1. Erootika/seks/porno ja ulme – kuidas sa suhtud nende segamisse? Kas neid
üldse on arukas segada?
2. Oskad sa nimetada mõne teose, kus erootika/seks/porno ja ulme on kenasti,
suisa nauditavalt ühtseks tervikuks saanud?
Maniakkide Tänav
1. Muidugi võib segada,
kirjanduses võib kõike kokku segada. Kui hakata vältima millegi kirjandusse
segamist, siis tekib küsimus, et miks? Kas kõike, mis kokku segatakse meeldib
kõigile lugeda? Kindlasti mitte. Kas kõigel, mis kokku segatakse, on oma nišš
ja oma fänkond? Kindlasti on.
2. Kui alustada kaugemalt, siis „Parfüüm”
oli päris hea, praegu on mõnikord päris huvitav lugeda LitRPG „Harem’i“
lugusid, näiteks „Super Sales on Super Heros”. Aga veel võiks soovitada näiteks
Brianna Hale „The Necromancers bride“. Käesolevasse Reaktorisse kirjutasin
lühiloo, mis on tublisti inspireeritud Cassie Alexanderi raamatust „Guarded by
the spider“ aga minu lugu on muidugi kõvasti lahjem seksi poolest.
Tuuli Tolmov
1. Sellel kooslusel on inglise
keeles lugejate seas väga suur turg. Maitsed, fetišid jms on inimestel erinevad, nii et nende segamine on
igati omal kohal ja ilmselt leidub igale asjale sihtgrupp. Eestis on see
ilmselt keerulisem, kuna temaatiline sõnavara on suurele osale harjumatu (harjutud
on inglise keelega) ja väga nišikraami ei saa kirjutada, kuna selle lugejaid on
vast kümmekond või lausa paar. Ses suhtes on Erektor ja lühijutud head, et
avaldamiskulu pole ja keegi miinustesse ei jää ning jutt leiab lugeja ka.
2. Eesti keeles pole üldse lugenud,
inglise keeles kipun ka vältima ja jätan raamatus sellised kohad vahele. Minu
jaoks muudab erootika raamatu igavaks ja eelistan ulmet, kus seda sees pole.
Marko Kivimäe
1. Minu sisemine noor naine on alati nõus hea meelega nn naistekaid lugema
– ning kui see satub olema lausa ulmekallakuga, siis on see kirsiks tordil. Kui
nüüd veel keerata… vinti peale ning raamat läheb erootilisemaks, suisa on
põrutamisromaani lõhnu tunda – jaa, palun! Mul pole midagi olnud kunagi hea
erotsi vastu, ulme on seal ehk pigem teisejärguline.
2. Emma Deani „Spotted Her First” meenub kohe, olen sellest ka ühes
Erektoris kirjutanud. Oma
olemuselt on see MMMF, millele on kena ulmekuub peale visatud, ning kokkuvõttes
taandub sellele, kuidas kolm kuuma kutti kena noort „raamatukogutädi”
ihaldavad. Poisid on kujumuutjatest leopardid ning sugu tehakse siin igas
poosis. Vahel on mingit ulmet ka, kokkuvõttes selline hea hoogne kerge
lugemine, mulle meeldis väga omas žanris.
Kui aga nüüd meenutada sellist minu silmis tõsisemat lugu, siis Chuck
Palahniuki „Kaunis sina" on üsna meeldejääv, lugesingi värske Erektori
jaoks selle üle, pikemalt kirjutasin siin:
Meelis Krošetskin
1. Ei näe põhjust, miks mitte veidi erootikat või seksivärki ka lugudesse
sisse kirjutada. Mitte, et seda peaks olema igas loos, mida kirjutatakse, aga
laias laastus ma kätt ette ei pane. Ise eelistan sellist peenemat ja
kunstilisemat lähenemist, nüri pornovärk ei lähe peale hästi. Nüüd AI-ajastul
treitakse sedasorti kraami vähemalt pildi tasandil gigantsetes kogustes nii ehk
naa. Pick your poison, ja tuleb.
2. Ian M. Banksi „Kultuuri“ raamatutes (need mõned vähesed, mis eesti
keelde on tõlgitud, seal paaris oli üsnagi sensuaalselt asi mainitud.
Kusjuures
Serpieri „Druuna“ koomiksite sari (need on üksikult ka üsna mahukad raamatud),
on täitsa head, seal kisub asi kohati rohkem porno poolele (võmbad ja värgid),
aga enamuses siiski softcore ja väga sürreaalne maailm.
