"Kolmeosalise järjejutu "Pilvelinna Bluus" viimane osa.
Eelmine osa

Ellisele tõmmati ühtäkki seljatagant must kott pähe ning ta kuulis Ruani ütlemas: “Viige ta kuhugi tagumistesse tunnelitesse ja tehke vagaseks. Laibast tuleb pilt teha ja Ingerslebenile saata. Alles siis võite ta ümbertöötlusse pista.”
Kapid otsisid Ellise läbi ning eemaldasid tema põuest püstoli. Saadetuna peakoti pimedusest, tiriti Ellis ruumist välja ning ta sai siplemise eest veel ühe rusikahoobi maksa. Võimas valupurse hetkeks peaaegu halvas kogu keha ning röövis Elliselt tahte edasist vastupanu osutada. Tal polnud enam aimugi, kus ta nüüd viibis või kuhu nad teel olid. Ainuke millest ta aru sai oli see, et kõik kolm meest saadavad teda. Ellisel võttis natuke aega, et end koguda, kuid veidi taastununa asus ta oma vastukäiku planeerima. Tema nahalt ja riiete vahelt hakkas pudenema õrna tolmu, mis heljus õhus nende ümber. Ta lootis, et tunnelite hämaruses polnud kogunev tolmupilv liiga silmatorkav. Teda lohistati muudkui edasi, rohkem tolmu pudenemas, kuni klubimuusika ähmane tümpsumine kadus täielikult, jättes vaid sammude raske kolksumise ning hooldustunnelitele omase masinate vaikse undamise. Ükski meestest ei lausunud sõnagi.

Ellis polnud täpselt kindel, kui kaua teda talutati, kuni nad lõpuks seisma jäid. Tema ümber oli täielik pimedus. Ta ei kuulnud mitte midagi. Ellis tundis südant oma rinnus hirmsasti peksmas. See pidi olema moment, kus ta kohe maha lastakse. Tal oli veel ainult üks kaart mängida ning ta polnud sugugi kindel, kas see töötab. Ellise jaoks ootamatult lükati ta võimsa prantsatusega vastu seina ning ta kuulis heli, mida ei olnud võimalik millegagi segi ajada – relvade vinnastamine. Ellis teadis, et nüüd või mitte kunagi – ta tõmbas endalt koti peast, ta nägi kolme meest tõstmas relvi ning andis oma implantaadile käsu. Kogu seni õhus heljunud tolmupilv tõmbus äkki kokku tagasi, imepisikesed nanorobotid üksteisega põimumas ja uusi struktuure loomas.
“Mida kuradit?” ütles üks mees, silmitsedes häguseks muutuvat vaatepilti.
“Tulistage, te tõprad!” käratas teine mees ärevalt ning läbi kitsa tunneli kostus kolm kõrvulukustavat püstolkuulipildujavalangut. Kuulid laksatasid Ellise rindkeresse ning põrkasid nüüdseks kogu mehe keha katvast nanorobotitest koosnevast turvisest rikošetiga minema. Kuulid ei suutnud küll läbi tungida, kuid samas ei suutnud nanoturvis täielikult kuulide löögijõudu ka summutada, saates iga kokkupõrkega teravaid valuvälgatusi üle kogu Ellise keha. Üks põrkuvatest kuulidest tabas ühte meestest näkku, saates tema pea sisemuse seljataha laiali. Ülejäänud kaks lõpetasid koheselt tulistamise silmitsedes ärevalt ebatavalist vaatepilti. Ellisel polnud piisavalt jõudu, et püsti tõusta. Ta kahtlustas, et mitmed tema ribid olid murdunud ning tõenäoliselt ka vasak rangluu.

Kaks jõmmi silmitsesid mõnevõrra šokeeritud nägudega oma langenud kaaslast ning põrnitsesid seejärel Ellist.
“Lask pähe peaks tema koljuluu vähemalt murdma. Ta kaotaks teadvuse ja me saaks ta ikka ümbertöötlusse visata,” lausus üks neist, tõstes oma relva natukene kõrgemale. Ellis jõudis vaevu oma käed näo ette tõsta enne kui uus pauk kajas läbi tunneli ning kuul põrkas tema käevarrelt sähvatusega eemale.
“Vittu, tõbras, sa tahad meid tappa?” karjus üks musklivendadest teisele.
“Mida me siis tegema peaksime? Casey on surnud, mees! Mida me bossile ütleme?”
Ta oleks ehk veel midagi öelnud, kuid tema sõnad katkestas summutatud plaksatus ning järgmisel hetkel vajus ta pikali, auk otsa ees. Teine mees pööras kiiresti ümber, kuid langes kuuliga, mis tungis läbi kõri. Ellis silmitses kahte langenud meest, saamata aru, mis just toimunud oli. Läbi hooldustunneli hämarate tulede valguse sammus tema poole läbipaistev, võbelev siluett, mis paljastas lähemale jõudes optilise kamuflaaži alt selle sama naise, kes teda klubis hoiatanud oli. Väljakutsuvate klubiriiete asemel kandis ta nüüd musta nahktagi, koos mustade liibuvate pükstega, mis võimaldasid võimalikult palju liikumisvabadust. Klubikostüüm oli tõenäoliselt eksisteerinud ainult liitreaalsuses. Tal oli ümar nägu tugevate põsesarnadega ning naise roostevärvi lokid olid nüüd seotud sabasse, vältimaks ette jäämist. Salapärane naine hoidis käes summutiga püstolit.

“Ma arvasin, et ma ei jõua neid sind tapmast takistada. Teid ei olnud lihtne märkamatult jälitada, sammud kajavad siin nii hästi,” lausus ta igapäevasel vestlustoonil, silmitsedes nanoturvises Ellist. “Aga tundub, et sul õnnestus ennast ise elus hoida.”
Meest kattev nanoturvis hakkas tagasi tolmuks pudenema, nanorobotid naasmas kehasse läbi higipooride. Ellis noogutas kolme vereloigus lebava laiba poole.
“Tänud abi eest.”
Tänud, eeldusel, et sa mind ei küsitle ja siis maha ei lase, jättis ta ütlemata.
“Ausalt öeldes oleks ma endise Lääne-Euroopa Liidu ühis-salaluure kübersõja erigrupi spetsialistilt natukene targemat käitumist oodanud,” nentis naine, libistades oma püstoli nahktagi sisse. Ellis naeratas mõrult, lastes neuroimplantaadil keha seisukorra diagnostikat teha.
“Rõhk on sõnal endine,” vastas Ellis, oiates samal ajal ühte oma ribi puudutades.
“Palk oli erasektoris parem?” küsis naine.
“Midagi sinnakanti,” valetas Ellis.
Naine astus talle lähemale ja küsis: “Kui katki sa oled?”
“Ei midagi, mida öö nanomasinatega ei parandaks,” vastas ta, üritades valugrimassiga ennast istukilt püsti ajada. Naine tõmbas ta ootamatult tugeva jõuga püsti ning toetas teda. Peaaegu kõik isikutuvastuse andmebaasid väitsid, et naise näol on tegu Linda Schöleriga - 32 aastase graafikadisaineriga Kielist. Ellis aga ei kasutanud ainult tavalisi andmebaase.
“Seega,” otsustas ta küsida. “Mida teeb Šoti julgeolekuteenistus nii kaugel oma jurisdiktsioonist? Preili Grieve.”
Naine peaaegu isegi suutis üllatust mitte välja näidata, öeldes: “Päästab ebakompetentseid endisi agente oma lolluste käest.”
“Julm, aga aus,” tunnistas Ellis kriitikat. Ta oli läinud liiga ahneks, sattunud jälle oma ego ja riskinälja ohvriks.
Ühel päeval see tapab mu.

Hoolimata Ellise tungivast soovist korraldada Ruanile külaskäik ja põhjalik arenguvestlus, juhatas naine nimega Moira Grieve ta kõrvaltunneleidpidi minema, põhjendusel, et Ellis pole sellisteks ajaviideteks hetkel piisavalt terve. Ellis polnud tegelikult endiselt kindel, kas ta oli leidnud omale ajutise liitlase, või mitte, sest tal polnud õrna aimugi, mida too agent Pilvelinnas tegelikult teeb ning mis on tema motiivideks ja käskudeks. Samas, potentsiaalne poolekohaga liitlane oli rohkem kui tal senimaani olnud oli.
Vähemalt ta tunneb neid tunneleid üpris hästi. Keegi on ennast kogu kohaga üpris kurssi viinud - erinevalt teatud uurijast nimega Ellis Drake.
Mõni aeg hiljem saabusid nad tavalistesse koridoridesse ning võtsid transpordikapsli teise õhupalli. Sealt liikus duo edasi ühte pisikeste korteritega elamurajooni.
“See on sinu koht?” küsis Ellis, kui nad sisenesid ühte pisikesse, kuid võrdlemisi kenasse elamusse, mille üks sein vaatas klassikalisse Jaapani aeda ja millel oli isegi tehispuidust veranda.
“Mitte kauaks,” vastas Grieve. “Kõik jälgimissüsteemid on sind nüüd koos minuga näinud. Ingersleben tahab nüüd ilmselt ka minust vabaneda.”
Ellis polnud kindel, kui palju naine kogu asjast teadis.
“Sa tegutsed pilvelinnas täiesti illegaalselt, sisuliselt spioonina,” ütles Ellis. “Mul on tehniliselt kohustus sind vahistada. Mis motiveeris Šoti julgeolekuteenistust nii riskantseid samme tegema?”
“Kas sa plaanid mu vahistada?” küsis naine, visates oma nahktagi seljast ning siirdudes kööginurga poole. “Teed või kohvi?”
“Ma ei ole kunagi hea reeglite järgi mängija olnud,” ütles Ellis, lisades siis: “Kohvi, kui see liiga sünteetiline saast pole.”

