Kui George Raymond Richard Martin (nüüdseks tuntud kui GRRM) 70-ndate algul oma kirjanikukarjääri alustas ei osanud keegi aimatagi, et see edukaks võib osutuda, kui ükski 42-st ulmeajakirjast tema lugu avaldada ei tahtnud. Nüüdseks on George kirjutanud terve hunniku novelle ning virna romaane ega luba sellele veel lõppu... Üks on aga kindel – GRRM on end „Jää ja tule laulu“ saagaga kirjutanud jäävalt kirjandusajalukku. Ja mõni ime. Tema Westerose-teemalisi raamatuid on müüdud üle 15 miljoni eksemplari ning tõlgitud rohkem kui 20-sse keelde. Jääb vaid loota, et sari ka lõpule jõuab…

Esiteks olgu öeldud, et antud arvustus on mängu teise väljalaske (Second Edition) kohta - esimene ilmus aastal 2003 ning artikli sisuks olev 2011. aastal. Mis siis muutus – sisuliselt mitte kõige vähematki! „Parandati“ kujunduslikku poolt - ilmselt pole Ameerikamaal kuuldudki väljendit „if it ’aint broken, don’t fix it“ -, lisati baasmängu mõned eelmise väljalaske laienditest tuttavad mehaanikad ning mõeldi välja nii mõnigi lollus, mida innovatiivsuse all reklaamida. Fantasy Flight Games (FFG) on aga tuntud rahalehmade vorpija, kes – ei saa öelda, et ei hooli, vaid pigem – püüab oma fännidelt võimalikult palju krõbisevat välja meelitada. Kui siinne arvustus peaks hakkama teist väljalaset liialt esimesega võrdlema, mis ei ole aga antud artikli eesmärgiks, siis ehk mõistate ning andestate…


Strateegiamäng „Game of Thrones“ on mõeldud 3 - 6-le mängijale, kestvusega kirjade järgi umbes 3 tundi. Tegelikkuses võib selle loomulikult kohati lausa kahekordistada, millest võib järeldada, et tegu ei ole mõne ennelõunase mängukesega. Hoolimata suurest mängijate hulga kõikumisest, on mäng siiski vähemate mängijate korral neutraalsete vägedega piisavalt tasakaalu viidud, et mitte anda mõnele tohutut eelist. Suur hulk rõhku on pandud ka läbirääkimistele – mängu jooksul võivad liidud tekkida, laguneda ning uuesti tekkida. Loomulikult on piisav mängijate hulk eelduseks põnevatele läbirääkimistele. Reetmised on täiesti tavapärane asi…


Nagu enamus mängu pealkirjast võivad järeldada, toimub tegevus Westeroses, kus vana kuningas Robert on kahtlastel asjaoludel surma saanud. Mängijad esindavad kuut suuremat koda, kes siis asuvad temast järelejäänud riigipirukat jagama. Ilmselt on vähe neid, kes ei ole ei raamatutu lugenud ega seriaali näinud, mistõttu pole taustal pikemalt peatumine mõttekas.

Mängukomponentide osas on FFG tavapäraselt head tööd teinud. Mängulaud on paksust papist ning kenasti liigendatud, kaardid on tugevad, mängunupud marmorise välimusega plastikust. Üldiselt ei ole siinkohal miskit vinguda – kõik on tipp-topp kvaliteediga. Jääb muidugi küsimus, miks nad üldse varasema versiooni puunupud plastikuga asendasid, kuid paljudele see meeldib… Ka kujunduse poolest on mäng kena. Kuigi pealevaadates on näib vaid mängulaud tumedamaks muudetud (teadjamad teavad – Arkham Horroriga juhtus täpselt sama), jagub tumedamaid toone ka kaartidele, mis muudab mängu kuidagi rõhuvamaks ning ehk ka tõsisemaks. Ainuke häda kogu selle laadungi juures on mängukarp, mis on tehtud just sellisena, et mängu pakkides kõik jupid tingimata segamini läheksid. Ei mingeid eraldi lahtreid, kuhu käske, võimu, kaarte jne panna – vaid üks suur vagu (jah, põskedega on jäätud karbi keskele vaid üks lahter, et rohkem õhku mahutada), millest on samapalju tolku kui auguga tassist.