Mairi Laurik
1. Väga hästi suhtun! Ma olen
igasuguste segunemiste poolt, sest mulle tundub, et laiem žanrite ja stiilide
segamine annab hea autori käes hoopis sügavama loo. Päris loometee alguses on
see muidugi täiesti vastupidi, kiireim tee mõlemad sääreluud korraga murda.
2. Mul ei tule hetkel midagi eriti
meelde… Või… Oota! John Varley „Titan” oli raamat, millest mul on meelde jäänud
seksi võlud ja valud kosmoselaeva kaalutuses. Pani täitsa teema üle mõtisklema.
Erootilise poole pealt olen viimaste aastate jooksul jõudnud lugeda ka Jennifer
Lynn Armentrouti sarja „Blood and Ash“
(ja sellega kaasnevat sarja „Flesh and Fire“ ) – täitsa meeldiv
kombinatsioon vampiiriideest kombineerituna seiklusfantaasia ja erootilise
romantikaga.
Tim Hornet
1. Aastaid tagasi oli mul kombeks
sekspoode külastada ja seda nii Eestis kui ka välismaal. Samas ei ostnud ma
sealt peaaegu kunagi midagi. Miks ma siis nendes poodides käisin? Sest see oli
alati kuidagi tervendav kogemus. Väike hubane pood, kus puuduvad tabud, leti
taga on inimene, kes suudab rääkida millest iganes, müügil on midagi igale
maitsele ja äkki pakutakse ka kohvi – miks
seda siis mitte nautida? Sa näed inimkonna seda poolt, mida muidu peita püütakse
kogu selles aususes – ilma valehäbi ja peitmiseta. Selles on justkui midagi… püha?
Tõsi, mitte kõik sekspoed pole nunnud ja hubased. Mõned on ka hiiglaslikud jahedad angaarid, kust päästetakse külmetavaid dildosid kui loomi varjupaigast. Neid olen ma pigem vältinud.
Nii
nagu seksuaalsus kogu oma kirjususes on osa inimkonnast, on see ilmselgelt ka
osa kirjandusest ja ulmest, mis on ju teatud määral ühiskonna peeglid. Küsimus
on pigem selles, kuidas neid teemasid kajastada. Kas hubaselt, nunnult ja
kergelt pühalikult või külmetades keset dildosid täis angaari. Maitse asi.
Inimesed on imelikud ja meie seksuaalsus seda enam.
2. Kui aus olla, siis ma pole
lugenud raamatuid, kus seksuaalsus oleks juba eos suureks teemaks. No olgu, „Viiskümmend
halli varjundit“ sai ära loetud, aga see… see ei kõnetanud.
Animet on ette tulnud küll ja sellest on ka selles Reaktoris ehk juttu.
Küll
aga oli minu jaoks ootamatu ja positiivne üllatus „The Archemi Online
Chronicles“, mida olen põgusalt soovitanud ka Reaktoris
(https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-kes-on-inimene). Seal kajastatud
seksuaalsus, mis tuli küll kui välk selgest taevast, kuid ometi kuidagi
naturaalselt.
Veiko Belials
1. Tänapäeva maailmas segatakse niikuinii kõike, mida segada annab, ja seda
sõltumata minu või kellegi teise suhtumisest. Kas see on mõistlik, on
iseküsimus. Õigustatud on see kindlasti siis, kui erootilise komponendi
äravõtmisel ulmelugu kokku kukub (analoogiliselt olukorraga, kus ulmelise
komponendi äravõtmisel lugu kokku kukub). Kui keegi sellise kombo välja suudab
mõelda, siis on hea lugu ilmselt garanteeritud (meenub Earl Godwini „Daddy",
kuigi erootikat seal sisuliselt ju ei ole. Seksi küll).
2. Üks näide on eelmises vastuses toodud, iseasi kas see ka (erootiliselt)
nauditav on. Ausaltöeldes ei tulegi rohkem ühtegi näidet pähe – ei häid ega
halbu. Tea, kas ma pole seda tüüpi lugusid lihtsalt lugenud või milles asi. Või
siis ma lihtsalt ei mäleta, sest loen ulmelist osa ja see erootiline pool jääb
taustsüsteemina tähelepanuta, sest sellel ei ole loo tegevustiku seisukohast
määravat tähtsust. „Saturnuse lastes" olid need õeskonna seksirobotid, aga
ega ma muud sellest liinist ei mäleta, sest minu jaoks oli olulisem see
hingekiipide ja identiteetide teema ja see viimane inimene. Aga seks oli seal
igal juhul olulisel kohal ja raamat oli hea.
