Tõlkis Rauno Pärnits

Vaikus on sõjas kõige hullem asi. Aastajagu olen elanud selle reegli kohaselt – kui stepis on vaikne, tuleb relva õlitada – kordagi pole eksinud. Mitte ainult mina – kogu maailm poeb peitu ja ootab ja oletab, et mis veel meie kodust välja ronib – sellest kunagi nii vaiksest, nagu öeldakse, jumalast ja inimestest unustatud provintsilinnast Pašutinist.

Ja ikkagi me peame vastu. Viimane kivihiid paisati ümber nädala eest Belõi Jari lähistel. Sellest peale pole neid ilmunud. Kogu stepp Poltakovist kuni Krasnõi järveni on nüüd täis puistatud kaljurünkaid. Tolknevad teised risti-rästi nagu suurlinna varemed.

Hiilivate varjude vastu leidsime ka rohtu. Lihtsalt jäta tuli ööseks põlema ja keegi ei kägista sind unes surnuks.

Aga vaat’ valgete herilastega oleme hädas. Kuigi mingisuguse kaitse me avastasime – valge maskeerimismantli. Hädapärast kõlbab ka arstikittel, kui sa suudad end tervenisti sinna sisse mähkida. Valget nad ei salva. Pagan neid teab, peavad sugulaseks või – eks paistab. Kui palju rahvast enne hukka sai, kui see välja nuputati! Aga kari taludes – kuni Abakanini kärvas kõik maha. Mida veel oodata? Et jões veri voolama hakkaks? Räägitakse, et ka seda on nähtud. Äkki valetavad...

Maailma rahvad iseenesest mõista saatsid meie juurde oma füüsikud-keemikud, varustust, katseklaase – uurivad. Aga päris tulipunkti neid ronima ei sunni, ja mis Pašutinis toimub – pole aimugi. Sealt pole pärast H-päeva ühtki inimest tulnud. Pääsesid ainult need, kes olid sõidus. Nagu näiteks mina.

Mäletan, kuidas ülem komandeeringut välja kirjutas – toimetada viis kutsealust Krasnojarskisse kogunemispunkti ehk nagu kroonus öeldakse, külmikusse. See on sõjakomissariaadi ülema asetäitja lõppematu töökohustus – nekrutite saatmine. Närune, rahutu, ent tuttav töö. Võtsin varustuse, piletid ja teenistusrelva „Makarovi“, numbrimärgiga 2873, rivistasin karvikud üles, rekvireerisin alkoholi, kellelt leidsin, keeldusin saatjate-sugulaste meeleheast „et kui võimalik, siis mitte kuhugi kaugele, vaid lähemale“, käsutasin isikkoosseisu pazikusse ning, juba pimedas, jaama. Poole tunni pärast norisesid minu karvikud platskaardivagunis, salaja viimasele rekvireerimata jäänud samakapudelile päkad silma ajanud. Noored... Kustkohast nemad pidid teadma, et juba eile oli Panarini-taat sellele pudelile minu näpunäidete järgi lisanud rahustava taimekomplekti. Pole hullu, hommikuks on nagu ponksid. Muidu möllanuks öö otsa, häirinud teisi reisijaid. Kutsealustest hullem saab rongis olla vaid dembel...

Üldiselt, asi oli kontrolli all. Ise viskasin ka pikali. Rattad kolksuvad, kuuvalgus piilub aknakatte vahelt, allüksus norskab koikudel. Armee õdusus. Eriti kui sõda pole. Vaat’ selle viimasega tekkiski probleem.

Keskööl sõitsime peatumata Beltõrast läbi. Vedur küttis põldude vahel nii, et kolksumistki polnud kuulda, kihutasime nagu suuskadel mäest alla. Ja äkki – krabauh! Krigin, krägin, vagun hüples, minu kotkad pudenesid oma õrtelt. Pidurid krigisesid nagu oleks rong karjunud. Ehk keegi karjuski, ei tea. Vagun loopis meid kõigis suundades, kuni peatus pigem rööbastelt maas kui rööbastel. Poisid toibusid, silmad suured ja tormasid akende juurde. Hoobilt oli peast haihtunud nii samakauim kui rohumõju.

