus sai küll rohkem kirjastamise õliste telgitaguste kohta, kuid seda sa ilmselt teada tahtsidki.
Aga nagu ma ütlesin, pidi see esialgu olema neljaraamatune sari, mis on nüüdseks kasvanud kuueks raamatuks. Praegu töötan ma kolmanda raamatu kallal, mis tuleb välja kolmes õhukeses köites. Ja selleks ajaks, kui ma sellega valmis saan, on see juba algsest kondikavast nii kaugele triivinud, et ma võin algse idee lihtsalt minema visata.


Foto autor: Ave Maria Mõistlik

M. K.: Sa ei pelga termotuuma-plahvatuslikke teemasid (ma ei pea silmas vaid tuumarelvadest kirjutamist). Sul on kindlad seisukohad enamikus nüüdispoliitilistes küsimustes nagu naisõigusliikumine, rassism, antisemitism, multikultuursus, abieluvabadus jne. Kuidas sa selle vihkamisega hakkama saad? Kas sind ei häiri pidevad „trollijad“? On sind sinu vaadete pärast ähvardatud füüsilise vägivallaga?

C. S.: Seda esineb, kusjuures, üllatavalt vähe. Ma olen saanud vist kaks kirja ameeriklastelt, kes küsivad, miks ma Ameerikat vihkan. Seda just „Vürstkaupmeeste“ kuuenda raamatu lõpu tõttu, kus… kas ma tohin seda kõvasti välja öelda?

M. K.: (Vaatab saali poole) Käed püsti, kes ei taha kuulda!

C. S.: Ütleme siis sedasi, et George W. Bush mõrvatakse Valges majas aastal 2003 varastatud tuumarelvadega. Selleks ajaks, kui Dick Cheneyt tabab saatuslik südamerabandus ning presidendiks saab Donald Rumsfeld, lähevad asjad juba päris allamäge. Ma ei hakka päris lõpplahendust välja rääkima, kuid ütlen niipalju, et lõpus leiab aset rohkem kui 2000 tuumaplahvatust… Muidugi jääb hulk tegelasi ka ellu, kuna muidu ei oleks mul võimalik järgmist osa kirjutada.

M. K.: Arenenud riikide majandus on niivõrd ühte põimunud, et oht järgmiseks suureks sõjaks väheneb iga päevaga. Kas nõustute?

C. S.: Ma ei julgeks öelda „iialgi“ — seda öeldi ka 1913. aastal Euroopas, kus kõik valuutad oli kullakattega ja paljudes riikides reisimiseks ei läinud sul passi vaja. Loomulikult oli seda tarvis Tsaari-Venemaale sisenemiseks, kuid Lääne-Euroopas sai ilma hakkama. Keegi ei näinud ette sündmusteahelat, mis viis katastroofilise Esimese Maailmasõjani. Kuid paistab, et oleme praegu olukorras, kus taoliste sündmuste kordumine on ebatõenäoline. Euroopa liidus ei näe ma mingit tõenäosust sõjaks.
Rääkides laiemas plaanis, lahendatakse praegusel ajal enamik konflikte diplomaatilisel tasemel. Meil on suur hulk rahvusvahelisi kaubandusleppeid ning palju süsteeme vaidluste reguleerimiseks, kuid see ei tähenda, et sõda oleks võimatu. Suurim probleem on relvatootmissektor, mille jaoks tähendab sõda kasumit, mis omakorda tähendab, et esineb mõningast vastastikust mõjutamist poliitikute, kes tahavad kuhja otsa pääseda, korporatsioonide, kes tahavad oma uusi tooteid müüa, ning sõjavägede vahel, kes tahavad osta uusi mänguasju. Ning uute mänguasjade ostmise õigustamiseks peavad nad nendega midagi tegema.