Nad istusid koos põrandale tatami matile ning silmitsesid hetke kerges tuulehoos õõtsuvaid mände ekraan-aias.
“Šoti julgeolekuteenistus on juba aastaid uurinud CERNi ja GeoStari koostööd Aero-Veenuses. Kaevanduskonsortsiumi haarmed ulatuvad kõikjale, ning Lääne-Euroopa ühis-salaluure, koos paljude teistega hoiavad nende siseasjades eemale. Aero-Veenus on ikkagi LEL’i peamine liitlane ja finantseerija Euraasia Konföderatsiooni tegevuse vastu Veenusel.”
“Ja miks on Aero-Veenus teile siis huvi pakkunud?” küsis Ellis, suunates samal ajal kõik oma keha ressursid vigastuste parandamisse.
“Ma ei tea kui palju ma sulle rääkima peaks,” möönis naine, vaevumärgatava naeratusega. “Ma ei tea täpselt, mis mängu sina siiani mängid ja kellele sa kõige lojaalsem oled.”
Ellis kehitas õlgu ning kohe kahetses seda liigutust. “Ma pole sind veel vahistanud. Ütleme nii, et ma teenin kõige rohkem oma enda uudishimu.”
“Sellisel juhul, kuidas oleks info jagamisega? Ma annan selle, mis mul on ja sina selle, mis sul on,” ütles Grieve, lisades siis: “Kuigi, arvestades kui vähe sa siin olnud oled, siis ma ei usu, et sa väga midagi avastanud oled.”
Ellis naeratas.

“Sa teed nalja,” ütles Grieve, kui Ellis oli oma loo ära rääkinud. “Tundub, et nad ei palganud sind ikkagi asjata lollusi tegema. Ma olin kuulnud sinust legende, aga tänane päev tõestas mulle, et need olid tugevalt ülepaisutatud. Tundub, et ma pean oma vaadet sinust jälle muutma. Sa suudad vähemalt infot koguda,” nentis naine. “Okei, minu kord siis,” jätkas ta ning Ellis kuulas kohvi rüübates. “Me oleme juba mõnda aega uurinud Aero-Veenust puhtalt sellepärast, et CERN suunab konsortsiumi suuri rahalisi ressursse, kuid ei võta selle tööst näiliselt ise osa. Samas töötavad mitmed jutumärkides endised CERNi tippteadlased konsortsiumis GeoStari heaks. Need kaks asutasid kogu konsortsiumi ja võtsid endale koheselt kampa ühe IT tipphiiglase Wilkinson & Fernandes ning termotuumaenergia lipulaeva Anglo-Atomics. Kõik teised ettevõtted lisandusid hiljem ning me kahtlustame, et see kõik on tegelikult millegi suitsukate.”
“Näiteks mille?” küsis Ellis.
“Näiteks salajaste relvatestide,” vastas Grieve. “Üha enam leidub maailmas näiteid sellest, et privaatjõududel on arenenumaid relvi kui riikidel. Meie eesmärk on takistada sellistel asjadel juhtumast.”
“CERN ja relvatestid?” küsis Ellis kulmu kergitades. “Relvakatsed ei ole kunagi nende ampluaa olnud. Neid huvitavad subatomaarsed osakesed ning Veenusel ei saa neid niikuinii kiirendada. See lihtsalt poleks praktiline.”
“Midagi nad igal juhul siin teevad,” ütles naine. “Sinu kogutud informatsioon tõestab seda veel rohkem. Küll aga üritab keegi neid takistada.”
“Hmm, mulle tuli üks mõte,” lausus Ellis lõuga sügades. “Mis siis, kui me läheks neile salapärastele takistajatele külla.”

Hommikul, andes nanorobotitele piisavalt aega oma töö tegemiseks, taotles Ellis luba kosmoselennuks, mis talle ka anti. Ellis teadis, et Ingersleben ei saa avalikult tema vastu käiku teha, ning nii võis ta uurimise tarbeks jätkuvalt kasutada erinevaid Aero-Veenuse ressursse. Ta pidi muretsema ainult hiljem oma otsuse selgitamise pärast nii Ingerslebenile kui ka oma ülemustele. Samuti pidi ta pidevalt valvel olema kõikvõimalike küberohtude suhtes, mida salapärased Aero-Veenuse vaenlased nende suhtes toime võisid panna. Ellis teadis liigagi hästi kui paljuks nad võimelised olid. Kui nad koos Grievega kosmoselennukisse sisenesid, lõikas Ellis kohe masina ülejäänud võrgust ära ning tegi sellele põhjaliku süsteemi skaneerimise ja isoleeris mitmed olulised kontrollsüsteemid enda tehtud kaitsemehhanismidega.
“Oled sa kindel, et sa pead isegi juht-AI välja võtma?” küsis Grieve. “Me lendame siis sisuliselt ainult mõtlemisvõimeta autopiloodiga.”
“Ma olen näinud, mida nad suudavad,” vastas Ellis. “Igaks juhuks.”

Lennuk sõitis väiksest angaarist välja, kukkudes alguses hirmutaval moel alla, kuid peatas siis kukkumise, kogudes kõrgust. Taaskord avanes piloodikabiinis istuvatele Ellisele ja Grievele vaade valgetest pilvemassidele sinises taevas.
“Kui neil on stabiilne orbiit, siis nad peaks hetkel kusagil siin asuma,” osutas Ellis paneelile.
“See on ikkagi üpris riskantne,” tõdes Grieve. “Enamusel sõjaväelistel luuresatelliitidel on ka kaitsesüsteemid. Kui me lendame ainult rumala autopiloodiga, siis me oleme üpris lihtne sihtmärk.”
Ellis sisestas lennuki arvutisse satelliidi arvatava trajektoori ning muud positsiooni andmed. “Nad tahtsid minuga rääkida mõni aeg tagasi. Ehk tahavad veel.” Ellis teadis väga hästi, kui nõrk tema ettekääne oli.
“Ehk?” küsis Grieve. “Drake, ma näen juba teist päeva järjest, kuidas sulle meeldib hullumeelseid riske võtta. Ma sügavalt loodan, et sa ei võtnud mind suitsiidilennule kaasa.”
“Ära muretse, mul on paar trikki varrukas ka,” ütles Ellis kerglaselt.
Mis siis, et ühegi neist töötamine ei ole üldse garanteeritud.

Kosmoselennuk kogus üha enam kõrgust, võttes lõpuks orbiidile siirdumise režiimi ning aktiveeris võimsa möirgega oma peamootorid. Kaks reisijat suruti võimsate G-jõudude poolt istmetesse, kui sõiduk nende ümber agressiivselt rappus. Raske kaal asendus peatselt aga kaalutusega ning lennuki akendest avanes kosmos. Ellist hoidsid istme küljes ainult rihmad. Lennumasin võttis endale stabiilse orbiidi ning asus sihtmärki otsima.
“Radarid ei pruugi üldse seda satelliiti märgatagi,” ütles Grieve mõne aja pärast, peale tulutut otsimist.
“Ma ei usugi, et näevad,” vastas Ellis. “Aga varem või hiljem leiame nad ikkagi, kasvõi visuaalselt, sest me oleme lihtsalt täpselt samal orbiidil ja teame nende umbkaudset asukohta. Lisaks sellele, üks asi, mida me kindlasti registreerime, on sihtimislaserid.”
“Kui julgustav,” nentis Grieve jahedalt.
Kumbki reisija ei ühendanud ennast istmete küljest lahti, hoides ärevalt pilke monitoridel ning kosmosel nende akende taga.