Seega on kuus koda asunud Westerose ülemvõimu pärast üksteisel karvu kakkuma. Lannisterid, Baratheonid, Starkid, Tyrellid, Martellid ning Greyjoyd ajavad kokku oma väed, et vaenlastega võidelda ning liitlasi toetada. Kuna sõjas ja armastuses on kõik lubatud, muutub mäng mõnel hetkel väga „põnevaks“, kui vana sõber sulle oma rüütlitega kõige olulisemas punktis sisse sõidab. Liidud tekivad ning lagunevad vastavalt vajadusele ning lihtsõdurid, kel pole aimugi põhjusest, mille tõttu neid siia tapalavale aeti, langevad kui kärbsed, jättes lahinguväljad ja teeperved vareste ning laibarüvetajate pärusmaaks.


Mängu algul on kolm kuninglikku "reliikviat" – raudtroon, Valüüria terasest mõõk ning sõnumitooja ronk – ära jagatud. Igaühel neist on oma eriomadus, mis võib mänguedu ühele või teisele poole kallutada: troonil istuja saab otsustada kõik lahiguvälised viigid; mõõga järjekord määrab lahinguviigid ning mõõga omanik võib lahinguedu kallutada; ronk aga määrab parimate käskude kasutamise ning ronga endale saanu võib vahetada välja ühe käsu või kaeda järgmist metslaste paki kaarti.

Mäng ise on võrdlemisi lihtne – kohane võrdlus siinkohal oleks mingil määral Diplomaatiaga, mida on kõvasti kasutajasõbralikumaks muudetud. Mängijal on viit sorti käske, igat käsku kolm - rünnak (kirves), rüüste (tõrvik), kaitse (kiiver), toetus (kinnas) ning võimu kogumine (kroon). Mõned on paremad, mõned halvemad, kuid igaühe jaoks leidub mängus rakendus. Igal käigul valib mängija oma käsud, mille ta armeedele annab - igale väele üks käsk. Käsud asetatakse lauale tagurpidi ning keeratakse korraga ümber. Seejärel hakatakse käske käigujärjekorras lahendama, alustades alati kuningast/kuningannast.
Esmalt lahendatakse rüüstamised – rüüstekäsu saanud armee võib naaberalalt rüüstada ära ühe vastase käsu. Erandiks on rünnak ja kaitse, kuid ka siinkohal on erandeid… Üldiselt satuvad rüüstamise ohvriks kõige enam toetuskäsud, millele suures osas kogu mängu lahingumehaanika on ka ehitatud. Kui rüüstamised rüüstatud, liigutakse järgmiste käskude juurde. Rünnakukäsu saanud väed liiguvad ning astuvad vajaduse korral lahingusse. Kaitsekäsu saanud armee istub paigal ning vestab puulusikaid. Toetav armee istub piiril ning vaatab, kus lahing toimub, et vajadusel vastasmeeskonda tomatitega pilduda... Ja kõige selle juures mitte ühtegi täringut.


Ainukeseks aktiivseks ressursiks on võim, mis töötab mängus raha, reputatsiooni ning väärtpaberitena. Ehk kõik, millel on väärtus, seda esindab võim. Võimu saab korjata vastava käsuga, mille puhul sõdurid korjavad makse, teevad propagandat ning riigistavad mässajate maid. Teine võimalus on rüüstada vastase maksukogujaid (võimu korjamist). Võimu läheb mängu käigus tarvis maade haldamisel ning "reliikviate" hankimiseks...
Teiseks ressursiks on varustus või moon, mille olemasolu tagab teatud maatükkide omamine kaardil. Ilma moonata suudavad hakkama saada vaid üpris pisikesed väeosad, elatades end metsaandidest või käies taludes hapukapsast noolimas. Igasugused suuremad väed nõuavad aga varustust, toitu ning läbimõeldud logistikat, kuidas see nendeni toimetada. Õnneks ei pea mängija varustusliinide peale mõtlema – piisab vaid sobivate maatükkide omamisest. Mida rohkem moona, seda suuremaid armeesid saab mängija ülal pidada. Kui aga moona nappima kipub, otsustavad mõned üksused deserteeruda ning võivad mängija kõige ebasobivamal momendil kehva olukorda jätta. Seepärast on mõistlik oma kapsamaal silm peal hoida, et see vastase kätte ei satuks.