M. K.: Sa ei usu, et tuleviku sõjad toimuksid riikide asemel korporatsioonide vahel?

C. S.: Ma leian, et me oleme jõudmas punkti, kus suurkorporatsioonide maksupettused on riigid nii tigedaks ajanud, et varsti saavad ettevõtted väga karmi õppetunni, mille eesmärgiks on näidata, kes tegelikult keda juhib. USA-s ja paljudes EL-i maades ilmnevad sellest juba esimesed märgid; räägitakse rahvusvaheliselt maksuleppest — maksudest kõrvalehiilijate elimineerimisest.
Kui avastad, et Amazon müüb igal aastal kuue miljardi euro eest kaupu Ühendkuningriiki ning maksab sellest ehk kümme miljonit maksudeks, kuna kõik nende müügitehingud on registreeritud ühes Luksemburgi ettevõttes, millel on umbes sada töötajat, tundub see ilmselt pisut veider. Oleme jõudnud punkti, kus nii USA kui Inglismaa — ja arvan, et ka Saksamaa ning Prantsusmaa — moodustavad komiteesid, uurimaks suurfirmades toimuvat. Idee, et ettevõtted palkavad palgasõdureid ning võitlevad omavahel, on üpriski võimatu vähemalt arenenud maades. Usun, et me oleme jõudmas sinnamaale, kus nende maksudest kõrvalehiilimise ulatus on lähenemas kriitilisele piirile ning vaja on vaid rahvusvahelist lepet, mis ei laseks neil tegutseda väljaspool seadust.

M. K.: Kas vandenõuteooriaid võib pidada tänapäeva muinasjuttudeks, mille juured on ulme- või fantaasiakirjanduses?

C. S.: Nüüd me küll muudame pisut teemat, kuid ma olen ise suur vandenõuteooriate fänn. Ma ei pruugi neid küll uskuda, kuid selles, kuidas need püüavad siduda üheks looks kokku suurt hulka seostumatuid fakte ning seda maailmale avaldavad, on midagi köitvat. Reaalselt on vandenõusid raske salajas pidada. Ainukesed teooriad, mida ma peaaegu alati usun, on need, kus on toimunud midagi soovimatut ning mis on vaja kinni mätsida. Näiteks mingi katastroofi tegelikud põhjused, mis on tarvis vaiba alla pühkida. Alles eile ilmus välja kuulujutt Brasiilia valitsuse poolt 40-ks aastaks mahamaetud raportitest, mis dokumenteerisid Amazonase vihmametsade hõimude vastu suunatud genotsiidi. 2000 lehekülge raporteid, milles leidus mitmeid juhtumeid nii massimõrvadest, orjastamisest kui ka maavargusest. Seda oli 40 aastat maha vaikitud. Saladuskatte säilitamiseks üritati isegi maha põletada raamatukogu, kus dokumente hoiustati. Sedasorti vandenõuteooriaid suudan ma uskuda. Inimesed, kes neid kuritegusid korda saatsid, ei soovinud, et sellest mingisugunegi tõend jääks.
Palju raskem on uskuda, et Apollo maandumine Kuul oli vandenõu. Selle kallal töötas kolmandik miljonit inimest kümme aastat järjest — keegi oleks lobisenud. Seega usun ma rohkem vandenõusid, mis püüavad tõtt varjata, kui neid, mis üritavad ennetavalt midagi teha.
Siinkohal jõuame taas „Vürstkaupmeesteni“, kus leiab aset üüratu vandenõu, mis jookseb otsapidi Valgesse majja välja ning on seotud dimensioonidevahelise narkoterrorismi ja narkokaubandusega paralleeluniversumites. Mingil määral oli see seotud nõudega 300-leheküljelistele raamatutele, kuna olin kirjutamas üht pikemat lugu ning mul oli tarvis eelnevas raamatus mõni detail ära muuta, kuid, pagan võtku, see oli juba trükis. Nii jäi mulle vaid üks loogiline valik: teha staažikaks kriminaaliks USA asepresident. Keegi muu poleks sellega hakkama saanud.

M. K.: Rääkides narkokaubandusest — paar päeva tagasi avaldas Euroopa narkoagentuur raporti, kus on Eesti narkootikumide pruukimise ja uimastisuremuse näitajatega esikohal. Meil on kaks korda rohkem uimastisurmasid saja tuhande elaniku kohta kui nimekirja järgmises riigis.

