Naomi Noviku romaani "Välja juuritud" juures tasub meeles pidada, et tegu on eelkõige noorele lugejale kirjutatud kõrgfantastilise (high fantasy – ingl k) teosega. See võib kippuda meelest minema, sest hoolimata sellest, et peategelane on noor ja sutsuke lapsemeelne metsakülast pärit piiga ning et kõike kirjeldatakse läbi tema naiivse ja veidike trotsliku pilgu, on sel romaanil seda n-ö täiskasvanulikku hõngu. Eriti alguses ja lõpus.’

Kui olin teosega umbes poole peale jõudnud, tekkis tahtmine raamat katki jätta, märkega – ei kvalifitseeru edasilugemiseks. Aga kui keskpaik oli öötundide arvelt läbi koperdatud, ei kahetsenud pingutust – lõpp lunastas.

Kui kuidagi ja väga rohmakalt üldistada, on "Välja juuritud" modernses keeles kirjutatud muinasjutt, kus ei puudu ei neetud mets, imekaunis ja selge veega jõgi, kuri nõid, hea loodusnõid ja kipras kulmudega turtsakas, aga väga austusväärne võlur.

Nojaa, neid võlureid ja nõidasid on romaani arenedes jalaga segada, aga peamise sõlmituse moodustavad need kolm: nooruke, metsiku ja toore võlujõuga peategelasest nõiapiiga, sarmikalt morn ning omaenda kesta sulgunud peeneid riideid kanda armastav väärikas võlur ja see vääramatu toores jõud, keda/mida nimetatakse Metsaks. Ning nende kolme suhtesse kodeerunud konflikt, omavaheline ja üleüldine. Külapiiga versus aadlik, loodus versus tsivilisatsioon, nõidus versus needus... Kuigi ega neil viimastel suurt vahet ei ole.

Kui üldistusest natuke edasi minna, siis võib öelda, et tegu on muinasjuttude ainese edasiarendusega. Pidevalt räägitakse kellestki Jagast, loomulikult, Baba Jagast. Ning sellest et Polnya ja Rosya on sõjajalal. Nojah. Pole just raske paralleele tõmmata kahe suure naaberriigiga. Miks mitte, aga kuidagi odav...

Ning need võlusõnad... Olen suhteliselt kindel, et kui oskaks poola keelt, siis need on üsnagi tagasi tõlgitavad lihtsateks käskudeks, tegusõnadeks, pronoomeniteks. Loodetavasti aga jätkus autoril piisavalt oidu neid moonutada, sest muidu oleks lihtsalt hale. Liugu laskmine oma päritolul.
Miks ma neil võlusõnadel üldse peatun? Sest neid on häirivalt palju, neid veidraid tähekombinatsioone, millega manatakse midagi esile. Võib-olla olnuks viisakas autoril need ära tõlkida? Või kuidagi arusaadavaks vormida? Vähemalt proovida? Sest praegu on see lihtsalt mingi mambo-d˛ambo, tähtsusetu sõnamulin. Nii on arusaamatu, kuidas lihtsale piigale jäid need mõttetud sõnad suhteliselt kergelt meelde. Sest loogiliselt, midagi ju peab olema, mis seob sõna ja esilemanatavat asja? Aga vabalt võib olla, et ma ei saanud kõrgfantastikast taaskord aru.
Natuke pettumust valmistav on ka see, et lugeja mõistab täiesti selgelt, kuhu peategelaste vahel asjad liiguvad. Piiga kui võluri vahel. Ja üleüldiselt. Ning ka sellest, et kuigi tundub, et asi lippab, kõrvad lidus, üheainsa hiigelsuure verepulma, genotsiidi suunas, peatab hea loodusnõid selle palju efektiivsemalt. Heamalt. See viimane lüke võib ju tunduda imal, aga siiski oli parem kui see, mis raamatu keskpaigas lainetas – üks võlutrikk teise otsa ja täiesti selge katastroofile joondumine. Ning et hea on hea ja paha on paha, ja vahepealseid toone pole.

Ahjaa, ja Stanislavski meetodi täielik rakendamine. Kui ikka tuuakse midagi mängu, siis mängitakse see viimase palani välja. Midagi ei jäeta ripakile. Kõik otsad seotakse nii kõvasti kinni, et ses fantaasiamaailmas ei saa lugeja kuidagi lasta oma kujutlusvõimel lennata. Mis minu jaoks on veidike vastuoluline...

Kui jutt kokku võtta, siis päris ausalt, tegu ei ole kõige viletsama raamatuga, mille lugemist olen tahtnud katki jätta, aga kindlasti ei ole ta selline, mida suudaksin kahe kuu pärast meenutada. Libelobe loba võluritest, üks päris värvikas seksistseen, nõiutud mets ja hulk mambo-d˛ambot. Ei midagi liiga erilist... Või kui, siis see, et vaimustavalt morni võluri nimi oli Lohe. Jah, aga ilmselt on see ka ainus asi, mis meenub. Peale pastelse raamatu kaane.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 3/17
Intervjuu Nicola Piovesoniga
Raskuse vaim ehk mälestusi Tiit Tarlapist
Palju õnne, Christopher Lambert
Raamatuarvustus: Tumeaine
Mänguarvustus: Mass Effect Andromeda
Reaktori veebruari juttudest
Arvustus: Harry Potter ja äraneetud laps
Raamatuarvustus: Kaugete päevade valgus
Raamatuarvustus: Libelobe loba võluritest ja nõiutud metsast
Raamatuarvustus: Pikk-kosmos
Ulmkonnakroonika 3/17
Kirjastuste uudised 3/17
Tõlkejutt: Sambo
Jutt: Vladi ärkamine
Jutt: Väelaegaste Loomine
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 3.
Järjejutt: Celestia. 1.
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0078)