Mängus on viit sorti üksusi - jalamehed, garnisonid, rüütlid, piiramismasinad ning laevad. Jalameeste ning laevade jõud on 1, rüütlitel aga 2. Piiramismasinad annavad kindluste või linnade ründamisel 4 jõudu, kuid igal muul juhul on nende jõud 0. Kui väed on ninapidi kokku lastud, uurivad mängijad, kes neid toetada võiks. Siin on näiteks hea koht, kus liitlasele nuga selga lüüa, lahkudes oma vägedega enne lahingut lahinguväljalt nagu John III Comyn Falkirki lahingus. Kui esialgne jõud koos toetustega on kokku rehkendatud, valib kumbki mängija enda käest ühe kojakaardi, kes siis on väejuhiks antud lahingus. Igal kojakaardil on jõud, mis lisatakse armeele, ning eriomadus. Viimased on väga varieeruvad ja oma vastase kojakaartide tundmine tuleb üldjuhul kasuks. Garnisonid on eriomadustega ning nende üksuste alla paigutamine on ehk isegi väär, kuna nad ei saa oma kodulinnast lahkuda ning neile ei saa käske anda. Sellest hoolimata annavad nad mängijale võimaluse vajaduse korral oma koda kaitsta, tehes võimaluste piires päris head tööd.


Lahing hõlmabki endas vägede jõudude võrdlemist – suurem võidab. Arvestusse lähevad kõik lahingust osavõtvad armeed, toetust andvad armeed, käsuplussid, kojakaardid ning viimaks ka mõõk, kui see kellegi lahingust osalejal olema peaks ning ta seda kasutada soovib. Kui armee saab lüüa, peab see taganema sõbralikule maatükile. Kui see aga on võimatu, hukkub kogu armee. Üldiselt on igasugune meeste kaotus võrdlemisi julm...
Merevägi on mängus äraütlemata tugev, lubades toetada rannikualasid oma jõuga, ilma et neid maalt miski oht ähvardaks, ning transportides jalamehi ning rüütleid ühelt rannikult teisele. Üldise mereblokaadi vastu on mõningate maatükkide juures ka sadamad, mis kuuluvad maismaa juurde ning kuhu mängija saab vajadusel oma vastvalminud laevu paigutada. See võimaldab üksustel sadamast välja tungida ning hea lahinguõnne korral blokaad murda. Häda aga sellele, kes oma sadama maa poolt vallutada laseb. Sellisel juhul löövad sõdurid laevade meeskonnad maha ning pistavad sinu endistesse laevadesse omaenda meremehed.


Ainuke ametlik juhuseelement mängus on kolm pakki Westerose kaarte. Need näitavad, millal jõuab sõjameesteni toidumoon, kindlustesse uued nekrutid või millal metslased müüri taga talveunest ärkavad. Igas pakis on 10 kaarti ning tavalise mängu puhul kasutatakse neist 9't või vähemaid, olenevalt mängu kestvusest. Kuna pakke tuleb vahepeal ka segada, ei pruugi mõnel mängul tulla ühtegi värbamist või ei ühtegi moonalasti. Need on loomulikult väga haruldased, kuid mitte võimatud, mängusituatsioonid.


Kuhugi pole kadunud ka müüri taga luusivad metslaste hõimud, kes vahete-vahel otsustavad vahtide elu kibedaks teha. Mängu käigus nende jõud kasvab ning kui neid lahingus tagasi ei lööda, jääbki kasvama. Kaartide juhuslikkusest tingitult võivad ühel hetkel Westerose kanged kojad seista silmitsi hordi põhjamaa karmide barbaritega. Nende müüri juurest äraajamiseks tuleb mängijatel kambapeale saada kokku just niipalju võimu, kui tugevaks nad parasjagu saanud on (0-12). See kujutab müürile saadetud abivägesid, moona ning varustust. Võidu korral saab enim pakkuja reeglina miskit mõnusat – paar oma jalameest rüütliks lüüa, pakutud võimu tagasi või värvata mõnes oma kindluses. Kaotuse korral aga tuleb vähimal pakkujal (ja tavaliselt ka teistel) loobuda nii mõnestki eelisest nagu näiteks moonast, sõduritest või mõnest muust olulisest vidinast. Kuna metslaste rünnak toimub kaartide tõttu, ei tea keegi kunagi, millal see juhtuda võib. Seepärast on hea hoida pisut võimu alati tagataskus, kui peaks juhtuma, et…


Mänguga on kaasas ka lahingukaardid, mida mängijad soovi korral kasutada võivad. Need kujutavad endas ettearvamatuid situatsioone, mis lahingu ajal võivad üht või teist poolt tabada, ning on tähistatud numbritega, mille võrra jõudu armee juurde saab. Ehk siis mängija poolt kenasti väljarehkendatud lahing võib lõppeda fiaskoga, kui ta juhtub tõmbama mittesobiva kaardi. Seega taandub lahing nuppudega linnade põletamiseks. Eks lahing on ikka üksikisiku tasemel üks paras kaos, kuid kas just sellisel määral… Ei ole vist vajalik mainida, et siinkirjutaja arvates on need uue versiooni kõige idiootsem mehaanika.