C. S.: Kas seal oli ka kirjas, mis neid tappis?

M. K.: Peamiselt 3-metüülfentanüül.

C. S.: Fentanüül? Uhh… Väga kange opioid, väga väike vahe lävedoosi ja tapva annuse vahel. See saaks sellega hakkama küll. Ebapuhas, väga tugev sünteetiline opioid.

M. K.: Sa oled nüüdisaegset narkopoliitikat teravalt kritiseerinud vähemalt alates novelli „Yellow Snow“ ilmumisest 1990. aastal. Kas selleks on alust andnud ka kogemus apteekrina töötamise vallas?

C. S.: Jah. Pean siinkohal ka natuke tausta selgitama. Oma nooruses võtsin ma kuulda halba karjäärinõu, õppisin apteekriks ja töötasin sel alal mitu aastat. On väga halb, kui apteekril on liialt palju kujutlusvõimet. Muu hulgas tegelesin ma ka sõltlastele mõeldud toodetega, nagu kõik apteekrid 1980. aastatel Inglismaal.
Kui ma apteekriks õppisin, loeti meile ka kursust sõltuvusttekitavatest ainetest — näiteks saime loenguid ning laboritöid marihuaana kohta professorilt, kes oli üks väheseid, kel oli lubatud sellega teadusvallas tegelda. Tema sai oma uurimisalase aine mitmekilostes kottides valitsuselt. Ja üldiselt leiti, et marihuaana ei ole kahjulikum kui alkohol ja tubakas. Ma ei taha siinkohal öelda, et see oleks ohutu. Samuti ei ole alkohol ja tubakas ohutud. Lihtsalt — kanep ei ole kahjulikum kui praegu ühiskondlikult vastuvõetavad ained. Probleem aga on nende kasutamise ning tarnimise kõrvalnähtudes nagu organiseeritud kuritegevus. Kui narkootikumide keelamine lõpetada — või uimastid suisa legaliseerida —, oleks võimalik neid nähte meditsiiniliselt kontrollida. Meil oleks vähemalt lootust vähendada üledoosisuremust ning tunnistada probleeme, mis inimesi üldse narkootikume pruukima tõukavad.
„Vürstkaupmehed“ ei olnud eeskätt narkovastase sõja teemaline traktaat, kuid sellel on seal oma osa, millest inimesed võiksid õppust võtta.

M. K.: Mida keerukamaks ning efektiivsemaks meditsiinilised protsessid ning „tajuproteesid“ muutuvad, seda kõrgemaks kerkib ka nende hind. Kas surematute bio-mehhide helge tulevik kuulub vaid väga rikastele?

C S.: Minu suurim hirm on tegelikult, et see muutub kättesaadavaks vaid neile, kes seisavad väljaspool seadust. Tajuvõimendid on kemikaalid nagu ka kõik teised narkootikumid ning neid valmistavad sarnased isikud, kes teevad ka ecstasy’t või LSD-d.

M. K.: Ma pidasin „tajuproteeside“ all silmas tehnoloogilisi rakendusi.

C. S.: Seda on keeruline seletada. Praegustes oludes on aju külge ühendatav kraam võrdlemisi ebasoovitav, kuna elektroonika areneb nüüdisajal nii kiirelt, et täna paigutatud ajusiirik oleks paari aasta pärast lootusetult iganenud. Ja ilmselt keegi ei taha iga kahe aasta tagant käia ajuoperatsioonil tarkvara uuendamas. Palju lihtsam on kasutada nutitelefoni. See on ju samuti tajuprotees, mis, asudes väljapool meie keha, on oluliselt hõlpsamini uuendatav.
Ma ei usu, et me näeme ulmes kirjeldatavaid ajusiirikuid enne, kui oleme Moore’i seaduse tagumises otsas ning elektroonikaseadmete arengu tempo on aeglustunud teosammule. Samuti on küsimus selles, et mida me sellega teeme? Meil kõigil on nutitelefonid — kes oleks võinud 20 aastat tagasi arvata, et me kõnnime ringi nende vilkuvate asjandustega, millel on rohkem võimsust kui ükskõik millisel 1993. aasta superarvutil, mis annavad meile juurdepääsu peaaegu kogu inimkonna teadmistele ning mida enamik meist kasutab üksteisega suhtlemiseks või tobeda tekstiga armsate kassipiltide vaatamiseks. See ei tundu üldse mõistlik. See on üks klassikaline näide, kui kasutu on tulevikku ennustada püüdev ulmekirjandus — mitte ükski terve mõistusega inimene poleks osanud arvata, mida meie oma nutitelefonidega tegema hakkame. Nutitelefoni kui seadme ennustamine oli võimalik, kuid mitte see, milleks me neid kasutame.