„Mis toimub, seltsimees kapten?“

Kas ma olen issand kõiketeadja või?

„Rahu,“ ütlen. „Asjad valmis panna, võimalik rongist evakueerumine. Kuid ainult minu käsu peale! Kas vigastatuid on?“

Ei, kõik on ühes tükis. Tore, käskisin oma kohtadele jääda, ise tormasin vagunisaatja juurde. Too avas just vaguniukse ja kiikab välja.

„Mis toimub?“ küsin.

„Kas ma olen issand jumal või?“ kostab vastuseks. „Õnnetus. Ajasime ehk lehma alla... Juhiga sidet ei ole.“

Ta küünitas pea välja. Mina jäin kõrvale seisma, ajan ka kaela õieli, püüan vedurit silmata. Miski virvendab seal, pimedas ei saa hästi aru. Traktor rööbastel või?

Ja kus siis sähvas otse rataste alt! Tume, pikk, kuu läigatas märjalt. Lartsti! Otse kõrva juures. Ma tõmbasin pea tagasi, jõudsin vaid märgata – sõrg nagu vähil, aga Belarussi kopa suurune, lipsas eluga tagasi vaguni alla. Persse!

„Mida paganat...“ Pöördun vagunisaatja poole, aga too – nagu seisis käsipuu külge klammerdunult, nii seisabki, lollike.

„Tagasi!“ hüüan ja tõmban varrukast. „Võta pea...“

Ja alles siis nägin, et pead ei olegi. Õlgade kohal purskub tume fontään otse kitlile.

Teenistuse käigus olen ma üht-teist näinud. Koristasin kord laskemoonalao plahvatuse rususid. Kahesajast laadungit olen tarinud nii kanderaamil kui kotiga. Kuid nüüd võttis närvi ära – oksendasin otse tamburisse. Silme ees ujus, peaaegu oleks pildi tasku pannud. Ent nüüd rabas miski põrandat otse minu all nii, et see üles kummus. Ma lendasin vastu seina, vaevu jäin püsti, tänu hädapidurile.

Vara minestada, käis läbi pea. Pole aega...

Veel korra kõmatas – põrandasse tekkis lõhe, aga sealt paistab seesama sõrg. Ja kus hakkas tööle, krigina ja raginaga. Ausõna, plekikäärid.

Ma sööstsin tamburist vagunisse, ust enda järel kinni lüües. Mis sest uksest? Reisijad vahivad lavatsitelt ehmunult.

„Kapten, mis toimub?“

Eks proovi selgitada. Isegi tahaks teada!

„Miski jama toimub, kaaskodanikud. Taandume vaguni tagumisse otsa. Asjadeta. Akendest hoida eemale.“

„Mis seal on, mis?“ hõigatakse. „Rongirööv? Terroristid?“

Ma haarasin kabuurist Makarovi number 2873, tõmbasin padruni rauda, kaitseriiv peale.

„Ega sõrgadega boamadusid siinkandis ei elutse?“ pärin otseselt kellegi poole pöördumata. Nii igaks juhuks.

Naabervahest ilmub neiu – ma juba peale tulles panin talle silma peale, mõeldes, et hea oleks telefoninumbrit pärida.

„Kas teil häbi ei ole, ise sõjaväelane, aga tekitab lastehirmutisega paanikat“ pahandab ta.

„Lastehirmutis?“ pärin vastu, endal silme ees terendamas peatu vagunisaatja.

Hüva. Olgu hirmutis. Meie olukorras on peamine säilitada rahu.

