Nüüd on see siis eesti keeles olemas. Fännide poolt kaua igatsetud uus osa Harry Potteri saagale. Mõnele ehk ebameeldiva üllatusena mitte romaanina, vaid näidendi kujul ja teistele ebameeldiva üllatusena mitte J. K. Rowlingu sulest, vaid lihtsalt tema mentorluse all J. Thorne´i poolt kirja pandud.
Selleks, et mitte lasta end neist kahest seigast põhjustatud eelarvamusest kõigutada, andsin raamatu kõigepealt lugeda nn. sihtgrupi esindajale, oma tütrele. Ta neelas selle ühe õhtuga alla, mis oli hea märk. Siis küsisin temalt kommentaari ja see kõlas umbes nii: “See oli... kahtlane. Hea, aga paiguti üsna segane ja... kahtlane.” Sellise teadmisega varustatult ja ootusi igaks juhuks mitte eriti kõrgele seades, asusin ka ise lugema.
Ütlen kohe alustuseks, et süžee oli hea. Lugu oli huvitav, potteriaanasse lisandus üks uus huvitav tegelane ja oleks J. K. Rowling selle ise ja romaanina kirjutanud, siis oleks igati tubli järg suurele saagale olnud. Aga Jack Thorne, kes selle loo tegelikult kirja pani, ei ole Rowling. Ta on auhinnatud stsenarist ja näitekirjanik, ent ilmselt just tema tõi nii “sihtgrupi”, kui minu jaoks selle “kahtlase” elemendi sisse. Alustame kõige “labasemast” ja samas äärmiselt olulisest. Nimelt dialoogist tegelaste vahel. Aeg-ajalt oli see... noh, ma ei tahaks kasutada sõnu abitu ja hale, kuid ütleme - kehvakene või halb, ajuti segane ja ajuti ebausutav. Näidend, aga teadupärast koosnebki peamiselt dialoogist. Võib ju arvata, et eks näitlejad oma mänguga mängivad need laused elusaks, aga on asju, mida võib küll animeerida, kuis sellest hoolimata ei näe nad väga elusad välja. Nii ka nende dialoogidega.
Tegelased kasutavad liiga palju selliseid tüüplauseid, mida lausutakse viimasel ajal hämmastavalt palju igas teises (Hollywoodi) filmis ja peaaegu ka sama sõnastusega. Ma ei oska siinkohal seisukohta võtta, kas ingliskeelses maailmas räägitaksegi teatud situatsioonides ainult teatud kindlate lausetega või siis on välja antud “Käsiraamat stsenaristidele, kus on ära toodud laused, mida teatud situatsioonides peavad tegelased kindlasti alati ütlema, sest need laused müüvad ja viivad ühe pauguga vaataja just säärases situatsioonis täpselt õigesse meeleollu.” Minu jaoks sellised laused kahjuks nüristavad stseeni ära.
Mul ei olnud lugemise hetkel võimalust märkmeid teha, nii, et ma ei hakka leheküljenumbritega neid lauseid ära tooma, aga kuidagi vaene tundub see ingliskeelse maailma filmi, ja nüüd ka lavastuse keel mulle. Kas on asi selles, et “psühholoogid on öelnud, et teatud laused töötavad” või peavad stsenaristid nii palju teksti korraga kirjutama, et neil pole lihtsalt jaksu pärast selliseid asju välja rookida. Seda kummalisem oli lugeda raamatu tagant tänusõnu “uskumatutele näitlejatele, kes aitasid iga sõna vormida.” Mulle isiklikult tundub, et sellisel juhul ei olnud need näitlejad, kas eriti head tekstivoolijad, või siis oli tööpõld nii lai, et nad ei suutnud näitekirjaniku eest kogu ta kehva tööd ka ära teha. Vahest see ei olekski niivõrd halvana tundunud, kuid siinkohal aitas ajuti kaasa ka üsna ingliskeelse maiguga tõlge. Lugesid küll eesti keeles, kuid ajus hakkas see lause helisema jalamaid ingliskeelsena. Eriti just needsamad tüüplaused, mida eesti keeles niiviisi lihtsalt ei öelda. Kõlab päris karmilt ja eks ta nii ongi mõeldud, aga, et veidi seda kriitikat mahendada lisan, et õnneks, kuigi säärased laused olid häirivad, ei domineerinud nad siiski liialt. Mis aga domineeris, oli üsna... hmm.. selline tahumatu tekst. Ma ei tea, ehk laval töötab see paremini, et on tegevus ja isikupärased näitlejad ja kisa ja möll ja... aga vahepeal ikka kiskus tegevus kole kiireks ja mölluks kätte ära ning tekst, mis oleks vaatajale tegelaste motivatsiooni ja tegevuse põhjusi paremini selgitanud, ei täitnud oma rolli. Stseenid olid lühikesed jupid ja nende jooksul jõudsid tegelased napilt oma kohustusliku info edasi anda, et siis kähku uus stseen ette tuleks. Kuna ajarännud on alati keerukad, siis oleks nii mõnigi asi vajanud ehk ülekordamist, et noor lugeja/vaataja selle paremini vastu võtaks. Nende lühikeste “infostseenide” tõttu tundus tegevus kohutavalt hüplikuna. Eriti alguses, kui püüti paari stseeniga näidata ära Harry poja kolm esimest aastat Sigatüüka koolis, pluss veel kujunevad suhted isaga.
