Markus astus mööda treppi alla, Tenerife oli tema ootusi juba kümneid kordi rõõmustanud. See mägi, see nõlv, see abajas seal mägede all. Ta lihtsalt nautis seda kõike. Mees tõmbas sisse iga hingetõmbe sügavalt nagu elu ainust ja viimast. Ta elus polnud siiamaani sõnal „tänulikkus” olnud väga suurt tähendust, aga nüüd oli. Iga hetk oli puhas tänutunne oleva suhtes. Metsad mäestikus, basseinid rannikul, sinkavonka-teed ühest mäest üles, teisest alla. Kliima, mis lihtsalt igal pool kogu aeg paitas. Siin oli kõik parim, mida hing veel saab ihaldada.

Eespool teede ristumiskohas astusid tema ees kolm tüdrukut just kõrvalraja pealt talle ette. Oh, päris hea kokkusattumus siin, kus polnud juba tund aega ühtegi hinge näinud. Ja nüüd näitsikud, kes lähemale astudes kõik nii kenad välja nägid.

„Eee… tere…. aaa… hello!” proovis Markus midagigi öelda.

„Tere,” ütles neist kõige lähem talle selges eesti keeles vastu. Too oli tumepunaste matkasaabastega, klassikaliselt ilusate puhaste näojoontega, mustade juustega ehk varastes kolmekümnendates naisterahvas, kes kandis talle justkui valatud õrnrohelisi matkariideid. Kõik naised kandsid matkariideid ja päris pirakaid seljakotte. Oli aru saada, et nad polnud tulnud siia niisama korraks uitama, vaid see oli ikkagi tõsine metsas olemine. Markus nautis selliste inimestega kokkusaamist. Need tõelised matkasellid andsid alati põhjust huvitavaks jutuajamiseks. Ja nii ilusad naised nagu need siin – see oli lihtsat boonus, mida ei tohtinud raisku lasta.

„Eestlased siin metsas, milline kokkusattumus! Olge valmis, et nüüd ma lihtsalt jalutan teiega natuke aega koos. Isegi kui teil olid mingid omad mõtted ja te mind ei soovi oma seltskonda. Isegi eestikeelne sõim on super. Pole juba pikka aega kellegagi juttu ajanud. Isegi näinud pole kedagi. Mitte, et mind üksindus häiriks iseenesest.”

„Jaa, muidugi võid sa meiega liituda. Kui sul endal just kuskile kiire pole. Me eile jalutasime 14 kilomeetrit ja öö olime ühes telkimispaigas, plaan on jõuda täna selle mäe otsa, siis tuleb meile auto järgi ja viib meid Los Reajosesse hotelli.”

„Ei, mul küll kuskile kiiret ole. Lihtsalt kulgen mägedes ja naudin värsket õhku ja ilusat loodust. Pole hetkel kuskile ööbima minemas. Panen telgi püsti ja olen, kus paras paik on.”

„Kas siin telkimine pole mitte keelatud?” küsis üks naistest kuidagi pirtsakalt. Markusele ei meeldinud miski temas ja tema küsimuses. Tundus selline vinguja. Selliste eest oligi ta ju siia pakku tulnud.

„No pole see asi nii hull ka, meie matkajate kogukond, kes siin telkimisega tegelevad, on parimad metsasanitarid. Mul praegu endalgi kilekott kaasas, erinevat rämpsu täis. Satun prügikastini, viskan ära.” Markusele ei meeldinud ennast sellele nähvitsale õigustada.  „Mina olen Markus ja kui te juba lubate mul enda seltskonnas kaasa jalutada, siis äkki tutvustate ka endid?”

„Jaa, muidugi, “ alustas see sõbraliku olemisega näitsik, „ma olen Meeri, see sõbralik neiu, kellega sul juba tundub hea soe suhe tekkivat, on Mirjam, ja …” Korraks katkestas Meeri jutu vops vastu külge Mirjami poolt, aga ta jätkas naerdes: „Ja see vaikne tüdruk on Jolanda. Me olemegi siin tema pärast, ta hakkab endale meest võtma ja enne seda mehevõtmist teeme talle väljasõidu siin metsades.”

„Nii tore, et olete tüdrukuteõhtu versiooniks sellise laheda asja välja mõelnud. Kas senini on kõik kulgenud soovipäraselt?”

„Noh, me siin soovisime rohkem nagu omavahel seda tähistada ja nõnda privaatsemalt aega veeta,” pistis Mirjam nipsakalt vahele.

„Oh, mul on tunne, et siis oleks pidanud küll Kõrvemaa metsade juurde jääma,” arvas Markus rahulikult. Sisimas ta aga kees – mida see tsika endast õige mõtleb!  „Siinne matkaseltskond on väga sõbralik ja tahab tihti juttu ajada. Siis ei pruugi mõnikord selline väga privaatne matkamine isegi õnnestuda.”

Polnud tal endal sellist asja juhtunud, aga see Mirjam ajas teda närvi ja tal oli suva, kui jutt sai natuke loba moodi.

„Kuulge, vanapaar, te äkki peaksite toa võtma,” arvas Meeri naerdes.

„Ah, mine puu taha oma jutuga !” ütles Mirjam nähvamisi ja astus mõned sammud nendest ette.

„Hmm, ahjaa – kas sa, Jolanda, oled siis rahul sellise tüdrukuteõhtu versiooniga?” uuris Markus tüdrukult, kes vaikselt nende kõrval astus. Too vaatas korraks tema poole, aga ei vastanud midagi. Markus oleks võinud vanduda, et nägi sel lühidal hetkel, mil piiga näo tema poole keeras, tolle näos metsikut iha, tema silmades peegeldumas mingit seletamatut kirge ja uskumatut raevusegust irvet. See kadus nii kiiresti, et mees ei osanud öelda, kas see oli päris.

Samal ajal oli Meeri talle midagi seletanud.

„Mis?” kohmas ta.

„Näh, kurt ja tähelepanematu ka!” ütles Mirjam paar sammu eestpoolt,

„Hahah, ma ütlesin, et Jolanda ei räägi võõrastega. Tema usk ei luba seda.”

„Tohoh, mis usk Eestis selline on, et ei tohi rääkida võõrastega? Ma saan aru keelust, mis ei luba oma nägu ja keha näidata, see on tavaline teema ja selle keelu järgimist ma praegu küll ei märka. Aga rääkimiskeeld – esimest korda kuulen. Aga tõesõna, minu asi pole selle üle imestada. Te vabandage, kui ma niiviisi ebaviisakas tundusin.”

„Me ei tea sellest täpsemalt ja Jolanda ei räägi meile. Ja kuna ta on meie sõber, siis me pole liiga pealetükkivad sellega. See on tema valik ja me aktseptime seda.”

„Jajah, ma lihtsalt mõtlesin, et… Ah, vahet pole, mis ma mõtlesin. Kui see on teile okei, siis mulle on see ka okei. Meeri, aga millega sina tegeled? Eestis, ma mõtlen.”

„Ma ei tegele Eestis millegagi, ma elan tegelikult Brüsselis ja tegelen diplomaatiliste ja ärialaste sidemete loomisega nii riigifirmadele kui eraettevõtetele. Palju tutvustan pisikest Eestit välismaalastele, see on kokkuvõttes vaid pisku mu tegevustest. Mirjam on minu assistent ja Jolanda on väliskülaline.”

Markus seedis natuke uut infot.

„Aga mismoodi sa seda Eestit neile tutvustad? Siin Tenerifel on küll pisike eestlaste kogukond, aga noh, musta leiba ja kilu küll ei leidu. Ega kama,” lisas ta siis naerdes.