Joel Jans
1. Minuarust need žanrid
ei mätsi, st nad ei saa töötada nii, et kumbki komponent oleks võrdväärselt
esindatud. Erootika-seks-porno on ikkagi täiendav komponent, loo seisukohalt
millekski vajalik episood. Näiteks see, kuidas Melchior satub sauna, kus teda
sikutatakse riistast, või siis Rait Piiri samuraid lähevad lõbumajja ja see
käik sinna on loo edasiseks kulgemiseks oluline. Sellised episoodilised loos
esinevad momendid võivad olla ka väga head. Aga seda, kus nad on seotud ühtseks
toimivaks tervikuks, ei ole ma veel näinud. Halbu näiteid mõned meenusid ja
panin need ka allpool kirja. Kuna kõik on võimalik, siis ei saa välistada, et
kuskil on kirjutatud ka pornoulmeline romaan, mis on hea. Et on erakordselt
leidliku idee ja suurepärase teostusega, mis ei lähe juba viiendal lehel
igavaks. Kuid ma ei tea, kas see raamat isegi sel juhul mulle midagi pakuks,
otsin vist ulmest midagi muud.
2. Ei oska tõesti, enamasti tekib
nii ikka mingi naljajutt või läheb lugu lihtsalt totakaks. Meenuvad kohe
Herberti „Düüni“ saaga viimased raamatud, kus siis möll käis seksimatroonide
ümber, kes tahtsid kuidagi seksi abil kogu universumit vallutada. Õnneks osutus
Idaho väga kõvaks seksi asjatundjaks ja seksis asjad paika, äöüh, no see oli
ikka meeletu jama küll. Meenub veel üks Veskimehe vana raamat, kus olulisel
kohal olid miskit spermavarastest robotid, aga rohkem ei tule enam tõesti
meelde. Ega neid laheda looga pornofilme ka vist palju pole? Seega tundub,
et selle ühendamisega on ilmselt hädas
ka teised meediumid.
Elar Haljas
1. Erootika ja seksi koha pealt olen kahe käega poolt, need peaksid olema
nagunii meie igapäevaelu tavalised komponendid, seega miks neid siis ulmesse
mitte panna, eriti kui see on loo käigu loomulik osa. Porno koha pealt ma aga
nii liberaalne ei ole, sest tavaliselt seal on ulmeelement väga lapsik ja kolme
minuti pärast pole vahet, kas tegelased on „Tähesõdadest“ või „Sõrmuste isanda“
lugudest. Antud juhul arvan, et ulmes lubatakse ja sallitakse veidi rohkemat ja
seega on ulme olnud ja on ka edaspidi teerajaja: ühelt poolt autorid
katsetavad, et kus jookseb tarbija taluvuse ja sallivuse piir, ning teisalt
proovitakse ka sissejuurdunud maailmapilti muuta/avardada. Aga nagu kõikides
asjades, siis ka siin minnakse tihtipeale üle piiri ja igasugused võõrorganismide
või robotitega vahekorda astumised panevad mind vaid õlgu kehitama.
2. Raamatute osas ma nii ei oskagi miskit välja tuua, eks neid kohti ole
lugudes ikka olnud, mis pulsi kiiremini
põksuma panevad ja vere keema ajavad. Aga nooruspõlvest on kustumatud muljed
jäänud näiteks „Duke Nukem’i“ mängudest, kus stripparite ja pornoajakirjade
saatel sai mutante ribadeks lasta – osati ikka väga hästi noore inimese
hormoonidega mängida. Filmidest sai väga hea emotsiooni Rodrigueze ja Tarantino
hitist „Ehast koiduni”, kus vampiiritarid ilmselt ühtegi vaatajat oma iluga ei
oleks köitnud, kuigi järgmisel hetkel juba väga veriseks mölluks läks.
Krafinna
1. Veider on mõelda, et ulmet saab justkui käsitleda kuidagi
eraldiseisvamana kui tavakirjandust, mis kirjeldab ja loob elu nii, nagu ta on.
Imelik on lausa mõelda, et seal ei oleks erootikat jne. Kui tegu just ei ole
sambapühakute või Sheldon Cooperi eraelu kirjeldusega. Või puhta poistekaga,
mis samuti ei ole minu teetassike.
Erootika/seks/porno on elu osa ja see on autori enda valik, mil viisil ja kas ta erootika toob teosesse või mitte. Samas annab isegi väike annus romantikat (mu arust romantikat ei saa väga erootiliste põigetega suurt edendada, muidugi ma võin eksida) alati juurde mistahes teosele.
Samas
nii mõnigi teos keskendub ja väga võimsalt vaid mehe-naise BS-ile. Ja nüüd on
see kinni autori osavuses, maitses, oskustes, tahtes, kas sellest saab
naistekas, ulmekas või suvaolmekas. Või midagi hoopis enamat.