M. K.: Kas sama võib öelda ka sinu romaani „Rule 34“ kohta?

C. S.: Interneti 34. reegel on: „Kui sa suudad seda ette kujutada, on sellest olemas ka pornograafiline versioon. Eranditult!“ Kui võtad Google’ilt ohutu otsingu maha ning otsid ükskõik, mida, lisades sõna „porno“, leiad sellega seotud pornot. Püüdsin raamatut kirjutades seda reeglit rikkuda ning ma ei suuda iial unustada, mida kõike ma näinud olen.
Antud raamatut oli üpriski raske kirjutada — nagu ka paari teist —, kuna see oli politseijuurdlusele keskenduv Šoti kriminaalromaan (Scottish police procedural). Kusjuures, samal teemal on mingil põhjusel üpriski palju raamatuid kirjutatud. Šotlased on ilmselt kriminaalne rahvus. Kuid erinevalt enamikust samasugustest kriminaalromaanidest seadsin mina raamatu tegevuse 10–15 aasta kaugusele tulevikku, püüdes kirjeldada kuritegevust kujul, mida veel ei eksisteerinudki. Esimene neist oli „Halting State“ ning ma usun, et ma suutsin aastal 2007 üpriski kenasti kirjeldada praeguseid Google-prille.

M. K.: Sa suutsid Google-prille kirjeldada üpriski kenasti juba aastal 2002. Tsiteerin sissejuhatust kogumikule “Toast: And Other Rusted Futures”: „Kus me küll oleme aastakümne pärast? Kujutlegem prilliraamide külge ühendatud proteesmälu, mis salvestab kõike, mida näed ning käivitub sosistatud häälkäskluste peale. Kümne aasta pärast on see võimalik endale soetada lauaarvuti hinnaga ning veel kümme aastat hiljem pannakse neid juba hommikuhelbe-pakkidesse reklaam-kaasaandena.”

C. S.: Näed siis, mul oli õigus! Raamatus „Rule 34“ kirjeldasin ma Šoti politseijuurdlust, mis hõlmas võrgupornograafia vaatamist nende haldusalas ning jälgimist, et sellel poleks kuritegevuse tundemärke. Mul läks õnneks, et ma suutsin oma raamatu anda välja aastal 2011. aastal, kuna samal aastal moodustas meie kohalik politsei üksuse, mille ülesanded olidki minu kirjeldatule väga sarnased. Teine teema selles raamatus hõlmas 3D-printerite kriminaalset kasutust, mille hulka kuulusid ka 3D-prinditud käsitulirelvad.

M. K.: Mis olid kolm asja, mida asuti esmalt printima? Bongid, relvad ning dildod. Me siiski oleme vist üsna etteaimatavad.

C. S.: Jah, kui eeldada inimestest kõige hullemat, ei pea kunagi pettuma.


Foto autor: Ave Maria Mõistlik

M. K.: Sa tõstsid kära, kui sind taheti sildistada tulevikku ennustavaks ulmekirjanikuks. Sa väitsid, et see ei ole ulme eesmärgiks ning sa eeldad, et suurem osa su ennustusi ei lähe täide. Suudad sa nimetada ühe ennustuse, mille täitumise üle sul on hea meel?