„Vaat, kus on alles naljahammas,” kostus eesastuva kena figuuri poolt sapiselt.”

„Ma tahtsin ainult…” Markus tahtis midagi eriti krõbedat vastu ütelda, aga sõnad surid ta suus, kui tema pilk eessammuval tüdrukul pidama jäi – tema nõtkel seljal ja sellel kuklal, mis enda kohal oleva krunniseotud juustepuhmaga iharalt kutsus end puudutama, ja sellel tugeval, ümaral tagumikul, mis rahulikult käimise rütmis küljelt küljele õõtsudes meest hüpnotiseerima asus. Mees neelatas ja köhatas siis kohmetunult. Ta lootis, et keegi ei märganud seda, ja proovis siis uuesti juttu jätkata.

„Noh, ma olen alati arvanud, et kodumaa hindamine käib mingil määral ikka toitude kaudu, mis su kõhtu on juba aastaid paitanud. Need toidud ja nende päritolu annab paljugi mõista selle maa traditsioonidest ja päritolust. Näiteks Eestis nii palavalt armastatud hapukapsas on ju puhas saksa toit, aga kuna sauerkraut pidas nii imeliselt üle talve keldris vastu, siis oli see ju parim roog, mida üle võtta. Ma tegelikult ei teagi, mis on ainult Eestile omane rahvusroog. Naeritamp ehk. Aga ma ei teagi, kas ma ise oma elu sees naerist söönud olen. Ma tean, et Kaval-Ants pistis küll naerist hoolega ja sai Vanapagangi sealt oma raasukese.”

Terve see aeg, mil Markus oma toidualast loengut pidas, käisid tema silmad Mirjami tagumikuga ühes rütmis kaasa. Ta ei tundnud enam isegi, et peaks seda kuidagi häbenema. Oli loomulik imetleda seda looduse poolt valmisküpsetatud meistriteost. Ta tundis järsu põletava ihaga, et seda oivalist küpsetist tahaks ta maitsta. Ja mitte nagu gurmaan, vaid nagu metselajas. Armunäljase raevuga võtaks ta selle tagumiku ette. Pureks seda, sukelduks sellesse, patsutaks seda, puudutaks, silitaks, lakuks, imeks. Ta nägi, kuidas Mirjam üle õla tema poole vaatas ja ütles: „Sa saad seda kõike ja rohkemgi veel. Sa saad midagi sellist, mida sa pole mitte kunagi saanud. Poiss, tead, täna nussime sul ajud peast välja, sa ei mäleta enam kunagi, kes sa enne seda olid. Nii head nikku sa oma elus enam ei saa kui täna. Pane end valmis!!!”

„Kas sa neelasid keele alla, Kaval-Ants?”

Markus võpatas end sellest unelmast üles. Mirjam tõesti vaatas teda, aga mitte kuidagi sellise moega, et nüüd üks hea kepp soolas oleks. Pigem võiks jõllitamise eest ühe hea litaka kirja saada.

„Keelega jah….” suutis Markus vaid pomiseda, aga see maruline ulm tema peas oli lahtumas. Kurat ja põrgu, mis asi see veel oli?

Ta vaatas ringi, kas teised tüdrukud olid ka märganud, mis temaga toimus, aga paistis, et see ajutine ajuhullus oli siiski jäänud vaid tema sisse. Mirjam kõndis ikka tema ees, oli hoo maha võtnud ja vaatas üle õla uurivalt tema poole. Meeri ja Jolanda olid neist mõned sammud tahapoole jäänud ja ajasid tasakesi juttu. Ikkagi oli möödunud vist rohkem kui vaid hetk, ta tundis end üsna imelikult.

„Ee… khm… teate, minuga juhtus just midagi veidrat, ma nägin ilmsi und. Kas saate aru, ma nägin, et sa, Mirjam, rääkisid just minuga sõbralikul toonil, eks ole veider, paar lauset, aga sa vist ei teinud seda ju? Eks, kurat, ma pole täna söönud midagi, äkki sellest?”

„Kuule, mees, sa ajasid mingit joga Kaval-Antsust ja Vanapaganast ning jäid siis vait ja lihtsalt jõllitasid mind ning see oli ikka täiesti friikiš. Ma loodan, et sa saad ise ka aru sellest. Pealegi oli meil ideaalne plaan kolmekesi metsas jalutada ja matkata, mitte olla mingi tüübi keelekümblejateks.”

„Kuulge, ma tõesti vabandan, et teile nii peale lendasin. Päriselt ka, tegelikult mulle meeldib ka üksi ju siin ringi kolistada. Lihtsalt niisama tahtsin juttu puhuda.”

„Ah, Markus, ära põe, matka meiega vähemalt tänase päeva koos. Anna andeks, et ka mina sulle niimoodi nähvasin enne. Tead, räägi parem, millega sina Eesti tegeled.”

Markus oli üllatunud sellisest transformatsioonist. Mis selle plikaga lahti oli? Või tõesti oli vihane, aga nüüd siis talitses oma tundeid.

„Eee.. ma olen ettevõtja, toodan ja vahendan pappkaste ja muid pisipakendeid. Mitte midagi suurejoonelist, aga täpselt nii palju, et mõnusalt ära elada ja kolm-neli korda aastas pikemal matkal või muidu seiklusreisidel käia. Suusatamas ja lohesurfamas ja nii.”

„Nojah, see pole ju midagi nii väike, paistab ikka rohkem inimesi asjaga tegelemas kui sina üksi.”

„Jajah, seda küll, meid on kokku kaksteist. Õnneks olen suutnud asjad niimoodi tööle panna, et kui neli korda aastas kuu aega kadunud olen, siis ei jää mitte miskit seisma. “

Niiviisi vesteldes jätkus edasine matk rahulikumalt, kuni paari tunni pärast jõudsid nad ühe lõkkekohani ja Meeri arvas, et peaks korraks pausi tegema.

Markus vaatas, kuidas seljakotid seljast visati, kui Mirjam ootamatult küsis, kas ta äkki tahab nendega õhtul linnas liituda.

„Ee…mis mõttes, mul puhtad rõivad kõik all külas majutuskorteris. “

„No see on väike probleem, siin vahemaad kõik kiviga visata, või ostame sulle lihtsalt uued riided. Ja ära sa kulutuste pärast muretse, see on meile ehk sama, mis pudel vett osta. Päriselt ka, see läheb kõik ettevõtte kuludesse.”

„Aa... noh… loomulikult olen ma huvitatud. Aga palun, tõesti ainult siis, kui see teile okei on. Ja sulle ka, Jolanda, sest, noh, minu arust on see suhteliselt tüütu piirang, mille ma sulle oma kohalolekuga peale sunnin. Et ma nagu niimoodi ei tahaks, kui kellelgi halb on.”

„Jolandal on kõik hästi, tema saab endale mehe, tal polegi vaja suga lobiseda. Meie saame omavahel hakkama. Nii et ära selle pärast muretse. Tule lihtsalt meiega kaasa, lähme peseme end puhtaks, paneme hästi riidesse, läheme istume mõnes restoranis, joome mõned kokteilid ja tunneme sellest mõnu, mida pakub see igavese kevade saar.”

