Läbi terve inimkonna ajaloo on maailm tõenäoliselt väga harva muutunud nii kiiresti kui praegu. Viimastel aastakümnetel, mille tunnistajaks ma täiesti juhusliku kohalviibijana sattunud olen, on toimunud väga suured muutused nii meid ümbritsevas maailmas, kui ka inimeste arusaamises sellest. Muuhulgas ei rohkemat ega vähemat kui täielik revolutsioon ainelise tegelikkuse mõistmises akadeemilise teaduse poolt. Väga raske on aga sealjuures öelda, kumb on muutunud rohkem, kas maailm ise või meie vaatenurk asjadele ning kummal juhul on tegemist põhjuse ning kummal juhul tagajärjega.

Minu lapsepõlves arvuteid ei olnud ja televiisor oli mustvalge. Kassi ja hiire multikad olid minu lemmikud, aga neid nägi ainult vahel harva Leopoldi ja Onu Raivo saates „Kõige suurem sõber“. Kui tantsutrenni jõulupeol Pärnu linakombinaadi klubis näidati terve videokassett „Tomi ja Jerryt“ järjest, siis oli see elu tipphetk. Minu igapäevane meelelahutus oli pigem Tõnu Aava loetud "Onu Remuse jutte", ketrasin vinüüle nende lugudega vanal grammofonil, kuni plaadid ragisema hakkasid ja lood pähe kulusid. Müstilisest läänemaailmast pärinevad liikuvad naljapildid jäid aga ühe nõukaaegse poisi jaoks siiski millekski pühaks ja asendamatutuks. Koos esimeste elektrooniliste käekelladega tulid need mustvalge ekraaniga elektronmängud, kus Miki Hiir pidi rennidest üha kiiremini alla veerevaid kanamune korvi püüdma. Need vidinad olid juba nii väikesed, et neid sai tasku pista ja kooli kaasa võtta. See oli täielik ulme ja minu lapselik fantaasia hakkas kohe tööle. Rääkisin oma vanematele, et soovin, et mul oleks selline aparaat, umbes nagu see elektronmäng, millega ma saaksin vaadata igal ajal kõiki oma lemmikmultikaid ja lisaks seda, mida mu sõber parajasti kodus teeb. Internetist ja võrgukaameratest polnud siis veel haisugi, läpakatest ja nutikatest rääkimata. Piimajäätis maksis Kalevi tänava kioskis viisteist kopikat, šokolaadijäätist oli saada ainult vahel harva ja see maksis üle kahekümne kopika. Info defitsiitse maiuse saabumisest jõudis suulise telegraafi teel kooli hämmastava kiirusega ning siis jooksid kõik sussides ja koolivormi väel seda ostma.


Nüüd on ikka õige hea jupp aega edasi läinud ja paljud asjad, mis minu lapsepõlves olid ulmeline unistus, on saanud igapäevaseks tegelikkuseks. Šokolaadijäätis ei kao poelettidelt enam ööl ega päeval ja minu lastel on kõik kassi ja hiire multikad DVD plaatide peal olemas. Neid kedratakse sama innukalt kui mina omal ajal „Onu Remuse jutte“ ketrasin. Kui vanemad vahepeal väevõimuga raamatut lugema või õue minema ei sunniks, siis olekski üks suur multika- ja arvutimängumaraton hommikust õhtuni. Pole ka ime - ma oleksin ise seal linakombinaadi klubi põrandal televiisori ees istunud vabatahtlikult kuni surmani, kui ainult multikad oleks edasi kestnud. Mis puudutab minu kunagist unistust universaalsest meediaseadmest, siis oli tõenäoliselt veel kellelgi teisel selline visioon peas tiksumas. Igatahes varastasid mingid ettevõtlikud infotehnoloogid minu geniaalse idee ära, tegid selle teoks ja said rikkaks veel pealekauba. Olen tähele pannud, et kuigi vahel läheb elus kõik üldjoontes just nii nagu sa ette nägid, siis on tegelikkus lõpuks ikkagi hoopis erinev sinu ettekujutusest. Ma ei ole näiteks sugugi päris kindel, et meie praegune elu kapitalistlikus paradiisis on just täpselt see, millest me kommunistlikus utoopias elamise ajal unistasime.