C. S.: Pistan siin ehk pea poomissilmusesse, kuid ütleksin, et Google-prillid, kuna usun, et pikemas perspektiivis muutuvad need üpriski kasulikuks. See muidugi oleneb sellest, kuidas neid arendatakse. Elukestev logimine (lifelogging) võib ühelt poolt tunduda võikalt pealetükkiv, aga teisalt — mõelge vanematele inimestele, kes on Alzheimeri tõve või nõdrameelsuse esimestes staadiumites. Neil oleks võimalus kasutada protees-mäluseadet. Mõelge tudengitele, kes kipuvad loengutes magama jääma — neil oleks vähemalt mingisugune salvestis sellest, mille nad just maha magasid, kui nad suudavad end viia nii kaugele, et selle läbi vaatavad. Ja me tahame, et politseinikel oleks sellised seadmed, et need oleksid pidevalt sisse lülitatud ning et nende salvestatud infot ei saaks moonutada.

M. K.: Mõned nädalad tagasi külastas Eestit Bruce Sterling. Kui talt küsiti parimaid tänapäeva kirjanikke, tõstis ta esile sind ja Cory Doctorow’i. Üllatab see sind?

C. S.: Ma ei oska öelda, kas see mind just üllatab, kuid kindlasti ei ole ma sellega nõus. Tähtsaimad ulmekirjanikud on ilmselt Bruce Sterling ise ning Karl Schroeder, kes on üpriski vähetuntud Kanada futurist ja literaat.

M. K.: Kas nõustuksid väitega, et keskmine ulmekirjanik on siiski valge meessoost angloameeriklane?

C. S.: Möönan, et mõned ulmekirjanduse ringkonnad koosnevad tehnikakiiksuga keskklassi meestest, kuid ma ei pea seda tervislikuks. Teine asi, mis mulle pinda käib, on see, kui raske on mitte-europiidsete rasside ja rahvusvähemuste esindajatel, naistel või puuetega isikutel saada kirjastustelt lepingut. See ei tule mitte sellest, et toimetajatel, kirjastajatel, raamatumüüjatel või -ostjatel oleks midagi nende vastu; nendeni on lihtsalt jõudnud ähmane teave, et taoliste autorite raamatud ei müü hästi. Ma tean ise mõningaid väga andekaid Briti ulmekirjanikke, kes juhtuvad olema naised ega saa lepinguid oma ulmeraamatutele. Kirjastused sõlmivad nendega heal meelel lepinguid fantaasiaromaanide kirjutamiseks, kuid mingil põhjusel ei ole naistel lubatud kirjutada tõsiteaduslikku ulmet, kuna see ei müü. See on põlastusväärne. See on häbiväärne. Ja kahjuks on see iseteostuv ettekuulutus: kui kirjastused seda ei avalda, tõhusalt ei turusta ega reklaami, see ei müü; kui raamatupoed seda ei reklaami, siis see ei müü; ja kuna see ei müü, siis nad seda ei reklaamigi. Keegi peab kuidagi selle ahela puruks rebima, kuid ma ei ole kindel, kuidas. Loodan, et varem või hiljem tõrjub kirjanduse iseüllitamine senise avaldamisloogika tagaplaanile, kuid seni on mõningatel kirjanikel lihtsalt raskem nähtavaks muutuda. Selle tulemusena on mõned ulme allžanrid tõesti valgete keskklassi meeste eraklubi ning ma ei arva, et see oleks üldse hea idee. Kui ma näen oma raamatut Hugo autasule kandideerivate teoste nimistus, siis tahan, et see oleks seal seepärast, et väärib seda, mitte minu nahavärvuse või soo tõttu.