„Kuidas ütled, Meeri!” Seda öeldes vahtis Markus jälle Mirjamit. Need puusad, see selg, kael. Ta tundis, kuidas veri hakkas kõikjalt üle keha voolama ühte kohta kokku, ja kuna see polnud aju, siis hakkas silme ees kergelt virvendama ja ta vaatas otsekui läbi udu, kuidas Mirjam tema poole naaldus ning sosistas talle silma vaadates: „No nüüd pane küll munn valmis, ma imen seda nagu astmahaige oma piipu, elu eest!!!”

„Aaah?” suutis Markus vaid endast kuidagi välja pigistada, suutmata uskuda, mida kuulis.

„Jah, ma olen juba libe ja valmis su jaoks, kohe algusest peale, kui sind nägin, teadsin, et täna saab laari head keppi. Me nussime su ajud välja, mees!!”

„Mida sa räägid, kas see on päris?” Markusel oli juba nii vinnas, et olemine hakkas keeruliseks muutuma.

„Jah, Markus, päris ikka. Me teame mõnda päris head ja peent restorani. Kas sa üldse oled Tenerifel õhtuelus osalenud, siin võib juhtuda päris põnevaid asju, kui vaid oskad küsida,” sädistas Mirjam rõõmsalt Markuse kõrvalt.

Mehel oli udu silme eest kadumas, aga suguelund oli ikkagi ebameeldivalt kõva. Ta ei saanud enam aru, mis hood tal peale käivad. Ta tahtis sellel tibil tema liibuvad kehasse valatud püksid maha kiskuda ning teda tagant rautada. Või suhu anda, et ta vähem möliseks ja rohkem ühiskonnale kasu tooks.

„Te vabandage mind korraks, ma pean nüüd korraks seal eemal põõsastes ära käima, kohe olen tagasi” pomises Markus poolihääli ja rabistas juba põõsaste poole.

„Oh, ega sa nii kaugele ei pea jooksma, me teame umbes küll, kuidas see käib,” hõikas talle Mirjam järgi.

„Mida perset, mida perset, mida perset?” keerles Markuse peas vaid üks mõte.

Riist oli nii kõva, et lausa valutas. Ta vaatas üle õla, enne kui põõsastikku tungis. Tüdrukud seisid auto kõrval, Jolanda oli endale sigareti ette visanud ning kõik sädistasid millestki, aga kaugus oli juba nii suur, et ei saanud täpselt aru.

Kui mees arvas, et teda enam ei nähta, siis rabas ta püksid eest lahti ja hakkas sellise energiaga pihku taguma, et kartis riista pooleks murda või marraskile hõõruda. Aga ta ei hoolinud sellest – ime, et ta üldse sinna põõsastesse oli jaksanud tulla. Ta oli olnud enesekontrolli kaotamisest poole hetke kaugusel. Ta oleks seda ülbet tsikki niiviisi nussinud, et tol endal oleks ajud nii pehmed olnud, et võiks kõrvust välja valguda.

„Putsi, mees, mis sul viga on?” urises ta enda peale, samal ajal kiirust lisades. Kulminatsioon oli sõna otseses mõttes käeulatuses, kui ta kuulis ootamatult lähedalt kellegi samme.

„Kuule, kas sul on kõik hästi?” Tundus, et Meeri on muretsema hakanud.

„Pask, kaua ma siin metsas olen kiimelnud?” Aeg oli muutunud ebamääraseks, pooled mõtted olid peas muutunud venivaks limaks.

„Aaah, ohhh, jaaah, hästi on, kohe,” pigistas ta endast midagi läbi ristis hammaste välja ja vabanes oma laadungist. Võimsa survega lendas kuum ports temast välja. Ta oleks tahtnud karjuda, aga selle asemel hammustas oma põske seestpoolt nii, et midagi krõmpsus puruks ja vere soolane maitse valgus suus laiali.

„OK, meie oleme igatahes minekuvalmis.”

Markus proovis hingamist kontrolli alla saada, aga uued kujutluspildid Mirjamist ning temast erinevates võimalikes ja võimatutes poosides hakkasid uuesti peale uhama. Käsi, mis oli just riista püksi lükanud ning kohendas lukku, tahtis jälle uuesti püksi ronida.

„Sa kuradi kurat, see pole lihtsalt võimalik.” Markus viskas seljakoti ruttu seljast ja avas küljesahtli. Ta oli pannud sinna igaks juhuks ühe pooleliitrise rummi, mida igal õhtul lõkke ääres või priimuse juures istudes hea rüübata oli. Nüüd võttis ta ühe korraliku punnsuutäie, loputas selle alla ja võttis ühe veel. Terav, kuum laine jooksis üle keha ja alkoholivõim hakkas kustutama neid kummalisi nägemusi ja metsik iha natuke tuimenema.

Kaua ta nüüd siin olnud on? Ta vaatas allapoole, kas kõik on omal kohal ja paigas, ning astus siis põõsastest välja.

Kurat, Meeri oli peaaegu sealsamas ja vahtis teda uuriva pilguga.

„Mul on vist mingi seedehäire, ma väga vabandan. Kas soovid ka rummi?”

„Eeei… vist, väga ootamatu pakkumine muidugi, aga lähme tüdrukute juurde, meil on seal topsid ka.”

Rohkem Markus veidraid nägemusi ei näinud. Tundus, et alkohol oli tuimestanud selle kummalise tundepalangu. Nad valasid tüdrukutega mitu tiiru välja ja Markus tundis, et õhtu hakkas normaalsesse ringi tagasi tüürima. Jolanda jagas välja oma keeratud sigarette ja Markus sai üsna kiiresti aru, et need olid vürtsitatud veel millegi muuga peale tubaka. Kõigi meeleolu hakkas muutuma meeleolukamaks ja lustlikumaks. Kui nad ükskord oma peatuspaika jõudsid, oli Markuse rumm otsas, tõmmatud ohtralt sigarette ja lõbu maani.

„Et oled siis tulemas meiega?”

„Jah, muidugi olen. Ma ei tea, mida seal enne üldse mõelda oli.”

Auto oli juba kohal ja nad tõstsid pambud pagassi ning hakkasid liikuma.

Kuigi sihtkohta oli kilomeetreid suhteliselt vähevõitu, võib sõitmine mägedes kõvasti aega võtta. Ilm oli olnud ilus päikesepaisteline, aga õhtu saabudes oli kilomeetri kõrgusel mõnusalt pilve tõmmanud ja nüüd kogu see pilvelaam ujus vaikselt alt orust järjest ülespoole. Autojuht Herman oli rahulik mees ja ei kiirustanud ülearu, sest teel oli nähtavus vahepeal vaid paarkümmend meetrit. Mitmeid kordi jõudsid nad eessõitvale aeglasemale liiklejale ootamatult järgi. Arvatavasti oligi tegemist turistidega, kes lihtsalt ei julenud võõras paigas tundmatu rendiautoga üleliia kihutada. Ja paistis, et ka kohalikud võtsid asja rahulikult. Markus meenutas, et kuigi pisikest plekimõlkimist oli olnud näha tihti, polnud ta siiski veel ühtegi suurt avariid näinud. Ju siis üleliia suuri riske ei võetud.

Tüdrukute hotell polnud siiski nii luksuslik, kui Markus oli arvanud, samas oli paariteistkordses majas kõik vajalik olemas. Kohustuslik bassein, suurepärane merevaade ja treeningsaal.

Noormehele võeti hotellituba ja saadeti ta duši alla. Markusel endalgi polnud illusioone selle suhtes, et ta mitmepäevase metsas hulkumise järel hügieeniabi ei peaks vajama. Ta tundis end lõõgastunult, kui kuuma duši all mitme päeva sodi maha sai uhta. Mees toetus kätega vastu dušikabiini seina. Kuum vesi voolas ladinal mööda selga ja külgi alla. Ta mõtles möödunud päeva peale, kui tundis, et keegi selga tagant talle käe ümber riista paneb ja seda õrnalt pigistab.

