Jaak Valge

Tiit oli heatahtlik, uhke, lojaalne, julge, altruistlik ja pöörane ning teinekord melanhoolne nagu kaotusvalus Vene valgekaartlane, mõni 1950. aastate kauboifilmi kangelane või ta enda ulmeraamatu tegelane.
Küllap meis midagi ühist oli, kui me 1981. aasta sügisel ülikooli ajalugu õppima asunutena esimesel kaugõppe eksamisessioonil kohtusime. Me polnud enam tattninad, mõlemad olime Vene sõjaväest läbi käinud ja ülikooli õppima asumine polnud meil kummalgi esimest korda. Mõlemal jäi aga viimaseks - Tiit lõpetas õpingud pärast ühte aastat, kui ta ürgaja kursusest vajalikud teadmised oma raamatu “Meie, kromanjoonlased” jaoks ära oli ammutanud. Küllap oli õppimine talle ka mingiks intellektuaalseks ajatäiteks vajalik ning pärast seda, kui ta avastas, et sedasama pakub kirjutamine, polnudki Tartusse sõita enam tarvis.

Võib-olla oli meie kõige olulisemaks ühiseks jooneks eliidivastasus. 1980. aastatel tähendas see silmakirjalikkuse, kommunistliku nomenklatuuri ja kollaboratsionismi põlgamist, ning teataval määral ka alternatiivset elulaadi, st mitte ainult karjerismi ja aktivismi ignoreerimist, vaid teadlikku loobumist edasipürgimisest kommunistliku riigi poolt pakutaval eneseteostuse redelil. Ning ka alkoholi, ehkki mitte kohustuslikuna. Meie puhul igatahes küll ja palju.
1982. aasta suvel kutsus Tiit mind nn musta jõuku. EÜE tundus meile liialt komsomoliideoloogiast läbi imbunud ja alternatiivina olidki Tiidu sõbrad asutanud oma rühma Sindi lähedal Seljal. Tiidu sõbrad said peagi minu sõpradeks. Saime oma käsutusse veoauto, mille furgooni värvisime hõbehalliks ja kuhu peale kirjutasime “Mustad brigaadid”. Päeval betoneeriti, õhtul räägiti maailma asjadest, joodi õlut, kuulati rockmuusikat ja Tiidu laule podporutšik Golitsõnist, Narva SS pataljonist ja armastuse ja alkoholi suhetest.

Augustis otsustasime sõita EÜE kokkutulekule Intsikurmu. Küllap oli lihtsalt vaba nädalavahetus, tahtsime tuttavaid näha ja kuulata kokkutulekul esinevat “In Spe’d”. Et sõit lõbusamalt kulgeks, varuti furgooni mõned kastid õlut. Tiit mängis kitarri ja laulis ning ühed maanteeäärse maastiku osad asendasid teisi. Tegime esialgu tihedaid metsapeatusi, aga mingil ajal leidsime, et lihtsam on autojuhti mitte tülitada: organismi vedeliku üleküllus on edukalt reguleeritav ka sõidu ajal üle kasti ääre. Aga meie järgi sõitnud must “Volga” keeras meile ette ja sundis peatuma. “Volgas” olid EÜE juhid, kes meie autojuhile teatasid, et kui nad Intsikurmu kokkutulekul meie hõbehalli näevad, siis hoolitsevad nad selle eest, et meid kõiki ülikoolist välja visatakse.
Loomulikult ei saanud end sellest häirida lasta ning sõit jätkus, ent Intsikurmus tuli auto maskeerida ja parkida üsna kaugele võssa. Lontsisime kokkutulekule, aga meie Tiiduga jäime taas varsti korrakaitsjatele ette. Mul õnnestus rahvamassi ära kaduda, aga Tiit pidas minemalipsamist ebaväärikaks ja vastas uhkelt küsimusele, kus ta õpib: “Ei õpi, töötan Sindi tuletõrjes.”

Põlva kainestusmaja oli selleks ajaks täis ning Tiit deporteeriti kokkutulekupaigast kümmekonna kilomeetrit kaugemale.
Kui ta Intsikurmu tagasi jõudis, oli pime käes, ning hõbehalli leidmine ei õnnestunud. Tiit pani toime väliööbimise. Keskhommikuks olime siiski kõik kohal, välja arvatud üks noorem mees - Koll. Teisedki polnud parimas vormis. Kui küsisin, kus Koll võiks olla, porises Tiit: “Küllap kainestusmajast veel tulemata.” Nii oligi. Koll tuli ning näitas paberit, kuhu ta kinnipidamise põhjendusena oli märgitud: “Istus võõras kasvuhoones, sõi kurki ja sõimas koera.” Nüüd reageeris Tiit mõõduka tunnustusega, nagu seda võinuks teha vana idavõitleja siis, kui ta noor kamraad esimese punaste tanki puruks on lasknud.