M. K.: Nii Moore’i kui Koomey seadused paistavad püsivat… praeguseks, kuigi silmapiir läheb kiirelt. Kas nõustute?

C. S.: Minuni jõudis täna uudis, et Moore’i seadus tundub olevat ühes osas murtud. SanDisk müüb uue mahtuvusega mälupulkasid. Aga nad ei suutnud mahutada ühele nanomeetrile rohkem ühikuid, vaid tegid mõõtmetelt suurema pulga, et nõudlusega kaasas käia. Ma siiski usun, et tegu on ajutise tõkkega ning Moore’i seadus jääb kehtima, kuna SanDisk ei suutnud lihtsalt oma toodangus piisavalt kiirelt süsteemi jõudlust tõsta. Nad saavad sellest ilmselt üle, kuid see näitab, et areng hakkab aeglustuma. Pikemas perspektiivis on meil kindlasti veel kaugele minna.
Umbes viis aastat tagasi asus Intel pingsalt jälgima seadmete voolutarbimist. Aastatel 2003 ja 2004 müüsid nad protsessoreid, mis läksid nii kuumaks, et nende peal võis muna praadida. Kui protsessor kiirgab 84W soojust ning sa paned selle sülearvutisse, saad sa kolmanda astme põletushaavad. Nad mõistsid, et see pole toimiv lahendus. Nende võistleja ARM-i protsessorite müük tõusis pidevalt — need polnud küll väga kiired, kuid tarbisid see-eest vähe voolu ning sõid end sellega Inteli turuosasse sisse.

M. K.: Olen kuulnud ka, et WiFi on väga mittetõhusa energiatarbimisega ning tõenäoliselt kaob seepärast kasutuselt.

C. S.: Tõenäoliselt. On uuritud ka väga tõhusat raadiosidet, mis on küll väikese mahtuvusega — räägime siinkohal kümnetest kilobittidest, mitte kümnetest megabaitidest sekundis —, kuid tarbib kogu selle info pumpamiseks tervete millivattide elektrienergia asemel vaid nanovatte. Need on naeruväärselt väikesed ühikud, kuid neist piisab, et kavandada nelja ruutmillimeetrine protsessor, mis oleks sama võimas kui tänapäeva iPhone’i protsessor — seda juba kümne aasta jooksul —, ning mis saaks oma energia päikesevalgusest, toites sellega ära ka raadiosisendid ning -väljundid. Seda saaks kasutada ümbritseva päikesevalguse käes või — öösiti — lambivalgel. Huvitav on, et kui me isegi mingil hetkel ei saa suurendada vooluskeemide võimsust või vähendada nende mõõtmeid, muutuvad need siiski pidevalt odavamaks, kuna me saame amortiseerunud pooljuhte ümber töödelda. Seega umbes 20 järgmise aasta jooksul kiipide võimsuse kasv peatub ning selle asemel lähevad nad järjest odavamaks ja tarbivad vähem voolu, kuni areng jõuab punkti, kus me võime mõistliku hinna juures varustada oma linnade iga ruutmeetri kiibistikuga. See aga tõstatab huvitava küsimuse — mis juhtub siis, kui arvutusvõimsus muutub nii odavaks, et me võiks paigaldada mikroprotsessori igale ruutmeetrile? Mida me nendega teeme? Millised on võimalused? Mida me võiksime saavutada?
Ja mida see tähendaks, kui linn muutub intelligentseks ning kohandab end meie vajadustele? Näiteks oleme me kuulnud Google’i isesõitvatest autodest. Võib juhtuda, et kui need tavapäraseks muutuvad, ei taha kindlustusfirmad enam kindlustada inimjuhte. 90% liiklusõnnetustest on põhjustatud juhtide vigadest ning kui isesõitvad autod muutuvad paremaks kui inimjuhid, hakkab viimaste kindlustuskoefitsient tõusma. Kiigates veelgi kaugemale tulevikku — mis juhtuks, kui kõik autod oleksid isesõitvad? Ärme räägime tööta jäänud kaugsõidu- ning taksojuhtidest. Me ei vaja enam teeviitasid, kuna sul oleks kaasas nutitelefon, milles on GPS. Viidad ning kaardid oleksid küll alles, kuid need muutuksid inimese jaoks loetamatuteks. Kaoksid ära nii liiklusmärgid kui ka kõnniteed, mis eraldaksid jalakäijaid ning rattureid liiklusest, kuna sõidukid suudaksid tekkinud tõketele reageerida ebainimlikult kiiresti. Igal ruutmeetril asuv mikroprotsessor hoiaks silma peal palli järgi jooksval lapsel ning annaks sadu meetreid eemal asuvatele autodele märku aeglustamiseks või möödasõitmiseks. See teeks lõpu kõigile surmajuhtumitele liikluses. Praegu saab maailmas liikluses surma või vigastada kaks miljonit inimest aastas; võrdlemisi vähe küll Euroopas või USA-s, peamiselt arengumaades. Aastas hukkub küll vähem inimesi kui Teises Maailmasõjas, kuid see hulk jääb siiski kuhugi Kongo sõdade ja Esimese Maailmasõja vahele. Ja üheks Moore’i seaduse järelmiks on selliste surmajuhtumite kadumine.

