Hukkamismeeskond töötas tõhusalt ja efektiivselt. Vilunud liigutusega sidusid kaks meest sipleva ohvri jalgade külge köied, kolmas asetas paika palgi ning neljas andis köite teistesse otstesse seotud hobustele piitsa.

Loomad hirnatasid ja vedasid õnnetu röökiva ohvri vastu teivast ning pressisid selle tömbi ja rasvaga määritud ning rohmakalt tahutud malaka otse sooja tuksuvasse ihusse. Veri purskas, ohver kaotas teadvuse ning järgmisel hetkel kargasid timukad ligi, sättides palgi ühe otsa juba valmis kaevatud auku ning lasid hobustel palgi kõigestükis sinna aetud ohvriga püsti tirida.

Vanemtimukas, tüse ühesilmne morn mees äigas käega üle higist leemendava otsaesise ning ohkas mõrult.

“Palju meil veel on?” hõikas ta enda kamraadidele. “Seitseteist vähemalt, kui vahepeal pole isand lasknud talupoegi veel kinni püüda ning juurde tuua,” vastas kiitsakas ametivend, veriseid käsi ropult määrdunud rätikusse pühkides.

Mehed siirdusid vankri juurde, kus ootas järgmine kinniseotud ohver ja hakkasid seda sealt toorelt välja vedama, kui ootamatult kostis nende selja tagant kabjaplagin.

Mehed pöördusid ümber ning kahvatasid, hobusel ei olnud keegi muu kui nende peremees – vürst Vlad III Dracula isiklikult, ning näoilme järgi veel hirmus häiritud meeleolus.

“Mida see peaks tähendama?” möirgas Vlad ilma igasuguse sissejuhatuseta.

“Koerapojad, mida ma teile olen rääkinud, teivas ei tohi olla terav. Selle peale kaotavad need raiped koheselt teadvuse ega piinle nii nagu vaja. Ja miks on teivastatute rida kõver? Kas ma ei andnud spetsiaalselt käsku, et lähete nagu nööri mööda otse järve suunas?”

Hukkamiskomando mehed oskasid ainult põlvili vajuda ning palusid isandalt halastust ja kinnitasid ühtlasi enda lõputut truudust lubades edaspidi vigu parandada.

Ent Vlad ei jäänud pikemalt peatuma, vaid kappas juba edasi. Teha oli palju, enne videvikutundi tuli veel mitu tuhat inimest teibasse ajada, aga tema sõjasulased ning timukad näitasid üles erakordset vilumatust ning rumalust. Teibasseaetute rivid olid kõverad, teivaste kvaliteet kehv ning veel sajad muud probleemid.

Olles veel hulga oma alamatega sõimelnud, mööda hukkamisplatsi mitu tiiru teinud, kaarti uurinud ja lasknud mõned teibad isegi teise kohta ümber tõsta, jäi vürst lõpuks enamvähem rahule ja kappas kogu selle verise õuduse keskele, kuhu oli üles seatud väike valge linaga kaetud laud.

Nähes laua juures ärevalt jalalt-jalale tammuvaid nõunikke aimas Vlad halba. Ta kargas hobuseseljast maha ning tuiskas otse närviliste meeste juurde

“Noh, koerapojad,” käratas vlad nõudlikult. “Kus imik on?”

“Seda, et armas valitseja,” kähises üks ta ülemnõunikest. “Talupojad on kõik enda naised-lapsed metsa peitnud... Me küll tuhnisime ühes võserikus, aga elusalt ei andnud metsikud saatanad meile ainustki oma järeltulijat kätte.”

“MIDA?” röögatas vürst. “Polegi imikut? Mida ma teie arust pean siis sööma?” Nõunikud vaikisid.

“Mis asevalitsejad te mulle olete, mis kasu teist üldse on, kui te ei saa isegi sellise lihtsa ülesandega hakkama nagu ühe lapse hankimine, ah?”