Esimene hetk selle tundega oli pikk ja mõnus, aga järgmisel pöördus mees ringi nagu herilasest nõelatuna ja libises selle käigus keraamilistel mosaiikplaatidel. Kätega vehkides õnnestus tal püsti jääda, aga pea sai korraliku obaduse vastu dušitoru.

„Varsti,” kuulis ta sosinat kõrvus. Justkui keegi oleks olnud tema kõrval, huuled sentimeetri kaugusel kõrvast. Kõik oli nii reaalne, et jälle pööras ta ehmatades pea sosina suunas, aga seal polnud kedagi.

„Kurat küll,” kirus Markus. Tal oli sellest skisofreenilisest olukorrast üsna siiber. Kui tüdrukud poleks nii kenad olnud ja õhtu nii paljutõotav, oleks ta kiiresti jalga lasknud.

Kui ta duši alt välja astus, nägi ta, et voodi peale oli asetatud tipptopp-õhtuülikond. Selline casual dining värk. Korralikust materjalist püksid, kena särk sobiva lipsuga, ilus kuub. Viisakad kingad ja sokid. Arvatavasti oli Herman pandud asjaga tegelema. Markus oli juba enne tähele pannud, et sõiduk oli laitmatult puhas ja juht ise väga viisakalt riides. Ju siis oli ta nii hea silmaga, et sobis panna ka teistele riideid valima. Eriti veel ilma mõõte võtmata.

Markus kuivatas end ära ja hakkas rahulikult õhtusöögiks valmistuma.

2

Liftiuksed avanesid ja seltskond vajus välja, rõõmsalt kihistades. Sellel korrusel oligi ainult kolm tavalist ja üks eriti suur ja luksuslik peresviit kahe magamistoa ja hiiglasliku elutoaga. Igal magamistoal oli oma pesuruum. Markus tundis ennast õhtu staarina. Meeri ja Mirjam olid teda terve õhtu poputanud ja ta oli püüdnud olla ka samaväärne džentelmen ning neile igati meelehead valmistada. Tundus, et neile see meeldis ja kui nad olid pakkunud talle, et võiks veel natukene nende sviidis õhtut jätkata, oli ta koheselt nõus olnud. Ta oli küll küsinud, kas Jolanda ka nõus on. Siis oli Jolanda talle otsa vaadanud ja noogutanud. Seega, see õhtu sai veel ainult paremaks minna.

„Oo, meie snäkid ja veinid on juba ootamas.” Meeri oli avanud ukse ja astus edasi tuppa, kus mahe valgus näitas ruumi eriti hubase ja, nagu Markus märkas, romantilisena. Teisi järele ootamata astus ta serveerimislaua juurde ja võttis jäävannist vahuveinipudeli. Rahulikult kooris ta korgi ümbert paberi ära ja keerutas õrnalt korki edasi-tagasi, kuni see popsatusega pealt lendas. Pudeliavast väljus peenekoeline aurujoom ja mees valas klaasid täis. Kui kõik olid ümber laua kogunenud, jagas ta naeratades pokaalid laiali ning jäi tüdrukuid vaatama.

„Elu sees poleks tänase päeva hommikul arvanud, kuhu see päev õhtuks jõuab. Mul on olnud teiega täna äärmiselt tore, hoolimata ehk natuke konarlikust tutvuse algusest.”

Ta vaatas Mirjami poole. Too naeratas ning pani oma käe talle käsivarrele.

„Seega soovin ma koos teiega tõsta need klaasid ning juua uute tutvuste terviseks!”

Markus tõstis klaasi ja vaatas oma uute tuttavate poole, kes teda ootavalt jälgisid. Nad tõstsid samuti klaasid ning hele kõlin täitis toa. Mees tõstis klaasi huulte juurde ja rüüpas.

„Jah, uute tutvuste terviseks.” Mirjam vaatas teda, ta silmadesse oli tekkinud mingi näljane läige ja ta naeratas kuidagi iharalt. Naise pilk oli nii intensiivne, et mees tundis jälle püksis miskit tuksuma hakkamas. Ta jõi klaasi kiiresti lõpuni ning valas endale kiirustades uuesti välja. Ta lõpetas ka selle klaasi kiiresti ning tundis siis allpool rahunemise märke. Hetk, mis oli tema jaoks olnud nii jõuline, hakkas mööduma ja ta pani tähele, et kaaslased pole oma asukohti muutnud, nende klaasid on ikka veel täis ja nad kõik vaatavad teda samasuguste iharate nägudega nagu Mirjam alguses. Ja siis Jolanda naeratas, Markus nägi esimest korda, kuidas tüdruk oma suu avas, too oli kogu aeg olnud kinni. Ja noh, need hambad, need ei sobinud tema esimese kursuse tüdruku imidžiga kuidagi kokku.

Kümned ja kümned tillukesed kihvad mitmes reas sätendasid ja kiisklesid lampide valguses. Ja suu avanes, alalõug vajus ettepoole ning tundus, et ava on isegi suurem kui tüdruku pea. Punasest kurgust väljus rusikasuurune lihajas-käsnjas moodustis, mille otsas olid tähnjad mügarikud. Kindlasti maitsepungad, käis mehel peast läbi. Markus vaatas seda ilusa naiseliku keha ja moodsate rõivastega õudset olevust ja tundis, et iha võtab jälle tema keha üle. Paari hetkega oli riist verd nii täis valgunud, et ei mahtunud enam püksi ära. Ta tundis karjuvat vajadust ennast rahuldama hakata, aga keha ei kuulanud enam tema sõna. Käed-jalad olid lõpetanud igasuguse koostöö ja ta sai veel ainult vaadata neid naisi ja seda iluskohutavat ebardit ning tunda pükstes paisuvat tuumakatastroofi.

Markus tegi silmad lahti ja ei näinud alguses midagi. Ainult heleroosa kuma. Ta tõstis käe silmade juurde, et neid hõõruda, sest laud tundusid olevat kokkukleepunud. Aga kui ta nägi oma kätt silme ette hõljumas, sai ta aru, et ümbrus ongi selline. Ta võpatas ja proovis end istukile tõmmata, aga kõik oli nii aeglane. Polnud üldse lihtne liigutada.

„Mis kurat?” vandus ta tasakesi ja vaatas ringi. Kui ta poleks just ise seal olnud ja kui ta poleks teadnud, et see on võimatu, oleks ta arvanud, et on Marsile sattunud. Või noh, mõnele teisele planeedile. Aga Marsil ju ei tohiks kasvada roosasid murumuna sarnaseid hiigelsuuri seeni. Nendest väljuv kuma oligi kõik ümbritseva roosaka valgusega üle kallanud.

Hoolimata sellest, et kõik paistis väga võõrik välja, oli nendes murumunades tunda ka mingit soojust ja pehmust. Ta läks ühe lähima juurde ja puudutas seda. See oli nii külm, et kõrvetas lausa. Välimus ja tunne ei sobinud üldse kokku. Mees vaatas ringi, et äkki on mõni tokk või roigas, millega saaks kummalist moodustist sorkida, et rohkem sellest aimu saada.

„Neid pole võimalik läbistada.”

Markus ehmatas ennast kangeks. Ta vaatas selja taha ja nägi, kuidas Meeri seisab paar meetrit temast eemal ja vaatab sama murumuna poole.

