Philip K. Dicki nimi tekitab aukartust. Sellist sorti, et teagi, kas on väga paslik kirjutada Triquetra kirjastuse vahendusel eesti keelde jõudnud "Vilistaja metsas" halvemini kui kuidagi ülivõrdes. Aga enda vastu ei saa.

Kujundusest. Kaas ja tagakaas on äärmiselt tagasihoidlikud. Iseenesest meeldib mulle väga minimalistlik stiil, aga see siin on pooles vinnas. Ühelt poolt nagu oleks, aga teiselt poolt on kuidagi pretensioonikas. Kena ju, kui inimene joonistab, veel kenam, kui on läbi mõeldud kompositsioon. Ilmselt on tegu ühe suure pildiga. Või siis kokku liidetud piltidega.

Naivismil on omad võlud, siiski, kui tegu on detailirohke pildiga (mis muuseas on raamatukujunduses alati pigem miinus kui pluss) võiks osa komponentidest esile tõusta. Siin sulavad tüdruk ja poiss (meheks ja naiseks on neid äärmiselt raske pidada) pildil lehtedega ühte. Kuidagi... pidetu? Ja kohatu. Ses suhtes, et kaane järgi otsustades paigutavad raamatupoetädid selle raamatu küll lasteosakonda, sest mitte midagi ei viita, et tegu oleks täiskasvanutele mõeldud kirjandusega. Tagakaanest rääkima ei hakka, liiga karmiks läheks.

Küljenduse ja sisekujunduse poole pealt väga ei virise. Loetav. Kuigi sisemine äär võinuks veidi suurem olla – pehmekaanelist on raske lugeda, read poevad pea nägemispiirini. See selleks.

Toimetamine on kuidagi juhuslik. Nagu kogu raamat. Nagu on ja ei oleks ka. Tõlge otseselt kehv ei ole, küll aga vajaks veidi karmi kätt.

"Vilistaja metsas" sisaldab nelja juttu. Valikukriteeriumitest oli raske aru saada. Ses suhtes, et kui Dicki eesti keeles väga palju just ilmunud pole, peaksid need neli justkui teda tutvustama. Eestikeelsele lugejale. Kui lähtuda nüüd neist neljast, siis vägisi tundub, et Dick on keskpärane kirjanik, kellel on mõned ägedad ideed. Mis on veidi segadusseajav, sest nii see päris ei ole.

Üks neist on lausa jutustuse mõõtu. Alustan sellest. "Mees võrrandis" on väga hea sü˛eeloomega, huvitava arendusega, ning lõppkokkuvõttes üsnagi nauditav. Aga! Ta on kohutavalt aeglane. Tempo mõttes. Ammu on juba selge, et kui rännatakse ajas, ja kui on probleem, siis ajas rändamine lahendab probleemi mingil viisil. Selle asemel, et asja 10-20 leheküljega kenasti vormistada, käib Dick nagu kass ümber palava pudru ja muudkui seletab. Et on see probleem, et on see mees, et ajas rännatakse, et ajaränduril on kuldsed näpud. Näitlikustab, et on üks halb mees, siis on hea halb mees ja lõpuks on kõik hästi, sest kuigi ei kukkunud just niimoodi välja nagu pidi, läks pareminigi. Phh. Ja seda kõike oli vaja seletada 100 lehekülje ulatuses või rohkemgi. Kirjutatud ei ole ju halvasti eksole, lihtsalt tempo on see, mis tõmbas jutu minu jaoks kõmdi maa peale. On äge mõte ja äge idee ja äge teema, ja üldse, aga miks seda nämmutada?

"Vilistaja metsas" on seevastu pisike nunnu lugu. Kuigi jällegi kuidagi liiga militaarne. Minu maitse jaoks. Aga vahet pole, lugu oli olemas, selline toredalt lüüriline. Ei midagi liiga erku ja säravat, aga täiesti ok.

"Mr Tähelaev" seevastu on veidi ägedam kui eelmised lood. Mõte sellest, et inimmõistus asub laeva juhtima, ei ole ju midagi liiga uut eksole. Sedasama ideed on päris mitmed seebisarjad ära kasutanud, esimesena meenub "Lexx". Aga tema oli nunnu. Tundub, et "Mr Tähelaev" ei ole nii nunnu, küll aga eriti üllas ja patsifistlikult meelestatud.

Parim jutt kogumikus oli aga "Teine generatsioon". See on asi, mis võinuks olla peamine lugu kogus. Idee on jällegi seesama küborgide iseseisvumine. Aga vägagi mõnusas võtmes. Sellises, mis vaatamata aeglasele tempole kuidagi mõjus. Ses suhtes, et ega muud selle jutu kohta öelda ei saagi kui et geniaalne. Lugege ise.

Niisiis on küll äärmiselt tänuväärt Dicki eestindada, küll aga tundub, et raamat on juhuslikkuse kogu. Valik, toimetamine, kujundus... On ja ei ole ka. Kas sellist Dicki me eesti keelde tahtsimegi?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 10/15
Raamatuarvustus: Toode on saadaval
Raamatuarvustus: Juhusliku raamatu juhuslikest momentidest
Raamatuarvustus: Marslane
Tartu ulmehuviliste teine reede. Juba 15 aastat
Õiglus ja ulmeauhinnad
Mänguarvustus: Transhumanistlik õudusmäng Soma
Mänguarvustus: SOMA - eksistentsialistlik õõv vee all
Mõistatuslikud faktid
Ulmeuudised 10/15
Uudiskirjandus 10/15
Jutt: Miks ma ei tulnud 2013. aasta Estconile
Jutt: Pärast kättemaksu
Tõlkejutt: Õige muinasjutt
Tõlkejutt: Muutlikel piirimail kõndija
Tõlkejutt: Keset tantsu
Järjejutt: Valge härrasmees. 5
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)