Septembris 2015 möödus 15 aastat Tartu ulmehuviliste igakuiste kooskäimiste algusest. 4. septembril aastal 2000 kirjutasin veebiajakirja Algernon uudisteveergu nupu pealkirjaga
«Algernoni kokkutulek Tartus».
«Sel reedel, 8. septembril algusega orienteeruvalt kell 17-18 õhtul toimub Tartus Draakoni kõrtsis (keldrikorrusel) ulmeajakirja Algernon toimetuse ja kõigi asjast huvitatud Tartu (ja miks mitte ka kaugema kandi) ulmehuviliste väike koosistumine.
Ühesõnaga on oodatud kõik huvilised, eriti muidugi Algernoni autorid ja kõik, kes siin kandis elavad või ei pea paljuks paaritunniseks õllejoomiseks ja niisama kokkusaamiseks Tartusse sõita.
Loomulikult on oodatud ka nn tavalugejad/tavafännid, aktiivsed ja vähemaktiivsed listis ja BAASis kirjutajad jne. Mingit programmi üritusel pole, istume ja muljetame õllekannu taga. Arutame Eesti ulme valupunkte:)
Mis seal salata, ürituse idee on võetud analoogilistelt fännide regulaarsetelt kooskäimistelt Soomes, inglise ulmeajakirja Interzone kõrtsiõhtutest (igal reedel Brightonis) ja ka ulmekogumiku Mardus seltskonna kooskäimistest iga kuu viimasel reedel Tallinnas Hellas Hundis.
Ulmeajakirja Algernon seltskonna kooskäimine hakkab olema iga kuu teisel reedel Tartus. Toimumiskoht võib edaspidi muutuda. Seda otsustame sel reedel. Kõik ulmehuvilised on oodatud!»
Juba nädalapäevad hiljem oli põhjust avaldada uudisnupp
«Algernoni kokkutulek õnnestus suurepäraselt».
«Reedel, 8. septembril kell 17.00 Draakoni kõrtsis alanud Tartu ulmehuviliste väike koosistumine möödus igati meeldivalt ning loodetavasti jäid osavõtjadki üritusega rahule.
Reedeõhtusest Draakoni kõrtsist astus seoses Algernoni koosistumisega läbi 19 huvilist (Veiko Belials, Kaarel Jõgi, Jüri Kallas, Maris Kuperjanov, Märt Laur, Lauri Lõhmus, Avo Nappo, Kairit Raudpuu, Laur Salundi, Kristjan Sander, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, Tauri Tuvikene, Kaarel Vissel jt).
Peamiselt rüübati õlut ja nositi praeleibu, aegajalt sähvis ka fotoaparaat. Teemade poolest võeti läbi praktiliselt kõik -- Algernon, Mardus, BAAS, list sf2001, algupärase ulme kasvuraskused, «Existerion», terav kriitika võrgus, Estcon 2000 muljed jpm.
Leiti ka, et valitud koht on sedasorti ürituse jaoks igati sobiv, millest johtuvalt kõlab järgmise korra kutse nii: uuesti ootab Algernoni toimetus kõiki asjast huvitatuid tagasihoidlikule koosistumisele Draakoni kõrtsi reedel, 13. oktoobril kell 17.00.»
Nagu juba uudisnupust lugeda võis, võtsime üritust alustades eeskujuks analoogilise kooskäimise Tallinnas, kus said kuu viimasel reedel kokku Marduse tegijad ja autorid. Ma ei oska öelda, millal täpselt Tallinna kooskäimised alguse said, tean, et see juhtus millalgi 1997. aastal. Olin ise enne kaitseväge (aprill 1999-aprill 2000) vist korra või paar Hella Hundi üritusel käinud ning need tundusid väga hubased kokkusaamised, kus 6-8-liikmeline seltskond eraldus tolle kõrtsi ühte kabiini neljakandilise laua ümber ja puhus segamatult ulmejuttu. Põhimõtteliselt tekkis kohe tahtmine samalaadne formaat ka Tartus sisse viia, kuid ajateenistus tuli vahele. Pärast sõjaväest pääsu otsustasime koos Algernoni toimetuse teiste liikmete Jürka ja Taaviga asja eelolevast sügisest käima lükata.