„Eee, mis need on?”

„Hmm, ma vist võin öelda, et sinu arusaamale lähim vaste on, et need on munarakud. Ja need ootavad viljastamist. Siis muutuvad nad purpurlilladeks ja hakkavad pulbitsema ja kuumenevad umbes 300 kraadini.”

„Aaga kus me oleme? Me olime just hetk tagasi hotellitoas.”

„No me oleme hetkelgi seal ja kohe saame oma sealsed sensortunded jälle tagasi, aga hetkel oleme inkubaatori sees ja need munad on kõik vaja täita, et ühe kaduva rassi lõppu edasi lükata nii kaua, kuni nad ise on enda probleemid lahendanud ja saavad ise taas munarakke viljastada. Hetkel see neil ei õnnestu sugudevahelise sõja tõttu.”

„Tohoh, poisid ja tüdrukud peavad lahingut või? Mismoodi nad seda teevad, kui uut tulejõudu peale enam ei tule?”

„Ega nad enam kauem ei peagi. On üks pisike grupp, kes on suutnud pea selge hoida ja proovib päästa tervet tsivilisatsiooni hukkumast. Nad on suutnud maha müüa idee tsivilisatsiooni jätkumisest ka vastaspoole natukenegi mõistlikule grupile ja kuigi koostöö nende vahel puudub absoluutselt, siis teiste tsivilisatsioonide abiga proovivad leida mõlemad pooled vahendeid soojätkamiseks. Eesmärk on muidugi neil mõlemal teise poole mahavõtmine, et siis üks sugu jätkaks koos abivahenditega edasi.”

„Meil siin räägitakse, et on ka sugudevaheline sõda, aga see siin on küll samm edasi.”

„Tead, noorte rassidega me ei viitsiks jännatagi, aga nemad on ühed vanadest. Võib-olla see on rassi eakuse tagajärjel tekkiv seniilsus ja meil polegi enam muud teha, kui nad lõpuks minna lasta. Seniks kuni ühine otsus saab selline olema, on meil veel vaja teha mõned katsed ja teie olete nendega sobivaimad isendid. Te olete muidugi noored ja me ei oska veel öelda, millega eksperiment lõppeda saab, sest juveniilid on väga ootamatu käitumisega.”

„Misasja, me oleme siis nagu mingid sugutäkud teile? Ja kes need „teied” üldse on? Mida kuradit, see pole mingi normaalne asi. Kas selleks vedasitegi mu sinna kuradi hotelli, et ma mingitele galaktilistele gerontidele tittesid hakkaks taha väänama?”

„Noh, põhimõtteliselt küll, jah. Aga usu mind, sulle meeldib see tegevus väga, nagu me juba päeva jooksul sinu testimisel aru saime.”

„Kuna te mind testisite? Kas need imelikud nägemused olid testi osa? Ma nägin teid väga imelikes olukordades ja see ajas mu olemise, khm, imelikuks.”

„Kiima ajas see sind, eks? Sa olid nii ihar, et mõistus hakkas kaduma. Jah, tõesti meie tegime seda. Eks sa ju said isegi aru, et mingi värk on käimas, aga noh, oled oma riista ori. See su siiski hotelli vedas, me ainult natuke mõjutasime seda. Aga me oleme nüüd küllalt lobisenud ja aeg on siit inkubaatorist minna tagasi tegudele.”

Meeri vaatas Markust mõtlikult ja see mõtles, kas nii vaadatakse ka tõupulli kuskil aedikus. Niimoodi hindavalt, et kas saad ikka selle raha eest seda, mida sulle on lubatud. Kuigi tema polnud küll kellelegi midagi lubanud.

„Aga ma saan aru, et need teod ei toimu siis sinuga. Mirjam muidugi, ju ma siis alguses ei meeldinud talle ja siis sai aru, et pole mul häda midagi.”

Meeri hakkas naerma.

„Ei-ei, mu armas. Nagu me juba hommikul ütlesime, siis Jolandal oli vaja endale mees võtta ja sina oled selleks piisavalt kõlblik. Mirjam lihtsalt kontrollis su hormonaalse seisundi üle.”

Markus kuulas seda ja mõtles kõhedusega nendele sadadele pisikestele kihvadele, mida ta tüdruku suus oli näinud.

„Natuke õigeid feromoone, naiselikku veetlust, naiselikku kättesaamatust, emotsioone. Töötab hästi, te, Maa mehed, ei oska veel praktiliselt üldse sellele vastu hakata. Jolanda kodus oleks sellisel naisel umbes viis korda juba kõri läbi lõigatud. Muidugi radikaalsemad grupid suudavad end talitseda ja ainult vägistavad vastassoo esindaja, et toda siis inkubatsiooni ajal pildituna hoides oma vägedesse lisa kasvatada. Aga see ei õnnestu paljudel kordadel, sest mõlemad vaenupooled tihti eemaldavad oma reproduktiivorganid ja lahingsituatsioonis sa naljalt sigivat emast ega isast ei leia. Muidugi on elanikkond sõja tõttu väga kokku kuivanud ja elavate otsest kokkupõrget enam tihti aset ei leia. Enamik lahingutest peetakse robotite ja droonide abil. Inimesed on vaid sõjapealikuteks.”

Meeri jäi vait ja mees oli vait, sest ei osanudki enam midagi küsida. Ta ei julenud Jolanda ja tema hammaste kohta midagi küsida. Miks emasel on sellised hambad? Kas isastel on ka sellised hambad. Või ongi need hambad isaste söömiseks? Perseperseperse. Tahaks mägedesse…

„Aga nüüd on tõesti viimane aeg pöörduda tagasi maa lastega täitmise juurde.”

„Oota, aga miks sa seda kõike mulle rääkisid?”

"Mis mõttes „miks”, sa oled ju väärt teadma, miks need asjad, mis sinuga juhtusid, juhtuvad.”

Enam polnud võimalik midagi rääkida. Ta oli selili ja ta silmad olid kinni. Ta tundis, et nüüd on miskit ikka väga teismoodi. Riist oli kõva ja pingul nagu litsi seelik. Ja mitte niisama, sellega tehti midagi. Ta avas silmad, aga ei näinud ikka midagi, sest need olid kinni kaetud. Proovis siis käega üle silmade tõmmata, aga ka käsi oli kinni. Kõik ta jäsemed olid kuskile kinni seotud. Ja keegi ratsutas metsikult ta otsas. Markusel oli nii üle mõistuse hea olla, et selget aruraasu oli raske säilitada. Ta tundis, et on viidud hullumeelselt metsiku orgasmi servale ja temal pole enam midagi teha.

„Türaaaaaaaaa…” jõudis ta veel proovida karjuda, kui sai aru, et ka suus on midagi ees. See kinniseotus ja erinevad lisad vürtsitasid olukorda niipalju, et ta lihtsalt väänles hullumeelsetes naudingulainetes.