Selliseid nõunikke parem ärgu olgu,, võttis Vlad enda jutu lihtsalt kokku ja andis peaga märku lähedal olevatele sõjasulastele. Enne kui ülikud suutsid toimunut mõista ja enda elunatukese eest paluma hakata, lamasid nad kõik ühes vere- ja poriseguses kuhilas.

Vürst muigas mõrult ja hakkas seejärel laua ääres taaskord kaarti uurima. Hoolimata viperustest hakkas asi ilmet võtma ning kümnest tuhandest teibasseaetust oli moodustunud enam-vähem äratuntav iidse ja ammukadunud maailma poolt kirja pandud maagiline sümbol. Musta maailmaid neelava päikese kujund. Verepuhtuse ja maagiliste teadmiste sümbol.

Vlad peletas käeviipega mõned ringisebivad kindralid eemale. Tal oli tarvis rahus mõelda ja koguda. Vlad ringutas enda keret, silus vuntse ja vaatas ringi. Ümberringi niikaugele kui silm ulatus, oli maapind kaetud veriste toigaste ja nende otsa aetud surnute või surjijatega. Enamasti siiski surijatega, sest teibasse aetud ohver võis seal vahest piinelda veel päevi, kuni viimaks ta hing kas siis taevasse või põrgusse edasi siirdus.

Mis aga Vladi eriti rõõmustas, oli õhku väristav kohutav tuhandetehäälne valukisa, hala ning soig. Tõeline põrgulik koor, mis pani nii mõnegi ka tugevama kõhu ning külmema hingega mehe sisemiselt värisema. Vlad aga naeratas saatanlikult ja nautis iga pooriga tema ümber pakatavat kannatuste merd.

Tema jaoks oli asetatud laual olevale hõbevaagnale ka kausike verega. Vlad haaras kausi ja jõi ahnelt soolast, sooja ning õrnalt klompi tõmbunud vedelikku. Pühkis seejärel sõrmed peene rätiga puhtaks ja avas laual oleva võidunud necronomiconi – aeg oli nii kaugel, et enam viivitada polnud paslik. Aeg oli alustada riitusega. Praeguseks peaksid olema enamus hukatavaid juba postide otsas ning kujund enda täies elujõus - või siis surmaagoonia tipus.

“Ib-raää ämälään jälää,” leelotas vürst panemata tähele, et ta veristest vuntsidest tilkusid mõned punased piisad ka raamatule ning valgele laualinale.

“Iä iä iä iä ämälään,” röögatas Vlad ekstaatiliselt ja tegi kätega hullumeelseid liigutusi. Tema sõjasulased jälgisid enda liidrit eemalt ja vabisedes. Mõned neist olid juba varem pidanud olema osalised käskija musta maagia riitustes ja teadsid, et sellistel hetkedel võib ka nende elu vaid juuspeene niidikese küljes kõlkuda.

Kerge tuulehoog keeras raamatu lehti ning üks riukalik pilv sättis end päikese ette. Vlad kummardus ähmiga raamatu kohale ja hakkas paaniliselt õiget kohta tagasi lappama. Teose kirja pannud hull araablane oli nimelt korduvalt rõhutanud, et kui oled juba kord riitust alustanud, tuleb see maksku mis maksab lõpule viia. Rippugu sul samal hetkel kasvõi soolikad kõhust väljas. On olemas ka hirmsamaid asju kui surm... nagu ka võikamaid kannatusi kui need, mida saab su ihule tule ja metalli abil tekitada.

Seepärast ei pannud vürst ka ootamatu salapärase külalise saabumist tähele. Igaljuhul kui ta silmad raamatust tõstis, seisis ta seal ning äsja lehtedelt loetud järgmine loitsuriim jäi talle kurku kinni.

Mitte, et tema ees seisev ilmutis oleks kuidagi hirmuäratav välja näinud. Vastuoksa, võika deemoni asemel seisis tema ees väikest kasvu hallipäine vanake, kulunud kuldsete kaunistustega vanamoelises kuues, naeratamas oma salapärast ja ümbrust arvestades suisa õõvastavalt südamlikku naeratust.