„Siin hakkas naisel halb! Arsti!“ Reisijad sõeluvad. „Värsket õhku, kasvõi!“

„Tuleb oodata,“ kostan. „Õhku hetkel ei saa.“

„Mis seal ometi lahti on?!“

„Hetkel ei oska öelda. Täpsustatakse.“

Täpsustatigi. Tamburi uks lendas pilbasteks ja esimene lõikurnaksur mu lahingukogemuste pagasis ronis rünnakule...

Jaa, kõigest aasta on möödas. Aga tundub nagu pool elu. Kui palju selle aja sees on juhtunud – ei jõua kokku lugedagi. Kivihiiud, roosteliiv, herilased, kooleratorm, mõmmi... Too esimene naksur näis nende kõrval tühiasjana. Aga pääsesin ma toona üle noatera. Kui mitte Marinka – toosama neidis naabervahest – ei oleks ma enam Abakani näinud. Kuidas ta küll ära tabas, et elukas vaid lõhna järgi orienteerub? Valas pool pudelit tühjaks – ja eksiski elukas kolme seina vahel ära. Lammutab, purustab, krigistab sõrgu, kuid kõik tühja...

Pagesime kes-kuidas-kuhu – meie mööda steppi. Ent Jesseika sillal said naksurid meid käte. Minu poistest kaks hukkusid. Minul lõppes laskemoon, kõik lasin välja, ent tulutult. Lõhnaõlid, odekolonnid, desodorandid – kellel mida oli – olid otsakorral. Aga elukaid muudkui ronib ja ronib koduse Pašutino poolt...

Kolm toonastest kutsealustest – Slavka, Gleb ja Bair – teenivad minuga siiani. Seersandid, eksofauna hävitajad, täislaks ühesõnaga. Ja Marinka on ka meiega. Kuhu tal minna? Lasteaiakasvataja ei ole rindejoonel sõna otseses mõttes kõige nõutum elukutse. Siin nõutakse sõdureid, ja neidki mitte igasuguseid, vaid selliseid, kel nupp nokib nagu Marinkal. Füüsikud palvetavad nende poole, kupatavad näidiste järele. Aga juhtkond...

Juhtkonnaga on omaette ooper. Neilt nõutakse kas võiduraporteid või ihalevad ehk erruminekut – ma ei mõika. Näikse – kaevusime positsioonidel, õppisime vaenlast hävitama kiiremini, kui teda peale tuleb – no anna inimesele hingetõmbeaega, loo reservvägesid, õpeta kollanokki, kuni me veel elus oleme! Ei. Anti käsk reidiks otse põrgu südamesse – Pašutinisse, kus isegi raadioside ei toimi. Seejuures ise nad ju ei roni kuhugi oma vatsadega. Aga teie, seltsimees kapten, jalad selga ja marss-marss, riski oma poistega, uuri täpselt välja: kus on see koht, kus kivihiiud sünnivad ja too teaduse tarbeks ka pütt valgete herilaste korjatud mett kaasa. Asi, mida need elus’ põle korjand...

Vaat selline on meil dispositsioon hetkel. Õriseda võin ma palju tahan, kuid vaid endamisi, sest Pašutini raudteejaam ei mahu enam tervikuna mu binokli okulaari ära. Ja see tähendab, et me oleme sihtpunktis. Pärale jõudsime.

Pealtnäha linnake nagu linnake, ei mingit eksofaunat. Purustusi muidugi on, ent mitte katastroofilisi. Meie, eriti pärast Beltõra laavauputust, arvestasime, et Pašutin on nagu üldse süvakosmos. Must auk linna asemel ja üleüldse. Aga näe, seisab endiselt, sulnis vaadata. Kirikutorn, haigla, putka, kus ma alati suitsu ostan... Ostsin. Aga seal, puude kohal, lehvib lipp tuule käes. See, vennad, on sõjakomissariaat. Ilmselt ühes tükis ja katus ka ei jookse läbi. Aga esimese osakonna abi vedeleb siin prügihunniku taga ja naudib binokli abil rohelust. On aga eluke?!