“Persssee, see pole normaalne?” proovis aju midagi seletada, aga keha andis puusadega takka nii kuidas nöörid lubasid. Keha surises ja vappus ning kuskilt sugutipõhjast hakkas vallanduma mingi kaoselaine, mis imes ajust ja mujalt kehast kogu energia minema. See torm keerles ja pulbitses aeglases kiirenduses munadest ja riistast ülespoole. Mees ägas selle käes, ta tahtis veel rohkemat, veel intensiivsemat, veel plahvatuslikumat rahuldust. Riist oli rebenemise äärel, aga see polnud probleem, probleem oli, et ta tahtis veel enamat. Metsikus rabelemises kuulis ta enese kohal mitmehäälset ininat ja veidrat klõbistamist. Veel keegi tema sees, kes oli suutnud jääda kohale ja kaineks, sundis teda pead kõrvale keerama ja vastu voodit nühkima, et silmad vabaks saada. Koos viimase metsiku puusarapsakuga saigi ta ühe silma pealt sidet eemale. Valgus oli ere ja silm pikast katte all olemisest udune. Ta pilgutas kiiresti silmi, ise veel sügavalt hingeldades, ja rapsas siis pöörase heitega end nii kaardu kui võimalik, surudes oma riista nii kõrgele ja sügavale kui võimalik. Aeg peatus, ta lõpetas hingamise, kuum orkaan purskas temast välja. Ta nägi vaimusilmas tuumaplahvatust, mis temast väljapoole maailmaruumi tungis. Hetkeks läks silme eest selgemaks ja ta nägi eemal diivanil istumas Mirjamit, kes, šampusepokaal käes, etendust nautis. Ja pead liigutades nägi ta natuke eemal tugitoolis ka Meerit.

„Ta on silma vabaks saanud. Tee midagi,” kostis Meeri hääl suhteliselt käskivalt.

„Mis vahet seal on, kohe on kõik läbi,” vastas Mirjam.

„Mis on läbi?” proovis kaine mõistus läbi orgasmilainete millestki sotti saada ja keeras pea otse, vaatamaks seda, kes temaga ratsutas.

Kuigi tema mehekeha erutas see pehme naiselik olevus väga, lõppes kaelast saadik see erogeenne tsoon. Sealt hakkasid hambad ja kolm metsikut oranži silma, mis ainiti teda vahtisid. Hambaid oli nii palju, et ei saanud arugi, kus on suu ja ülejäänud näo piirid. Ning need hambad klõbisesid üksteise vastu ja peenikeste teravate kihvade otsast tilkus tema ihu peale peenikeste pikkade venivate tilkadena ila, mis kukkudes kergelt kõrvetasid. Ta polnud sellest seni arugi saanud muude emotsioonide kütkes olles.

Olevus kummardus ta peal madalamale, ta käed võtsid Markusel kahelt poolt ümber pead kinni ja nii võimatu, kui see ka näis – ta ajas oma suu ammuli. Tundus, et suu venis laiemaks ja hambad venisid koos igemetega laiali, nii et tekkis tohutu ümmargune peenike hammastega ümbritsetud kraater. Ja see liikuv hammaste segadik tuli alla tema poole.

Markusele meenus ootamatult mingi ulmekas, kus hiiglaslikud liiva sees elavad koletislikud ussid samasuguste suudega inimesi ja masinaid õgisid. Too oli mingi suvaline ulmekas, aga see siin oli reaalsuseks saav ulme.

Markus proovis öelda Jolandale, et too lõpetaks, aga segane umin läbi palliga suletud suu ei aidanud eriti kaasa. Jah, see oli see kuradima pisike punane pall, mis igas endast lugupidavas sekspoes kassa kõrval kondoomiletil kohe kaasa võtta on. Värv polnud siiski kindel, aga roheline see vaevalt oli.

Jah, vähemalt nii head seksi polnud Markus oma elus saanud. Elu parim. Polnud suurt tõenäosust, et ta seda enam ületada suudab. Huvitaval kombel oli mees kuidagi stoiline asjade käigu suhtes. Suremine läbi pika piinleva järamise tundus küll ebameeldiv, ent noh, suremine üldse oli okei. Kurat, nad on talle lisaks mingitele afrodisiakumitele ka mingit rahustavat kraami manustanud. No hea küll, kena suhtumine. Markus oleks tahtnud midagi head veel enne lõppu Meerile ja Mirjamile öelda, kui kuulis sviidi välisukse tagant mingit rohmakat mürtsatust. Femme fatale tema riista otsas võpatas ja pööras oma kihvalise pea ukse poole, aga jäi paigale. Teised kaks kargasid püsti ja jooksid kumbki oma toa poole.

Mürtsatusele järgnes vaid kaks sekundit pausi, mis tundus igavikuna, sest Jolanda oli end jälle tagasi keeranud ja ajas oma imetabased lõuad ammuli. Järgmisel hetkel prahvatas uks tükkideks ja peaaegu samal hetkel paiskus Jolanda ammuli suust välja tulejuga. Olevuse pea prahvatas selle järel tükkideks. Mees tundis, kuidas veri, kihvad ja muu orgaanika tema rinna ja näo üle pritsis. Lask oli tehtud ilmselt põranda ligi, sest õnneks lendasid enamik kihvasid temast üle. Ta oli õnneks oma silmad kinni pigistanud ja nägu aitas päästa ka see side, mis oli talle pähe pandud. Hoolimata sellest teadis ta, et vähemalt kolm-neli nõeljat hammast oli teda tabanud. Nüüd võis vaid loota, et mingit hirmsat tõbe nendes peidus polnud.

Ta mõtles, kas peaks ennast kuidagi liigutama, et päästjad teda näeks. Aga samas, see kummaline olukord, kus ta parasjagu viibis, ei saanud kellelegi märkamata jääda. Ja kas need olid ka üldse tema päästjad? Äkki nad arvavad, et kaks jõletist on tegemas uusi samasuguseid. Ja lasevad ka temal ajud välja. Peab lihtsalt kannatlikum olema.

„Kaks jooksid tahapoole tubadesse, termos on neutraliseeritud, aga kahjuks vinnastatud” kostis ukse poolt inglise keeles hõikamist. „Katke mind, kontrollin doonorit!”

Keegi jooksis kiiresti voodi kõrvale ja pani näpu Markuse kaelale ning kontrollis ta pulssi.

„Positiivne, lõikan lahti.”

Markus hakkas rabelema elu eest. Mida kuradit nüüd lahti lõigatakse?

„Tasa nüüd, hoorapurikas, võtan sult ohjad maha, saad vabaduses edasi toimetada.”

Läbi ligapunase udu oli näha kedagi tema juures toimetamas. Jolanda purukslastud peaga keha lükati noormehe pealt maha ja siis hakkas too tundmatu tüüp köisi jalgade ümbert lahti lõikama. Siis ta peatus.

„Tead, ma näen, et sa piilud mind oma ühe silmaga. Ma suud sul lahti ei tee ja teist silma ka mitte. Käed jätan ka esialgu kinni, liigume niiviisi ettevaatlikult. Kui väga rapsima hakkad, saad natuke elektrit ja jätame su siia puhkama. Sest vaja pole sind enam kellelegi, lasid kahjuks oma portsu inkubaatorisse ära. Aga nüüd oled neile kasutu ja meile takistuseks. Aga me siin oleme head inimesed. Nii et kui elada tahad, siis nooguta, ole vagusi, kuni ma luban liigutada, ja ma aitan su lahti.”

Markus tegi peaga kiired liigutused.

„Nonoh, hea, et suudad asju õiges perspektiivis vaadata.” Ta asus noaga käsi kinni hoidvate köite kallale. Varsti oli Markus lahti ja noaga mees viipas peaga ukse suunas. Markus krabas endale voodist lina ümber ja jooksis välisukse poole. Ta tundis ennast üsna koomilisena, kui niiviisi poolpaljalt kinniseotud silmade ja seksika suutropiga ringi tuterdas. Kui ta koridori astus, suunas üks suusamaskiga tumedates riietes mees oma relva talle ja viipas põranda poole.