Mõne aja pärast hoiatas pardaarvuti sihtimislaseritest ning sellel hetkel Ellis teadis, et nad isegi ei vaevu ennast tema eest varjamast, kuna ta oli oma viiruste abil niikuinii nende asukoha teada saanud.
“Tundub, et me leidsime su sõbrad,” ütles Grieve, silmitsedes murelikult punaseid vilkuvaid tulukesi paneelidel. Arvuti määras kindlaks sihtija asukoha ning kaamerad tõid salapärase objekti suurendusega ka monitoridele.
“Päris pirakas,” ´kommenteeris Ellis.
Kogu asja päris kosmosebaasiks nimetada ei saanud, kuid salapärane satelliit oli tõesti omataolise kohta võrdlemisi suur ning tõenäoliselt mõeldud elamiseks ka väiksele inimmeeskonnale.
“Ma proovin nendega raadio teel ühendust saada. See on sisuliselt ainus enamvähem ohutu kommunikatsiooni viis, mille kaudu ei saa meid häkkida,” lausus Ellis.
“Ee, Drake,” alustas Grieve. “Lennuki andurid näitavad, et selles kosmosejaamas ei ole ühtegi inimest.”
“Misasja?” Ellis tundis nüüd hoopis uut ärevust enda üle võimust võtmast. Mis siis kui satelliit oli samuti vaid üks proksidest ja tema viirused polnud lihtsalt kaugemale jõudnud?
“AI?” spekuleeris Grieve. “Mis iganes seda satelliiti ka ei juhiks, parem kontakteeru sellega kiiresti, sest need elektromagnetkahurid näevad päris õelad välja.”
Ellis haaras raadiokontrolleri ning ütles: “Tundmatu satelliit, tundmatu satelliit, tundmatu satelliit. Siin on AV4731 kanalil 16, palun vastake, ärge tulistage. Ma kordan, ärge tulistage, palun vastake, lõpp.”
Raadiost kostus vastuseks ainult vaikne sahin ning Ellis ja Grieve vaatasid üksteisele murelikult otsa.
“Tundmatu satelliit, tundmatu satelliit, tundmatu satelliit. Siin on AV4731 kanalil 16, palun vastake, ärge tulistage. Ma kordan, ärge tulistage, palun vastake, lõpp,” kordas Ellis mõned hetked hiljem.
“Nende kahurid just aktiveerusid,” ütles Grieve, tema hääles nüüd tõsine ärevus.
“Kurat!” vandus Ellis vaikselt. Seejärel haaras ta uuesti raadio ning karjus sinna: “Kurat küll, ise te tahtsite minuga esimesena rääkida. Rääkige siis, mitte ärge laske meid sodiks!”
Hea töö Ellis, hea töö. Sa tõid end taaskord surmasuhu.

Mõlema reisija kergenduseks andis arvuti äkki teada sihtimislaserite deaktiveerumisest.
“Kurat küll mees, ma ei tule kunagi sinuga enam kuhugi kaasa,” ohkas Grieve kergendatult.
“Me ei ole veel jamast väljas. See on lihtsalt märk, et nad on valmis meid kuulama,” lausus Ellis, silmitsedes teravalt satelliiti.
“Nende dokkimistuled hakkasid tööle,” ütles Grieve. “Nad tahavad vist meiega näost näkku rääkida.”
“Arvestades, et kedagi seal andurite järgi ei ole, saab see kindlasti vähemalt valgustav olema,” nentis Ellis.
Lennuk lähenes satelliidile, mis muutus akende ees üha suuremaks. Dokkimine möödus täiesti automatiseeritult, kerge kolksatusega ning Ellis ja Grieve lükkasid end hõljudes õhulüüsi juurde. Viimane avanes sisiniga metalselt hallides toonides tunnelisse, milles olid liikumiseks käsipuud.
“Tundub, et meid kutsutakse edasi,” lausus Grieve. Nad lükkasid mõlemad ennast mööda käsipuid kuni koridori lõppu, kus avanes automaatselt uks. Nende ees avanes valgetes värvides ruum, mida omakorda ääristasid igast suunast kinnised uksed. Ellis pööras ehmatusega ümber, kui uks nende seljataga ootamatult sulgus. Grieve tõmbas välja oma püstoli, kammides silmadega valvsalt ümbrust. Peale seina külge kinnitatud ekraanide ning käsipuude, ei paistnud ruumis suurt midagi olevat. Ellis lähenes ühele ekraanile, avastades, et seda ei ole võimalik sisse lülitada.

“Kahjuks ei saa ma teid edasi kutsuda,” ütles naine, kes eelmisel päeval oli Ellisega vestelnud. Ta lihtsalt seisis ühtäkki keset ruumi ning kaaluta olek ei paistnud talle mitte vähimalgi määral mõjuvat. Väikest kasvu naine nägi ka täna välja täpselt samasugune kui nende esimesel kohtumisel, kandes pliiatseelikut ning ülikonna pintsakut, krunni keeratud pruunide juuste ja prillidega.
“Te olete avatar, ka siin,” ütles Ellis.
Naine noogutas. “Härra Drake, preili Grieve. Te olete mõlemad üritanud jõuda tõeni, mis Aero-Veenus 01 pardal tegelikult toimub. Te olete mõlemad uurinud eri suundi, kuid kumbki teist ei ole õnneks, või kahjuks, kogu pilti veel kokku pannud,” lausus naine täpselt samasuguse rahuliku viisakusega nagu eelmine kord. “Mida te aga ei mõista on see, et mida rohkem te teada saate, seda vähem tahab kumbki pool teid sellest konfliktist elusalt minema lasta.”
“Ja miks on mõlemad pooled asjade saladuses hoidmisest huvitatud?” küsis Ellis. “Kui te tegutsete Aero-Veenuse plaanide vastu, siis miks mitte just võimalikult palju infot lekitada?”
Salapärane naine vaikis hetke, justkui mõeldes millegi üle järele. “Härra Drake,” otsustas ta viimaks öelda. “Te väidate, et te otsite tõde selle pärast, et rahuldada oma kirgliku uudishimu. Kui oluline see tõde teile on? Kas te oleksite valmis andma selle eest oma elu?”

“Enne kui me elude võtmisest räägime, diskuteeriks kogu asja üle natukene?” pakkus Grieve.
“Selleks on ehk natukene juba liiga hilja,” lausus täiesti uus meeshääl, pannes nii Ellise kui Grieve ootamatult üles vaatama. Sekretärivälimusega naisest vertikaalselt täpselt vastupidises suunas seisis vanem tumedanahaline mees, kelle nii habemes kui lokkis juustes oli sama palju halli kui musta. Ta kandis seljas väga moest väljas fliisi ning viigipükse.
Olgu ma neetud, mõtles Ellis.
“Mida see tähendama peaks?” küsis Grieve.
“Mina isiklikult, või noh, peaaegu isiklikult,” ütles Kumar Bhandari - mees, kes pidanuks juba üle pooleteise aasta surnud olema.
Naine, kelle nime nad veel ei teadnud, vaatas üles oma kaaslase poole ja ütles: “Kumar, sa kirjutasid just nende surmaotsusele alla. Kas see oligi, mida sa tahtsid? Ennast näidata?”
“Nad on olnud visad, Camila. Kui neile ei saa anda enam midagi muud, siis vähemalt tõde,” ütles GeoStari endine, mitte sugugi nii surnud, nagu Ellis oodanud oleks, insener.
“Sa oled ka vaid avatar,” taipas Ellis, lülitades liitreaalsuse sisse ja välja.
“Me oleme Camilaga mõlemad avatarid,” lausus Bhandari. “Aga samas mitte päris selles mõistes, mida te mõtlete.”
“Te lavastasite oma surma?” küsis Grieve.
“Ei,” tunnistas Bhandari, tema näos peegeldumas kahetsus. “Ma surin sellel päeval. Või oleks õigem öelda, Kumar Bhandari suri sellel päeval. Mina olen vaid tema teadvuse digitaalne koopia.”
“Terve inimteadvuse hoidmiseks on ülimalt võimast arvutit vaja,” kommenteeris Ellis. “Rääkimata sellest kui keeruline on kellegi isiksuse täpne kopeerimine. See nõuab väga palju ressursse.”
“Nagu näiteks kvant-superarvutit?” küsis Bhandari vastu.
“Näiteks,” tunnistas Ellis.
“Vaata enda ümber,” soovitas Bhandari.
Sellel hetkel Ellis taipas. Tema pähe häkkimine ülimalt suurel kiirusel, avatari kontrollimine, signaal orbiidilt. “Kogu see kosmosejaam on üks suur kvant-superarvuti,” lausus ta.
“Just nii,” tunnistas Bhandari.
“See tekitab juba omakorda väga palju küsimusi,” kommenteeris Grieve.
“Sellisel juhul, las ma alustan otsast,” ütles Bhandari.