Silmanurgast märkan Bairi leppemärki: liikumine! Vahetan vaatesuuna viiekorruselistele elumajadele ja näen: püstaku uks avaneb. No nii, roomabki välja...

Mida?! Ma lasin isegi vilet. Uksest astus välja poisike, nii kooliminekuealine. Tuulepluus. Mütsike, kummikud – lompides patserdamiseks. Ja patserdaski! Võttis maast mingi pilpa, viskas selle ojasse ja pata-pata ise järele. Sindbad Meresõitja sihuke! Kuhu nüüd?! Aga kui ogasaba nurga taga passib?!

Kõrval hakkas Marinka nihelema – ilmselt mõtles ta sedasama – ja valmistus päästma tormama. Või veel! Kasvataja pole elavat last terve aasta kohanud. Kuid ma käskisin, et ärgu rabelgu! Näitasin omadele: positsioone hoida, ise tõusin ja lähenesin võimalikult hääletult marakratile. Iial ei või teada, mis üllatus võib oodata? Äkki pole see inimene, vaid, ütleme, herilaseparve mimikri? Neilt neetud herilastel võib kõike oodata. Tõsi, lasteks pole nad end veel kunagi maskeerinud, aga kes teab? Need võivad ju ebatavalised herilased olla.

Jooksen, niisiis, hiilides, silmadega vilks-volks kõrvale, ent enamasti pean poisinaga silmas. Poiss nagu ponks. Ujutab laevukesi ja miski muu talle korda ei lähe. Ise olin kord samasugune.

Et teda mitte kogemata ära ehmatada, peatusin kaugemal ja hõikasin: „Hei, poiss!“

Ta keeras ringi, vaatas mind, silmad vidukil. Ei mingit hirmu, vastupidi – rõõmustab.

„Kas šokolaadi on?“ küsib ta kõlaval häälel.

„Leiab,“ vastan.

Võtsin seljakoti, sealt pajukitahvli, ulatasin talle.

„Mis öeldakse?“

Ta kissitab taas silmi.

„Mitte midagi ei öelda,“ vastab ta tõsiselt. „Ma ütlen ise, kui on vaja.“

Naljakas nagamann.

„Oled sa ikka karm vend,“ muigan ma. „Mis su nimi on?“

Vaikib tahvlisse kaevudes.

„Selge,“ lausun. „Nime pole.“

„On,“ mühatab ta. „Serjoža olen.“

„Teine jutt. Mina olen onu Vitja.“

Sirutan käe, kuid klutt seda nagu ei näekski.

„Kus su vanemad on?“

Ei vasta, mossitab.

Sain aru. Küsime midagi lihtsamat.

„Kus sa elad?“

Nookab viiekordse poole.

„Seal.“

„Kas külla kutsud?“

Ta takseerib mind kriitilise pilguga pealaest jalataldadeni.

„Läki.“

Me sammume viiekordse poole.

„Palju siin elanikke on?“ tunnen huvi.

„Palju. Aga kedagi pole kodus.“

„Ja kus nad on?“

„Läksid jalutama.“

Sa vaata vaid, mõtlen. Jalutavad! Hullemat jalutuspaika kui Pašutin ei leia vist ilma pealgi.

„Kas eksofaunat ei pelgagi?“

„Keda?“

„Tead küll. Neid elukaid. Hulguvad siin ümbruskonnas...“

„Ahah, neid tean küll.“ Ta vaatas mind äkki kuidagi hindavalt. „Sa ju ... kaitsed meid?“

Kuidagi kõhedaks võttis see silmavaade.

„Püüan,“ lausun ettevaatlikult.

„Kas sa oled üksi?“

Jälle nagu nipiga küsimus. Mida põrgut, miks ma nii pingesse lähen, kui temaga räägin? Äkki seepärast, et eluaeg pole lastega tegemist teinud? Spetsialisti on siia vaja...

„Mispärast siis üksi?“ kostan. „Vahvad poisid on minuga kaasas. Kas tahad, teen sind ühe tädiga tuttavaks?“

Klutt põrnitseb mind altkulmu.

