Pauh! Kogu surnuaed oli vaid hetkega muutunud haigutavaks kraatriks ja uusaastat tervitas kirevate saluutidega võimas kondirahe. Surnuaia naabruses asus punker, mille nurga taga põit tühjendav nahktagiga kiilakas tegelane pomises omaette: „Ökokatastroof,“ ning sumpas läbi sügava lume tagasi tuppa. Õhku lastud surnuaia kohal lendlesid lumehelbed ja varesed. Kondid hakkasid taas lume alla mattuma. Kuid üks kääbas kobrutas, justkui jookseksid selle all tohutusuured sipelgad.

Ja ennäe imet: sõjakangelase polkovnik Sergei Sergejevitš hauakivi vahetust lähedusest kaevas ennast rusude alt välja kondine ja paari puuduva sõrmega käsi. Aeglaselt roomates otsis see üles sääreluud, selgroo, ribikondid... Kui keha ennast lõpuks istukile ajas ja pea kaela otsa kruvis, pääses esimesena kuuldavale ropp venekeelne sõim fritsude arvel koos ilmekate soovitustega, kuhu nad oma miinid pista võiksid.

Äkitselt jäi ilmutise kolbast välja turritav üksik silm pidama eemalt paistvale punkrile, mille kollakalt kumava akna ette oli kardina asemel tõmmatud haakristiga lipp. „Au Nõukogude Punaarmeele!“ hüüdis polkovnik Sergejevitš välgukiirusel valveseisangut võttes ning hakkas seejärel täpselt sellisena, nagu ta maetud oli – auklikuna ja üsna vähe inimest meenutavana - marssima majakese poole, milles kamp natsismimeelseid noori olid sajandivahetuse puhul otsustanud proovida Hitleri vaimu välja kutsuda. Nagu algajatel ikka, oli ka nendel juhtunud pisike näpuviga.

„Keegi kõnnib akna taga,“ sõnas üks karvane ja purupurjus tegelane, kes oli isakese Adolfi ootamisest juba tüdinenud. „Tundub olevat mingi imelik kõbi.“
„Näärivana,“ kommenteeris teine tüüp.
„Ta võiks viina tuua. Saigi just otsa,“ sõnas kolmas. Kõlas närviline itsitamine.

Ja kõlaski koputus uksele. Näärivana Sergejevitš saabus. Tal oli kaasas palju toredaid üllatusi.