Naomi Noviku romaani "Välja juuritud" juures tasub meeles pidada, et tegu on eelkõige noorele lugejale kirjutatud kõrgfantastilise (high fantasy – ingl k) teosega. See võib kippuda meelest minema, sest hoolimata sellest, et peategelane on noor ja sutsuke lapsemeelne metsakülast pärit piiga ning et kõike kirjeldatakse läbi tema naiivse ja veidike trotsliku pilgu, on sel romaanil seda n-ö täiskasvanulikku hõngu. Eriti alguses ja lõpus.’
Kui olin teosega umbes poole peale jõudnud, tekkis tahtmine raamat katki jätta, märkega – ei kvalifitseeru edasilugemiseks. Aga kui keskpaik oli öötundide arvelt läbi koperdatud, ei kahetsenud pingutust – lõpp lunastas.
Kui kuidagi ja väga rohmakalt üldistada, on "Välja juuritud" modernses keeles kirjutatud muinasjutt, kus ei puudu ei neetud mets, imekaunis ja selge veega jõgi, kuri nõid, hea loodusnõid ja kipras kulmudega turtsakas, aga väga austusväärne võlur.
Nojaa, neid võlureid ja nõidasid on romaani arenedes jalaga segada, aga peamise sõlmituse moodustavad need kolm: nooruke, metsiku ja toore võlujõuga peategelasest nõiapiiga, sarmikalt morn ning omaenda kesta sulgunud peeneid riideid kanda armastav väärikas võlur ja see vääramatu toores jõud, keda/mida nimetatakse Metsaks. Ning nende kolme suhtesse kodeerunud konflikt, omavaheline ja üleüldine. Külapiiga versus aadlik, loodus versus tsivilisatsioon, nõidus versus needus... Kuigi ega neil viimastel suurt vahet ei ole.
Kui üldistusest natuke edasi minna, siis võib öelda, et tegu on muinasjuttude ainese edasiarendusega. Pidevalt räägitakse kellestki Jagast, loomulikult, Baba Jagast. Ning sellest et Polnya ja Rosya on sõjajalal. Nojah. Pole just raske paralleele tõmmata kahe suure naaberriigiga. Miks mitte, aga kuidagi odav...
Ning need võlusõnad... Olen suhteliselt kindel, et kui oskaks poola keelt, siis need on üsnagi tagasi tõlgitavad lihtsateks käskudeks, tegusõnadeks, pronoomeniteks. Loodetavasti aga jätkus autoril piisavalt oidu neid moonutada, sest muidu oleks lihtsalt hale. Liugu laskmine oma päritolul.
Miks ma neil võlusõnadel üldse peatun? Sest neid on häirivalt palju, neid veidraid tähekombinatsioone, millega manatakse midagi esile. Võib-olla olnuks viisakas autoril need ära tõlkida? Või kuidagi arusaadavaks vormida? Vähemalt proovida? Sest praegu on see lihtsalt mingi mambo-džambo, tähtsusetu sõnamulin. Nii on arusaamatu, kuidas lihtsale piigale jäid need mõttetud sõnad suhteliselt kergelt meelde. Sest loogiliselt, midagi ju peab olema, mis seob sõna ja esilemanatavat asja? Aga vabalt võib olla, et ma ei saanud kõrgfantastikast taaskord aru.
Natuke pettumust valmistav on ka see, et lugeja mõistab täiesti selgelt, kuhu peategelaste vahel asjad liiguvad. Piiga kui võluri vahel. Ja üleüldiselt. Ning ka sellest, et kuigi tundub, et asi lippab, kõrvad lidus, üheainsa hiigelsuure verepulma, genotsiidi suunas, peatab hea loodusnõid selle palju efektiivsemalt. Heamalt. See viimane lüke võib ju tunduda imal, aga siiski oli parem kui see, mis raamatu keskpaigas lainetas – üks võlutrikk teise otsa ja täiesti selge katastroofile joondumine. Ning et hea on hea ja paha on paha, ja vahepealseid toone pole.
Ahjaa, ja Stanislavski meetodi täielik rakendamine. Kui ikka tuuakse midagi mängu, siis mängitakse see viimase palani välja. Midagi ei jäeta ripakile. Kõik otsad seotakse nii kõvasti kinni, et ses fantaasiamaailmas ei saa lugeja kuidagi lasta oma kujutlusvõimel lennata. Mis minu jaoks on veidike vastuoluline...
Kui jutt kokku võtta, siis päris ausalt, tegu ei ole kõige viletsama raamatuga, mille lugemist olen tahtnud katki jätta, aga kindlasti ei ole ta selline, mida suudaksin kahe kuu pärast meenutada. Libelobe loba võluritest, üks päris värvikas seksistseen, nõiutud mets ja hulk mambo-džambot. Ei midagi liiga erilist... Või kui, siis see, et vaimustavalt morni võluri nimi oli Lohe. Jah, aga ilmselt on see ka ainus asi, mis meenub. Peale pastelse raamatu kaane.
