Kui ajakirja „Reaktor“ erinumber „Erektor“ taas töös on, siis reeglina kasutab toimetus sõnu „erootika“, „seks“ ja „porno“. Sageli on nad kui sünonüümid, sageli püütakse nõndamoodi mingit vahet teha. Rääkimata sellest, et „porno“ tähistab üldteadvuses midagi räiget ja räpast ja „erootika“ on peaaegu midagi nunnut. Eks nii ole ka üldiselt, kus erootika on suhteliselt tavaline, suisa neutraalne sõna, aga kui ütled „porno“, siis inimesed võpatavad või tehakse suisa märkus, et taolist sõna me ei kasuta. Sõna „seks“ on seega kõige neutraalsem ja kõikehõlmavam ning seepärast kasutan ma ka allpool eelkõige just seda sõna.
Alljärgnevas loos ma mõnikord ka n-ö tsiteerin. Tsitaadid on mälu järgi ja ilma joonealuste allikaviideteta. Osaliselt seetõttu, et ma ei tee siin mingit teadust ja ma lihtsalt ei viitsi neid tsitaate üles otsida. Peamiselt siiski seetõttu, et ma ei salli joonealuseid märkusi ja kasutatud kirjanduse loetelusid. Muarust on need enamjaolt kui pseudoteadusliku onanismi manifestatsioon, eriti veel rahvalikus väljaandes ja/või lühemas artiklis.
Kui aga püüda kuidagi lahterdada seksi ulmes, siis joonistub välja mitu teostegruppi. Esimesena teosed, kus püütakse luua mingit erootilist või pisut vängemat seksuaalset meeleolu. Sageli pole neis teostes seksistseene või kui isegi on, siis aimamisi. Tekstinäiteks kasvõi Indrek Hargla „Koobassaare heinaküün“. Teisena tooksin välja teosed, kus seks on sündmuste oluline osa, olgu siis seksuaalselt himuka tegelase näol (Robert Silverbergi „Aja maskid“) või on seksil oluline roll ühiskonna (Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“) korralduses. Teise grupi jätk on siis teosed, kus käsitletakse kummalisi seksuaalseid praktikaid või seksi erinevate liikide või tsivilisatsioonide esindajate vahel. Näidetena Henn-Kaarel Hellati „Naiste Maailm“ või Robert Silverbergi „Thesme ja geirog“. Neljandaks tooksin aga välja teosed, kus autor kasutab seksuaalteemasid pigem sümboli tasandil, sageli suisa selliselt, et pahaaimamatu (noor)lugeja ei pruugi loetus seda isegi märgata. Iseloomustamiseks mainiks kahte klassikalist romaani – Mary Shelley „Frankenstein“ ja Bram Stokeri „Dracula“. Nagu näidetest näha, ei pruugi seks ulmeteoses alati just erutusvärinaid esile kutsuda. Ja otse loomulikult pole eelmainitud ainsad eesti keeles kättesaadavad sedalaadi tekstid – iga lugenud inimene võib siia neid vähemasti kümmekond lisada…
Õuduspulbi kuninganna: Margaret Brundage kaanepildid ajakirjale „Weird Tales“.
Seks ulmes on kogu aeg olnud üks vastuoluline teema. Isegi sel ajal, mil seksi ulmes õieti polnudki. Teadupärast moodustavad ulme SF, fantasy ja horror. Ei taha küll suuri üldistusi teha, aga pisut siiski ehk õuduskirjandus on kogu aeg seksuaalsete teemadega tegelenud. Teaduslik ja muinasjutuline ulme on aga pigem püüdnud seksi-asja vältida. Eks osaliselt ole põhjused ka kirjandusloolised. Õuduskirjandus jäi lõviosas siiski puutumata USA ajakirjaulmest ja raamatusarjadest ning seeläbi jäi vähemasti osaliselt puutumata ka sealsetest piirangutest.
Ma ei tahaks siinkohal mingeid vulgaarfreudistlikke teooriaid edendama hakata, aga kuna esimene fändom ja kõik järgnevad seal suure lombi taga olid eelkõige nohiklike poiste kasvulava, siis on suisa arusaadav, et seks ja selle esinemine ulmes polnud soovitav ja tegelikult lugejatele ka mitte eriti huvitav. Piisab kui vaadata kasvõi ulmeajakirjade kaasi ja sisupilte – paljast ihu esines eelkõige ajakirja „Weird Tales“ kaantel ja sees. Tegu oli õudusajakirjaga ja see oli ikka üsna üheselt suunatud küpsemale lugejale.