Samamoodi, nagu on toimunud meie igapäevase elukeskkonna tormiline metamorfoos läbi meediatarvikute arengu grammofonidest ning mustvalgetest teleritest sülearvutite ja nutitelefonideni, on sama aja jooksul leidnud aset ka oluline muutus kogu maailma toimimise mõistmises inimteadvuse poolt üldse. Üks asi, mis mind „Tomi ja Jerry“ lugude juures alati paelus, oli seal aset leidev kõige fantastilisem tegelikkuse moondumine, mis lubas võtta vaesel Tomil kord pudeli, siis jälle pannkoogi kuju. Ühesõnaga - kogu see meeletu absurd ja kaos, mida füüsikaseadused päriselus kammitsevad. Tänapäeval aga näib, et nii mõnigi füüsikaseadus, mis veel paarkümmend aastat tagasi vääramatult dogmaatiline tundus, on hakanud närimiskummi kombel venima ning moonduma nagu Jerry poolt rulookardina vahele tõmmatud multifilmikass. Kes need füüsikaseadused üldse välja mõtles? „Aga kes sind vaigust nuku külge kleepis?” küsis Rebaseonu Jänkuonult. „Ei keegi muu kui sa ise – oled kõiges ise süüdi!“ Ise tegime, ise muudame ära!

Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel lükati täiesti ootamatult ja kapitaalselt ümber teadusmaailmas sajandeid püsinud kujutlus njuutonlikust kellavärgiga Universumist, mis käsitles Ilmaruumi kui keerukat ja korrapäraste reeglite alusel töötavat mehaanilist masinat. Noh, see oli umbes nagu üks vana üleskeeratav grammofon, selline suure toruga, mille Toots Kiire väikevenna ristjatsite ajal mängima pani. Renessansiajastu lõpul, kui suurem osa läänemaailma teadusemehi oli ikka veel veendunud, et maailma juhib Jumal, oli see muidugi väga revolutsiooniline ja futuristlik - hammasrattad võllid, vedrud ja puha. Viimase poolesaja aasta jooksul on aga olud muutunud ja teaduslike meetodite alusel Ilmaruumi ehitust uurivad tipptegijad on avastanud hoopis huvitavamad asjad - „kaose teooria“ ning „looduse enesesarnasuse sündroomi“, millel põhinevast salapäraste algoritmide jadast sündivadki kõik looduses leiduv. Tõe huvides peab siinkohal mainima, et ehkki teadusmaailm on nende nähtuste avastamiseks teinud läbi lausa ebainimlike jõupingutusi, ei ole siin midagi väga uut ja tõenäoliselt tajus sarnaste seaduspärasuste olemasolu looduses juba iga kiviaegne šamaan peale oma esimest seenereisi. Seda ootamatum on taoliste võrdlemisi psühhedeelse iseloomuga käsitluste jõudmine kaasaegsesse teadusesse. Võimalik, et seoses kristlike dogmade lõpliku väljatõrjumisega läänemaailma teadusruumist, on inimkond jõudnud oma teooriatega ringiratast tagasi ühele väga iidsele teele, millele kirik omal ajal tõkkepuu ning okastraadi otsustavalt ette tõmbas.

Kaasaegsed teadlased defineerivad kaost kui süsteemi, mida juhivad põhjus ning tagajärg, kuid mille seosed on nii ettearvamatud, et tunduvad juhuslikena. Enesesarnasuse sündroomiks nimetatakse aga looduse omadust olla enese sarnane erinevates mõõtkavades. Seda võib kõige igapäevasemalt näha puuokste, jõgede või veresoonte lõputus hargnemises, terve puu sarnasuses ühe tema väikese oksafragmendiga või äravoolutoru ümber keerleva seebiveepöörise sarnasuses orbiidilt vaadeldavate tormipööristega atmosfääris. Kui väga kaua aega püsinud njuutonlik teooria väitis, et maailma kellavärki piisavalt tundma õppides on võimalik tulevikku teatud määral ette ennustada, siis kaose teooria toetab pigem seisukohta, et igasugune ennustamine on võimatu, kuna isegi liblika tiivalöök Brasiilias võib päästa valla tormi Teksases. Tänapäeva teadlased suhtuvad maailma pigem kui ülivõimsa superarvuti simulatsiooniprogrammi – umbes sellisesse nagu filmis „Matrix“, kuid kaugeltki mitte nii lihtsalt kontrollitavasse. Selle programmi käivitamisel on seatud paika teatud algoritmid, edasi toimub kõik automaatselt – enesesarnasuse sündroomi, isereorganiseerumise ja evolutsiooni kaasabil.