2. Esimese hooga Dan Simmonsi
«Hyperion», Patrick Süskindi «Parfüüm». Need on väga tihedalt erootikaga
põimunud. Minu meelest on aga lausa raske välja tuua tekste, häid tekste, kus
ei ole erootikat. Muidugi neid on, aga need ei prevaleeri. Niisiis jäävad need
kaks, mis esimese hooga pähe tulid.
Laura Loolaid
1. Ma alustaksin palju kaugemalt
nurga tagant. Ükski žanr, suundumus, esitusmudel, viiside ja harjumiste
ülestähendus (märksõnad las siin nimelt hulbivad ja varieeruvad ja
ebamääratsevad) ei ole päris asi, mida saab kätte võtta ja hambaga katsuda.
Need on kõigest tähtkuju-kaardid ja metroojoonised, mille abil me kobrutava
loome hoovuseid enda jaoks mõtestada püüame.
Meie võime ju pidada püha sõda, et kuhu see jutt järvepinnal täpselt tõmmatud
on, aga vesi teeb, mis tahab, loovus ja loome voogleb pinna all omatahtsi ega
hooli, mis mudeleid ja reegleid kuskil kalda peal välja mõeldakse.
See oli nüüd katse ilusasti öelda, et ma ei oska sedapidi küsimusepüstitusega suuremat peale hakata ja arvan, et see ei vii meid õnnele lähemale.
Pigem, ma arvan, saab küsida, kes missugustes hoovustes kelle hüveks kui osavalt navigeerib. Noh, et kui lugu solberdab kõrkjamadalas ja sinna – tolksti! – mõni munn sisse pista, siis suure tõenäosusega ei vii ka see meid õnnele lähemale.
Kes
aga suudab rõõmuga, osavasti ja harmooniliselt hoovustega kaasa mängida, lasku
käia!
2. Kohe puusalt (höhö) – „Düüni“
kõigis kuues raamatus on seksuaalsus ja kehalised tajud sügaval loo lõimes
sees. Aga muidu… Kuna ma luguvara puhul
seks-osiste üle otseselt arvet ei pea, on üllatavalt keeruline vastata. Ma
kahtlustan, et osavalt tervikuks seotud loo puhul ma ei oska alati eraldi
teadvustada ega spetsiaalselt meelde jätta, et oh, kus nüüd alles pandi porri!
(Ma küll tean inimesi, kelle pidev lugemisvara on fantasy smut, aga –
pole minu žanr, ei oska lähemalt kommenteerida.)
Mängudest
tuleb ilmeka näitena meelde „Turgor“ (ingliskeelse pealkirjaga „Void“), mis on
osadeks lahutamatult erootiline, poeetiline ja ulmeline.
Rait
Piir
1. Ma arvan, et erootikat/seksi võib
ulmesse mõõdutundeliselt puistata küll. Esiti võiks juba öelda, et seks on
midagi inimesele nii loomuomast, et kui seda pikemas, võib-olla romaanimõõtu
loos üldse polegi, siis mõjuks see isegi nõksu veidralt.
Üsnagi teretulnud on erootika minu meelest fantasy’s, kus see sobib
hästi igasuguste intriigide ja võimumängude keskele. Kui ajalukku vaadata, siis
antiikajast kuni uusajani käisid seks ja võim tihedalt käsikäes. Uhked
kleidid/kostüümid lubavad kindlasti ka vürtsikaid kirjeldusi.
Aga kui nüüd rääkida täiesti seksikesksest/pornograafilisest ulmest, siis mulle
see ilmselt eriti huvi ei pakuks. Samas kui keegi tahab sellist asja
lugeda/toota, siis andku minna. Lõppude lõpuks nõudlus määrab ju.
2. Lian Hearni „Otori lood“.
Erootika on seal tugevalt põimitud poliitilise intriigi ja võimumängudega.
Lisaks jääb asi pigem maitsekaks ning ei lähe labaseks. Võib-olla ka GRRM-i „Jää
ja tule laul“? Ka seal mängisid seksi ja võimu dünaamikad päris palju rolli.
Midagi muud ei meenu hetkel, aga samas ma pole erootilise fookusega ulmet eriti
palju lugenud ka.
Liis Roden
1. Ei näe otsest vajadust porno
järgi ulmes. Samas miks mitte, lugejaid kindlasti leidub. Ma ise ei viiitsiks..