“Ma olen juba vana mees, kerge unega ja ei jaksa enam seda ülespuhutud nimetus keeles kirjapandud kiidulaulu lõpuni kannatada,” lausus ta pehmel ja sõbralikul häälel.

Vlad taarus edasi, et vanamehe kõrist haarata, ikka veel muigav ilmutis vaid kõverdas suunurki ning vaata talle tõsiselt silma. Vürst tundis järgmisel sekundil lausa füüsiliselt kuidas äti pilk teda põletab. See tungis hõõguma aetud rauana tema jälgi, ligase ning groteskselt väändunud hinge hämaraima soppideni ning põletas valusalt selle kõige peidetumaid ja kardetumaid nurki.

Vlad kiunatas vaikselt ja üritas silmi sulgeda, kuid keha ei allunud temale käsklustele. Hetkel, mil Vlad tundis, et ta ei suuda enam seda taluda, vabastas võõras ta oma kütkeist ja pööras pilgu hoopis tuhandete teivastatute suunas.

“Oh ajad, oh kombed ... O tempora o mores,” sõnas ta nurkalt.
“Iga aastaga käib maailm omasoodu alla... Mäletan, kuidas kadunud Lemuuria mandril ohverdati kord mu kuju ees sada tuhat orja, veri voolas mööda spetsiaalseid akvedukte ning täitis terveid väikesi selleks otstarbeks rajatud tiike ja reservuaare. Alasti süütud neitsid kümblesid neis basseinides ja paaritusid pärast sisaliku näoga olevustega.”

“Või siis mu sünged unustatud rituaalid, asteekide ja maiade lõputud inimohverdused,” heietas taat vanainimeselikult oma mõtteisse süvenenult.

“Nüüd aga pudemed... Ma imetlen küll käsitöö stiili, aga no see,” ta tegi põlgliku ˛esti.

Vlad avas suu, et midagi öelda, aga vanake jätkas teda justkui tähelegi panemata.

“Jah, ma mõtlesin veel, et lonkur Timur oli üks ihnur, aga no selle kõrval siin võib öelda, et tema pealuudest tornid olid päris armsad... Oh jah... Inimkonnal läheb veel tohutu aeg, kuni nad taas õpivad rajama sobivaid seadmeid ja masinaid, et kogu maakera punaseks värvida ja korraga miljoneid inimhingi taevasse paistata.”

“Senikaua aga tuleb mul siis leppida endise hiilguse riismetega. Noh, peasi, et nad mulle konni ohverdama ei hakka.”

Vanake takseeris hetke Vladi ja lauda. “Isegi imikut pole ohverdada raatsitud,” teatas ta seejärel põlglikult. “No olgu, kui ma juba siin kohal olen... räägi siis enda murest.”

“Ma tahaksin saada surematuks.”

“Surematuks?” muigas deemon. “Suured soovid, suured soovid väikesel vürstil.”

Vlad, kes polnud sugugi harjunud, et temaga nii räägitakse, tahtis midagi teravat vastata, aga meenutades hiljutist vanemehe pilku neelas selle alla.

“Surematu pole isegi mina, jumaladki surevad niisamuti nagu lihtsad minusugused - nende teenrid, isegi kogu aeg ja universum omab oma kindlat algust ja lõppu. Kulla vürst, ehk mõtled enda soovi veelkord üle.”

“Lase mul siis elada tuhat aastat,” läks Vlad pahuralt uuele katsele.
“Aga mis mina selle eest saan?” uuris deemon vastu.

Vlad jäi selle vastuse peale vait nagu soolasammas. “Kuidas mida?” kähistas ta hetk hiljem. “Kuidas mida? Sa põrgusigidik,” ta rehmas käega ebamääraselt. “Kas siis kõigist neist surevatest hingedest sulle ei piisa?”