Kõlab peenelt, aga kuskohast üldse nii jaburad ideed? Kas teadlased on lugenud liiga palju raamatuid nagu „Pöidlaküüdi teejuht galaktikas“, kus maailm osutub tegelikkuses superarvutiks, mille ülesandeks on välja arvutada elu mõte või on nad hakanud lihtsalt rohkelt kanget alkoholi ja psühhotroope pruukima? Võibolla polegi need oletused tõest nii väga kaugel - ulmekirjandus on juba Jules Verne’i aegadest saadik teadusmaailmast paar väikest sammu eespool käinud, antud juhtumi puhul oli aga teadlastele suureks abiks alkohoolikust ja narkomaanist ameerika kunstnik Jackson Pollock (1912-1956) ning tema looming. Pollcki maale iseloomustab nimelt fenomen, mille puhul suvaliselt valitud ja suurendatud pisifragment pildist sarnaneb äravahetamiseni kogu maalile enesele, millest ta on välja lõigatud, ühesõnaga – ilmneb enesesarnasuse sündroom. Tükk aega oldi selle mõistatuse seletamisega hädas, kuni teadlastel õnnestus lõpuks leiutada maalimise masin, mille ebakorrapäraselt liikuvad hoovad imiteerisid deliiriumis ringi tuigerdava Pollocki kaootilisi käeliigutusi, kui ta värvi põrandale laotatud lõuendile huupi laiali pritsis. Tulemuseks oli kaose salapäraste seaduspärasuste põhjal genereeritud sigrimigriline muster, mis väikeste variatsioonidega kordas iseennast lõputult ja erinevates mõõtmetes.


Pollock oli suvaline alkohoolik, mistõttu on ta jäänud peamiselt abstraktse ekspressionismi ikooniks ning tema roll fraktali leiutamisel pole üldiselt teada. Enesesarnasuse sündroomi esmaseks ja tähtsaimaks teaduslikuks mudeliks sai hoopis Mandelbroti fraktal (1978) - keerukalt ja lõppematult korduv matemaatiline kujund, mille loomise valem on ülilihtne. Samuti kui Mandelbroti fraktali tagasihoidlik kirjamärkide kombinatsioon või sihitult ringi kakerdava Pollocki tuim käeviibe, võivad ka looduses esinevad keerukad komplekssüsteemid põhineda väga lihtsatel algvalemitel. Evolutsiooni põhimõte – elada ja paljuneda ning sobituda selle hõlbustamiseks keskkonda – on samuti väga lihtne. Loodus on oma olemuselt laisk, arengutelt ökonoomne ning valib alati kõige lihtsama tee, sealjuures tekkivate variatsioonide mitmekesisus võib aga olla imeline ja lõputu.

Kuna fraktaleid genereeritakse tavaliselt arvuti abil, purjus Pollock oli siinkohal erand, siis sõid need ennast digitaalsesse maailma kiiresti sisse. Fraktaleid hakati kasutama näiteks tehisreaalsuste loomisel – 3D graafikas rohkelt detaile sisaldavate objektide, faktuuride ja pindade genereerimisel, mille käsitsi modelleerimine oleks võtnud nii umbes ajastuid. Tulemus sai reaalsusele väga sarnane, kuna nii fraktaalses graafikas kui ka looduses eneses on üheks läbivaks jooneks enesesarnasuse sündroom ja sellel põhinev sarnaste motiivide kaootiline kordumine. Ka fraktaalne digikamuflaaž moodsatel sõjaväevormidel on silmale nii raskesti eristatav just sellepärast, et järgib kaose ebakorrapäraseid rütmimänge, mis on väga sarnased looduses esinevatele, eksitades sellega kõikides silma puutuvates kujundites arusaadavat süsteemi otsivat inimaju.

Seda lugu kirja panema ajendasid mind esmajoones ETV2 „Aegruumi“ sarjas näidatud BBC dokumentaalfilmid „The Code“ ja „The Secret Life of Chaos“, mis mõtte liikuma panid. Mitte et nendes käsitletud teooriate aluspõhimõtted mind kuidagi üllatanud oleks, üllatuseks tuli aga nende esitlemine akadeemilise teaduse avastustena. Looduses esinevate enesesarnasuse sündroomi ilmingute intuitiivseks tajumiseks ei pea olema eriline geenius, piisab sellest, kui viitsid pisut ringi vaadata. Juba väga väikesena õpetas ema mind looduse visuaalsete vormide vastu sügavamat huvi tundma – imetlesime koos kummalise kujuga puid ja korjasime mustrilisi kivikesi, otsisime sarnasusi erinevates looduslikes kujundites. Hoopis huvitavam on minu jaoks see, kuidas on kaasaegne teadus neid ilminguid tõlgendanud. Kas nägemusel tegelikkusest kui arvutiprogrammi meenutavast nähtusest on ka mingi kandvam tõepõhi all või on see taas, nagu kõik senised maailma ja inimkonna eksistentsi seletavad teooriad, vaid meid ümbritseva keskkonna peegeldus meie nii kergelt mõjutatavas teadvuses? Kas Konnatädi tiigi põhjas istub tegelikult ka „teine rebane“ või on tegemist järjekordse „viska juurikas käest ja haara mul sabast“ juhtumiga, kusjuures pole sugugi kindel, et me mingist tegelikust tõesabast kunagi kinni oleme hoidnudki? Kas me üldse oleme võimelised nägema mingitki osa Ilmaruumi tõelisest sügavusest läbi selle salapäraselt helkiva pealispinna, mis näitab meile alati vaid meid ennast just sellisena nagu me parajasti oleme?