Mis toobki meid inimestevaheliste suheteni. Eks kaanoniks on kujunenud viimasel ajal, et noorteloo peategelasel peavad olema oma vanematega kohutavalt halvad suhted ja koolis ei tohi neid ka keegi mõista, peale kõige parema “veidrikust” sõbra. See vanemate asi on kenasti olemas. Kahjuks üsna ühepoolselt. Isaga on suhted kenasti halvad, nagu ette nähtud, kuid suhted emaga jäid täiesti tahaplaanile. Ginny, Harry Potteri abikaasana tundus küll natuke olevat Harry naine, aga oma poja Albuse ema ei paistnud ta küll olevat. Kui ta lavale toodi ja rääkida lasti, siis ikka Harryga, mitte nende poja Albusega. Draco ja tema poja puhul oli Jack Thorne ilmselt ka ise aru saanud, et terviklikud pereliinid käivad talle üle jõu ja lasknud Draco naisel manalasse variseda. Selle eest talle ainult kiitus, see oli hästi tehtud.
Nüüd tulles korraks tagasi nende ülikiirete stseenivahetuste juurde, siis säärane ülinappide stseenide kiire järgnevus, meenutas ajuti “Resident evili” viimast filmi, kus oli nii kiire lõikumine tehtud, et kuigi sa said üldiselt aru, mis tegevus sisuliselt käib, näiteks “võitlus”, siis jäi segaseks, et kes lööb keda ja kuidas ja millega ja kas ta pihta ka sai. Sama oli ka “Äraneetud lapses”. Põhimõtteliselt oli selge, mis tegevus käis, aga miks ta niiviisi uperpallitama oli pandud, ei tea. Niipalju, kui ma oma lapsi olen vaadanud, siis nad suudavad tegelikult pikemaid stseene ka nautida. Mulle tundubki see uus, mitte enam kiire, vaid juba ülikiire stseenivahetusega mood rohkem lavastajate, mitte vaatajate jaoks olevat. Ilmselt saab nii kuidagi kiiremalt ja odavamalt asja ära teha.
Liikudes nüüd edasi huvitavate karakteri suunas, siis pean ütlema kahetsusega, et kogu näidendi peale oli ainult üks tegelane, kes tundus enam-vähem tervikliku ja isikupärase inimesena. See oli Scorpio Malfoy, Draco poeg. Temas oli salapära ja tal olid omad mured ja need olid hoomatavad ja ta ei vaevelnud nii kohutavas ebaratsionaalses ängis kui Harry poeg. Kui teda poleks olnud, võinuks selle loo läbikukkunuks nimetada. Draco ja tema poeg olid ainsad tõsiseltvõetavad, “päris” ja kaasaelamist väärivad potterlased. Kõigi teiste puhul tekkis pidevalt küsimus, et kust otsast ma peaksin neile kaasa elama, kui nad sellised peaaegu olematud või juhmardid või emoetalonid on. Ka Daphne, meie kolmiku naiskangelane oleks väärinud rohkem tähelepanu, kui talle pühendati. Temagi tegemised ja siseelu, arvestades, et ta oli sama hästi, kui peategelane, jäi ülinapiks ja šabloonseks.
Mis siis kiituseks öelda? Noh, süžee oli ju tegelt huvitav. Mmmm. Rohkem ei tulegi vist hetkel pähe.
Niisiis lõpetuseks. Fännidel soovitan kindlasti lugeda ja “kahtlased” kohad ära kannatada. Lugu on ju vahva ja Harry Potteri saaga vääriline, kuigi mitte J. K. Rowlingu vääriliselt kirja pandud.
P.S.
Ja mis värk nende peategelaste poiste omavahelise kallistamisega oli? Sellest ei saanudki sotti. Kas see pidi mingi geivihje olema? Kuidagi imelik oli, see ei sobinud pilti, eriti sellisel, lõpuni rääkimata kujul. Võinuks siis juba ära jätta või selgelt ära rääkida. Seda enam, et kogu loos olid esiplaanil pigem mehed ja naised olid sees, kuna nad, noh, lihtsalt pidid olema, arvestades kõiki varasemaid Harry Potteri lugusid. Ilma J. K. Rowlingu varasema “taagata” oleks J. Thorne ilmselt naistegelased üldse välja jätnud kui ebavajaliku elemendi.