„Kas ta on ka sõdur?“

„Kasvataja.“

Kortsutab kulmu.

„Kasvataja... Sõdureid on siia vaja!“

„Ära karda,“ ütlen ma. „Ta on sõdur ka. Liiga teha ei lase. Kas kutsun ta siia?“

Noogutab.

Viipasin omadele, et number kaks minu juurde, ülejäänud paigal. Ja Marinka nagu kõps kohal.

„Olete teie, mehed, ikka latatarad! Nälga võib surra, kuniks teil jutud räägitud saavad. Kas lähme teed jooma?“

Ja võtab Serjožal käest. Ja nii nad lähevad ees, mina taga. Astun ja imestan, kui osavalt see Marinkal välja tuleb: vaevalt paar sõna rüblikuga vahetanud, aga jõudis nii tutvuda kui vile kinkida ja minust rohkem välja uurida. Et poiss armastab muinasjutte. Neil kõik lapsed armastavad muinasjutte. Ainult et tüdrukutele meeldivad jutud kivihiidudest, aga poistele ogasabadest ja lõikurnaksuritest. Huvitav, kes neile selliseid muinasjutte räägib? Oh vaesekesed! Sõjaaja põlvkond...

„Ainult üht ma ei mõista,“ torkan vahele. „Kuidas teie täiskasvanud koletistega hakkama saavad?“

Serjoža vaikib. Marinka vaatab mind etteheitvalt. Jälle astusin vist ämbrisse.

Aga mis siis välja tuleb?

„Täiskasvanuid pole üldse?“

Poiss raputab pead.

Vaat kus lops! Mida edasi, seda hullemaks läheb.

„Kes teile siis süüa teeb?“

„Mis meile teha? Ega me titad ole, ise leiame...“

Me sisenesime. Tolmune. Ja elamise hõngu ka pole. Marinka asus trepist üles minema, kuid poiss sikutab teda käisest.

„Mitte sinna.“

Ja keerab trepi alla. Nagu ma trepialust ust nägin, nii meelde tuli: maja on ju mulle tuttav! Siin keldris asub sõjakomissariaadis arvel olev objekt BY-1 – konserveeritud tsiviilkaitseline pommivarjend! Konserveerimist pole enam ollagi, terasuks ristseliti lahti.

Vaat kus nad eksofauna eest peituvad! Ehkki ikka arusaamatu. See uks on suvalisele naksurile poole tunni töö.

Nii, siseneme, vaatame ringi. Soe, valge. Aga elekter kustkohast? Mis kõige hämmastavam, ruum pole karvavõrdki muutunud sestsaati, kui me ülemaga teda revideerisime ja kinni pitseerisime – puhtus ja tühjus. Tehku minuga mis tahate, aga lastetuba ei meenuta see mitte üks põrm! Kuigi oma rüblikuid mul pole, aga olen näinud, milliseks õe lapsed suudavad suvalise eluruumi 5 minutiga muuta. Aga need siin on pealekauba omapead.

„Kus teil köök on?“ pärin Serjožalt. „Kus magate? Ja üldse..“

Kuid ta justkui ei kuulegi mind. Astus seina juurde, peaaegu ninapidi vastu ja hõikas: „Ma leidsin sõdureid!“

Kohe ilmusid ruumi kaks tüdrukukest, käharpea ja linalakk, üks roosas ja teine rohelises kleidis.

„Saame tuttavaks,“ ütleb Marinka. „Mis te nimed on?“

Linalakk silmitseb meid erilise huvita ja vaikib. Käharpea aga pillab pettunult: „Kaks sõdurit on vähe!“

„Väljas on veel!“ teatas Serjoža uhkelt.