„Pikali ja ole kuradima tasa.” Siis vaatas ta otsa teisele mehele, kes ta kõrval teispool ust oli. „Tõmba tüübile elektrit, kui liigutab, ma lähen sisse.”

Edasi Markus ainult kuulis seestpoolt mingit kolinat, uste avamist, tasast vandumist ja peatselt olid kaks meest koridoris tagasi ja käskisid Markusel tõusta. Nad ajasid natuke tasasel häälel omavahel juttu ja vaatasid siis Markuse poole.

„Tuled hetkel meiega kaasa, oled vait ja siis võid äkki juba homme jätkata seda, mida iganes sa enne tegid, kui neitsit rasestama hakkasid.”

Markus tahtis midagi vastu hakata ütlema, aga pall segas ja kui ta käe selle poole sirutas, torgati teda püssitoruga ribide vahele.

„Lase veel olla, meil rahulikum ja kõigil kena vaadata. Andrew, saada poiss sisse ja vaata, kas leiate midagi otstarbekamat talle ümber.”

Markus ajas end kiiresti üles ja jooksis Andrew’ks kutsutuga sviiti tagasi. Kõik tema asjad olid kenasti kokku pandud ja toa nurgas kilekotis. Ta riietus kiiresti ja vaatas ootavalt meeste poole. Nüüd tundis ta end oma pallikesega veel eriti tobedalt.

„Tavai, kutid, laseme jalga, meil peaks olema veel 2 minutit politsei saabumiseni. ”

Kolmik hargnes kaheks grupiks, kaks jooksid ees mööda koridori hotelli teise tiiva suunas ja üks jäi viimaseks ning utsitas ka Markust edasi liikuma. Kui see liikuma hakkas, peatas ta siiski Markus ja viipas viimase näo poole.

„Korista see pask oma näost ära. Jimi arust võib see naljakas olla, aga ma seda paska ei seedi. Pole sinu süü, et nende plikade otsa sattusid.”

Markusel võttis vaid kaks hetke, et häbistav seksividin suust ära korjata. Ta pistis selle taskusse ning otsustas hiljem otsustada, et mis sellega teha.

Teised olid eespool seisma jäänud ja kui ka neile ei meeldinud, et Markus oli eemaldanud oma suutropi, ei öelnud nad midagi.

Noormehe suu oli pikaajalisest laialihoidmisest kange ja kui ta tahtis ka algul midagi küsida, ei tulnud see kuidagi välja, sest lõualuud olid pikaaegsest ammulihoidmisest totaalselt krampis.

Aga edasi ei saanud enam pikka juttu teha. Nad jõudsid teise tiiva kõige tagumisse otsa, kus ilusa tapeedi varju jäi koristajaruumi uks. See oli irvakil ja mehed kargasid ükshaaval uksest sisse. Ruum oli hämar, pisike ning seinaäärsed riiulid olid pilgeni täis igasugu puhastusvahendeid, patju, tekke ja linasid. Ning ruumil puudus tagumine sein. Selle asemel oli hoopis sulanud servadega ümmargune avaus. Umbes nii suur, et täiskasvanud mees saaks kummargil olles läbi astuda, ning avause alumine äär oli umbes kümme sentimeetrit põrandast kõrgemal. Kui keegi oleks Markuse käest küsinud, siis ta oleks arvanud, et päris hea töö. Paremat ei oskaks tahtagi. Noh, kui eesmärgiks ongi mõne kõrghoone ülemise korruse seina sisse läbipugemiseks korralik auk teha.

Augu taga oli tuhmide värvidega pikeeritud umbes meetrine kaldtee. Ja paistis, et see viib helikopterisse. Aga helikopter ei saa ju sugugi nii lähedal majale hõljuda. Ja veel nii vaikselt. Puudus absoluutselt igasugune müra. Vaid tuulevihin, mis nii kõrgel polnud küll meeletult tugev, aga siiski tuntav. Otsekui oleks seisev auto pargitud sinna hotelli ülemise korruse seina taha.

„Nii, Andrew ja Jim kõigepealt, siis sina, kutt. Eluga.”

Mehed tegid, nagu kästud, ja Markus järgnes neile. Kaldtee oli üllatavalt stabiilne, ei mingit lõngerdamist kuhugi poole. Teine ots oli kinnitatud tundmatu lennumasina põranda külge, ruumi oli seadeldises piisavalt. Markus sai aru, et seinte ääres on toolid ja paremal masina servas asus juhtimiskeskus koos operaatoriga, kelleks oli, noh, kuidas öelda, kätega kala. Ta oli punast värvi. Enamiku tema kehast varjas mingi hõlst, mis oli arvatavasti selle kummalise lennumasina operaatori ametlik vorm. Too vaatas Markust põlglikult, arvatavasti vastukaaluks sellele, kuidas Markus teda oli jõllitama jäänud. Tema suu oli kergelt pruntis huultega ja allapoole suunurkadega, see andiski talle põlgliku välimuse. Pealaelt jooksis kukla poole mingi sakiliste servadega õhuke uimelaadne hari. Hari oli täis joonistatud kummalisi sümboleid ja selle küljes rippus ka paar arvatavasti tehislikku jubinat. Ta nägi välja nagu üks suur, põlglik, tusane punast värvi kalast punkar. Esmapilgul jäi arusaamatuks, kuidas ta seal masina puldi taga istus. Siis ta ütles puhtas inglise keeles:

„Sa pole ennem käsikala näinud või?”

„Eee, ma arvasin, et nad surid välja,” puterdas Markus kuidagi midagi vastu.

„Hah, lollus. Aga tõsi on, et teie algelises tsivilisatsioonis on vaid ahv suutnud kivi kätte võtta ja sellega midagi peale hakata. Ülejäänud on kahjuks mandunud rumalaks massiks. ”

„Pole tõsi, ma nägin ükskord, kuidas vares maast kivi noka vahele võttis ja selle ühele kohvikukülalisele temast üle lennates pähe viskas. Nii et ka linnud oskavad siiski kiviga midagi teha. Kätte nad seda tõesti võtta ei saa. Sest, noh, neil pole käsi. Neil on tiivad.”

„Miks te selle imbetsilli kaasa võtsite? Oleks ju võinud ta sinna kärvama jätta.”

„Ah, Aimus, ära nüüd tõrele, ise norisid.”

„Pfhhh.” Käsikala pööras pea tagasi puldi poole ja hakkas mingeid nuppe ja tulukesi klõpsutama. Kaldtee tõmbus masinasse ja sein sulgus ilma mingeid nähtavaid märke seinale jätmata. See oli imetabane tehnoloogiline ime ja Markuse arust oli enam kui kummaline, et polnud ühtegi ekraanilaadset seadeldist. Kas tõesti oli tegemist vaid algelise lendava autoga. Noh, Teslal isegi on juba igasugu vidinaid ja ekraane küljes, aga see on ka autode moodsaim variant. Äkki kala ei oska ekraaniga midagi teha või kasutatakse telepaatiat? Või mingit augmenteeritud virtuaalreaalsust?

„Okei, kas te räägiksite nüüd mulle, millesse ma sattunud olen? Ja kes too seal oma kummalise kitliga istub? Ning mis kuradima masina sees me oleme? Sest ma pole küll suur tehnikahuviline, aga see pole ei auto, ATV ega helikopter.”

Andrew ja Jim istusid eemal ja tema kõrval oli seesama tüüp, kes lubas tal muna suust võtta, aga kelle nime ta polnud veel kordagi kuulnud.

„Ja kuidas ma sind kutsuda võin? Ja kas te olete ikka inimesed või olete tegelikult targad koerad või üliarenenud meduusid?”

