Ulmeajakirjade teemaliste lugude sarja järjekord on taas mitteingliskeelse ajakirja käes, aga mingid mõtted vajavad väljaütlemist ja seepärast tuleb alljärgnev tekst pigem selline üldine.
Olen sageli kuulnud arvamust, et milleks üldse ulmeajakirju vaja, et avaldaks paar raamatut rohkem ja kõik oleks rahul. Jah, eks aasta jooksul ajakirjas ilmunud jutud saab tõesti paari raamatuga ära avaldada, kuid raamatusse ei sobi jooksev kriitika ja paljud artiklid. Raamatus pole kohta ka kirjaveerule, ulmeuudistele ja reeglina ka illustratsioonidele. Rääkimata sellest, et ajakiri on mõneti ajalik nähtus, et nimi juba selline. Oma parematel päevadel maksis ka ulmeajakirja number sedavõrd vähe, et iga koolipoiss võis selle oma taskurahast osta. Raamatud on alati kallimad.
Jah, riikides, kus ulmeajakirju pole, ilmuvad ulmejutud sageli tehnikaajakirjades, populaarteaduslikes ajakirjades, jutulehtedes, lasteajakirjades, või siis meeste- ja naisteajakirjades. Paraku jätab ilmumiskoht ilmuvale oma jälje.
Tehnikaajakirjas ilmuv ulme on reeglina tehnitsistlik ning tegeleb suuresti teaduse ja tehnika uuemate saavutuste propageerimisega ulmekuues. Populaarteaduslikud ehk aimeajakirjad lähevad üldiselt ka sinna tehnikaajakirjade teemasohu. Eks loomulikult sõltub konkreetse ajakirja toimetusest, et kui vabalt nad neid piire seavad, aga on ilmne, et tehnika- või aimeajakirja lugeja ei osta numbrit ulme pärast. Kuna ulme on järjest enam lähenemas n-ö tavakirjandusele, siis populariseeriv roll ulmes ka väheneb ning selle tulemuseks vähem ulmet tänapäeva tehnika- ja aimeajakirjades. Arvutid ja küberkultuur andsid siin korraks küll uut hoogu, aga arvutiajakirjade ja ulme tormiline suhe sai sama kiirelt otsa kui ka algas.
Läbi aegade on ulmet ilmunud ka kõikvõimalikes jutuajakirjades ja -lehtedes ning nn üldhuviajakirjades. Kuid ka neis väljaannetes on ulmel omad piirid, sest need pole ulmeväljaanded. Jutud peavad seal olema reeglina seikluslikud ja väheulmelised. Ulme on reeglina taust kui asja iva. Nali on teretulnud, mõnikord ka satiir. Kui sedasorti väljaanne on aga kultuuriliste ambitsioonidega, siis on ulmejutud seal hämarad ja unistavad.
Lasteajakirjad jagunevad päris lasteajakirjadeks, kus ulme on reeglina muinasjutu erivorm ning skaudi ja pioneeriajakirjadeks, kus teinekord võib leida täitsa toredat ulmet, aga piiranguteks siiski teatav lapsemeelsus ja n-ö õiged moraalsed hoiakud.
Täiskasvanute ajakirjad avaldavad ulmet sageli printsiibil, et autor peab kuulus olema. Või on jutul mingi eriti terav ja väljakutsuv idee või sisu. Noh, et lisaks julgusele avaldada paljaste inimeste pilte ja kirjutada samadel teemadel, on ajakirjal ka piisavat julgust avaldada radikaalset proosat (sh ulmet). Ausatel pornolehtedel, kus kogu sisu on allutatud seksuaalse rahulduse võimaldamisele, on sellised ka seal ilmuvad (ulme)jutud – oluline on vahekord, aga ulmes toimub see ulmeliste vahendite abil või ulmelises keskkonnas.
Kui mitteulmelises ajakirjas tegeleb ulmega pädev ja maitsega inimene, siis on tulemus suurepärane, kui see on aga kellegi lisakohustus, siis selline on ka tulemus. Küsimus on ikkagi selles, kuidas antud piirides mängida – kas tuimalt või loominguliselt. Selge on see, et on siiski ports ulmetekste, mis mitteulmelises ajakirjas ilmuda ei saa, sest on liialt (ulme)spetsiifilised.
Tänapäeval, kus (kõikvõimalik liba)ulme on laiades rahvahulkades populaarsem kui kunagi varem, on ulme osakaal mitteulmelistes ajakirjades üha vähenenud. Ma ei hakka rääkima Eestist, kus praktiliselt polegi ajakirju/ajalehti, mis proosat avaldaksid, ulmest rääkimata. Kuid ka mujal maailmas on kõikvõimalikes ajakirjades ilmunud ulme kas olematuks kahanenud või on selle tase selline, et targem on mitte aega lugemisele raisata. Olgu, mõnikord eksib sekka ka mõne tundmatu autori hea tekst, mõnikord avaldab mõni nimega autor seal mõne toreda teksti, aga see kõik ei ole lugemist ja vaeva väärt.
Olgu, ulmeajakirju veel ju ilmub. Tõsi ta on, aga ka sellel suunal on olukord kõike muud, kui lootustandev. Tiraažid langevad ning kui varasemalt oli suurtel kirjastuskontsernidel kasulik ja ka uhke omada ühte ulmeajakirja, siis tänapäeval püüavad nad pigem neist vabaneda. Ulme võib ju popp ja kommertslikult tasuv olla, kuid ulmeajakirjad pole seda mitte. Käesoleva kirjatüki ajendiks saigi üks wõrgust loetud ennustus, kus Eestiski tuntud ulmekirjanik ütles, et ilmselt panevad kõik suured kontsernid lähiaastatel oma ulmeajakirjad kinni või müüvad ära.
Eks ennustamine ole üks tänamatu tegevus, aga ma olen seda viimastel aastatel küll ja küll näinud, kuidas anglo-ameerika maades mõni ajakiri käest-kätte käib ning seda muudkui suletakse ja taasavatakse. Või kuidas endistes sotsmaades, kus kapitalism on räigem kui kapitalismi kodumaal, suured kirjastused ulmeajakirju kinni panevad. Mõnikord teeb toimetus uue ajakirja, aga enamjaolt sinna see jääb.
Jah, paljud ajakirjad ilmuvad edasi ja isegi uusi alustab, kuid ajad ei ole head. Isegi kõige tugevamad USA ulmeajakirjad tõmbavad siit-sealt koomale. Mis hakkas ilmuma topeltnumbritega, aga sellevõrra hõredamalt, et postikulusid kokku hoida, mis kaotas üldse illustratsioonid ära, mis jättis numbrisse vaid ühe või kaks illustratsiooni. Ajastu märk on ka see, et illustratsioonid ja kaanepildid ei ole sageli üldse tellimise peale tehtud, vaid on kunstnike pildipankadest pärit ja tihti mitmendal ringil olevad pildid.
Ei tahaks nüüd soiguval ja negatiivsel noodil lõpetada ning mainiks, et tänu taolisele asjade seisule on juhtunud selline absurdne asi, et ühe USA kunstniku pilt on ilmunud eesti autori ulmeromaani kaanel ja alles mitu aastat hiljem ühe suure ulmeajakirja kaanel.
