Teretulemast, maitsev lugeja...
Oled jõudnud lugema kirjatükki, mille eesmärgiks tutvustada Langenud Londoni imelist maailma... Daamid ja härrad ja need-kes-pole-veel-otsustanud... Astuge edasi...
Fallen London on veebimäng, kus tegevus toimub - nagu nimi ütleb - Langenud Londonis. Londonon nimelt juba viies linn, mille Basaari Meistrid - ja pole tark küsida täpsemalt, kes nad on - endale... ostsid. Ütleme, et ostsid. Hinda pole, samuti, tark küsida. Meistritele ei meeldi uudishimulikud. Ostsid ja.. viisid alla. Alla? Jälle küsimused.
Viies linn? Küsite, millised olid eelnevad? Sellest eriti ei räägita... üht-teist on siiski teada, näiteks, et Neljanda Linna elanikud arvasid väga hästi hobustest... ja selle linna keskel oli hõbedane puu. Müüdid räägivad, et Kolmanda Linna ostsid Meistrid tuhat aastat tagasi ja seal oli viis kaevu... Teist Linna ei maksa Meistrite kuuldes üldse mainida, ehk just sellest ajast on pärit nende põlgus kõige egiptipärase vastu... Esimesest Linnast ei mäleta aga peaaegu keegi midagi rohkemat, kui et see oli noor juba siis kui Paabel langes...
Aga me oleme teemal meie käesolevast linnast lasknud eemale minna! Londonis on palju vaateid ja imesid, pole vaja tühise ajalooga oma päid vaevata... Nime poolest valitseb meie suurepärast Linna ikka veel Reetlik Keisrinna, kuid kolm aastakümmet tagasi müüs ta oma valitsusõiguse Meistritele maha... Mitte küll läätsesupi eest - kurjad keeled räägivad, et tema abikaasa tervis on asjaga seotud...
Nüüd ongi Londonist saanud tükike Basaari ja Meistrid kontrollivad kõike mis toimub ja mis müüakse - igal Meistril oma teema kontrollida. Mr. Apples, näiteks, hoiab silma peal kõigel, mis kasvab maast... Mr. Iron valitseb muuhulgas masinaid, Mr. Veils kõike riietusega seonduvat - ja kui keegi mainib midagi mõnes kahtlasemas linnaosas toimuvast, siis see on puhas laim! Kõik, mida ma teile praegu jutustan, on Mr. Pages’i terava pilgu all, nagu kõik muu, mis sõnadesse puutub... Meistreid on muidugi palju rohkem ja kõigist neist rääkides tuleks sõnadest puudu, kuid ma pean hoiatama - on üks Meister, keda pole kunagi olnud ja see on Mr. Eaten. Ta ei ole kunagi kaevust inimesi püüdnud ja tema nimi pole otsijaid hulluks ajanud - kui keegi tuleb teile seda ütlema, siis jookske, jookske eemale sellest hullust... Sonimise kuulamisest ei tule kunagi head, neid kuulajaid on Hotellis nähtud küll ja küll.
Meistrite hoolsa ja terava pilgu all elavad aga tavalised Londonlased - mehed, naised, kes-iganes te otsustate olla... Maistest kütkeist rebituna on modernistlik vabameelsus linnas lokkama hakanud ja pelgalt bioloogilised eripärad ei ole enam sotsiaalselt olulised... On neidki, kes keelduvad kumbagi terminit enda kohta tunnistamast ja ka nemad on seltskonda oodatud, olgu see õukonnas peesitav kõrgseltskond, katustel turniv tänavalaste kamp või punt täringuid mängivaid ja ropendavaid sadamatöölisi...
Maapõue tirimine aga tähendas seda, et London sattus ka hoopis huvitavamasse naabrusse - Põrgu on nüüd piisavalt lähedal, et kuradid meie tänavatele tavapärasteks külalisteks on saanud.. Nende saadikud kauplevad põhiliselt hingedega - kui on huvi näiteks enda oma maha müüa või kellegi teise oma välja petta. Kirikuisad ei ole tulemusega muidugi rahul ja Vitaalse Taastuse Komitee rabab puhkepausideta, et hingi nende esialgsetele omanikele tagastada.