M. K.: Festival HeadRead reklaamib sind kui Šoti kirjanikku. Kas sa tunned end sellena?

C. S.: Ma olen elanud Šotimaal piisavalt kaua — pea 20 aastat —, kuid politseijuurdluse kirjeldustes palus mu Ameerika toimetaja mul šotlaste murrakut vähendada, et ameeriklased sellest aru saaksid. Kuid ma olen seal vaid elanud, mitte sealt pärit. Ma pole kindel, kas see staatus on võrreldav Eestis elavate venelaste omaga, kuna keel on seal siiski sama. Üks tuntud Šotimaal elav ulmekirjanik, kellega me koos töötubasid korraldame, on näiteks Hannu Rajaniemi — ja kui mina olen Šoti ulmekirjanik, on seda ka tema.

M. K.: Sa oled oma blogis kirjutanud Šoti iseseisvumisest. Seda ei ole veel juhtunud, kuid näed sa selle teostumist lähitulevikus?

C. S.: Järgmise aasta septembris korraldatakse ametlik referendum. Ma ei hakka riskima selle tulemuste ennustamisega või isegi arutama, kas see peaks teoks saama või mitte, kuigi ma võiks tundide kaupa jahuda Šoti poliitikast. Aga see ei huvita teid väga, ega ju?

M. K.: Vähem kui kümme aastat tagasi kirjutasid sa lühiromaani „Missile Gap“, milles külma sõja aegne Maa laotub ootamatult koos elanike ja kõige muuga võõra tähe ümber laiuvale hiiglaslikule nn Aldersoni kettale. Nähtuse põhjenduseks pakud sa teoses välja kolm võimalust. Kas sa ise tead, milline neist selgitustest oli õige?

C. S.: „Missile Gap“ on tegelikult paras mõistatus. Ulme- ja filosoofiaringkondades on levinud teooria, mida nimetatakse simulatsiooni-hüpoteesiks. Me kõik oleme näinud filmi „Matrix“. Idee on selles, et me elame simulatsioonis. Sealt edasi — universumis saab olla vaid üks algne tsivilisatsioon, mis pärast kosmosesse jõudmist asub kiirelt laienema ning kestab päris pikka aega. Kui tsivilisatsioon nõnda pikalt püsib, hakkab keegi varem või hiljem jooksutama simulatsiooni, mis keskendub elule planetaarsel ajastul. Seega saab olla vaid üks alge, kuid mitmeid simulatsioone. Vastavalt sellele hüpoteesile elame me suure tõenäosusega simulatsioonis — n-ö maatriksis. „Missile Gap“ on mingil määral vastuargument sellele hüpoteesile, andes mõista, et meie ei pruugi olla too algne tsivilisatsioon. Asjaolu, et me ei ole seni tuvastanud maavälist elu, ei tähenda, et me esimesed oleme.

M. K.: Igal päeval jäädvustab meie elu järjest suurem hulk kaameraid ja fotoaparaate. Kas sa näed vaimusilmas päeva, mil me saame rohkem informatsiooni sellistest jäädvustistest kui omaenda silmadega?