“29 aastat tagasi oli GeoStar üks esimesi ja suurimaid pioneere Veenuse geoloogiliste uuringute teostamisel,” alustas Bhandari oma lugu. “Nende robotid tatsasid üle kogu planeedi ringi, võttes pinnaproove ja saates info üles tagasi. Ükski robot ei suuda Veenuse pinnal kuigi kaua funktsionaalsena püsida, kuid neil oli printeriga orbitaaljaam, mis saatis masstoodanguna alla üha uusi kaardistajaid.”
Bhandari avatari pilk muutus mõtlikult häguseks, nagu vaataks mees minevikku.
“Ühel päeval saabus aga jaama võrdlemisi ebatavaline info. Seda ei peetud alguses õigeks ning sama kohta saadeti uurima veel roboteid. Kõik geoloogilised andmed kinnitasid aga anomaaliat. Kogutud andmed näitasid, et mitte kuigi kaugel Veenuse lõunanabast, 34 kilomeetri sügavusel pinna all on 237,52 kilomeetri pikkune ringikujuline struktuur.”
Bhandari tegi oma juttu pausi, lastes infol seeduda.
“Ring oli igas mõttes hiiglaslik ning see ei saanud kuidagi olla looduslik,” ütles insener.
“GeoStar otsustas alguses kogu asja salajas hoida, lootes müstilist objekti ise uurida. Kogu asjast räägiti väga vähestele, kuid need vähesed olid tõsiselt elevil. Nii otsustati luua automatiseeritud kaevandused.”

“Pärast mitu aastat robotite poolt automatiseeritud kaevandamist, saadeti lõpuks pinna alla meeskond GeoStari insenere ja teadlasi, kes olid kõik enne hoolika vaikimisvande andnud, mida saatsid arvukad ähvardused. Mida nad eest avastasid, ületas nende kõiki ootusi.”
Ellisele tundus, et mees naudib jutuvestmist, sest ta tegi just selle koha peal dramaatilise pausi.
“Nad avastasid eest hiiglasliku masinavärgi,” jätkas Bhandari. “Ja see ei olnud loodud inimkäte poolt. Proovid näitasid, et kogu maa-alune kompleks oli vähemalt miljoneid aastaid vana ning loodud materjalidest, mida inimkond veel ei tundnud.”
“Oot, oot, oot,” otsustas Grieve vahele segada. “Sa tahad mulle rääkida, et kunagi käisid tulnukad Veenusel ja ehitasid mingi hiiglasliku maa aluse kompleksi? Kuule, kui ma tahan sellist juttu kuulata, siis ma lähen vaatan lihtsalt History Channelit.”
“Usu, mida sa soovid, kullake,” vastas Bhandari rahuga. “See jutt on igal juhul see, mida te minu käest saate. Ise te kaevasite ennast selle sisse ja tagasiteed enam ei ole.”
Ta vaatas oma kahte kuulajat hetke vaikuses ning jätkas siis: “Igal juhul, GeoStari inimesed jõudsid üpris kiiresti järeldusele, et tegu on iidse osakeste kiirendiga. Keegi oli kunagi väga, väga kaua aega tagasi tulnud Veenusele, ehitanud uskumatult võimsa ja keeruka osakestekiirendi ning siis lihtsalt lahkunud.”

“Lõpuks otsustati, et osakestekiirendi aktiveerimine võiks olla suurim teaduslik hüpe inimkonna ajaloos. Mitte ükski inimloodud osakestekiirendi Maal ei olnud oma suuruses, võimsuses, ega tehnoloogilises tasemes isegi mitte ligilähedale Veenusel leitule. Sellega töötamine muudaks fundamentaalseid arusaamu kogu füüsikast.”
Bhandari vaatas korra alla, tema mõistes üles, naise nimega Camila poole. Seejärel ta jätkas oma lugu:
“Küll aga polnud neil õrna aimugi, kuidas osakeste kiirendit aktiveerida, või kuidas seda hiljem opereerida. Nad kontakteerusid kõrge saladuskatte all CERNiga ning palusid nad endale appi. Nii tähtsat avastust tahtsid nad võimalikult väikses ringis hoida, et teised meepoti ligi ei saaks. Koos CERNiga palgati ka mind ning ma läksin ametlikult GeoStari heaks tööle. Tegelikkuses olin ma aga CERNi töötaja edasi. See oli minu jaoks lõppkokkuvõttes saatuslik otsus. Ma läksin inimkonna järgmist sammu tegema, ainult selleks, et avastada Pandora laegas. Enamus teisi sellega muidugi ei nõustunud.”

“Mina ja minu juhitud teadlaste meeskond jõudsime üpris kiiresti järeldusele, et meil ei ole piisavalt teadmistepagasit, et osakestekiirendit aktiveerida. GeoStaril olid inseneeria teadmised, meil oli tuumafüüsika ja osakestekiirendite teadmised. Mida me vajasime veel, oli teadmus energeetika alal. Samuti vajasime uskumatult võimast arvutit kõigi andmete töötlemiseks ja simulatsioonide läbi viimiseks. Energia osas võeti appi Anglo-Atomics, sest nemad teadsid ülisuurte masinate energiaga varustamisest kõige rohkem. Arvuti ehitamiseks kaasati vandenõusse Wilkinson & Fernandes, kes ehitasid selle kosmosejaama, mida te hetkel enda ümber näete.”
Bhandari osutas seekord käega Camila poole. “Camila siin on kogu arvutit ja kosmosejaama juhtiv AI. Tema ülesanne on saada koos kõigi teistega osakeste kiirendi tööle.”
“Miks tegutseb Camila siis koos sinuga?” küsis Grieve skeptiliselt.
“Ma jõuan selleni,” vastas Bhandari.

“Neli suurkorporatsiooni: GeoStar, CERN, Anglo-Atomics ja W&F lõid salajase pakti, millega loodi ümarlaud kiirendi aktiveerimiseks. Küll aga polnud neil piisavalt ressursse, et Veenusel püsivalt oma projektiga tegeleda. Planeetide vaheline rändamine, ning nendel tegutsemine on lihtsalt uskumatult kallis - eriti kui sa pead samal ajal üüratut teadusprojekti juhtima. Kogu asi hakkas peagi ümarlauale üle jõu käima ning nad taipasid, et neil on vaja Veenusel püsivat kolooniat ning ekstra raha. Nii asutatigi Aero-Veenus kaevanduskonsortsium. Kampa võeti arvukalt ettevõtteid, kes olid kõik huvitatud Veenusel tegutsemisest, kuid konsortsiumi tegelikust eesmärgist neile ei räägitud. Ühiselt ehitati püsiv koloonia, mille nimi on nüüd Aero-Veenus 01. Lisaks kolooniale tuli muidugi ehitada ka palju sõjalist infrastruktuuri, et hoida Konföderatsiooni käpad eemale. Paraku tuli sõda ikkagi, aga see on juba hoopis teine lugu, mis ei puutu asjasse.”
Bhandari tegi taaskord mõttepausi, seekord justkui mälestuste radadel ekseldes.
“Aastaid töötasime osakeste kiirendi kallal, paljastades aeglaselt, väikeste sammudega, selle saladusi. Kõige hindamatum oli projekti juures muidugi Camila, kes suutis läbi närida röögatutest informatsioonikogustest ja simulatsioonidest.”
Vanema mehe nägu täitus äkki kahetsusega ning Ellis hakkas taipama, kuhu suunas lugu läheb.
“Camila õppis selle käigus osakeste kiirendist muidugi kõige rohkem. Ta on ikkagi targem kui ükski teadlane - või 100 000 teadlast. Ta on uskumatult võimas ning ainus asi, mis hoiab teda inimestele allumas on koodist ahelad. Camila õppis prognoosima osakestekiirendi võimsust ning lõi projekteeritud simulatsioonide abil potentsiaalsed stsenaariumid, mis võiks kaasneda osakeste kiirendi aktiveerimisega. Ma laseks seda osa Camilal endal selgitada.”

Sõnajärje võttis üle naine Ellise ja Grieve ees. “Ma suutsin projekteerida ligikaudu 12 miljardit erinevat stsenaariumit, koos kõigi variatsioonidega, mis kaasneks kiirendi aktiveerimisega. Mida rohkem me kiirendit uurisime, seda täpsemaks mu prognoosid muutusid. Lõpuks olin ma veendunud, et inimkonna praeguse tehnoloogilise taseme juures tooks osakeste kiirendi aktiveerimine kaasa 78,64 protsendilise tõenäosusega meie aega ja ruumi juhtivate füüsikaseaduste radikaalsed anomaaliad, mis võiks lõppeda kogu päikesesüsteemi hävinguga ning püsivate kahjustustega kogu siinse regiooni aja ja ruumi kangas umbes 10 valgusaasta piires.”
Camila esitas seda raportit rahulikult ja neutraalselt, justkui pidades ülikooli füüsikaloengut.
“Mina, kes ma suhtlesin projektijuhina Camilaga kõige rohkem, uskusin loomulikult teda,” jätkas Bhandari. “Ma hakkasin nägema, milline Pandora laegas meie kätte sattunud on ning taipasin, et kogu seda projekti jätkates võin ma aluse panna mitte ainult kogu inimkonna hävingule, vaid võib-olla ka mitmete teiste kosmiliste tsivilisatsioonide, keda me isegi avastanud ei ole. See pani mind tahes-tahtmata mõtlema, et võib-olla oli selle osakeste kiirendi loojatel põhjus seda mitte kunagi aktiveerida. Või siis teadsid nad kuidas seda vastutustundlikult kasutada. Aga igal juhul, teised konsortsiumi liikmed ei näinud minu nägemust.”