2. Mitte eriti.
Siim Veskimees
1. Kõigepealt, sellele küsimusele ei saa sellisel kujul vastata. Nimelt
pole olemas sellist asja nagu „porno” või täpsemalt on umbes sama palju kui
„blasfeemia” või „kollektiviseerimine” – „porno” on ka saasthingede
ebardkonstruktsioon, eufemismiks nende inimsusevastastele kuritegudele. Seks on
liigi püsimise alusmehhanism ja meie, Lääne kultuur on selles osas tüüpiline
vihkamise kultuur, mis üritab sellest teha midagi ebaloomulikku, millega annaks
ligimestele pähe istuda.
Erootika (defineerigem seda kui seksi kunstilist väljendust) ja seks peaksid olema loomulikud ulme osad – samavõrra, kui need on inimsuse tahud. Me oleme pärit selles mõttes õnnetust, piiratud, vaesest ja ebaloomulikust kultuurist, et ulme oli nn kuldajal (1940-ndad kuni 60-ndad) otse öeldes impotentne. Kummastav on siin meenutada, et 70-ndatel, kui ma ulmet lugema hakkasin, andsin Ivan Jefremovile palju andeks sellepärast, et ta julges kirjeldada naise ilu ja pidas armastust loomulikuks...
Nii et vabandust, aga juba see küsimuse asetus näitab, et meie ulmes – või laiemalt kirjanduselu – laiutab endiselt puritaanlik nõmedus ja piiratus. Ja ma ei räägi siin isegi katsetest erootika kirjutajat kohtu kaudu süüdi mõista – kui palju on ka ulmerahva hulgas infantiilset itsitamist esile kutsunud ühe või teise kirjaniku natukegi erootikaga flirtivad tekstid!
Ulme on (minu interpretatsioon üldlevinud definitsioonidest) katse vaadata inimsuse ettenähtavate piiride taha. See katse jääb sügavalt debiilseks ilma seksi ja erootikata.
2. Hm, teatavasti tegin
mõne aasta eest Estconil sel teemal terve ettekande...
Ent mul on eelmise vastuse vaimus tahtmine keerata asi pigem niipidi, et
milline ulmeraamat või -film on selles osas kõige vähem puudeline.
Liikuvast pildist ja klassikast – „Barbarella” algas ilusti (kui algselt
skafandris Jane Fonda täielikku striptiisi teeb), ent kogu ülejäänud filmi aja
on püüdlikult peidetud seda kristluses naeruväärsuseni fetišeeritud ca kümmet
ruutsentimeetrit inimese kehast. Järgmiseks meenutagem näiteks neid lollakaid thermal
bandage’e, mis topiti „Viiendas elemendis” Milla Jovovichile ümber ainult
selleks, et atavistlikus õuduskrambi ei hakkaks kiljuma need, kes arvavad, et
nad teavad paremini, mida teised näha tohivad.
Ok, „Ex Machinas” näidatakse Alicia Vikanderi täpselt see miinimum, et lugu veel üldse koos püsiks. Samas kui sisu poolest üsna palju seksi ümber keerlev „Luciferi” seriaal on üles võetud nii, et mulle meenub kunagist tegelikkust tegelikult päris hästi kokku võttev õelus: inimestel on seksuaalelu, nõukogude inimestel on soojaveekotid.
Nii et filmide osas head näidet justkui ei olegi – jah, on igasuguseid komöödia- ja õudusfilme, ent Lääne kultuuri vaimne tervenemine sai läbi millalgi 80-ndatel, edasi tuli derivate crap’i ja praegu toimub kiire mandumine.
Raamatutega on parem – kui kuldajale järgnenud new wave ka muus osas midagi väärt ei olnud, siis vähemalt seks ei olnud enam tabu. Väga head näidet ei tule ette, ent kirjanduses üldse on tegelikult barjääre pigem vähemaks jäänud ja võib-olla on see kõige positiivsem – seks ja erootika on lihtsalt inimelu osad, tasub neid siis üldse eraldi välja tuua?
Aga
ikkagi tahaks selle vastuse lõpetada sünges võtmes – Jaapanis teatavasti on
karm tsensuur, kuid üsna jaapanivaenulikud teosed on poes vabalt saadaval...
ingliskeelsetena, sest keegi ei oska neid ju lugeda. Saite juba aru – kirjandus
on arenenud ja järjest vabam, aga lugeda järgmine põlvkond enam ei oska...
Sash
1. Autoril on vabadus segada
omavahel mida iganes, mis tema kujutlusvõimet ärgitab ja inspiratsiooni annab.
Ma ei näe põhjust, miks ei võiks need žanrid omavahel klappida.
Minu arvates on sellega enamasti nii, et kui miski on loo loomulik osa, mitte
vägisi sisse surutud, siis loed ja naudid ega pane tähelegi, et miski on
tingimata erootiline.