C. S.: Ma ei ole kindel. Umbkaudu kümme protsenti kõigist iial jäädvustatud fotodest on tehtud möödunud aasta jooksul. 30% neist piltidest on nüüdseks Facebookis. Fotode jäädvustamine tiheneb eksponentsiaalselt. Lisaks ei hoia Facebook neid pilte niisama heast tahtest, vaid pigem reklaami eesmärgil. Neil on sadu tuhandeid arvuteid, mis tegelevad pidevalt näotuvastusega sinu piltide ning sinu sõbralisti kallal, püüdes aru saada, kes on kes igal pildil. Suurem osa nutitelefone ning uuemad kaamerad salvestavad GPS-i järgi koordinaadid ning aja, mille järgi saavad teada, kes oli kus ja millal. Seda võimendavad veelgi lifelogging ning Google-prillid. Antud andmeid võivad kasutada näiteks õpetajad, kes soovivad jälgida, mis nende äraolekul klassiruumis toimub või kes ei soovi, et neid laste väärkasutuses süüdistataks. Või näiteks politseinikud, kes salvestavad nii kuriteopaigad kui ülekuulamised, või kes ei soovi, et neid süüdistataks kahtlusaluse peksmises. Aga kõigest hoolimata oleme me siin ning räägime näost-näkku — ma ei anna intervjuud skaibi vahendusel. Loomulikult me võiks seda teha, kuid see ei oleks üldse lõbus. Ma ei taha öelda, et virtuaalsed vahendid hakkavad asendama vahetut inimlikku suhtlust, kuid kindlasti need mõjutavad seda.
Toon hea näite: üks minu sõber sattus ülikoolis kokku Bill Clintoniga, kellel on fenomenaalselt hea fotograafiline mälu. Ta tutvustas end, nad vahetasid paar sõna ning kolm aastat hiljem teretas ta mu sõpra nimepidi ning küsis, kuidas tal tööl läheb. Ja me ei räägi siinkohal mingist kuulsusest või poliitikust, keda ta peaks teadma — lihtsalt üks suvaline inimene sadade ja tuhandete seast, keda Bill Clinton kohtas.
Google-prillidega oleks meie kõigi käsutuses samasugune võime. Kedagi kohates saab seade sulle meenutada, kes see on ja kus te kohtusite koos kõigi selle juurde käivate märkustega. Minul näiteks on tõsine probleem inimeste nimedega isegi neljandal või viiendal kohtumisel. Suutsin ka Mardi nime alles nüüd meelde jätta.

M. K.: Bruce Sterling väitis, et Google-prillidelt ei ole võimalik väga midagi lugeda. See on mõeldud rohkem piltide ja videote vaatamiseks. Ta väitis ka, et see on mänguasi, mis unustatakse paari aastaga.

C. S.: Tal on ilmselt õigus, kuid tõenäoliselt see muutub peatselt. Ühelt poolt pean ma Bruce Sterlingut ulmekirjanduse rahvuslikuks aardeks, tema järgi seatakse sihte, ta on väga geniaalne, kuid mõnikord ta siiski eksib. Näiteks kuulutas ta blogimise surnuks aastal 2002... Eks ole?! Sel ajal mina alles asusin tõsiselt blogima. Aga tema jõuab igale alale kümme aastat enne selle tuntukssaamist. Tema jaoks oli tants globaalse kliimamuutuse ümber end ammendanud aastaks 1998. Ta oli selle kohta raamatu kirjutanud, lahanud sellega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme ning arvas siis, et aitab küll, läheks nüüd edasi. Ta vahel unustab, kui kaugel ees ta kõigist teistest on. Seepärast ma arvan, et ta lükkab Google-prillid pisut vara kõrvale.


Foto autor: Kärt Kukkur

Pühapäeval, 2. juunil, pidasid Mart Kalvet ja Charles Stross maha teise poole oma jutuajamisest. Rahvast oli tunduvalt rohkem ning kohal oli ka meie välkreporter Margus, kes kogu ürituse linti võttis. Ülalleiduvast ning pühapäevasest vestlusest võite peatselt vaadata videosalvestist meie Youtube kanalist.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Peatoimetaja juuniveerg 2013
Raamatuarvustus: Mehitamata inimesed
Intervjuu: Maniakkide Tänav
Kui ulmeajakirju (enam) ei ole?
Estcon 2013 tulekul
Vestlus: Charles Stross
Langenud Londoni müstiline maailm
Lauamänguarvustus: Troonide mäng
Hüvasti, kellavärgiga universum!
Juunikuu pildimäng
Juunikuu ulmkonnakroonika 2013
Juunikuu kirjastuste uudised 2013
HÕFFi lühifilmid
Kommentaarid juunikuu juttudele
Jutt: Neeljad
Jutt: Polkovnik Sergei Sergejevitši näärid
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0338)