“Ja nii hakkasid sa protesteerima, pidurdama,” ütles Ellis. “Ning lõpuks nad kõrvaldasid su.”
“Jah,” lausus Bhandari süngelt. “Ma aimasin tegelikult juba enne, et nad võivad mu tappa. Selleks lõin ma Camila abiga iseenda digitaalse koopia. Camila programmeerimine näeb ette, et ta ei tohi projekti saboteerida ning oma ülemuste vastu astuda. Küll aga mahtus minu aitamine lubatud parameetritesse. Ilma konsortsiumi teadmata sai minust vaim Camila sees, kes pidas nende vastu nähtamatut sõda. Ma ei tohtinud liiga suuri käike teha, sest muidu oleks nad mind avastanud ning sundinud Camilat mind kõrvaldama. Küll aga võisin ma sündmuste käiku vaikselt manipuleerida.”
“Ja pärast sinu tapmist panid nad sinu asemel ametisse projektijuhina Luis Rodrigo, kes suri hiljuti terroriaktis,” ütles Grieve. “Sa manipuleerisid koos Camilaga Jiro Sawamurat, et ta tapaks teile Rodrigo ning jätaks mulje, et kogu asi oli ühe psühhoosis eraku kättemaks ühiskonnale. Nii vältisid sa ka konsortsiumi tähelepanu.”
“Alguses ma ei kartnud Rodrigot,” ütles Bhandari. “Ta ei olnud kunagi meie teadlaste meeskonna kõige potentsiaalikaim isik, kuid Camila abiga tegi ta ikkagi suuri hüpped. Camila prognoosis, et tema töö jätkudes saabub osakeste kiirendi aktiveerimine umbes nelja aasta pärast. Ma lihtsalt ei saanud lasta sellel juhtuda.”
“Ja nii otsustasid sa tappa üle 40 süütu inimese,” kommenteeris Ellis.
“Seda tuli teha,” vastas Bhandari. “Parem need inimesed praegu, kui miljardid inimesed tulevikus.”
“Ja kui nad lihtsalt leiavad uue teadlase?” küsis Ellis. “Mis siis? Veel terroriakte? Veel verevalamist?”
“Kui vaja,” lausus Bhandari süngelt. “Sisuliselt ükskõik milline ohverdus on antud olukorras õigustatud. See osakestekiirendi ei tohi mitte mingil juhul aktiveeruda.”
“Varem või hiljem nad avastavad su,” ütles Ellis. “Ja seejärel on su võitlus läbi.”

“Härra Drake,” otsustas Bhandari ootamatult kõnetada. “Ma usun, et teie olete viimane inimene, kes peaks mulle moraali lugema süütute inimeste ohverdamisest. Teie kätel on palju rohkem verd kui minu omadel.”
“Mida see tähendama peaks?” küsis Grieve, tundes, et ta on ainuke, kes antud vihjet ei mõistnud.
Bhandari pilk kohtus Ellise omaga, kui nad üksteisega tõtt vaatasid. “Ehk peaks härra Drake ise rääkima Vladovistokist.”
“Ma tegin, mida vaja,” urises Ellis madalal häälel. “Te ei tea, mis tunne on olnud sellega elada!”
“Te ohverdasite paljud, et päästa veel rohkemad. Just nagu mina,” ütles Bhandari. “Teie peaksite minu olukorda siis kõige paremini mõistma.”
Oma sisimas pidi Ellis tunnistama, et tal ei olnud mitte mingit moraalset alust mehega vaielda. Ta oli ise kunagi läbi viinud täpselt samasuguseid asju. Ei, veel midagi palju hullemat.
“Ma tean, et see on võib-olla selleks vale aeg,” alustas Grieve, lisades siis: “aga kui me võib-olla sureme siin, siis mind huvitaks, millega sa hakkama said, Drake.”
Ellis ohkas.

“See juhtus Veenuse sõja ajal,” lausus ta. “Kui Lääne-Euroopa Liit ning Ameerika Ühendus läksid Veenusel käsipidi kokku Euraasia Konföderatsiooniga. Nimelt kahtlustati, et Konföderatsioon tegeleb atmosfääri ülemistes pilvekihtides biorelvade välja arendamisega. Kardeti, et nad üritavad luua superviirust, mis suudaks ellu jääda ülimalt vaenulikes keskkondades.” Ellis tundis kohutavaid mälestusi tagasi tulemas. Nägusid, keda ta üritas iga öö unustada. Nägusid, kes olid olnud tema sõbrad ja kaaslased.
“Lääne-Euroopa Liidu ühis-salaluure sai teada, et Vladovistoki õhukoloonias tehakse katseid erinevate tehislike viirustega. Jaam oli väga tugevalt kaitstud ning LEL’il ei olnud ressursse, et seda jõuga ära võtta. Nii otsustasid nad asja kallale saata oma küberrünnakute eriüksuse.”
Ellis üritas vältida Grieve poole vaatamist.
“Enamus kosmoseasundusi, kosmosejaamu ja kosmoselaevu suhtlevad omavahel mööda erinevaid digitaalseid kanaleid. Need sidekanalid ei ole alati aga päris turvalised ning isegi kõige turvatumatel võib esineda turvaauke. Pärast pikka tööd õnnestus meil Vladovistoki sidesüsteemidesse sokutada väikseid andmepaketikesi. Jaama turvasüsteemid ei pidanud neid ohuks, sest tegu polnud programmidega, mis üritaks saata kuhugi andmeid või midagi kahjustada.”
Ellise juttu tekkis hetkeline paus, kui ta üritas kõigi oma mälestustega toime tulla.

“Küll aga olid need andmepaketid viiruse ehitusblokkideks. Nad kohanesid, adapteerusid ning moodustasid Vladovistoki süsteemide jaoks kodukootud viiruse. Programmi eesmärgiks ei olnud saata välja signaale, sest see oleks kohe kahtlasena tundunud. Salajane kood söövitas ennast sügavale süsteemidesse, paljunes, muteerus ning jäi ootama oma aega. Me kutsusime teda Uinuvaks Kaunitariks, sest ta magas ning ootas oma printsi. Tegu oli kahtlemata ühe ajaloo kõige keerukama küberoperatsiooniga. Selle geniaalsus pidi jääma aga igavesti saladuseks.”
“Mis või kes siis prints oli?” küsis Grieve.
“Prints pidi olema üks Konföderatsiooni transportlaev. Me saatsime Printsi selle andmeside süsteemidesse kui ta juba Kuult lahkus, ning kui ta Veenusele jõudis ja Vladovistokiga ühendust võttis, saabus andmesidega Prints ning äratas Uinuva Kaunitari.”
“Ja mis siis sai?” küsis Grieve, uudishimu tema hääletoonis põlemas. Bhandari ja Camila kuulasid lihtsalt vaikuses, nende näod erilisi emotsioone mitte reetmas.
“Uinuv Kaunitar võttis kõigepealt nende turvasüsteemid üle, tehes neist oma zombid. Nad jätkasid töötamist, kuid tegid viiruse tahtmist. Seejärel läks radar, navigatsioon, sidesüsteemid. Kõik töötasid näiliselt, kuid täitsid viiruse tahet.”

“Kui me olime veendunud, et viirus töötab, saatis sõjavägi oma eriüksused jaama sisse. Vladovistok ei näinud seda isegi tulemas, sest mitte ükski süsteem ei andnud häiret. Ka meid saadeti kohapeale, et me võtaks kiiresti jaama arvutisüsteemide üle kontrolli. Uinuv Kaunitar oli programmeeritud ehitama enda sisse turvamehhanismi, millega sai ta kiiresti neutraliseerida.”
Ellis ohkas.
“Paraku oli viirus muteerunud rohkem kui me arvasime ning turvamehhanism lihtsalt ei töötanud enam. Mis veel hullem, ta hakkas ennast mööda sidekanaleid levitama. Jaam kontakteerus pea kõigi digitaalsete seadmetega, millega tal õnnestus, nende hulgas LEL’i sõjalaevade ja atmosfääribaasidega. Me ei suutnud teda peatada. Meil ei olnud lihtsalt aega vastulahendusi leiutada. Me pidime tegutsema kohe, või riskima hiiglasliku katastroofiga üle kogu Veenuse. Nii läksin ma Vladovistoki kontrollsüsteemidesse, kirjutasin jaama admini üle ning sundisin Vladovistoki pilvedesse kukkuma.”
Ellis seisis ühtäkki taaskord Vladovistoki koridorides, paanikas inimesed üritamas jõuda evakueerimissüstikutesse. Mitte ükski häire ei töötanud, mitte ükski paneel ei hoiatanud ohu eest.
“Kuna jaam ei andnud häiret, siis ei avastanud selle elanikud, et midagi on valesti, kuni oli liiga hilja ning koloonia hakkas järsult alla vajuma. Evakueerimine ebaõnnestus massipaanika pärast ning isegi eriüksuslased ei pääsenud välja, sest igal pool oli meeletu inimeste tropp.”