2. Fantaasiakirjanduses on erootikat
tohutult palju, hetkel on see üks maailmakirjanduse kõige müüdumaid žanre
(sageli küll paraku täielik sodi), kõik need kujumuutjad ja vampiirid ja
deemonid ja inglid ja mis veel kõik. Sci-Fi-s märksa vähem, või on see
olnud nii hästi lukku sisse kirjutatud, et ei ole märganudki – mitte nii, et
esile tõuseks.
Headest asjadest rääkides tuleb kohe meelde Paolo Bacigalupi „Flööditüdruk”.
Eesti keelest rohkem ei teagi või ei meenu. (Kui mitte neist vanadest pulp-kirjanikest
rääkida.) J. R. Wardi „Black Dagger Brotherhood’i“ lugesin lõpuni läbi ja väga
meeldis.
T. Kingfisheri „Saints of Steel’is“ oli mõnus keel-põses-erootika.
Mark Lawrence’i sarjas „Prince of Thorns“
oli omajagu seksi ohtra vägivallaga kombineeritult ja see oli suurepärane lugemine.
Molly Harperi asju („Mystic Bayou“, „Half-Moon Hollow“) olen ka lugenud, aga
see on selline … mehh.
Häid jutte on ka olnud, ei tule kohe lambist praegu meelde.
Triinu Meres
1. Minu jaoks ei ole ulme mingi asi iseeneses – hoopis teistmoodi
kirjandus. Minu jaoks on kogu ilukirjandus ühtegi žanri kuidagi
eristamata-esile toomata tegelev sama asjaga: „Aga mis oleks, kui?”
Mistõttu erootika/seks/porno kuulub mu jaoks ulme juurde samavõrd kui igale
poole mujale.
OK,
lastekirjandusse võiks seksi mitte segada. Sest noh – lapsed võivad küll ka oma
peas või teoreetiliselt või kuidas iganes seksuaalsed olendid olla, aga veits
võigas ikka.
2. Eeee… ei? Mu jaoks (ja see on
minu enda spetsiifiline omadus, mitte mingi reegel, mida kirjandus peaks
järgima) on siiski täiesti üks rida porno, mida ma loen enda erutamiseks, ja
raamat, mida ma loen mingite muude eesmärkide rahuldamiseks.
Enamasti seepärast, et see aitab elu elamist tunnetada, muide.
Ehk mulle väga sobivad pornojutud, mis on kuidagi ulmelised, kui need on head
jutud. Vahet pole, mis teema on, head jutud peavad olema. Aga ma ei oska praegu
ühtegi nimetada, sest üldiselt on need kuskilt internetist tont teab mis
saidilt ja autor ka varjunimega.
Aga kuigi erootika ja seks mind raamatut nautimast ei sega, vastupidi – kui ma
loen ja asi läheb pornoks kätte, on halb. Ma võin erutuda ja isegi näpukat
teha, aga seda raamatut ma muul otstarbel enam ei hinda. Sest noh… Mu jaoks
erutav ei ole lihtsalt seks, seal peab kõvasti rohkem olema, ning kui sihuke
asi on muusse teksti topitud…
Ma ei ole raamatute äraviskaja. Aga ühe raamatu, kus oli detailne fistimise
kirjeldus ja pikk vägistaja seisukohalt vägistamise kirjeldus, viskasin
lihtsalt minema. Sest iga kord, kui pilk riiulis peale langes, hakkas ebamugav.
„Siuke inimene olengi vä?”
Aga erootika ja seks on minu jaoks lihtsalt elu osad, ei sega kuskil, aga ei
jää ka kuidagi eriliselt meelde.
Trash
1. Ei ole arukas segada.
2. Ei oska nimetada
Miikael Jekimov
1.
Muidugi on arukas segada ???? Ulme võimaldab põhimõtteliselt kõike ning annab muuhulgas võimaluse vaadelda elu ja emotsioone läbi erilise pilgu. Seetõttu olen aga ka seda meelt, et seks võiks olla oluline loos endas ja öelda midagi ulmelise maailma kohta, mida lugedes kogeme, ja avama tegelasi, mitte olla lihtsalt suvaliselt sisse topitud nagu viletsas draamasaates, kus on soov R-reitingust maksimum võtta. Jah, ma vaatan sulle otsa, Joe Abercrombie. Veel halvem on siis, kui seda on kasutatud ainult odava šokitunde saavutamiseks – see näiteks muudab Peter V. Bretti „Deemonitsükli“ raamatud põhimõtteliselt loetamatuks. Ehk siis: jah, aga oleneb kuidas.
