Tim Hornet “Oraakli taak”

Oraakel ennustab sultaniriigile ette salapärase vaenlase järgmist rünnakut. Vaenlane ei ole suutnud riiki kunagi vallutada, vaid temaga võitlemiseks valmistumine muudab riigi tugevamaks. Oraaklil endal on selles protsessis suur osa.

Tegemist on jälle muinasjutuhõngulise looga, mis minu meelest Hornetil kõige paremini õnnestuvad. Idee sellest, et oraakel ennustas ette sündmust, mille põhjustaja ta ise oli, tõi mulle kõigepealt meelde psühholoogiamõiste “isetäituv ennustus”, mille puhul meie väljendatud ootused teiste inimeste suhtes panevad neid inimesi käituma meie ootustele vastavalt. Teise seosena kerkis mulle silme ette olukord meie idanaabriga. Ilmselt oleme me riigina mingis mõttes Sultaaniaga sarnases situatsioonis pidevalt ähvardava suure ohu külje all, kuid sellist harjutamisvõimalust reaalses elus meil ei ole.

Nagu näha, suutis see lugu mind kaasa mõtlema panna, ning see on minu jaoks alati pluss. Mulle meeldis.

Erkki Viljarand “Rändsurnuaia needus”

Hasartmängusõltlane satub pahuksisse võlausaldajaga ning võtab suure tasu lubaduse nimel vastu kummalise paari väljakutse sõita Suurbritanniasse aaret jahtima. Aare peitub maapõues paigast paika rändavas surnuaias, kuid loomulikult on varandusel oma hind.

See lugu oli väga huvitav ja meeldejääv. Tavaliselt loen arvustatavad lood enne oma mõtete kirja panemist kiirelt üle, kuid selle jutu puhul polnud seda vajagi, hoolimata sellest, et see oli üpris pikk. Lugedes hakkasid mulle siin-seal silma mõned keelelised apsakad, kuid need ei seganud jutu käigu nautimist. Autor suutis luua värvikad karakterid ja elava maailma, mis viisid lugemisel kaasa, ning hoogne sündmustik hoidis huvi loo lõpuni. Igati korralik lugu.

Kristi Reisel “Pool pakki suitsu…” ja Tanel Rõigas “Alla”

Huvitaval kombel on ühte numbrisse sattunud kokku kaks lugu, mis puudutavad meeste ja naiste rolli ühiskonnas ning sugude stereotüüpset käitumist. Ühe loo autor on mees, teise jutu on kirjutanud naine. Paratamatult kipun oma peas neid lugusid võrdlema, nii et otsustasin nende kohta ka ühise arvustuse kirjutada.

“Pool pakki suitsu…” Mees üritab tänaval kohatud posija abiga ühiskonda tagasi tuua ürgset mehelikkust ning tasub posijale loitsu eest poole paki suitsuga. Loits hakkab määratud ajal tööle, kuid mitte just päris nii, nagu plaanitud.

“Alla” Kontoris, milles pööratakse suurt tähelepanu töötajate rahvuslikule mitmekesisusele ja soolisele võrdsusele, töötab sünt-sekretär, kelle ülesanne on muuhulgas silmas pidada, et naisi seksuaalselt ei ahistataks.

Mõlemad lood on kergesti loetavad ja pikkuse poolest võrreldavad. Ka on lugudel üsna sarnane kerge meeleolu ning puänt, mis viimaste ridadega keerab jutule vindi peale.

Minu jaoks oli huvitav näha, kuidas erinevast soost autorid lähenesid sarnasele temaatikale erinevalt. Reisel naisterahvana osutas oma loos mehelikkuse mõiste muutumisele ühiskonnas, kuid ei pakkunud olukorrale meespeategelase oodatud lahendust, vaid kallutas kaalukausi hoopis naiste suunas, kui loitsuga naisi jõustas, jättes loo alguses õhku visatud küsimuse hoopiski vastuseta.

Rõigas meesautorina tõi läbi oma tegelaste välja, kui segavad võivad tunduda töökohas pastakast välja imetud reeglid, ning paistis rõhutavat seda, et kuigi meeste loomuses on ilusaid naisi vaadata, saavad nad end treenida seda mitte tegema, kui olukord seda nõuab. Igati vastuvõetav lähenemine. Jutu viimastes ridades väljendavad tegelased aga seda, kui ettearvamatud lihast ja luust naised võivad olla, nii et igal juhul on parem leppida sünt-sekretäriga.

Ilmselt võiks ka ilma autorit teadmata neid jutte lugedes öelda, mis soost autoriga on tegemist. Kindlasti mõjutab lugeja sugu nende tekstidega suhestumisel ka lugejat, mina naisena kaldun ju ikka sellise teksti poole, milles autor naisi väärtustab. Igal juhul on väärt lugemist ja nende üle mõtlemist mõlemad lood.