Ei teagi, miks sai kohaks valitud just Draakoni Kelder, kuna vaevalt aasta varem oli näiteks Eesti Päevaleht Tartu kõrtside välimäärajas iseloomustanud seda kohta sõnadega: «Midagi head pole. Aga tudengile soodsad ehk odavad hinnad ja peahoone lähedal. Teenindav personal ja kuumad joogid alla igasugust kriitikat. Tartu linna odavaim viin». Minule on need esimesed kuud Draakoni keldris meelde jäänud igatahes väga positiivselt: A. le Coq Premium maitses, nagu ta ikka maitseb ja praeleivad olid head. Lisaks oli võlvlaega saalis pika laua taga ruumi lahedasti ning mis peamine, kõrtsides võis tollal ju veel suitsu teha.
Kohe sai ka selgeks, et erinevalt Hella Hundi kooskäimistest kujuneb Tartu analoogist tõeline massiüritus: tolleks ajaks polnud Marduse kokkutulekutel ilmselt kordagi üle 10 inimese kohal olnud (kuigi perioodil 2001-2002 seda kindlasti juba ette tuli), esimeselt Tartu ürituselt käis läbi aga lausa 19 inimest ning edaspidi hakkas see arv enamasti jääma veerandsaja kanti. Väikese sõbraliku punktivõiduna seda kindlasti võtsime, kuigi mingit vaenu ega vastasseisu kahe ürituse vahel ei tekkinud, ka osalejad hakkasid mingil määral kattuma. Juba 11. oktoobril 2000 kirjutas Mario Kivistik Algernoni uudisveerus loos
«Hellas Hundis septembri viimasel reedel»:
«Hellas Hundis septembri viimasel reedel toimus järjekordne Marduse klubiõhtu. Kohale leidsid seekord mahti tulla Karen Orlau, Liisi Ojamaa, Craig Wolf, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene ja Mario Kivistik. Põhiliseks oli infovahetus nö. Tallinn-Tartu teljel.
Mario Kivistik rääkis «Marduse» tänavuse neljanda numbriga seonduvast (materjalirohkuse tõttu tuleb number tavapärasest paksem, mahuga ca. 130 lehekülge) ja ka juubelinumbrisse plaanitavatest lugudest ning selle ülesehitusest. Vahetati mõtteid ka «Marduse» edaspidise ilmumissageduse (tõenäoliselt 2 korda aastas paarisajaleheküljelisena) ja tõlkevaliku (põhirõhk tulevikus uuematel lugudel) üle. Lõbusat elevust tekitas Estcon 2000 ja septembri algul «Draakoni» kõrtsis toimunud «Algernoni» kokkutuleku piltide läbivaatamine.
Veel vahetati infot kirjastuste avaldamisplaanide osas. Järgmine «Marduse»-seltskonna kokkusaamine «Hellas Hundis» on 27. oktoobril.»
Millele mina vastasin 19. oktoobril uudisega järjekordsest Tartu kokkutulekust
«Algernoni» kokkutulek purustab rekordeid»:
«Ulmeajakirja Algernon kokkutulekust Tartus Draakoni kõrtsis reedel, 13. oktoobril võttis osa 27 inimest, tõsi küll, neist 4 üsnagi juhuslikel ja üldse mitte ulmelistel põhjustel, ulmehuvilisi oli seega 23. Meenutaks, et esimesel Estconil, mis toimus 1998. aasta juulis, oli osalejaid 24 ning kuu aja eest Draakonis oli 19 ulmefänni.
Ürituse, millest võtsid teiste seas osa Erik Bartske, Kaarel Jõgi, Jüri Kallas, Maris Kuperjanov, Märt Laur, Lauri Lõhmus, Olari Meriniit, Kati Metsalu, Egon Padjus, Rainis Pärnpuu, Kairit Raudpuu, Laur Salundi, Kristjan Sander, Raul Sulbi, Jaanus Trolla, Taavi Tuvikene, Tauri Tuvikene ja Liisa Vesik, muusikalise tausta eest hoolitses Erik Bartske.