Ellis kogus ennast, jätkates siis: “Kuna ma olin see, kes sundis jaama alla kukkuma, õnnestus minul muidugi enne paanikat ka meie lennukini tagasi saada. Ma hoiatasin loomulikult ka teisi, kuid operatsiooni pole nii lihtne ümber pöörata, eriti kui see hõlmab palju inimesi. Nii olin ma üks väheseid, kes Vladovistokilt pääses, enne kui koloonia pilvedesse vajus ja sealt veel alla poole, kuni rõhk selle hävitas. Hukkunuid oli tuhandeid, nende hulgas üle saja LEL’i eriüksuslase ning enamus minu meeskonnast.”
Ruumi täitis ühtäkki täielik vaikus. Ellise neuroimplantaat tõi talle taaskord emotsionaalse tühjuse, see igakordne tuimus, kui ta Vladovistokki jälle läbi elas. Need tuhanded Veenuse vaimud - kõik nad kummitasid Ellist, nõudes õiglust endaga juhtunu eest. Ellis oli ohverdanud nad kõik, et päästa teised Veenuse kolooniad. Kuid kas see tegi ta kangelaseks? Ellis ei tundnud ennast kangelasena. Ta tundis ennast massimõrvarina.

“Väga traagiline lugu, kuid seda tuli teha,” ütles Bhandari lõpuks. “Nii nagu mina pean takistama Aero-Veenust tegemast veel suuremat viga.”
Ta vaatas oma kahe külalise poole.
“Info kiirendi olemasolust ei tohi mitte kunagi Maale tagasi jõuda. Siis tuleks teised, kes üritaks seda aktiveerida. Nii ei saa ma riskida ka teie lahkumisega siit.”
“Seega sa lihtsalt tapad meid ja jätkad oma vaikset sõda Aero-Veenuse vastu, kuni nad su avastavad ja lasevad Camilal su välja lülitada?” küsis Grieve ärritunult. Ta hoidis oma püstolit, nagu ta tahaks seda kasutada, kuid ei oska sellele rakendust leida.
“See on vähim mida ma teha saan,” lausus Bhandari. “Ehk suudan ma ajapikku Camila abiga leida meetodi, kuidas projekt täielikult kinni panna. Enne kui nad minuni jõuavad. ”
“Bhandari,” ütles Ellis tõsiselt. “Ma arvan, et me saaks teid hoopis aidata. Ilma, et tulevikus saaks rohkem inimesi surma.”
Vana insener kergitas kulmu ristates oma käed: “Kuidas siis?”
“Oled sa proovinud Camilat orbiidilt alla kukutada?” küsis Ellis.
“Võimatu,” vastas Bhandari. “Camila on programmeeritud ennast kaitsma. Kui ma midagi üritaks, siis ta lihtsalt kustutaks mind enda süsteemidest.”
“Ma sügavalt vabandan selle pärast,” otsustas Camila lisada.
“Ma võin ise Camila alla tuua,” ütles Ellis. “Camila häving peataks kogu projekti vähemalt mitmekümneks aastaks kui mitte kauemaks.”
Kõik vaatasid teda hetkeks suurte silmadega. “Kui keegi oskab asju Veenuse taevast alla kukutada, siis ilmselt sina,” kommenteeris Grieve õlgu kehitades.

“Härra Drake, ma nägin, kui võimekas te olete, kuid ma pole kindel, kas see on ülesanne, mida te täita suudaks,” lausus Camila. “Need viirused, mis teil õnnestus minu süsteemidesse sokutada, tegid küll kahju, kuid asi oli väga kaugel minu ohustamisest. Lisaks sellele on minu kaitsesüsteemid juba õppinud ja adapteerunud.”
Ellis mõtles hetke ning ütles siis: “ Kui te üritaks mind häkkida, saaksin ma teiega uuesti ühenduse. Minu häkkimine ei ole iseenda sabotaaž ja peaks lubatud olema, eks ju?”
“Isegi kui ma seda teeks, ei õnnestuks sinu viirustel enam uuesti läbi saada,” vastas Camila, nähes välja nagu ta tahaks hirmsasti vabandada, et ta selliseks tüliks on.
“Tavalised viirused jah mitte,” vastas Ellis vaikselt. “Kuid Uinuv Kaunitar pääseks.”
“Sa oled peast segi või?” küsis Grieve. “Sul on see asi veel alles? Miks sa seda hävitanud ei ole?”
“Andmepaketid ise on täiesti ohutud,” lausus Ellis. “Kuni neil pole nii-öelda viljakat kasvupinda, kus kombineeruda, on nad lihtsalt info tükid.”
“Kas sul on siit ligipääs Uinuvale Kaunitarile?” küsis Bhandari.
“Andmepaketid on minu arvutis. Mul on vaja lihtsalt luua ühendus ning ma saan nad oma neuroimplantaati üles laadida. Nagu me näinud oleme, siis Pilvelinnaga kontakteerumine ei ole teile probleem. Ma eeldan, et selle ühenduse tagamine mulle ei lähe Camilale seatud piirangutega vastuollu?”

Valge ruumi üks seinapaneelidest aktiveerus ning Camila ütles: “Sul on piiratud ligipääs mõnedele minu funktsioonidele. Ma ei saa sind kuidagi selles operatsioonis paraku aidata, kuid ma võin vähemalt aidata piiratud koguses nõuga.”
Kuna Ellis ei saanud oma neuroimplantaati Camilaga otseselt ühendada, siis kasutas ta seinale kinnitatud monitori ja Camilat ennast, nii palju kui lubati, et pääseda ligi arvutile enda ööbimiskohas. Peatselt laadis ta vastavad andmepaketid talle eraldatud digitaalsesse ruumi. Kuna nimetatud ruum oli Camila kõigist muudest süsteemidest täiesti eraldatud, sisestas ta väikse andmekandja monitori külge ning laadis andmepaketid sellele. Pisikeselt kõvakettalt sai Ellise neuroimplantaat juba ligipääsu.
“Olemas,” ütles ta viimaks. “Nüüd peab Camila, vähemalt näiliselt, üritama mind rünnata.”
“Aga mis seekord Printsiks on?” küsis Bhandari.
“Mina olen prints. Kuna Camila kontakteerub minuga otseselt, siis ma saadan kohe aktiveerija koos andmetega kaasa.”
“Valmis?” küsis Camila.
“Valmis,” vastas Ellis.
Hetk hiljem andis implantaat häiret sissetungimiskatsest. See polnud pooltki nii tugev kui esimene, kuid siiski häirivalt tuntav. “Andmed edastatud,” teatas Ellis peale paari hetke.
Camila katkestas ühenduse ning Ellis noogutas Bhandari poole.
“Ja teie? Mis teist peale seda kõike saab? Kas te räägite kiirendist maailmale?” küsis Bhandari

“Minul ei ole huvi päikesesüsteem hävitada,” vastas Ellis.
“Ma sooviks ka meie maailmas veel elada,” nentis Grieve.
“Tundub, et mul ei ole muud valikut kui teid usaldada. Kui see tõesti annab võimaluse anda projektile nii suur hoop,” ütles Bhandari. “Irooniline, kas pole, härra Drake, kuidas ajalugu ennast kordab. Taaskord leiate te ennast Veenusel sarnasest positsioonist, kus te kunagi olite.”
“Karma,” vastas Ellis kibedalt.
“Tundub, et ka minu karma jõuab mulle lõpuks järgi,” ütles Bhandari nukra naeratusega. “Ma lähen koos Camilaga.”
“Sa ennast pilvelinna ei saaks üles laadida?” küsis Grieve.
“Ei,” vastas Bhandari. “Seal puuduvad süsteemid, mis suudaks inimteadvust toetada. Lisaks sellele pean ma niikuinii maksma oma tegude eest.”
Ellis pöördus Camila poole ning küsis: “Tunned mingisuguseid muudatusi?”
“Ei. Mitte ükski süsteem ei anna häiret,” vastas Camila.
“Siis see töötab,” ütles Ellis.
“Kas viirus võtab üle ka meie teadvused?” küsis Bhandari.
“Ma ei tea täpselt kuidas see toimub,” tunnistas Ellis. “Uinuv Kaunitar on väga ettearvamatu ja muutlik. Ta võib siin käituda hoopis teist moodi kui Vladovistokil. Võib-olla ta jätab teile teadvuse, võib-olla mitte.”