Tagasisõiduks oli veel veini. Mõnikümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist tegi Tiit ühe oma raskesti arusaadavatest otsustest, mida tal mõnikord ette tuli: palus end teele maha jätta. Hilisõhtuks oli ta siiski meie hulgas Seljal, sama hea tujuga nagu alati, ja väitis reipalt, et tuli jalgsi ja kustutas teele jäänud jõgedest janu.

Mulle meeldib mõelda, et seegi ta lahkumine on ajutine.

Jüri Kallas

Eks kirjanik elab rohkem oma raamatutes kui päriselus. Iseäranis nende jaoks, kes autorit päris lähedalt ei tunne. Kuigi ma olen läbi lugenud ilmselt enamuse, mida Tiit Tarlap on kirjutanud ning kuigi ma olen palju tekste lugenud tal juba käsikirjas, kahtlustan siiski, et ega ma täpselt ei teagi, kes oli Tiit Tarlap inimesena.

Minu esimene kohtumine Tarlapiga oli ilmselt kusagil 1990ndate keskel. Töötasin siis kõmulehes Liivimaa Kuller ning ühel õhtul istusin ühe oma kolleegiga Illegaardis, mis oli tol ajal loovisikute ning muidu suleliste ja karvaste seas populaarne koht. Tegu oli n-ö poolkinnise klubi-kõrtsuga, et uksel turvamees ja sisse sai vaid klubikaardiga. Ühel hetkel sisenes klubisse üks meie naiskolleeg ja küsis, et kas ma olen nõus võtma oma kaardi peale tema ja kaks ta tuttavat. Noh, et minu vastutusel. Loomulikult olin ma nõus ja nii sisenesidki kõrtsi kaks prillidega, ilmselgelt intlit ja muidu värvikat tüüpi. Ühel oli seljas teksatagi ja rinnas rippus raudrist ning teine kandis nahkpintsakut. See teine oligi Tiit Tarlap. Ega ma suurt ei mäleta, mida ja kui palju me sel õhtul rääkisime. Me kolleegiga polnud enam esimeses kainusastmes ja saabunud samuti. Kindlasti olin ma selleks ajaks Tiit Tarlapi loominguga tuttav – debüütjuttu sai loetud ju kohe ilmudes ning päris kindlasti oli Tarlap midagi juba avaldanud Liivimaa Kulleris ja ilmselt ka samas kirjastuse klantsajakirjas Favoriit. Kas ma olin juba lugenud romaani "Kurjuse tund" käsikirja, selles ma päris kindel pole... võib-olla jõudis see käsikiri minu kätte just selle õhtu tulemusena. Mulje autorist oli ehk pisut kummaline, vähemasti erines Tiit Tarlap oma olemuselt pealinna või vaimupealinna kirjanikest. Ja kohe esimesel korral nägin ma ära ka Tiit Tarlapi legendaarse nahkpintsaku.

Kindel on see, et Tarlapi pikemate tekstide käsikirjade ja eelkõige just romaani "Kurjuse tund" lugemine põhjustas mul omal ajal ikka enam kui suure vaimustuse. Eesti ulme nimed võis ju siis praktiliselt ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kui ühe-kahe jutu autorid kõrvale jätta, siis: Boris Kabur, Henn-Kaarel Hellat, Eiv Eloon, Herta Laipaik, Helju Rebane ja Urmas Alas. Kui keegi nüüd mõttes kõrvutab antud autorite loomingut ja romaani "Kurjuse tund", siis saab ehk selgeks, millest mu vaimustus. Igatahes rääkisin ma mitmele oma tuttavale Tralapi teostest ja üks mu semu, tööstuslikes kogustes venekeelset (militaar)ulmet neelav EÜE-hai, teatas, et kas see Tarlap, kes kitarri mängib ja laulab. Ilmselt kõlas ka hüüdnimi Pudeli Paul, päris kindel ma pole, aga justkui meenub.

Teine kohtumine Tiit Tarlapiga oli mehe esimene Estcon. Aasta oli 2000 ja Estcon veel kahepäevane. Tarlap sõitis reedel Sindist Tartusse, ööbis minu juures ja järgmine päev sõitsime me (ilmselt rongiga) siis üritusele. Kui jätta kõrvale hilisemad arvukad telefonikõned, siis see reede õhtu oli ilmselt mu pikim vestlus Tiit Tarlapiga. Millest siis? Eks ikka (peamiselt) ulmest. Et Lew R. Berg ja Siim Veskimees on eesti autorid, kelle looming talle kõige enam meeldib. Et Ray Bradbury talle üldse ei meeldi, kui jätta kõrvale ebatüüpiline jutustus "Frost and Fire". Et talle meeldivad Dick Francis ja tema džokikrimkad. Ja muidugi rääkisime me palju Tarlapi enda teostest. Olen kuulnud väiteid, et Tiit Tarlap on amatöör, kes n-ö paneb, nagu torust tuleb. Vaat vestlused temaga sellist muljet ei toeta – Tiit Tarlapil oli väga selge ettekujutus, et miks ja kuidas ta midagi teeb, millised sõnad ja väljendid, kui pikad lõigud, kuidas vahelduvad märulikohad nende teistega jne. Ka oli mees üsna tõrges oma tekstide (keele)toimetamise asjus, kindlasti oli selles oma roll ka negatiivstel kogemustel, osaliselt kindlasti. Mulle meeldib mõelda, et mul ehk aja jooksul õnnestus sel teemal pisut ta jäikust pehmendada, vähemasti ta kunagi hiljem ütles, et mõnikord on keeletoimetajast päris kasu.

Tiit Tarlap käis veel üks kord Estconil. Kuna Estcon oli kolinud, siis 2002. aastal sõitis ta Sindist bussiga Paidesse ning kui me reedel siis seal Anna bussipeatuses Tartu – Tallinn maanteel arutasime, et kas Tarlap on juba Paides, siis peatus meie lähedal takso, kust astus välja Tiit Tarlap, sest "kuna esialgu kokku lepitud kohtumiskoht asus otse taksopeatuse kõrval, võttis ta seda vihjena." Sellest kohtumisest ma suurt rohkem ei mäleta, eks osaliselt ka seetõttu, et Tiit Tarlap kohtus seal Lew R. Bergiga ja neil meestel oli omavahel nii palju rääkida.
Ega ma täpselt enam ei mäleta, kas Tarlapi kahe Estconi-käigu vahel, või kohe pärast teist mehe Estconi, aga ühel sügisel püüdsin ma autori nõusolekul tema romaani "Kurjuse tund" pakkuda mitmele pealinna kirjastusele. Tundus sedavõrd võigas, et taolist head asja keegi lugeda ei saa. On meeles, kuidas ma Tartus, Kuu poe esikus telefoniautomaadis mitu kõnekaarti sel teemal tühjaks rääkisin. Vedu ei võtnud keegi... ju siis polnud veel aeg...

Kromanjoonlaste-romaani tegemise ajal sai pea iga nädal üsna pikki telefonikõnesid peetud ning sai räägitud ka elust ja kirjandusest üldisemalt. Tiit Tarlap oli üsna hästi kursis ilmuva kirjandusega, aga kirjanduselu kui selline talle vist eriti korda ei läinud. Mäletan, et kui arvustustest üldiselt ning tema teoste omadest konkreetselt rääkisime, siis sageli kordus selline mõte/motiiv, et ju see arvustaja ajab mingit oma asja. Mina nägin (ja näen endiselt) Tiit Tarlapit sellise pisut õnnetu loomesaatusega autorina, et kuidas kõik oleks võinud paremini minna, kui... Ise ta vist end sellisena ei näinud, või võttis lihtsalt asju nii, nagu nad on. Või ta lihtsalt ei tahtnud endast rääkida. Kui nüüd meenutama hakata, siis ega me vist temaga ka Tšornobõlist suurt ei rääkinud, oleks ju võinud, sest mul onu käis ka seal, aga ju siis...

Selles mõttes oli hästi tüüpiline ka meie viimane telefonikõne. Oli miski laupäeva õhtu, kas detsembri lõpp, või siis käesoleva aasta jaanuari algus. Mina olin ilgelt unine, Tarlap oli napsune. Rääkisime tühjast-tähjast, pisut kirjandusest, pisut teadusest, pisut kõiksugu umbluust ja kõige vähem enda eludest.

Kas Tiit Tarlap oli mu sõber? Vist mitte. Vähemasti ei tunne ma, et mul oleks õigus teda lihtsalt Tiiduks nimetada, seepärast on ka eelnevas tekstis kogu aeg Tarlap või Tiit Tarlap. Samas kindlasti rohkem kui tuttav ja autor, kes on kirjutanud mitu ülikõva ja olulist teksti. Ja mis siis lõpuks oluline on? On raamatud, mis jäävad ning oli inimene, kellest halbu mälestusi ei jäänud.

( : ) kivisildnik
( : ) raskuse vaim ehk mälestusi TiiT Tarlapist

Olen elu aeg kirjanduse sees olnud ja tunnen isiklikult üpris paljusid kirjanikke, TiiT Tarlap oli aga täiesti erandlik, ta oli ainus kirjanik, kes ei olnud mingil kombel seotud geypornoga. Puutusime kokku „Meie, kromanjoonlased“ kirjastamise katastroofilise projekti käigus, kõik lendas kuradile.

Telefonivestlused Tarlapiga olid väljakannatamatud. Tuli kohale sõita. Elasin siis Pärnus ning jalgratta Sinti sõita oli naljaasi. Sel suvel enam ei oleks sõitnud, pussnuga löödi kõhtu. See selleks, sõitsin siis Sinti nii mis nahises, Sindis on kuskil liiklusmärk, kiirusepiirang 30 km. Selle märgi alt kimasin ma alati 35ga läbi, see sai justkui omamoodi traditsiooniks.

Kuidas sa lähed Tarlapi juurde ja ei riku liikluseeskirju, ei ületa piirkiirust ega midagi, see ei ole ometi võimalik. Tarlap elas mingil tänaval, looduslikult kaunis kohas. Sinna ma siis tavaliselt läksingi. Kirjastamisasjad ei liikunud, millestki rääkida tegelikult ei olnud.

Aga et Tarlap ei helistaks, oli ikka parem kohale minna. Mina siis vist veel sea moodi ei joonud, oli mingit lootust. Tarlap muidugi jah, ta oli üldse väga selge mõistusega isik, orienteerus tegelikkuse probleemideta, ainult toimetamisküsimustes oli ta täielik võhik, tõhk ja ignorant.

Ma vist ei käinudki Tarlapi toas, ma ei tea, kas ma majaski sees käisin, istusime väljas ja Tarlap rääkis oma mälestusi, mida ta jõi ei suuda samuti enam meenutada. Küllap mingit õlut. Ma ei teinud siis õllemarkidel eriti vahet, oli suured ja väikesed õlled, pead ei anna aga Tarlap vist ikka jõi väikest õlut.

Kõige huvitavamad oli Tarlapi Mälestused tema tänavavõitleja perioodist, Sindi oli omal ajal ikka päris korralik lahingutanner, Pärnust rääkimata. Need traditsioonid on visad kaduma. Kui ise teed tegusid ja kujuned legendiks, siis midagi veel mäletad, see kuidas ma üksi lõin tagasi… no lõin ütleme Kurski kaarel tankirünnaku tagasi, on juhtunud.

Mäletan hästi seda, et Tarlap luges põhiliselt vene keeles ja kuidas seda nüüd öeldaksegi, ilget sitta. Üks kõik millest meie jutuajamised ka ei alanud, peagi jõudsime ikka Tsernobõli, Tsernobõlis põhiliselt joodi. Isiklikult ma seda muidugi heaks ei kiida.

Tsernobõl mind eriti ei huvitanud ja ei huvita siiani, omalgi on probleeme küllalt. Kui te arvate et on lihtne olla strateegiaäss ja teist hooaega valitsev maailmameister, siis te, värdjad, eksite ikka väga rängalt. Viieteisttunnised lahingud, üheksa tunnised treeningud, iga päev, kahenädalased mmi etapid, magad 20 sekundi kaupa, Tsernobõl on selle kõrval lapsemäng.

Samas see kuidas Tarlap Tsernobõlist rääkis, see mulle väga meeldis, suur meister või igasugust savi väga hõrgus kastmes serveerida. Pärast mitmendat õlut täpselt, mul läks lugemine alati sassi, hakkas loo sisse tekkima võõrast elementi: napalm, vangilangemine, mingid koopasüsteemid, vietkongid ja vihmametsad ja siis oli ta omadega täielikult Vietnamis ja väga hästi rääkis.

Kuulad ja imestad ja kui vaba hetke leiad, siis laksad jälle Sindi poole. Ma arvan, et ma käin täna ka Sindis ära, et siis palverännak vanameistri mälestuseks, kui mmi graafik lubab muidugi, vorm on hea, võiks minna jala aga seda aega ei ole, võtan elektri takso, neil on lahedad naispiloodid. Soovitan.


Äärekosmos
3.04.2017

Ats Miller

Mida ma temast õieti tean? Jah, tundsin meest oma paarkümmend aastat. Ent otse öeldes, vabamalt sai elu, universumi ja üldse kõige üle arutletud siis, kui joovet oleks autoroolis kriminaalseks loetud.
Üksik. Elas vaikselt Sindi lähedal. Emaga. Vanemate ainus laps ja kogu elu ise ka üksik. Siis, kui rohkem lahti läks, tuli välja kari, mis muutis ta elu ja tegi temast selle, mis ta oli – Tšernobõl. Suurim rahuaja aatomikatastroof, mis juhtus ju inimeste lolluse ja tehnilise küündimatuse tõttu ja mille tagajärgi likvideeriti samuti neist kahest märksõnast lähtudes – mis kõik tegi selle arusaadavalt kordades hullemaks, kui oleks võinud olla. Ei oska kõrvaltvaatajana hinnata, mida tähendas teadmine, et iga päevaga korjad sa seal endasse midagi, mis jääb alatiseks... Veelkord, ei tea. Ei tea sedagi, mida õieti tegi inimestega seal levinud arvamus, et kui kõvasti juua, on radiatsioonitsoonis viibimise tagajärjed kergemad.

Väljakujunenud veendumuste ja hea fantaasiaga. Mis on seda veidram, et jutult oli ta enamasti üsna tagasihoidlik, ei kippunud oma arvamusi-seisukohti peale suruma ega saanuks ka paariminutise vestluse põhjal otsustada, kui palju ta lugenud-kirjutanud oli. Ikka seal kohas tagasi, et kõike, mis ta oli, hoidis ta enda sees ja pani raamatutesse.
Jäärapäine. Nii mõnigi toimetaja oli temaga hädas. No ei võtnud nõu kuulda. Lihtsalt ei võtnud. Proovid heaga, ei võta, proovid jõuga, saadab su lihtsalt pikalt. Minule tegi see tegelikult nalja, sest... kuidas seda öelda? Kui ühel hetkel seda meest mõistma hakkasid ja ta sind ka servast sõbraks pidas, ei olnud temaga ju mingit raskust suhelda. Eks neid lugusid ole aastate jooksul kogunenud, aga neid ei saa rääkida nimesid nimetamata (ja nimede ärajätmisest pole kasu, sest kui vähegi konkreetsemaks minna, on ju selge, kellest jutt), nii et jäägu need kirja panemata.

Mehine. Alguses mõtlesin kirjutada „macho”, ent sel sõnal on natuke teine kõla. Temas puudus poos, teisalt oli ta oma vaadetelt suhteliselt konservatiivne. Eks see tule vist inimelu sügavamast mõistmisest, et kui sa kõik väärtused, traditsioonid ja tõekspidamised tühiseks kuulutad, ei suuda sa järele jäävat tühjust enam millegagi täita
Usaldusväärne. Noh, omades piirides muidugi, st välja arvatud need ajad, kui talle helistades oli selge, et räägitud jutt tuleb üle rääkida mõnel sellisel päeval, kui ta reaalsusega paremas kontaktis on. Aga meelde ei tule ühtki korda, kui ta oma sõna poleks pidanud. Paarikümne aasta kohta on see juba midagi.

Kirjanik. Vaieldamatult. Kes oleme mina või keegi teine, andmaks talle nõu, kuidas oma elu elada? Nüüd on see elatud ja ajaloo kaalukausil tulemus – tema raamatud. Kui ühel päeval lahkuvad kõik need, kes teda ise tundsid, räägib ta maailmaga edasi läbi oma teoste.
Aitäh nende eest.


Tiina Jakobson

Inimese elu on ülekohtuselt lühike, ta on kui taim, kes idaneb, kasvab ja kui saabub sügav sügis, hääbub. Vahel aga varemgi...
Lugedes mitmelt poolt meediast Tiit Tarlapi surmast, tundsin vajadust temast kirjutada nii, nagu mina teda mäletan. Samas linnas elades puutusin temaga palju aastaid kokku, omades siiski vaid teretuttava staatust. Ometi on ta meelde jäänud ereda natuurina. Ikka tuli tänaval vastu, tume poolmantel seljas, mapp kaenlas, hoogne samm, rahulik meel... Tuttavate ja sõprade kaudu kuulsin temast mõndagi huvitavat- omapärane, mitmekülgne, taibukas, tegus, sõbralik ja muusikahuviline.

Kord tuli mu abikaasa (kah sintlane) koju, püha viha täis. Küsimuse peale, milles probleem, vastas: „Mingid väikesed tüübid, kamp tänavapoisse, nimetas Tiitu lollakaks...Sa ei tea, kui tark see mees on!“ Küsisingi siis, et kui tark, ma ei tunne teda hästi. „No Tiit on ikka väga tark, sa ei tea, kui palju ta raamatuid loeb, mängib kitarri, teeb laule... Kirjutab lauasahtlisse, tahab raamatut kirjutada.“

Kuulsin tollal ka paarilt vanemalt Sindi Gümnaasiumi õpetajalt, et Tiit oli kooli ajal vahel küll võllaroog nagu poisid ikka, aga ka tema andekus paistis varakult silma: haruldane eneseväljendusoskus, mõtte sujuvus kirjatöödes olid pedagoogi tõeliselt hämmastanud. Ja palju aastaid hiljem, 1980. aastatel hakkaski Tiit Tarlap oma kirjatükke avaldama, alguses ajalehtedes.

Tiit Tarlap oli ainus laps peres, tema kutsumine Tšernobõli pani väikese Sindi linna kihama. Läks teisigi. Ja saadi terviserikked, ka Tiit sai. See tõi mured tervise pärast. Ta kirjutas ka raamatu „Tšernobõl 1986“. Tiit Tarlapi elu ei olnud alati lihtne ega sirge, tal oli mitmeid muresid, mõõna- ja tõusuperioode nii igapäeva- kui ka loomeelus. Targal ei ole palju sõpru, on vaid paar head sõpra. Nii oli Tiidulgi.

Hingekraapivalt valus ja ilus on Tiit Tarlapi laul, kus ta mõtles tagasi oma koolipõlvele, selles järgmised sõnad: „... see aeg ehkki siis tundus raske, on jään’d kõige kaunimaks mul, aga aeg eal ei tagasi pöördu, mis läinud, on läinud, pole parata sul...“

Tiit Tarlap hoolis oma vanematest väga, ta lahkus napilt kuu aega pärast oma armastatud ema Liia Tarlapit, 16.09.1928 - 20.01.2017. Eks hea side oma vana emaga ning inimlik ja soe karakter mõjusid Tiit Tarlapile rängalt, ei suutnud elu keeristormidele vastu pidada. Nüüd on Karja tänaval üks maja tühi...

Ma ei ela enam ammu Sindis, kuid vanadest tuttavatest, armsast väikelinnast ja linnaelanikest olen alati huvitatud olnud ning külastan seda paika igal aastal. Seega tean ka Tiidu loometööst ning tema arvukatest raamatutest. Ma usun, et Tiit Tarlap jäi lõpuni iseendaks: reserveerituks, sõbralikuks, intelligentseks, ühiskonnakriitiliseks, omapäi käijaks ja mõtlejaks. Arvan, et Tiit Tarlapi tegevus ja töö väärib jäädvustamist kodulinnas. Ohtrate parkide, alleede ja puiesteede linnas on selleks kindlasti olemas võimalus mälestuspingi, puu või millegi muu kaudu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 3/17
Intervjuu Nicola Piovesoniga
Raskuse vaim ehk mälestusi Tiit Tarlapist
Palju õnne, Christopher Lambert
Raamatuarvustus: Tumeaine
Mänguarvustus: Mass Effect Andromeda
Reaktori veebruari juttudest
Arvustus: Harry Potter ja äraneetud laps
Raamatuarvustus: Kaugete päevade valgus
Raamatuarvustus: Libelobe loba võluritest ja nõiutud metsast
Raamatuarvustus: Pikk-kosmos
Ulmkonnakroonika 3/17
Kirjastuste uudised 3/17
Tõlkejutt: Sambo
Jutt: Vladi ärkamine
Jutt: Väelaegaste Loomine
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 3.
Järjejutt: Celestia. 1.
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)