Troonide mängu teine trükk sisaldab mõne lisandiga endas seega kõike seda, mida vanema variandi mängijad juba teavad. Muudeti pisut kujundust, lisati kaardi külge sadamad, võeti laiendist üle mõned mehaanikad ning muudeti siin-seal pisut reegleid. Mitte, et see nüüd seepärast oleks eelmisest trükist halvem. Sisu on jäänud samaks – tugev lahingu- ja käigumehaanika, mida vürtsitab mängust olenevalt hea hunnik intriige. Niipalju, kui ma FFG’d tean, siis on ilmselt tulemas sellele ka mõni laiend, mis fännidele veelgi enam mängulusti pakub.

Loomulikult pole miski saladus, et hulgaliselt on valminud ka fännide poolt meisterdatud mängulaudu rohkematele mängijatele. 9-mängija Troonide mängust on juba kirjutatud. Aga olemas on ka mängulaud 18'le mängijale, mille ainuke puudus on ehk liialt suured meretükid...

Huvilistele ning kõhklejatele on FFG lehel olemas väga kena ning informatiivne videotutvustus, mis teeb mängumehaanika väga põhjalikult selgeks ja aitab otsustada, kas antud mäng on ostmist väärt või mitte.

Troonide mängu turniir




Aprilli lõpus korraldas lauamangud.ee ka Troonide mängu turniiri, millest võttis osa lausa 15 mängijat. Osalustasu oli 5 € ning auhinnaks oli 50-eurone lauamangud.ee kinkekaart või lauamäng „World of Warcraft: The Adventure Game“ koos 8
mängulaiendiga (Character Pack) koguväärtuses 80 eurot. Kuigi turniiri reglemendi järgi võis eelvooru mänge pidada piisava hulga osavõtjate puhul ükskõik millises Eesti otsas, võtsid kahetsusväärselt mängudest osa vaid Tallinna mängijad.


Kuna osalejaid oli 15, peeti maha kolm 5 mängija mängu ning esindatud oli ka Reaktori toimetus, kes tegi pilte, püüdis olla diplomaatiline ning hoolimata kõigist oma pingutustest ning lühiajalisest edust eelvoorus kolmandaks jäi. Iga laua tagant pääses finaali vaid esimene ning teine koht. Tuleb tunnistada, et pinget oli õhus pisut rohkem kui tavapärase sõbraliku mõõduvõtmise puhul – eks kõik tahtsid auhinda saada.

Finaalmäng toimus 12. mail ning kuus eelvoorude võitjat asusid üksteisel seitset nahka koorima. Pärast mitmetunnist pingsat heitlust väljus võitjana William Vaask, kes purustas täielikult Martellide koja ning sillutas tee võiduni nende kolpadega. Auhinnaks valis ta World of Warcraft'i seiklusmängukomplekti koos laienditega.


See on esimene kord, kui keegi korraldab Eestis nõnda mastaapse mängu turniiri. Ludo on küll pannud auhindu välja „Katani asustajate“ ning „Carcassonne“ võistlustel, kuid neid mänge ei anna „Troonide mänguga“ adekvaatselt võrrelda. Tore, et keegi viitsib ette võtta - jääme vaid lootma, et sarnaseid asju korraldatakse veel ning järgmisel korral on huvi suurem.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Peatoimetaja juuniveerg 2013
Raamatuarvustus: Mehitamata inimesed
Intervjuu: Maniakkide Tänav
Kui ulmeajakirju (enam) ei ole?
Estcon 2013 tulekul
Vestlus: Charles Stross
Langenud Londoni müstiline maailm
Lauamänguarvustus: Troonide mäng
Hüvasti, kellavärgiga universum!
Juunikuu pildimäng
Juunikuu ulmkonnakroonika 2013
Juunikuu kirjastuste uudised 2013
HÕFFi lühifilmid
Kommentaarid juunikuu juttudele
Jutt: Neeljad
Jutt: Polkovnik Sergei Sergejevitši näärid
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0103)