2. Siinkohal on mu näited rohkem seksi ja soo mõttes: „Pimeduse pahem käsi”, Ursula K. Le Guin, tõenäoliselt parim näide. James S. A. Corey „Expanse’i” saaga, eriti selle peremudelite ja osade tegelaste suhtes (nt Amos). Neil Gaimani „Sandman”, üsna sünge, aga seksi on seal kasutatud inimloomuse ja üleloomuliku maailma kommenteerimiseks. Eks on veel näiteid, pulp-kirjandusest (ka õuduse mõttes) ja küberpungist. Arvutimängudest on väga hästi tehtud „Mass Effect’i“ triloogias, kus seks on tulnukate puhul igal rassil omapärane ja rassi mõttes hästi ja neile omaselt sätestatud (nt on quarianitel erakordselt nõrk immuunsüsteem ja seetõttu vajalik erilisi ettevalmistusi teha või on asaridel füüsiline seks võimalik ükskõik kellega, ehkki mittevajalik järglaste saamiseks, kes siiski tulevad kõik sellest ühest rassist, olenemata partnerist). Naljakam näide on „Dragon Age’is”, kus üks rass näeb seksi peamiselt kehalise vajadusena ja kui iha tuleb peale, saadetakse nad „arsti/tervendaja juurde”, kes ajab asja korda.
Tilda
Teema peale mõeldes avastasin enda lugemuses tohutu augu – erootiline ja
pornograafiline ulme. Ja ega muu kirjanduse osas pole ka kiita. Ma ei loe
noortekaid, naistekaid ja fantasy’t, ja mitte, et põhimõtteliselt, nii
lihtsalt on läinud, kräppi on palju, iseseisvalt orienteeruda ei suuda. Eredaim
pornograafiline mälestus pärineb lapsepõlvest. Lapsena elasin maal,
kortermajas, mille keldrisse viiva trepi all oli suuremate poiste punker. Väga
salajane koht, sinna pääsemiseks tuli end suruda läbi seina sees oleva, ca 13
aastase poisi puusakondi ümbermõõduga võrdse läbimõõduga augu. Augu mõõt oli
oluline – välistas täiskasvanute juurdepääsu, nagu meile tollal tundus.
Igatahes millalgi, pärast mingisugust äärmiselt pühaliku riitust, kus ma pidin
suitsetama, et ei saaks teiste peale kituda (Kamoon, kopsu! Tõmba kopsu!),
võeti mind kampa (Milline au! Ma olin ainuke tüdruk!). Igatahes midagi eriti
illegaalset seal ei toimunud, ju suitsetasime, kui suitsu oli, ülejäänud aja
õmblesime endale punkari riideid (kõik pidi olema must või vähemalt tume ja
võimalikult räbaldunud, pluss hästi palju metalli, ketid, haaknõelad jms),
tegime soenguid (jumal üksi teab, kuidas me kõik kiilaks ei jäänud) ja
kuulasime hirmsat mussi. Ja vot seal siis, lisaks makile ja kellegi kodust pätsatud
õmblusmasinale, oli suur virn Maajasid, mida me usinasti tudeerisime. Naljakas
on see, et kuigi teoorias tundsime end varsti hästi, usun, et praktiliste
harjutusteni jõudmiseks läks meil kõigil veel mitu aastat. Meeles on veel Imre Rammuli raamat „Millest
elab armastus?“, mille ma vanemate voodi madratsi alt leidsin (blogimise ajast
on meeles, et umbes pooled minuealised inimesed on leidnud) ja edasi oli juba
tudengipõlves tõeliselt suurt ja sügavat muljet avaldanud Valev Mirtemi „Välk
lootoses“.
Küsitluse teema juurde tagasi tulles – kas on arukas segada seksi ja ulmet? Muidugi on! Tingimusel, et segaja on arukas. Mulle tundub, et seks on üks raskemaid asju, mida teksti põimida. Et oleks kontekstiliselt põhjendatud ja näiks ehedana. Seejuures, vahet ei ole, on see haldjalik erootika või muinasaegse vallutusretke käigus sündinud vägistamine, usutav peab olema. Ja lõpuks, et ei tunduks odava müüginipina. Mulle tundub, et kõige sagedamini esineb raamatutes nö teise nööbi fenomeni. Et kirjeldatakse ära, kuidas avatakse särgi esimene nööp, seejärel teine, siis pisut kohmakas liimikoht filmilindil (nt peatükki lõpp) ja järgmiseks kõik juba suitsetavad. Enamasti see mulle sobib – palju ruumi fantaasiale jne.