Mõned metafüüsikud väidavad, et aeg, ruum ja asjad meie ümber eksisteerivadki üldse vaid siis, kui neil on olemas vaatleja inimteadvuse või millegi sarnase näol. Ilma selleta on tegemist vaid Universumis leiduvate abstraktsete osakestega, millel puudub igasugune vorm ja tähendus. Faktil, et maailma kübermaatriksiga võrdlev uus teooria on tõrjunud kõrvale aegunud viktoriaanliku kujutluse Ilmaruumist kui mehaanilisest masinavärgist, on minu arvates liiga tugev ajastulise sümbolismi mekk man, et seda mitte tähele panna. Kas muutus teaduslikus maailmakäsitluses pole äkki tingitud vaid sellest, et me oleme vahetanud oma vändaga grammofonid arvutite ja teiste digiseadmete vastu ning võrdleme nüüd kogu maailma oma uute lemmikleludega? Oleme ise omale Pisuhänna valmis meisterdanud ja arvustame palehigis toda? See seletaks ka lõunamaalaste kunagist ettekujutust maailmast kolme elevandi seljas või põhjala rahvaste ilmapuu saamislugu. On ju loogiline, et me omamegi maailma olemuse lahtiseletamiseks vaid neid väheseid sümboleid ja kujundeid, mis meid ümbritsevad ja mida me parasjagu mõistame.

Olgu nii või teisiti, lõppkokkuvõttes on ikkagi kõige huvitavam - mis saab meie maailmast edasi? Kuhu liigub meie mateeriaid purustav ning taasloov mõte tulevikus ja milline saab olema see, juba praegu ülehelikiirusel muutuv, maailm ning seletus selle olemusest kolmekümne aasta pärast? Mis on see järgmine asi, millega me oma igapäevast tegelikkust võrdlema hakkame? Need vastused jäävad ilmselt meie laste leida, mistõttu tasub nende poolt tulevate mõttekäikude ja teooriate osas juba praegu tähelepanelikud olla. Kui minul oli võrgukaamera ja nutitelefoni idee juba algklassides välja mõeldud, võib ka neil olla mõni hea mõte, mille peale meie, vanad puupead, ise ei ole tulnud. Teadlaste kõige viimane hüpotees muuseas on, et reaalsus koosneb kahemõõtmelisest informatsioonist, mida me tajume hologrammina. Selle väite valguses võib aimata, et kui me suudame seni üha kasvaval kiirusel edasi kihutavat tehnoloogilise progressi kiirrongi jätkuvalt rööpas hoida ja mingit ootamatut seina või auku ette ei tule, mis selle rallimise kõva kägaraga lõpetab, on tõenäoline, et vahe tegeliku ja virtuaalse maailma vahel võib veel kõvasti hägustuda. Õnneks on see vähemalt osaliselt meie eneste teha, millisesse „Matrixi“ versiooni me satume ja kes seda juhib. Pidagem seda üliolulist asjaolu siis meeles ja ärgem andkem mängukonsooli juhtpulti liiga kergesti käest – ahneid ja ilaseid pekinägusid, kes seda omale ihaldaksid, on maailm täis. Imegu muna! Meie igapäevane tegelikkus on meie eneste teha, kui me vaid julgeme ja oskame teadlikult sellele mõelda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Peatoimetaja juuniveerg 2013
Raamatuarvustus: Mehitamata inimesed
Intervjuu: Maniakkide Tänav
Kui ulmeajakirju (enam) ei ole?
Estcon 2013 tulekul
Vestlus: Charles Stross
Langenud Londoni müstiline maailm
Lauamänguarvustus: Troonide mäng
Hüvasti, kellavärgiga universum!
Juunikuu pildimäng
Juunikuu ulmkonnakroonika 2013
Juunikuu kirjastuste uudised 2013
HÕFFi lühifilmid
Kommentaarid juunikuu juttudele
Jutt: Neeljad
Jutt: Polkovnik Sergei Sergejevitši näärid
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0865)