Ja nüüd vajus tundus et igast küljest ruumi lastekari – igat masti poisikesi ja plikatirtse vanuses 5 kuni 8, kleidikestes, kampsunites ja mantlites. Vähemalt poolsada. Võtsid ümber meie platsi ja silmitsevad vaikides. Ka Marinka võttis vaatepilt tummaks. Minagi sattusin segadusse. Siin, tulipunktis, tsoonis null, mis kõigil kaartidel märgitud kui kõrgeima ohuga ala – terve lastekodu! Teagi, kas pakkuda maiust, aga kuidas sellisele hulgale jagada ilma kedagi ilma jätmata?

Serjoža astub minu juurde ja toksab.

„See oskab loomadest rääkida!“

„Millistest?“ elavnes summ. „Räägi!“

„Pidage nüüd hoogu,“ ütlen. „Jutte räägime siis, kui välja nuputame, kuidas teid suurele maale toimetada.“

„Ei, räägi kohe!“ nõuab vibalik poisipõnn.

Ja kõik tema järel!

„Jaa! Jaa! Räägi, sõdur! Loomadest!“

Vahetasime Marinkaga pilke, mis teha?

„Loomi,“ alustan, „on igasuguseid. Kivihiiud näiteks...“

„Hiidudest pole vaja,“ katkestas Serjoža. „Edasi!“

„Või näiteks ogasaba. Väga ohtlik elukas... vabandust, loom. Kuigi pigem seen kui loom...“

Kõik seisavad, põrnitsevad. Rahulolematult.

„Või siis lõikurnaksur. Tal on sõrad...“ pomisen.

„Me teame neist kõike!“ pahvatab käharpäine tirts ja keerab selja. „Kah mul loomatundja!“

Näen, et auditoorium on nördinud. Ja siis tuleb mulle appi Marinka.

„Vabandust, seltsimees kapten,“ ütleb ta. „Oli kord juhus... te olite siis haavatuna hospidalis ja meie reidil ilma teieta. Aga meie kohtasime midagi päris ennenägematut... Isegi ette kandma ei hakanud – nagunii poleks usutud.“

Vaatan – kõrvad tõusevad kikki. Marinka aga jätkab.

„Tegime Jesseika ääres puhkepausi. Lõket ei süüdanud, istume, närime kuivpajukit. Äkki ronib veest välja kala ja võtab suuna otse meie peale!“

„Üks hetk, seersant. Kes ronis välja?“ küsin üle.

„Kala. Pesuehtne säga, nii neljasajakilone! Niisugused hambad!“ Näitab pihku. „Jalad nagu krokodillil, nina peal võhk! Välkkiire! Ei jõudnud silmagi pilgutada, kui ta haarab Glebi...“

„Glebi?“

„Tahtis Glebi haarata, aga too jõudis seljakoti ette lükata!“

Lapsed kuulavad, suud ammuli.

„No nii,“ kostan. „Ja mis edasi sai?“

„Mis sai, mis sai! Pooleks!“ Marinka rapsib käega ülalt alla.

„Seljakott või?“

„Seljakott! Aga kala võtab mind sihikule! Kujutate ette?“ Seda ütleb ta lastele. Nood noogutavad üksmeelselt.

„Õudne! Kuidas te pääsesite?“

„Kuidas, kuidas? Ime läbi!“ Marinka mõtles hetke. „Bairil oli tulemasin peos. Tormas külje pealt kalale kallale, tsäksas korra ja oligi kalal ots peal.“

„Kalal?“

„Muidugi! Vesi on Jesseikas teate küll milline. Kala oli õlist ja reostusest nii läbi imbunud, et lahvatas leekidesse ühestainsast sädemest.“

„Ja põles ära?“ küsisin.

„Tervenisti. Ainult söed jäid järele.“

Vaatan laste poole, aga neil silmad säravad kui söed, kõrvad iga Marinka sõna püüdmas.

„Nojah,“ ühman ma, „kuidas te siis nii hinnalist eksemplari säilitada ei suutnud. Teadus ei saagi nüüd teada, mismoodi see kala välja nägi...“

„Mina tean! Mina!“ hüüdis äkki käharpea, hüppas seina juurde, vedas käega üle seina...