Vahetati infot lähima aasta jooksul ilmuvate algupäraste ulmeraamatute osas, lisaks rääkis Algernoni toimetus oma plaanidest seoses ajakirja tõlkejuttude rubriigiga, ulmeühingu tuumik jagas teavet oma lähikuude plaanidest.
Vaadati kuu aja eest samas kohas tehtud pilte, joodi õlut, söödi praeleibu, lõõbiti niisama, räägiti (nagu tavaliselt ikka) Mardusest. Suurt elevust tekitas Vesa Peltola loomingu retseptsioon Eesti fändomis.
Uuesti ootab Algernoni toimetus kõiki huvilisi Draakoni kõrtsi reedel, 10. novembril kell 17.00.»
Vesa Peltola teemal ei saanud omakorda reageerimata jätta Mario, kirjutades 30. oktoobril uudises
«Taas Hellas Hundis»:
«Järjekordsest Marduse ulmeasjaliste koosviibimisest Hellas Hundis kuu viimasel reedel, 27. oktoobril, võtsid osa Veiko Belials, Marek Simpson, Karen Orlau, Mario Kivistik, Jüri Pino, Andre Trinity ja Craig Wolf, lühemat aega viibis seltskonnas ka Karl-Martin Sinijärv. Kahjuks ei saanud edasilükkamatute tööülesannete tõttu kohale tulla Lew R. Berg, kelle esikraamatu tähistamine lükkus seetõttu edasi järgmisele korrale.
Muu hulgas räägiti vastukajadest viimases Marduses ilmunud juttudele ja täpsustati järgmises numbris ilmuvaga seotut. Pisikest elevust tekitasid ulmelugejate vastakad reaktsioonid Vesa Peltola jutule «Meelespea ja õunapuu». Veel vahetati infot ning mõtteid viimasel ajal loetud ja -- ehk -- tõlkimist väärivate ulmeteoste kohta ja arutleti ulmekirjandust ahistama kippuvate alažanriliste raamide (SF, F, H) avardamise vajadust&võimalusi.
Kokkuvõtteks: oli kena olla, sest et oli kena olla, kui parafraseerida Jüri Tuulikut. Küllap on järgmiselgi korral, 24. novembril.»
Ja nii ta läks. Sõbralikult vastastikku lõõpides.
Novembris toimus suurem istumine jälle Tallinnas, nagu selgub Mario ja nende ridade autori kahasse kirjutatud uudisest
«Ulmesõbrad Hellas Hundis»:
«Järjekordne Marduse ulmesõprade koosviibimine Hellas Hundis kuu viimasel reedel, 24. novembril, kujunes üpris rahvarohkeks. Ühe laua taga istusid Veiko Belials, Lew R. Berg, Indrek Hargla, Mario Kivistik, Märt Laur, Liisi Ojamaa, Karen Orlau, Andri Riid, Raul Sulbi, Silver Sära, André Trinity, Taavi Tuvikene, Siim Veskimees ja Craig Wolf.
Tina ei antud ja rusikatega ei veheldud, kuigi koos olid üsna erinevate vaadetega inimesed. Tõsteti hoopis klaase ja kanne Indrek Hargla ja Lew R. Bergi esikraamatute terviseks, sirviti värskelt trükikojast tulnud Mardust ning vahetati infot ja mõtteid ulmeteemadel. Muuhulgas rääkis Indrek Hargla oma muljeid hiljutisest Danconist, mille järelkajades Mardus (tänu s-lõpule?) paraku tembeldati Läti ulmeväljaandeks...
Võrreldi inglise ja ameerika ulmet üllitavate kirjastuste avaldamisprintsiipe, juttu oli Estonian Literary Magazine'is ilmunud Eesti uuema ulmekirjanduse ülevaatest, lühidalt arutati, kas on üldse sünnis arvustajat arvustada, kuluaarides edenes «Eesti ulme antoloogia» materjalide kogumine. Väikese töökoosoleku pidas maha ka ulmeajakirja Algernon toimetuse kohalolnud koosseis. Kokkuvõttes ühtaegu asjalik ja sõbralik olemine, mis vähemalt Tartu inimestele jätkus veel pisikese ekskursiooniga pealinna asjalikumates kõrtsides, giidideks Silver Sära ja Indrek Hargla.