Lisaks põrgulistele kolisid Londonisse maapõuest ka hoopis veidramad elanikud, keda rahvasuus Kummimeesteks kutsutakse... Kuidas nad ise ennast kutsuvad, ei olegi teada - nende nägu on täis haarmeid nagu kalmaaril ja see ei aita neil just eriti hästi inimeste keelt rääkida... Igatahes lõhnavad nad adru järgi ja kauplevad merevaiguga, mida nad peavad oma suurimaks aardeks.
Kuid London ei ole ainult äri ja tõsine töö! Meil on loomaaed, kus võib näha erinevaid eksootilisi elajaid - härra Inch on selle labürindiks teinud, kus võib loomapuuride vahel tunde ja tunde veeta... Kui loomade vaatamisest küll on saanud, võib aega veeta Karnevalil või Mahagonisaalis kontserte kuulates... Kirjandushuvilised võivad käia luulet kuulamas Veilgardeni kõrtsides või palee kirjandustubades, kuidas neile meeldib - ühes võib kohata rahvapärasemat, teises kõrgemat kultuuri... On juhtunud isegi balletietendusi, kuigi Keisrinna neist suurt ei pea...
Kuid loomi leidub ka väljaspool loomaaeda - paljud linnaelanikud on omale basaarilt ostnud erinevaid abi-elukaid, on ämblikke ja koeri ja nirke ja vareseid, isegi tiigreid! Vähestel on õnnestunud oma kogusse ka haruldane ülemkits - tolle turuhinnaks on ausa töömehe mitme-mitme aasta palk!
Lemmikloomad ei ole aga Londoni ainus fauna. Tänavad - eriti hämaramates ja räpasemates linnaosades - on täis kasse ja rotte. Langemine on ka neile mõjunud valgustavalt - rotid on kavalamad kui kunagi enne ja kõike nutikamad neist on hakanud isegi relvi ja muid masinavärke ehitama, et igaveses sõjas kasside vastu saada. Kassid aga... Kassid teavad kõike ja on eelkõige selle oma relvaks teinud. Ning kui juhtute nägema ülikõhna ja rääbakat musta kassi, kes teile nagu näkku irvitaks, ärge, jumala eest, teda puutuma minge, kui vähegi oma nahast hoolite!
Londoni keskel asub aga Ülikool, mille kaks teaduskonda omavahel pidevaid ja igikestvaid rohkem ja vähem akadeemilisi lahinguid peavad. Kumbki pool ei taha alla anda ja nii saadavad mõlemad üha uusi ja uusi algajaid teadusehuvilisi Unustatud Kvartali väljakaevamisi aitama ning edasijõudnuid meretagustele saartele antropoloogilisi ja krüptozooloogilisi avastusi tegema.
Meretagused saared, te küsite? Mida ma küsimuste kohta ütlesin? See on küll õnneks - võrdlemisi - ohutu küsimus. Kui Meistrid Londoni maapõue viisid, tõusis kohati Thames üle kallaste ja mõnest äärelinna künkast said hoopis saared... Vahel võib kuulda ka jutte, et mõni saar on tulnud basaari eelmistest asukohtadest kaasa, aga seda ei maksa uskuda. Ehkki, Polythreme osas on Meistrid ennast natuke ebakindlalt väljendunud...
Ongi vist praeguseks kõik - tutvustav ringkäik on peaaegu läbi. Ühe hoiatuse pean veel ütlema - kuigi meie politseinikud on teinud tublit tööd, ei ole praeguseks veel õnnestunud kurikuulsat Jack-of-Smiles’i kätte saada. Surm ei ole Londoni elanikele enam küll ületamatu kogemus - nagu sidemetes linnakodanikest järeldada võite - kuid siiski ei ole tegemist meeldiva elamusega. Kui teile just ei meeldi malet mängida, muidugi...
Ja kui teile tuleb vastu rõõmsameelne härrasmees, kelle sõrmede arv ei ole päris... õige... Eirake teda.