Juhtimisseadmete poolt kostus üks eriti põlglik turtsatus.

„Mina olen Rohhim bal Orain ja ma olen sahkide tsivilisatsiooni üks viimaseid Jätkajaid. Ma pole inimene, aga inimesed on meie tehtud. Aretatud meie ja veel paari rassi geneetilise materjali järgi selliste planeetide jaoks nagu Maa. Ma olen siin, et hävitada meie rassi kõlvatu pool, mis tuli teiega häbitult sigima.”

„Aa, sina arvatavasti lasidki Jolanda imeilusa pea ja näokese juppideks, mul siiamaani veel värin sees. Ja lapsed on ju ometi armsad ja toredad.”

Rohhim vaatas Markuse poole süngelt ja ei vastanud midagi, aga noormees tundis, et teine hoiab end tagasi ja ta ehk ei peaks nii familiaarselt suhtlema selle päästemeeskonnaga. Aga põrgut, tal oleks just nägu mõõkhambulise inkubuse poolt küljest järatud, natukene kergemalt võtmist ei tee paha.

„Niiviisi sigitatud olendid pole meie lapsed. Ma ei luba mitte kunagi selliseid meie ühiskonda.”

„Hea küll, ma olen teile väga tänulik päästmise eest ja ma proovin hoiduda edaspidi teie solvamisest, ka kogemata. Mu enda silmnägu on mulle kõige kallim. Aga kui te seda sigitamist nii hirmsasti kardate, siis täna läks ju vähemalt hästi. Üks tsikk vähem, lapsi ei tule, või mis.” Samal ajal kui ta neid viimaseid sõnu lausus, sai ta juba isegi aru, et vist nii lihtsalt Rohhimi kummalises maailmas asjad ei käi.

„Selle niinimetatud Jolanda sees on kõrgtehnoloogiline inkubaator, mis sisaldab umbes kümmet tuhandet viljastamata munarakku. Nüüd on sinu geen seal purgis ja munarakkude aktiveerimine on alanud. Varsti on sõelutud välja parimad seemnerakud ja toimub seemnerakkude intratsütoplasmaatiline injektsioon otse munarakkudesse. Välja on selekteeritud parima kvaliteediga seemnerakud, viljastatud munarakkude hulk saab olema kõrge. Iga tekkiva embrüo jaoks on kasvamiseks olemas ja ettevalmistatud vajalik kamber. Kõige tähtsam, see inkubaator on peale aktiveerimist koheselt lendamas tundmatu sihtkoha poole. See hotell ja umbes 5 ruutkilomeetrit selle ümbrust saab umbes tunni aja pärast annihileeritud, kui inkubaator stardib. Sinu surm oleks inkubaatorile andnud värsket verd toitesegu moodustamiseks, et kindlustada sihtkohta jõudmiseks vajalik orgaaniline energia.”

„Miks, kuradi pärast, te seda jubinat siis välja ei võtnud Jolanda seest.”

„Sest eemaldamine oleks võinud inkubaatori enesehävitussüsteemi tööle panna ja siis oleksime rääkinud umbes sajast ruutkilomeetrist hävitatud alast. Seda ei saa me lubada, lisaks oleksime ise surma saanud ja iga sellise võitlusrakukese hukkumine tähendab potentsiaalseid läbimurdeid rüvetatute poolt. Me suudame niiviisi olla tõhusamad.”

„Põrgut, hotell ja linn siin ümber on ju inimesi täis!.”

„Me oleme teavitanud maailma mastaabis olulisi ametnikke ja kohalikud võimud on saanud omad korraldused inimeste evakueerimiseks.”

„Kas sellised niinimetatud potentsiaalsed läbimurded on Maa peal tihtiesinevad?”

„Ei, muidugi mitte. Aga seda siiski juhtub, meie jõud Maa peal on piiratud.”

Markus oli vait. Õhtu hakkas kohale jõudma. Kõik erinevad droogid, mida tema keha oli pidanud taluma, lisaks füüsiline kurnatus tegevustest, mida droogid olid initsieerinud… Mees tundis, et tahaks lihtsalt magada ja kaua.

„Nonoh, mis te nüüd minuga teete?”

„Me ei tee sinuga midagi, viime su esialgu siit plahvatuspiirkonnast välja ja paneme kuskile maha. Ise vaatad, mis sa teha soovid.”

„Äkki viite mind mu korterisse?”

„Mingi Uber olen sinu arust või?” Kalamees paistis ilmsesti häiritud sellest küsimusest.

„Aimus, lase olla, ega ta süüdi ole, et tahtis vaid ilusate daamidega lõbusasti aega viita.”

Too porises veel midagi, aga kui Markus oli öelnud, kuhu ta minna tahab, siis sinna ta kursi seadis.

Keegi ei rääkinud enam midagi. Andrew ja Jim olid silmad kinni lasknud ja ei teinud Markusest väljagi.

Kui lennumasin oli maandunud Markuse kortermaja lähedal oleva pargi pimedusse, astus mees seina sisse tekkinud avast välja ja pööras ümber ning vaatas Rohhimile otsa.

„Noh, ongi kõik? Lobisesid mulle igasugu tulnukate salainfot välja ja lased mul nüüd lihtsalt minema jalutada?”

„Pole see midagi nii salajane info, mujal teavad seda kõik, kes natukenegi asjaga seotud on. Teil siin Maal on nende sündmustega kursis ainult käputäis valituid ja nende taktika on olnud salastamine, mis on minu arust samuti üsna mõistlik. Enamikku inimesi see ei puuduta, milleks külvata tarbetuid muremõtteid nende olmest tulvil peadesse. Las asjaga tegelevad spetsialistid. Sa ära liiga palju panusta avalikustamisele, kui see sul mõttes oli.”

„Ahm, nojah siis. Nägudeni siis.”

„Vaevalt, aga kindel ei saa olla. Hüvasti, mr Salu.”

Markusel läksid korraks silmad suureks, aga ta proovis mitte välja teha faktist, et Rohhim oli teadnud, kes ta on. Ta astus mõned sammud eemale ja vaatas, kuidas hõljuk läbipääsu sulges, vaikselt tõusis ja pimedusse kadus.

Mees kõmpis oma elamisse, sundis end duši alla minema, pesi hambad ja suundus magamistuppa. Ta otsis kuue taskust välja oma telefoni, mis oli imekombel alles jäänud, aga välja lülitatud, lülitas selle uuesti sisse, vaatas üle, kas on mingeid uudiseid – ei olnud –, ja pani selle hääletu peale. Ning saatis kogu maailma kuradile ja läks magama.

Kui ta äkitselt võpatusega üles ärkas, tundus talle, et midagi on juhtunud. Ta avas silmad ja kuulatas. Kõik samamoodi nagu alati. See korter meeldis talle, sest naabrite kära ei kostnud läbi või olid nad lihtsalt väga tasased inimesed. Siiski oli midagi teisiti. Ta võttis öökapi pealt oma telefoni ja uuris seda natuke mõtlikult. No vägev, 15 tundi oli ta järjest suutnud magada viimati siis, kui ta teismeline oli. Ta ringutas ja keeras end ringi ning nägi, et aknaaluses tugitoolis on end keegi juba sisse seadnud. Too oli vist aknast välja vaadanud, aga nüüd keeras end tema poole ja naeratas.

„Tere hommikust, unimüts!” Mirjam vaatas teda sõbralikult

Markus tundis, kuidas kõik karvad igal pool turri läksid.