Järgmine, ühtlasi tänavu viimane koosolek toimub samas kohas ja samal kellaajal (alates 5st õhtupoolikul), kuid mitte detsembri viimasel, vaid eelviimasel reedel, s.o. 22. detsembril. Kellel aastalõpusaginas mahti jääb, see tuleb!»
2001. aasta jaanuar tõi Tartu kõrtsiõhtute traditsiooni esimese muutuse: nimelt toimus kuu teise reede istung esmakordselt pitsabaar-restoranis Taverna, kuhu jäädi käima augustini, osalejaid oli regulaarselt pealt 20. Septembris 2001 sai Draakoni keldri remont valmis ning proovisime sealsed uued olud omal nahal 14. septembril ära. Ei meeldinud, sest oktoobrikuu teisel reedel saadi kokku hoopis Werneri kohviku teisel korrusel. Novembris pidi üritus taas Draakoni keldris toimuma, kuid keldrisaal oli ootamatult suletud, mistap istusid ulmehuvilised esimese korruse Draakoni kohvikus, mis aga sedavõrd suure seltskonna jaoks sobilik polnud, nii et üsna kiiresti Wernerisse üle koliti.
Tänapäeva seisukohalt on oluline verstapost 7. detsember 2001, mil ulmehuvilised esmakordselt Labürindi-nimelisse trahterisse kogunesid. Labürindi nime kandis siis koht, kus toimuvad Tartu ulmehuvliste kokkutulekud tänaseni, kuigi kõrts on saanud vahepeal nimeks Õlleministeerium. Osalejate ring ja hulk oli ikka traditsiooniline, küll puuduvad siinkirjutajal endal neist üritusist otsesed mälestused, kuna ma polnud juba oktoobrist alates kokkusaamistele jõudnud.
Ka ei jäädud siis kohe Labürindi juurde kindlaks: juba 11. jaanuaril 2002 kohtuti jällegi Werneri teisel korrusel. Veebruaris koliti tagasi Labürinti, kuhu märtsis pärast pooleaastast pausi isegi kohale jõudsin, kuigi päris igakordset osalist minust enam kahjuks ei saanudki. Sel perioodil hakkasid pärast esimese peatuskoha sulgumist ulmehuvilised edasi liikuma Illegaardi, Wilde’i, Legendi, Poolde Kuude ja isegi sellisesse linnaäärsesse kohta nagu Kaksteist Kannu. Harvad polnud korrad, kui õhtul kella kuue paiku alanud üritus lõppes viimaste spetsialistide jaoks alles järgmisel hommikul seitsme-kaheksa ajal.
Muutusi toimus ka Tallinnas, 2002. aasta mais saadi esmakordselt kokku baaris H. H. Rüütel, kuhu jäädi mõneks kuuks, igatahes kolis Marduse-koosistumine novembris 2002 Kloostri Aita, kuhu jäädi mõneks ajaks. Kuid ilmselt oli selleks ajaks juba mõlema ürituse osalejaskond sedavõrd kasvanud, et neid polnud enam paslik nimetada Marduse ja Algernoni kokkutulekuks: nende ajakirjade toimetajad ja autorid ei moodustanud ammu enam kohalkäijate enamust.
Tartu istungid jätkusid läbi 2002. ja 2003. aasta Labürindis, 2003. aasta kevadest hakkas osalejate arv neil üritustel 30 piiri ületama ning sel ajal sattusin sinna isegi üsna tihti. Pikaks ajaks viimast korda olin ise Labürindis detsembris 2003, misjärel loobusin paljudeks aastateks üritusel osalemast ja ei oska seetõttu anda ka enam ülevaadet Tartu ulmehuviliste kooskäimiste kohamuutustest või osalejaskonna arvukusest, teangi vaid seda, et enne naasmist traditsioonilisse Labürinti–Õlleministeeriumisse prooviti vahepealseil aastail mitmeid erinevaid kõrtse-kohvikuid.
Igatahes möödus nüüd septembri alguses 15 aastat esimesest Tartu ulmehuviliste kokkutulekust ja kui aastaga suuri muutusi ei toimu, siis õnnestub ehk detsembris 2016 tähistada 15 aasta möödumist esimesest koosistumisest selle praeguses asukohas.
