The Void Captain’s Tale

Norman Spinrad

1983

Eellugu: pea iga kord, kui ma näen silti “olmeprügi”, mõtlen ma, et kas on olemas ka ulmeprügi. Tuleb välja, et on. Nii nagu paljud meie seast, kannatan ka mina selle häda käes, et raamatuid on rohkem kui aega nende lugemiseks, rääkimata siis veel riiulipinnast. Seetõttu on mul ulmeriiuli kõige raskemini ligipääsetavas tagumises otsas nurgake “ulmeprügile” - Estconidelt, ulmereedetelt ja kes teab kust mujalt veel kas tasuta või taskupõhja pudi eest kokku tassitud raamatud, mis tundusid piisavalt huvitavad, et need koju tuua, aga mitte piisavalt põnevad, et neid lõputus lugemisjärjekorras ettepoole tõsta. Nii on ka Spinradi raamatuga - see on räsitud paperback, pea taskuformaat, keegi on selle kunagi kilesse mässinud (raamatukogumärgistus siiski puudub) ja keset kaant ilutseb eelmise omaniku lakooniline kokkuvõte raamatu väärtusest: “1€”. Napilt pääses see raamat minu poolt lugemata kujul uuele ringile minekust. Oma panuse andis ka Arvi Nikkarev, kes on aastal 2000 Baasi ainsa arvustuse kirjutanud.

Millest see meile siis räägib?

“Mu nimi on Genro Kane Gupta, Dragon Zephyri tühjusekapten ning see siin võib olla minu todestale”. Ehk siis Spinrad ei hakka pinget aeglaselt üles kruvima, kohe esimesest lausest on teada, et tõenäoliselt on lõpp käes. Esimesel leheküljel tehakse sündmustest kokkuvõte: laev on hüpanud pimesi, piloot on kapteni käe läbi hüppe käigus surnud, lähima asustatud tähesüsteemini on tosin valgusaastat ja kui just õnn neid ei soosi, on surm üsna kindel. Mäng avatud kaartidega on täiesti huvitav - kapten kirjutab logi sündmustest, mille kulminatsioon on algusest peale teada, nüüd tuleb oodata detailide avamist.

Meie kapten asub laevale, et täita oma harjumuspärast rolli - vajutada õigel ajal õigele nupule ja ülejäänud ajast teha eeskujuseksi laeva Domo ehk siis kultuurimatrooniga. Kui aga mängu sekkub piloot, siis on see peaaegu sama suur skandaal kui 21. sajandi seksuaalhedonismi tutvustamine USA mägede poegadele, kes pole peale piibli ühtegi raamatut näinud.

Iseenesest ei oleks tohtinud selline üldse juhtudagi - piloodid on siin maailmas ainult tähelaeva bioloogilised komponendid, kes veedavad kogu oma eksistentsi laeva ühest ruumipunktist teise heitnud orgamist taastumisel või tilguti all järgmist orgasmi oodates. Nad ei suhtle kunagi meeskonnaga, nad ei kohtu kunagi reisijatega. Piloodiks saamise eelduseks on, et nad on frigiidsed, peast katkised naised, kes ei suuda lihalikku orgasmi saavutada. Neid ei nähta inimestena, sest nad on ainult laeva orgasmimootorid.

Viimastest lähemalt: hetkel on inimkond kosmoses kõledas üksinduses - “Need, kes läksid enne meid” on läinud ja nendest on maha jäänud tsivilisatsiooni varemed. Nende seas aga ka “ajam”, mis töötab järgnevalt: nii lähte- kui sihtkoha koordinaadid laetakse arvutisse, laeva ümber tekitatakse hüppeväli ja hetkel kui kapten vajutab nuppu, tekitatakse piloodi ajus kõiki lihalikke piiranguid eirav orgasm, mille käigus saab piloodi psüühika neljadimensionaaselt üheks “Suure ja üksildase” neljanda dimensiooniga, milles puudub aeg ning vektorikoordinaatide abil tullakse tagasi tavadimensiooni, lähtekohast valgusaastate kaugusel ning enam-vähem õigel kursil. Kujutage nüüd ette orgasmi neljandas dimensioonis, kus puudub aeg…

Kõik see tehnomöla on aga antud juhul väga tähtis ja ka meie peategelaste peamine motiiv - Dominique on näinud, mis juhtub piloodiga, keda laeva juhtsüsteemid tagasi ei too - tema lihast vabastatud hing ongi jäänud müstilisse ajatusse ruumi, kus tema ülivõrdeline orgasm kestab igavesti. Aga kuidas veenda kaptenit pimesi hüppama, kui see toob üsna tõenäoliselt kaasa kõigi laeval olijate surma?

Kui lugeja siinkohal pakub, et lahenduseks on palju seksi ja veel rohkem seksiga õrritamist, on ju käesolev siiski Erektori erinumber, siis on see vastus õiges suunas, kuid mitte päris õige. Soovitan lugeda bonobote seksuaalkäitumisest, see hulpiv kultuur, mis tähelaevadel on välja kujunenud, on üsna sarnane, kuid segatud veel aristokraatlike peensuste, seksuaaloskuste lõputu lihvimise ja kõikvõimalike traditsioonide, tabude ja hedonismiga. Tantra, kundalin ja mitmed minu jaoks võõrad sõnad sõnad vaatavad mulle raamatust vastu, kuid pärast lugemist ei ole ma neis targem kui varem.

Aga raamatu kvaliteedist üldisemalt - esiteks tuleks Spinradi kiita keeleloome eest - pärast kahest Täheajast läbisumpamist oli minu bibliolibido ikka väga närtsinud ja mulle kui kavalale lingvistile (he he, tõlgi see inglise keelde) oli raamatu filoloogiline külg palju erutavam kui filosoofiline. Futulingo aluseks on ikkagi selgelt inglise keel, kuid autor kasutab ohtralt saksa, prantsuse, hispaania laenusid ja ka väljamõeldud sõnu, mis siiski oma tähenduselt on üsnagi selged. Tres gallant!

Kes otsib sopapornokat, kus labaselt auke täidetakse, peab edasi otsima. Kui mälu nüüd ei peta, siis vaatamata sellele, et kogu romaan lirtsub seksuaalsusest, oli kogu raamatu peale lõpuks kokku kolm seksuaalakti ja natuke teki all hõõrumist. See aga tähendab, et tubli pool raamatust tuleb millegi muuga täita, kahjuks on selleks täitematerjaliks aga üsna nüri halisemine ja ängis püherdamine.

Lõpetuseks tahaks osa minust teada, kuida hindaksid seda seksuaalselt provokatiivset teost tänapäevased soo- ja seksuaalprogressiivid. Ühelt poolt kasutatakse naisi orgasmimootoritena. Teisalt on ainult naistel see privileeg, mitte ainus meesorganism ei ole täheajamit kunagi käivitanud. Meeste roll on õigel hetkel nuppu vajutada ja ei midagi rohkemat, ülesanne, millega ka naiskaptenid vabalt hakkama saavad.

Siis kui kõik naised on ükskord lahkunud “Suure ja üksildase” ajatusse orgasmidimensiooni, jäävad mehed üksi maha. Eks lõpuks ole kättevõtmise asi…