Kindel on see, et surmahirm ja sugutung on meisse geenide tasandil sisse kodeeritud. Ehk et kui raamat räägib inimestest, ei saa neist kahest üle ega ümber. Ei saa olla hästi välja kirjutatud karakterit (inimesest), kel need kaks puuduvad, kasvõi mingisuguse vihje või aimatava taustteadmisena. Üksik kosmonaut võõral planeedil mingisugusel hetkel ikkagi kardab või igatseb mõne omasuguse järgi. Inimgrupis (kosmoselaev nt) suhted, või soovid või vähemalt mõtted kehavedelike vahetamise teemal ikkagi tekivad, ma olen kindel, et paratamatult. Esimeste pähetulevate heade näidetena on miskipärast venelased: Tolstoi, vennad Strugatskid. Aga ka Lem, kes vist ei olnud venelane… Kas seda peab alati kirjeldama – muidugi mitte, mu meelest on üldse väga vähe asju, mida kirjanik, eriti veel ulmekirjanik peab. Aga, aga…
Ulmekirjanik saab eksperimenteerida, mh inimese seksuaalsusega, igal võimalikul viisil, lõputult, mh ühiskonnakorralduslike küsimusteni välja. Ja see on kõige huvitavam, ju seda on ka tehtud, ma lihtsalt ei tea ulmest piisavalt, esimene pähe tulev näide on muidugi Aldous Huxley „Hea uus ilm“. Teiseks, nt Robert Merle’i „Kaitstud mehed“ – ma just lõpetasin ja olgugi, et trükk (1980 LR) oli nii kehv, et ma ei suutnud seda prillidegagi hästi lugeda, on see absoluutselt suurepärane raamat ja seal on kõik seksist. Mõte on selles, et Maa vallutab viirus, mis tapab suguvõimelisi mehi. Võimu haaravad naised ja midagi head sellest ei sünni. Raamatu peategelane on üks väheseid ellujäänud suguvõimelisi isaseid, keskealine teadlane, kes orjastatakse mitmes erinevas mõttes. Soovitan väga, kui keegi lugenud pole.
Ursula K. Le Guin on seksuaalsusega palju tegelenud, küll peamiselt vist seksi kirjeldamata, ja ma nüüd ei oska teda õige lõigu juurde lisada, olgu siis eraldi. Aga nt „Pimeduse pahem käsi“ ja Haini tsükkel jne.
Hästi huvitav on veel teema väljamõeldud olendite (tulnukad, jumalad, haldjad, robotid jne) vahelisest seksist, paljunemisest ja üldse kõigest, mis puudutab sugu, mida neil ju olemagi ei pea. Mul pole eriti häid näiteid, kogu minu teemakohane teadmine pärineb Loterii blogist, seal keegi loeb ja aeg ajalt kirjeldab. Ainuke, mis meenub, on ühe mu lemmikulmekirjaniku Karel Čapeki „Sõda salamandritega“, seal on eraldi lisapeatükk triitonite seksuaalelust. Igatahes, nüüd küsitluse peale mõeldes veetsin mitu meeliülendavat päeva peas erinevaid tulnukaid jmt fantaasiaolendeid paaritades, see on pööraselt lõbus ja aitäh sulle, Manfred, selle eest.
Lõpetuseks raamatust, mis, nagu mulle tundub, on Eesti ulmeringkondades kuidagi vähe tähelepanu saanud, kuid mis kahtlemata on ulme ja sisaldab seksi, kuulu järgi palju. Ja nimelt (mingisugustes) teistes ringkondades hästi tuntud nümfomaan-utopist Erika L. James raamat „Viiskümmend halli varjundit". „Kuulu järgi“, sest ka mina pole lugenud, minu tähelepanu juhtis raamatule üks nüüdseks kahjuks juba surnud lätlane, blogija Slava Se (Vjatšeslav Soldatenko). Selles mõttes, et seal raamatus on silmadega peenis. Selles mõttes, igal umbes kolmandal raamatu leheküljel on seal meetegelase paisunud peenis, mis vaatab naistegelast. Ma olen näinud filmi, peenise omanikul on seal suured ja säravad klaasist majad ja helikopterid ja no polegi imestada, et ta miljardär on. Üksnes anomaalia demonstreerimine võib korralikult sisse tuua. Kujutage veel ette furoori günekoloogias ja sellega piirnevates valdkondades…
Vennad Stugatskid on kusagil kirjutanud,umbes nii, et inimesel on elus kolm rõõmu: sõprus, armastus ja töö. P armastuseta saaks inimene hakkama küll, ainult et siis oleks tal ikkagi üks rõõm vähem. Nii et, kõike ja kirssidega, kõigile
suru sinna kuskile vahele:
