Umbes esimese Mass Effecti sündmuste ajal otsustavad mõned, et ei jää ootama, kuni Linnutee galaktikas virts ventikasse lendab, vaid lendavad ise enne minema. Laevad kümnete tuhandete külmutatud kolonistidega, sina nende hulgas, võtavad suuna Andromeeda udukogule, et seal uut elu alustada. Kuussada aastat hiljem ärkad sa üles ja avastad, et oled kohal küll, aga et asjad pole sugugi nii roosilised kui kaugelt paistis: täheparve täidab veider ja ebatervislik energiapilv, koloniseerimiseks ettenähtud kinnisvara on kehvas seisukorras ning esimesed kohatud tulnukad annavad sinu pihta pikema jututa tuld. Kuna sinu alter ego Ryderi ametinimetuseks on “rajaleidja”, pead just sina skafandrikäised üles käärima ja tööle hakkama, et Andromeedast inimkonnale sobiv elupaik teha.


Enekas esimesel koloniseeritaval planeedil sinu laeva taustal.

BioWare’ile tuleb au anda, et nad täitsid lubaduse Shepardi saagat mitte pikemaks venitada: välja arvatud mõned viited esimese mängu sündmustele, on “Andromeda” täiesti uus lugu uute tegelastega. Omamoodi tore tunne on olla mängutegelastest targem: Linnuteel peeti nüüdseks juba sajandite eest kõva möll maha, aga nemad ei tea sellest midagi. Samas on veidi kahju sellest, et koos Linnuteega jäi maha ka sealne põnev kultuuridevaheline dünaamika, mis oli üks Mass Effecti nõnda eriliseks teinud asju. Enamik olulisi rasse on küll esindatud, aga nende vahel valitseb läila koostöövaim, mis ei loo pooltki nii põnevaid situatsioone.


Linnuteelt tulnud pagulased. Kas pole mitte usaldusväärse näoga?

Pahalasteks on seekord rass nimega Kett, kes tahavad nii sõbralike kohalike kui Linnuteelt tulnutega teha Paha Asja. Kui ma põhiloo esimese kolmandiku peal teada sain, mis see paha asi on, siis ma mõtlesin, et okei, see on hea algus, aga mis nende TEGELIK eesmärk on? Kes on TÕELINE niiditõmbaja? Noh, selgus, et Paha Asi ongi eesmärk ja pahade pealik ongi niiditõmbaja. Okei, nende kettide strateegia pole iseenesest kõige rumalam, aga sel sü˛eel pole lihtsalt niisugust sädet nagu algsel Mass Effectil, kus HOLY SHIT HIIGLASLIKUD IIDSED ROBOTJUMALAD GALAKTIKATEVAHELISEST TÜHJUSEST JUHIVAD TERVETE TSIVILISATSIOONIDE SÜNDI JA SURMA. Ja ehkki tegu on Mass Effectiga, mis tähendab võimalust püherdada linade vahel väga erinevat tõugu kaaslastega, siis ketti kahjuks panna ei saa.


Kohalikud Odini sõdurid, kes sul integreeruda aitavad.

Kuna põhistoori on lahjavõitu, siis tuleb pöörduda kõrvalliinide poole. Nagu ikka, on parimad sinu meeskonnaliikmete dialoogid ja erimissioonid. Ehkki nii säravaid ja meeldejäävaid isiksusi nagu Mordin Solus või Garrus Vakarian siin pole, on su kaaslased siiski enamuses üsna huvitavad tegelased. Üks tore moment oli näiteks peale sattumine, kuidas inimene ja andromeedalane üksteise skafandreid selga proovivad. Peale kaaslaste lõbustamise on võimalik ka koloniseeritavatel planeetidel kulguriga ringi sõita ja seal elukeskkonna parandamiseks erinevaid missioone täita, mida on meeletult. See osa on üsna üks-ühele BioWare’i viimasest üllitisest Dragon Age: Inquisition üle võetud, koos kõigi hädadega, millest peamiseks on üheülbalisus. Kui ma olin kaks planeeti enam-vähem korda teinud, siis ma enam ei viitsinud ja jätkasin põhilooga, aga kel tahtmist, võib mängust leida nädalateks tegevust.


Olemas on ka mitmikmäng nagu ME3-s, kus saab rühmamissioone täita. Seda võib aga täiesti ignoreerida, kui huvi puudub.

Ahjah, Andromeeda planeetidel vedelevad, nagu igas korralikus galaktikas kombeks, mingi hävinud kõrgtsivilisatsiooni varemed ja monoliidid. Neid saab taaskäivitada ja enda kasuks tööle panna, aga selleks tuleb monoliidi juhtpaneelil SUDOKUSID LAHENDADA. Päriselt. Ma tean, et igasugu totrad mõistatused on sellistes mängudes levinud, aga see siin on täiesti uuel tasemel retarded. Ja kettide pealik muudkui imestab rajaleidja Ryderi võime üle toda tehnoloogiat käivitada. Ilmselgelt pole keegi teine galaktikas lihtsalt piisavalt nürimeelne.


Kaalumisel olid ka ristsõnapõhised turvasüsteemid, aga õnneks surid nad enne välja.

Ehkki Mass Effecti mängud läksid enamike arvates vähemalt stoori osas järjest kehvemaks, siis võitlussüsteem läks jällegi paremaks ja “Andromeda” pole selles osas erand. Lahingud on aktiivsed – jooksmine, varjumine, ja uue asjana ka hüppamine-hõljumine (rakettmootorite toel, päris äge, ehkki vahepeal tekib tunne, et mängid platvormmängu). Lisaks püssiga tulnukatesse aukude tegemisele on tähtis osa ka erivõimete kasutamisel ja kombineerimisel: päris rahuldustpakkuv on vastased kõigepealt biootika abil üles tõsta ja siis kaugusse paisata. Samas piirab su võimalusi see, et ühel missioonil saab kasutada ainult kolme erinevat säärast võimet. Sa võid rohkemaid osata, aga igal hommikul kinnitad endale peegli ees, et kolm on kohtu seadus. Sama mõistatuslik on see, et kasutatav varustus tuleb kah missiooni alguses või relvakapi juures ära määrata. Sa võid vastastelt lootida kasvõi kümme uut püssi, aga vaata et sa neid ei näpi! Või noh, mõistatuslikku pole selles midagi – isegi mängude arvutiversioonid peavad konsoolide nõuetele (õigemini piirangutele) alistuma, nii dikteerib turg. Ma saan sellest ka aru, et tegijate arvates on see võimalus iga missiooni jaoks eraldi valmistuda, aga praktikas on eri vastasetüüpe vähe ja kõik surevad üsna ühtemoodi, nii et tõenäoliselt tekivad sul kähku oma lemmikrelvad ja -oskused, mida sa ei muuda ja mängu lõpuni kasutad.


Oskuste arendamine käib üsna samamoodi kui varasemates osades.

Lisaks mainitule on mängus mõningaid pisivigu, mis aga pikapeale kuhjuvad ja elamust tuhmistavad.

* Kui sul tekib mõnel planeedil viibides vajadus korraks oma laeval käia, et seal näiteks midagi sepistada või meile lugeda, siis peab laev tingimata õhku tõusma ja muidugi ka vastavat äraklõpsimatut animatsiooni näitama. Kui saad asjad aetud ja tahad tagasi õue minna, siis pead taas laeva maandumise videot kaema.

* Mõnikord peab dialoogi alustamiseks seisma NPCst teatud kaugusel ja nurga all. Niisiis niheled sa tükk aega kellegi külje all edasi-tagasi nagu kosmosepervert, et temaga jutule pääseda.

* Kõiksugu menüüdes ringiklõpsutamist on lihtsalt liiga palju.

* Igasugu nänni, sh relvi-turviseid koguneb missioonidel hirmus palju, tuletades meelde esimest mängu, aga need kõlbavad ainult ülessulatamiseks, kuna kõik kasutavad nagunii (paremaid) omatehtud asju. Samal põhjusel on raha üsna kasutu.


Relvade-turviste valmistamisprotsess. (Ebavajalikult) keerukam kui pealtnäha paistab.

“Andromeda” on veidi bugine, aga mitte katastroofiliselt; on nähtud palju hullemaid launche. Ilmselge on aga, et veel mõni kuu arendust poleks kahjuks tulnud, eriti graafika osas. Ei saa öelda, et mängu välimus oleks ME3-st saadik eriti paranenud. Iseäranis on nii mulle kui ka teistele silma jäänud teatavad vajakajäämised tegelaste näoanimatsioonides. Vahel liiguvad suud räägitavat teksti arvestades lihtsalt valesti, aga vahel tekivad tegelaste nägudele tõeliselt kummalised ilmed. Näiteks kui Ryder imetleb kaptenisilla aknast avanevat vaadet, siis jääb tema nägu vaadates mulje, nagu istuks keegi juhtpuldi all ja võtaks tal suhu. Üks meeskonnaliige kipub jällegi iga kord kahtlaselt rõõmsalt naeratama, kui jutt liigub planeetide hävingu ja miljonite hukuni. Ja neid õnnetuid joomisanimatsioone ei saada mängutööstuses vist kunagi jonksu: ikka on mulje, et tegelased valavad hüva rüübet omale lihtsalt lõua peale ja teevad pärast konnanäo pähe, et oi küll see viin on hirmus viha. PS: Andromeeda baarmenid, kui küsida viskit, annavad sulle terve pudeli pihku. Andromeeda pole pehmodele.


Aitab ainult hädatapp.

“Andromeda” oleks eraldiseisvana täiesti korralik kosmoserollikas ja ega ta Mass Effecti järjenagi halb toode ei ole. Pärast Mass Effect 3 lõpu fopaad ei ootagi keegi BioWare’ilt kunagise hiilguse taastumist. “Andromeda”’s pole ehk seda sära ja emotsionaalset laengut, mis algses mängus, aga kes teab, võibolla on see algus uuele heale sarjale. Ootan huviga andromeedalaste ja linnuteelaste taaskohtumist.



7/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 3/17
Intervjuu Nicola Piovesoniga
Raskuse vaim ehk mälestusi Tiit Tarlapist
Palju õnne, Christopher Lambert
Raamatuarvustus: Tumeaine
Mänguarvustus: Mass Effect Andromeda
Reaktori veebruari juttudest
Arvustus: Harry Potter ja äraneetud laps
Raamatuarvustus: Kaugete päevade valgus
Raamatuarvustus: Libelobe loba võluritest ja nõiutud metsast
Raamatuarvustus: Pikk-kosmos
Ulmkonnakroonika 3/17
Kirjastuste uudised 3/17
Tõlkejutt: Sambo
Jutt: Vladi ärkamine
Jutt: Väelaegaste Loomine
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 3.
Järjejutt: Celestia. 1.
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1581)