“See on küll tore algatus ja omamoodi päris kena, aga mina ei saa siit üheltki surijalt hingepoegagi kätte. Mul pole õigus võtta, mis pole minu oma. Kui sa just pole neilt igaühelt enne teibasse ajamist kolme veretilga kinnitusel nõudnud vabatahtlikult oma hinge üleandmist mulle. Praegu tormavad nad kõik minust peajagu kõrgemate ülemuste salvedesse.”

“Mida sa siis minult vastutasuks tahad,” uuris Vlad ettevaatlikult.

“Ainult sinu hinge, see on küll toores ja veidi metsik, aga ma usun, et algmaterjal ehk siis tuum on sellel hea ning väikese tööga võin tast endale veel midagi sobivat luua,” irvitas vana.

“Olgu nii. Võta siis mu hing, deemon, ja anna mulle tuhande aasta pikkune elu.”

“Oleme kokku leppinud?” uuris vana deemon.

“Jah,” teatas Vlad uhkelt, mispeale hakkas vanamees talle lähemale sammuma. Vlad üritas taganeda, aga ta lihased olid kangestunud ega allunud äkitselt enam tema oma tahtele.

“Mida sa teed,” jõudis ta vaid hirmunult piiksatada, enne kui koolnukülmad ja samas raudtugevad sõrmed ta pea ümber lukustusid.

“Kaup ju koos,” mõmises olevus. “Võtan nüüd su hinge ja lähen tagasi, kust tulin. Ega mul pole aega tuhat aastat oodata, igasugused tööd tahavad mu kuningriigis tegemist. Sulaseid kohe vaja.”

“Eiii,” kostis Vladi kurgust röögatus, see läks ümber korinaks, misjärel pöördusid vürsti silmad pahupidi ja ta kukkus kokku nagu kott märga pesu. Deemon seisis endises asendis tema kohal ja hoidis midagi rusikas, siis muigas pealtvaatavate sõjasulaste poole ja toppis rusikas oleva asja suhu. Peletise suu läks ebaloomulikult laialt lahti, paljastades teravad mustad hambad. Peos olnu kadus tema öömusta kurku ja seejärel haihtus ka olend.

Mõned sõjaülemad ja nõunikud tormasid maas lebava vürsti juurde. Katsumisel pulssi tunda ei olnud, sõdurid langetasid vaikides pea. Ent ootamatult läbis värskelt surnuks kuulutatud Vladi tõmblus, siis teine. Äkitselt oli ta kiirelt jalul, kargas lähima nõuniku juurde ning lõi oma hambad talle kõrri. Soe veri purskas ning sõjasulased taganesid uuesti.

Enne kui keegi jõudis pööraselt arenevate sündmuste keerisest toibuda, hajusid deemoni tulekust kohalesõudnud pilved ja üksik kevadine päikesekiir pääses morbiidset õhustikku lõhestama. Vürst hakkas selle peale võikalt ulguma, nagu oleks ta keeva tõrvaga üle valatud ning pistis oma kidura kehalise vormi kohta üllatavalt kiiresti jooksu, ta lidus mööda kõigist enda käsul teibasse aetud surnutest või surijatest ning kadus seejärel künka taga olevasse tihedasse kuusikusse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 3/17
Intervjuu Nicola Piovesoniga
Raskuse vaim ehk mälestusi Tiit Tarlapist
Palju õnne, Christopher Lambert
Raamatuarvustus: Tumeaine
Mänguarvustus: Mass Effect Andromeda
Reaktori veebruari juttudest
Arvustus: Harry Potter ja äraneetud laps
Raamatuarvustus: Kaugete päevade valgus
Raamatuarvustus: Libelobe loba võluritest ja nõiutud metsast
Raamatuarvustus: Pikk-kosmos
Ulmkonnakroonika 3/17
Kirjastuste uudised 3/17
Tõlkejutt: Sambo
Jutt: Vladi ärkamine
Jutt: Väelaegaste Loomine
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 3.
Järjejutt: Celestia. 1.
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0071)