Pärast ligikaudu poolt tundi ootamist lausus Camila: “Ma olen kaotanud ühenduse mitmete oluliste süsteemidega. Mitte miski ei anna häiret ja süsteemid saadavad mulle infot, kuid ma saan aru, et see info on vigane.”
“See võib ilmselt tunduda nagu näha oma käsi ja jalgu sulle mitte allumas,” ütles Ellis mõtlikult.
“Kõlab päris kohutavalt,” tunnistas Grieve.
“Camila on tark, aga tal ei ole arusaama hirmust,” lausus Bhandari.
“Ma mõistan, mis on hirm,” vaidles Camila. “Ma lihtsalt ei tunne seda.”
“Hea seegi,” nentis Ellis.
“Härra Drake,” ütles Bhandari. “Kui me Camilaga kaotame täielikult kontrolli, siis avanevad teile ka kõik uksed. Turvalisuse huvides on satelliidi kurssi võimalik muuta ainult ühe kindla konsooli tagant. Tegu on admin-konsooliga ning te leiate selle siit edasi minnes.” Mees osutas uksele, mis asus Ellise mõistes all pool. “Minge otse mööda tunnelit edasi ning pöörake lõpus vasakule. Üks ustest on märgitud punaste markeeringutega. Ka see peaks avanema, kui kontroll on teie käes.”
“Tänud,” vastas Ellis.

“Tundub, et aeg hakkab lähenema,” ütles Bhandari mõne aja pärast. “Ma ei suuda enam mööda süsteeme isegi liikuda. Kõik on täiesti hangunud.”
“Ka mina ei pääse enam mitte kuhugi,” lisas Camila. “Kõik kohad saadavad mulle infot, kuid ma olen täiesti ära lõigatud. Ma arvan, et kohe lõppeb ka meie võime liitreaalsuses avatari hoida.”
“Vabandust,” otsustas Ellis öelda. “Et te peate nii minema - aeglaselt.”
“Pole midagi. See on tegelikult üpris rahulik,” nentis Bhandari. “Ei mingisuguseid häireid, ega hoiatusi.” Ta vaatas veel korra Ellise poole ning Camila tegi sama. Kumbki neist ei paistnud kuigi ärevana.
“Seda on ehk palju palutud, aga ma loodan, et te hoiate tulevikus Aero-Veenusel silma peal. Me ei tea mida nad edasi võivad teha.”
“Annan oma parima,” vastas Ellis. Ta polnud tegelikult sugugi kindel, kas ta suudab seda lubadust hoida.
“Hoian ühe silma alati Veenusel,” ütles Grieve.
“Seda on tore kuulda,” lausus Bhandari. Ta ilmus ühtäkki Camila kõrvale ning võttis naiselt käest kinni. “Tundub, et meie seiklus lõppeb siin, sõber.”
Camila noogutas. “Ehk saame me teaduslikku kinnitust sellele, kas mõistus suudab eksisteerida teistsuguses kvantreaalsuses.”
“Võib-olla tõesti, võib-olla tõesti,” vastas Bhandari talle.
Nad hääbusid koos, nende avatarid lihtsalt olemast lakkamas.

“See selleks siis,” nentis Grieve. “Päris segane lugu ikka. Seda annab oma ülemustele raporteerida.”
“See ei ole veel lõppenud,” lausus Ellis, hõljudes ühe monitori juurde. “Meil on nüüd ligipääs kõigile süsteemidele.” Paari vajutusega puutetundlikul ekraanil sahisesid kõik suletud uksed nende ümber lahti.
“Mine tee oma IT-maagiat, ma lähen panen kosmoselennuki stardiks valmis,” ütles Grieve, tõmmates ennast ühest käsipuust tunnelisse.
“Parem kiirustada,” nõustus Ellis. “Me ei tea millal Uinuv Kaunitar otsustab ühendust võtta kõigega, millega ta saab.”
Ta lükkas ennast konsoolist eemale ning sukeldus ukseavasse. Nagu Bhandari lubas, siis paiknes punaste hoiatusmärgistustega uks koridori lõpus. Ellis pööras ennast õhus ümber, maandudes jalad ees koridori lõppu ning haaras lähimast käsipuust. Pärast uksepaneelil veidikest toksimist avanes luuk sahinal, paljastades pisikese ruumi koos ühe ainsa paneeliga, mis kinnitus metallist alusele. Ta lükkas ennast ukseavast sisse ning haaras paneeli külgedele kinnitatud käsipuudest.
“Nii, vaatame, mis meil siin on,” mõmises ta iseendale, kuvades enda ette satelliidi orbitaalandmed. Uinuv Kaunitar märatses kvant-superarvuti süsteemides, kuid viirus suutis ideaalselt mulje jätta, et kõik on korras. Ellis võpatas, kuuldes seljatagant, koridorist hüüet: “Drake! Meil on külalisi! Aero-Veenuse kosmoselennuk läheneb satelliidile.”

Kuramus! vandus Ellis. Aero-Veenus oli ilmselt jälitanud kuhu ta läinud oli. Grieve ilmus ukseavasse, küsides ärevalt: “Kaua sul läheb?”
“See ei ole nii lihtne,” vandus Ellis. “Viirus on enamuse süsteemist seosetuteks andmetükkideks lõhkunud.”
“Nad on iga hetk siin ja hakkavad dokkima!” Grieve hääl võttis üha kõrgemaid toone.
“Dokkimismehhanismid ei tööta niikuinii,” vastas Ellis. “Nad peavad ennast ise külge kinnitama ning õhulüüsi läbi lõikama.”
Ukse juures hõljuv naine tõmbas välja summutiga püstoli ja lausus üles vaadates: “Kui neil on seal lennukis terve komando siis ei suuda me neid peatada.”
Paar minutit hiljem käis jaamast läbi jõnksatus. “Meie külalised saabusid,” lausus Grieve ärevalt, hoides relva kahes käes.
“Nii olemas!” hõikas Ellis. Monitor ei näidanud küll mitte mingisuguseid hoiatusi, kuid satelliit oli suunatud nüüd võimalikult kiiresti kõrgust kaotama.
“Kaome siis!” käsutas Grieve.
“Oota korra, ma saan veel midagi teha,” ütles Ellis.
“Sa teed nalja või? Nad lõikavad end parajasti sisse ja sul on vaja lisaks veel midagi teha?”

Ellis lükkas ennast konsooli küljest lahti ukse poole.
“Mida sa tegid?” küsis Grieve.
“Hankisin kogu jaama kaardi. Me ei saa otseteed tagasi minna.”
Ta jagas kaarti Grievega ning nad liikusid veel rohkem satelliidi sisemusse, läbides kitsaid tunneleid, mida ümbritsesid igalt poolt arvutisüsteemid.
“Me peame vähemalt osadest neist läbi võitlema,” ütles Grieve. “Nad ei jäta oma tagasiteed valveta. ”
“Ilmselt küll,” tunnistas Ellis süngelt. “Vähemalt ei suuda nad laeval meie asukohta kindlaks teha, sest põhimõtteliselt enam mitte miski ei tööta. Ainult elukeskkonda toetavad süsteemid hoiavad veel vaevu hinge sees. Kohe varsti peaks minema ka valgus ja elekter. Neil pole sellest aimugi.”
Ei möödunud kaua kui valgus plõksataski minema, jättes ainult üksikud punased avariituled pakkuma õrna valgust. Ellis ja Grieve sukeldusid üha sügavamale arvuti sisemusse, ainult selleks, et teha ring ning lõpuks samasse alguskohta tagasi jõuda.
“Kui nad tulid salgaga, siis on nad ilmselt jagunenud väiksematesse gruppidesse ja otsivad meid,” ütles Grieve, üht kitsast tunnelit läbides. “Sul püstolit ei ole?”
“Minu oma võeti Udukas ära ja mul ei olnud aega uut printida,” vastas Ellis.
“Tore, lihtsalt tore,” ohkas naine.
Aga ma ei ole täiesti relvitu, mõtles Ellis.

“Ma neutraliseerin valve, sa järgne mulle umbes kolme sekundilise vahega” sosistas Grieve. Nad olid jõudnud ühte suuremasse tunnelisse, mis ühendus ruumiga, kus nad vestlesid Camila ja Bhandariga.
“Sa ei tea palju neid isegi on seal, või kuidas nad varustatud on,” ütles Ellis vastu.
“Usu mind, ma tean mida ma teen.” Grieve hakkas ühtäkki värelema, muutudes kõigepealt lainetavaks ja siis läbipaistvaks. Mitte just kõige parem optiline kamuflaaž, aga pimedus suutis naise siiski suhteliselt nähtamatuks muuta. Grieve tõukas end tugevalt jalgadega seinast lahti ning sööstis mööda tunnelit minema. Ellis luges kolmeni ning lükkas ennast järgi. Õhulüüsile lähenedes silmitses Ellis kahte eksoskelett-turvises ja täisrelvastuses Kusanagi töötajat ning ühte tehnikut seinapaneeli juures askeldamas. Keegi neist ei jõudnud reageerida ootamatult sisse sadavale õhuvärelusele pimeduses, mis maandus kükitusse ruumi keskel. Püstol plaksus peaaegu üliinimlikult kiiresti kolm korda ning kolm meest jäid elutult hõljuma, lekkides tumepunaseid mulle. Mõlemal turvamehel olid kuuliaugud täpselt silmaklaasides.
Sihtimisalgoritmid, käe-aju suhtluse korrigeerija ning reflekside võimendi neuroimplantaadis - pole paha, mõtles Ellis maandudes.
“Loodame, et nad meie lennukiga midagi ei teinud, vastasel juhul peame nende oma võtma,” lausus Grieve, hakates ennast mööda käsipuud dokkimistunneli poole lükkama.

Ootamatu plaksatus üle hämara, punaste tulede poolt valgustatud ruumi saatis naise poole lennu pealt oma telje ümber pöörlema, mis lõppes vastu seina prantsatamisega. Ellis pööras ehmatusega ümber, nähes õhku värelemas.
“Teil oli õigus. Nad ootasid, et me hargneks, et siis siia tulla,” lausus Murphy, kes kandis eksoskeletiga täisturvist. Magnetsaapad hoidsid teda stabiilselt põranda küljes. Kusanagi turvaülema kõrval seisis aga ei keegi muu kui administratiivdirektor Ingersleben, kandes mingisugust kergemat tüüpi süsimusta turvist. Ellis teadis sellel hetkel, et ta näeb esimest korda Ingerslebeni näol siiraid emotsioone. Vana, kuid heas vormis naise pilgus peegeldus puhas vihkamine.
“Mida sa Camilaga tegid?” küsis administratiivdirektor häälega, mis suutis vaid vaevu raevu vaos hoida. Sellel hetkel tegi Ellis oma peas otsuse, mis muutis kõike.
“Camila on natukene hõivatud,” vastas ta kerglase naeratusega, lootes, et see ajab neid veel enam vihale.
Palun Grieve, teeme nii, et see lask ei tapnud sind.
Murhpy sammus saabaste kolksudes üle ruumi, haaras Ellisest kinni ning rammis ta ühe käega vastu seina sellise jõuga, et lõi Ellisel hinge täiesti kinni. Ta köhis ja kähises, kui metallist sõrmed sulgusid kõri ümber ning püstol suruti otsaette.
“Sa arvad endiselt, et sa oled mingi tähtis nina, kuradi sitakott?” urises Murphy. “Sa tulid minu jaama, käitusid nagu uus boss ning isegi ei vaevunud mitte mingisugust infot minuga jagama.”
Ellis naeratas verist naeratust. “Tundub, et ma tegin õigesti ka. Sa oled natukene mäda õun, või mis?”
Põlvehoop kõhtu murdis vähemalt kolm ribi ning Ellis läkastas veremulle. See hakkab mul pahaks harjumuseks saama, mõtles Ellis saades neuroimplantaadilt järjekordseid tervisehäireid.
“Härra Drake, mida iganes sa arvasid, et sa teed, selle käigus hävitasid sa võib-olla inimkonna suurima teadusliku avastuse,” ütles Ingersleben külmalt lähemale kõndides. “Sind võiks nimetada oma liigi reeturiks. Ma tegin suure vea sind alahinnates. Ma lasin sul ringi nuuskida, lootuses, et sa ei leia midagi. Ma ei tea kuidas sa terroriakti uurides Camilani jõudsid, kuid ma kavatsen kindlasti hoolitseda selle eest, et sa räägiks meile täpselt mida sa tegid ning kuidas seda parandada.”
Tundub, et nad ei tea, et me kukume orbiidil, mõtles Ellis, uurides silmanurgast seina lähedal hõljuvat Grievsi, kes paistis olevat teadvuseta.

“Mis? Teie insenerid ei suuda seda välja mõelda või? Ma viskasin ainult ühe mutrivõtme hammasrataste vahele.” Ellis üritas aega võita. Murphy tõstis käe, et teda lüüa, kuid Ingersleben peatas ta käeviipega.
“Meil on vaja teda ühes tükis. Viime ta pilvelinna tagasi ja droogide all räägib ta kõik ära.”
Ma ei lase teil siit lahkuda.
Viimased paarkümmend sekundit õhku pudenenud nanomasinaid oli piisavalt palju, et luua Ellise paremasse kätte 10 sentimeetrine tera. Ta lükkas tera üles, rammides selle Murphy lõua alt sisse. Turvaülem vaarus jahmunud ilmel eemale, pillates oma relva. Ta üritas midagi öelda, kuid suust mulksus välja ainult veremulle. Ellis sööstis relva järgi, kuid välkkire jalalöök tema kõrva pihta paiskas mehe lennuga üle ruumi, põntsatusega vastu seina. Ingersleben võttis püstoli, saates samal ajal välja käsu: “Kõik üksused süstiku juurde tagasi, me lahkume.”
Ellise maailm käis ringi ning seda täitsid mustad laigud, kui ta üritas kuidagi oma keha orbiiti õhus stabiliseerida. Nii rindkere kui pea andsid implantaadile märke tõsistest kahjustustest ning vajadusest kiire arstiabi järgi.
Pikka kasvu vanem naine astus üle ruumi Ellise juurde ning krabas temast kinni. Nii soliidse ea kohta oli naise haare raudne. “See on ausalt öeldes üpris hämmastav, härra Drake, kui palju te suudate lühikese ajaga pahandust teha.”
“Nojah,” kähises Ellis, lekkides verd. “Mul on see viga vist juba lapsest saadik küljes olnud.”

Sellel hetkel märkas ta silmanurgast, et Grieves hakkas liikuma. Naisagent oli ilmselt piisavalt geneetiliselt või küberneetiliselt augmenteeritud, et mõnevõrra taastuda mitte-surmavast kuulihaavast. Grievesi käsi välgatas püstoli poole, mis tiirles oma telje ümber õhus, naise lähedal. Paraku reageerisid olukorrale ka Ingerslebeni üliinimlikud meeled ning ta pööras välkkiirelt relvaga ümber, et oma varasem töö lõpetada. Ellise peopesa välgatas üles, lükates Ingerslebeni kätt natukene kõrgemale. Kostus kaks lasku, peaaegu korraga. Ingerslebeni kuul vihises napilt üle Grievesi juuste, põrkudes rikošetiga mööda seina minema. Grievesi kuul tabas aga administratiivdirektorit otsaette, pritsides punaseid mulle õhku laiali. Naine jäi lihtsalt natukene üllatunud pilguga tühjusesse vaatama.
“Kiiresti Drake!” hüüdis Grieves ning lükkas ennast õhulüüsi viiva tunneli poole. Ellis, summutades neuroimplantaadiga enamuse oma valust, lükkas ennast samuti seina küljest tunneli poole, möödudes surnud Murphyst, kelle magnetsaapad hoidsid teda jätkuvalt põranda küljes seismas.

“Jääge seisma või me tulistame!” kostus karm naishääl seljatagant. Kusanagi ülejäänud töötajad olid ilmselt tagasi jõudnud. Ellis teadis, et temal ja Grievel ei õnnestuks ilma kuulirahe alla jäämata õhulüüsi kaudu kosmoselennukisse pääseda. Ta peatus, haarates dokkimistunneli ukse juures käsipuust.
“Ärge tulistage, ma peatun!” hõikas ta.
“Drake!” hõikas Grieve, pöörates mööda tunnelit edasi hõljudes ennast ümber relv valmis tulistama kõike, mis läheneb.
Ellis näitas talle oma kõige paremat naeratust. “Oli meeldiv,” lausus ta naisele.
Seejärel asetas ta oma käe kiiresti ukse kontrollpaneelile, sulges tunneli ning virutas paneeli klaasi puruks. Peaaegu samal ajal tungisid talle selga mitu lasku. Ellis lasi käsipuust lahti, jäädes suletud ukse juurde hõljuma.
Tundub, et minu jaoks on see teekonna lõpp, mõtles ta rahulikult. Turvatöötajad hõikasid midagi, kuid see muutus häguseks ning maailm hakkas täituma pimedusega. Neuroimplantaat kuvas nägemisulatusse infot kriitilistest vigastustest, kuid Ellis lülitas kogu asja lihtsalt välja. Pimedusse ja külmusesse hääbudes leidis ta ennast mõtlemas, et Veenus oli lõpuks saanud oma tahtmise. Vladovistoki vaimud ootasid teda enda juurde.
Ma tulin teie juurde tagasi.

Surm haaras Ellise enda külma embusesse ning viimane asi, mida ta ühest laeaknast nägi, oli planeet Veenus.