Kuid fändomis oli igasugu rahvast ja eks toimetajad püüdsid samuti seksuaalset silmapiiri nihutada. Ja siinkohal oleks siis üsna paslik meenutada Henry Kuttneri õnnetut saatust, kes juba mõõdukalt tuntud noorautorina läks ühe toimetaja mänguga kaasa ja avaldas oma nime all paar sado-masolikku ulmelugu. Fännide ei meeldinud ja Henry Kuttner avaldas pärast neid jutte veel kümmekond aastat oma uusloomingut vaid erinevate pseudonüümide all. Vaat nõnda „määritud“ oli mehe nimi fännide meelest.
Philip José Farmer on kunagi öelnud, et pulpajakirjad olid tegelikult klientide petmine, kus kaantel olid poolpaljad tüdrukud, aga ajakirja sees paremal juhul vaid kerge kallistus kahe skafandris inimese vahel. Tõenäoliselt oli Farmer nende asjade üle palju mõelnud ja ilmselt ka lugejana n-ö petta saanud, sest juba ta esimesed tekstid – lühiromaan „Armastajad“ (The Lovers; 1952) ja jutustus „Ema“ (Mother; 1953) –, olid seksist ja eelkõige selle füüsilisest poolest, jätmata samas unarusse ka ühiskonda ja psühholoogiat. Lühiromaan „Armastajad“ pajatab loo teokraatliku düstoopia rüpest eemale saanud mehest, kes kohtab võõral planeedil imekena tütarlast. On tundeid, on seksi ja siis selgub, et n-ö tütarlaps on vaid putukakoloonia kest. Juhtivad ulmeajakirjad lükkasid lühiromaani kiirelt tagasi ja toimetajad ei hoidnud hiljemgi omi tundeid vaka all, kirjeldades, millist iiveldust ja vastikust nad seda teksti lugedes tundsid. Lühiromaan ilmus siiski, tekitas lugejates elevust ning autor kirjutas selle hiljem ka romaaniks. Jutustus „Ema“ aga pajatab meile loo memmepojast tähelendurist, kes võõral planeedil satub sealse olendi sisse ja ei taha enam niiskest ja turvalisest kohast lahkuda. Võõrplaneetlase sisemus on siis kui emaüsk ja tähelendur on kui laps, kes sealt lahkuda ei taha.
Ulmebikiinide tulemine: Earle K. Bergey kaanepildid ajakirjale „Startling Stories“.
Philip José Farmer on kirjutanud palju ning palju on ta loomingus ka seksiteemalisi ulmelugusid. Enamjaolt on neil leidlikud ideed, huvitavad lahendused, aga kahjuks on nad sageli ka täidetud teatava programmilise tuimusega. Et loed ja kuniks pole selge, mida autor näidata tahab, seniks on huvitav, kui aga kontseptsioon arusaadav, siis muutub tekst suhteliselt ebahuvitavaks. Õnneks on autoril piisavalt huumorisoont ja küünilist meelt ning oma paremates tekstides päästab ta nende abil paljutki. Üldiselt on Farmer siiski autor, kes (ajuti vist isegi tahtmatult) püüab lugejat oma seksilugudega šokeerida, esitada ühiskonnale väljakutset …
Hoopis teistlaadi autor on aga Theodore Sturgeon, kes suguelulisi teemasid lahkab pigem papa Freudi, kodanik Jungi ja teiste taoliste teooriate laadis. Kes on läbi lugenud paar-kolm Sturgeoni jutukogu/romaani suudab ilmselt nimetada mehe loomingust vähemasti ka samapalju seksiteemalisi tekste. Sturgeon on aga märksa diibim autor kui Farmer ja seetõttu on ta loomingust märksa raskem (lühidalt) kirjutada. Tekstinäitena räägiks siinkohal jutust „Üksinduse lendobjekt“ (A Saucer of Loneliness; 1953), mis ehk polegi otseselt seksist, aga samas on ka sellest, õigemini suhtlemisraskustest jne. Jutus võtavad tulnukad ühendust ühe tütarlapsega, kes tulnukate õnnetuseks on totaalselt üksik, selline sinisuklik kartlik hiireke, kes peaks siis edastama tulnukate sõnumi inimkonnale, või vähemasti ametiisikutele. Lugu, mis iga teise autori esituses oleks kerglane naljaloba, muutub Sturgeoni meistrikäe all nukraks, õnnetuks ja valusalt traagiliseks looks. Theodore Sturgeon ongi oma (seksuaalses) ulmeloomingus mõneti kui Farmeri vastand: lugejal võib teinekord olla teatavaid raskusi, et mida seksuaalset või mitteseksuaalset Sturgeon oma üliinimeste, tulnukhomodega, tapjabuldooseriga, mõtlevate kristallidega jne öelda tahab. Kindel on vaid see, et kui lugeja suudab looga kaasa minna, siis saab ta ägeda elamuse.
Kuid ega seks angloulmes vaid nende kahega piirdu. Piisab kui öelda kasvõi nimed Alfred Bester, Ray Bradbury, Robert A. Heinlein, Fritz Leiber – kui nimetada vaid meie lugejale tuntumad. Kui Farmer ja Bester välja arvata, siis enamjaolt on tegu nn kuldaja autoritega. 1950ndatel ja veel enam 1960ndatel läks aga seksiasjadega ulmes vabamaks. Eks ühiskond oli muutunud, aga ka Inglismaal mürgeldav ulmekirjanduse uus laine andis oma osa. Igatahes jõudis olukord lõpuks nii kaugele, et kui ajakirja „Playboy“ kirjastus Essex House hakkas välja andma Philip José Farmeri nn Eksortsismi triloogiat, siis kaks esimest romaani ilmusid aastail 1968–69 just selles kirjastuses, kolmas köide aga 1973. aastal juba tavalises kirjastuses. Paari-kolme aastaga olid olud ja ühiskond sedavõrd muutunud, et Essex House leidis kolmanda romaani juba liigtavalise olevat.
Olulisem on vast, et hakkasid ilmuma seksiulmet koondavad antoloogiad ning ilmusid need just tavalistes kirjastustes ja ilma suurem kisa-kärata. Esimene oli Thomas N. Scortia koostatud „Veidrad voodikaaslased: Seks ja ulme“ (Strange Bedfellows: Sex and Science Fiction; 1972), mille avajutt – Robert Silverbergi „Enam ei tõuka“ – on ka eesti lugejale tuttav. Järgnes Joseph Elderi koostatud „Eros orbiidil“ (Eros in Orbit; 1973) ning ka selles antoloogias ilmunud Silverbergi jutt „Grupp“ on eesti keelde tõlgitud. Pisut hiljem järgnes Douglas Hilli koostatud valikantoloogia „Tuleviku seksi pale“ (The Shape of Sex to Come; 1978), mis taastrükkis ka Silverbergi grupi-jutu. Kõige tuntum, kiidetuim, taastrükitud ja tõlgituim on aga antoloogia „Seks võõrastega“ (Alien Sex; 1990), mille koostas Ellen Datlow ja ka sellest köitest on üks jutt – Connie Willise „Kõik mu kallid tütred“ – maakeelde tõlgitud.
Paljas naine ja/või kurvidega robot: ulmeseksi antoloogia pehmekaanelise rahvaväljaande kaanon.
Kui nüüd lõpetuseks pisut arutleda seksi kohast ulmes, siis tegelikult ei olegi midagi arutleda. Sama hästi võib küsida, kas ulmes peaks/tohiks kirjeldada teejoomist või ninanuuskamist. Lõppude lõpuks määrab kõike autori tahe ja teksti tase.
Ulmeseksi vaenajatele tsiteeriks aga lohutuseks Stephen Kingi, kes kunagi ütles, et fantaasiaseks ei ole eriti seks ja on enamjaolt ikka paras fantaasia. Kes tahab, see loeb siit välja menukirjaniku põlguse ja võib end lohutada, et isegi King tõmbas ulmeseksile sogase vee peale. Ka võib võtta seda arvamust kui õpetust, et vürtsikas materjal ei päästa kehva lugu…