_______________
Fallen London on brauseripõhine mäng, mille tegevus toimub kellavärgipungi aegses fantaasiaga põimitud Londonis. Tegemist on esimese StoryNexus mootoril olnud mänguga, millele on hiljem lisandunud mitmeid väiksemaid vendi. Wõrgus võib kohata erinevat materjali mängu kohta selle vanema nime all - Echo Bazaar...
Mehhaanikalt on tegemist klassikalise vali-omaenda-seiklus tüüpi mänguga, kus saab valida jutukatkeid ja nende järel teha erinevaid otsuseid. Enamasti on võtab iga otsus ühe käigu - kuigi on ka kulukamaid ja odavamaid - ning käikude arv on piiratud kümnega (mida saab küll tõsta kahekümneni, kuid see nõuab pärismaailma raha käikutoomist - ka arendajad tahavad vorsti leivale...). Iga kümne minuti tagant taastub üks käik kuni maksimumini - niimoodi on suudetud luua olemuslikult ideaalne “kohvipausimäng”, mis tänapäeva kontorirotile töö juures vaheldust pakub, seejuures siiski tööaega hävitamata. Pärisraha taha on peidetud ka mõned kõrvalsüžeed, kuid arendajate ja jutukirjutajate auks tuleb märkida, et raha maksmine ei aita eriti teistest mängijatest üle olla - nagu mikromaksetega võrgumängudel kipub tavaliselt olema.
Jutukatked ja neist põimuvad süžeeliinid ongi Fallen Londoni tugevaim külg - erinevaid lõike on üle kolme tuhande, lisaks vastused nii õnnestumise kui ebaõnnestumise korral, kokku paari parajalt paksu romaani jagu. Vahel on lausa huvitav sihilikult ebaõnnestumise peale mängida, et saada teada ka see, mis sellisel puhul juhtub. Erinevaid süžeeliine on sadu ja kõik need on suurepäraselt kirjutatud. Eriline maiuspala on mäng kirjandus- ja/või ajaloohuvilistele - vihjete leidmine ja väljalugemine on osa metamängust ja selle jaoks on eraldi foorumid, kus näiteks lahatakse eelnevate linnade ja erinevate kõrvaltegelaste identiteete. Teatav osa mängust on ka mängu kõrval vahetuvad lõigukesed, mis maailma omamoodi avavad.
Sarnaselt paljudele teistele võrgumängudele on mängijatevaheline kontakt piiratud - mängijad saavad lisada omale kontakte (kasutades selleks kas Facebooki liidest, kui nad oma konto on ära sidunud või otse tegelase nime teades) ja siis neile “tuttavale linlastele” erinevaid teateid või ka asju saates. Hiljuti lisati tagasi ka kauaoodatud Knife-and-Candle alammäng, mis võimaldab mängijatel ka duelle pidada - alumistes ringides on duellid küll rohkem salamõrva moodi, kõrgemates ringides aga juba mitmesammulised kavalus- ja mõtlemismängud - kuigi täpselt sama alatud.
Samuti on Fallen London sarnaselt mitmetele teistele võrgumängudele “lõpetamata toode” - uusi süžeeliine ja jutukatkeid lisatakse ja vanu täiendatakse regulaarselt ning aegajalt juhtub ka väikeseid mehhaanikauuendusi. Indiemängule omaselt on arendajad võrdlemisi aktiivsed ka mängukogukonna foorumis, kus nad põhjendavad ja selgitavad oma valikuid muudatuste osas. Kogukond on väga sõbralik ja võrdlemisi rollimängulik - näiteks süžeeteemalises foorumi alajaotuses (nimega Salon ehk salong) peetakse heaks tooniks kirjutada oma tegelaskuju rollis. Eriti kirjanduslikus hoos mängijad matkivad kirjutades suisa viktoriaanlikku stiili... Sama kehtib ka mängusiseste teadete puhul, teisele mängijale “kirjakest” saates või profiilile motot kirjutades on see samuti heaks tavaks.
_____________________
Mängu aadress:
http://fallenlondon.storynexus.com
Mängu kogukonna foorum:
http://community.failbettergames.com/forum13-fallen-london.aspx
Mängijale abiks wikid:
http://echobazaar.wikidot.com/
http://fallenlondon.wikia.com/