Ja nüüd, poisid, oleks ma äärepealt üllatusest maha istunud sealsamas, kus seisin. Sein lõi kogu pikkuses särama kui päikesehelk aknas, helesinine taevas siramas, kaugel all, vaatan, maa. Majad, puud, tee ja kõik sööstab vastu.

„Te... kust te sihukese asja leidsite?“ sosistan.

„Tõime endaga kaasa,“ kostis Serjoža asjalikult. „See on herilase silm. Mida näeb tema, näeme meiegi.“

„Näed, kala!“ rõõmustab tüdruk.

Ja näen minagi. Prügihunnikute taga vonkleb paras monstrum – kalasaba, ninal sarv, hambuline suu, külje all aga välguvad käpad! Ja ei kulge niisama, vaid läheneb selja tagant sõdurivormis meestele.

Ja kus Marinka äkki karjatas: „Need on ju meie omad! Seis! Ära tee!“ ja tormas uksest välja.

Ülejäänu jagasin ma ära juba jooksu pealt tema järel astmeist üles traavides.

Herilase silm. Telekaamera droonil. Seal all on ekraan. Tähendab, Bair, Gleb ja Slavka lebavad varitsuses ega tea, et neile see elukas läheneb.

Kuidas ma küll jooksin! Kuid Marinka jõudis enne.

„Bair, tsäks!“ röökis ta lamajaist üle hüpates ja otse kalaga silmitsi sattudes.

Too äsas sarvega – Marinka lendas üle terve tänava nagu kaltsunukk ja prantsatas vastu majaseina. Mina põrutasin jooksu pealt kalamürakale Makarovist number 2873, vähemagi efektita. Need kolm pilgutavad vaid silmi.

„Pane ta raisk juba põlema,“ röögin ma Bairile.

Ja kus siis kärgatas. Gleb Slavkaga jõudsid vaevu kärssavate larhvidega eest ära. Bairil vedas, vaid maskeerimismantel süttis. Me trampisime selle hetkega surnuks – ja Marinka juurde. Lamab, ei liiguta, pea kuklas.

„Tüdruk,“ kähistan. „Palun ole elus!“

„Korista käed ära,“ ägab ta. „Tean ma teid küll...“

Tõmbasin käisega kähku üle silmade. Nagu keegi ei märganud.

„Noh, toreadoor,“ küsin rahulikumalt, „said kõvasti pihta?“

„Jalg... Oh! Ja ribid! Pole hullu, kannatan ära. Aidake püsti!“

Haarasime ta kätele ja joostes tagasi keldrisse. Kalast oli tõesti vaid söed järel, aga kindlasti pole see siin ainus.

„ Ma olin kindel, et sa ajad lastele udujuttu! Nii kontakti loomise eesmärgil... Bair! Miks sellest eksofaunast pole ette kantud?“

Too imestab. „Esimest korda näen sellist!“

„Mitte midagi sa, komandör, ei taipa,“ lausub Marinka tasa.

Sedan’d küll. Olgu, saame selgust. Ongi õige püstak. Laskume trepist alla.

Stopp! Varjendi uks on suletud. Mitte lihtsalt kinni, vaid kõigi oma terasriivide taga. Koputan püstolipäraga.

„Kasutu,“ ütleb Marinka. „Nad ei tee lahti.“

„Mispärast ei tee?“

„Sest mäng pole veel läbi. Sõdurid on veel elus.“

„Millised sõdurid? Millest sa räägid?“

Marinka pööritab saladuslikult silmi.

„Kas sina ei märganud, Vitja, mis oli nendes lastes kõige veidram?“

Vaat kus alles küsimus!

„Kõik oli neis kummaline! Mida sa ootad – sõjaaja lapsed!“

Vangutab pead.

„Ei, kõige kummalisem oli see, et neil ei olnud ühtegi mänguasja; ei nukku, ei kaisukaru ega lennukit. Olgu sõda milline tahes, lapsed peavad mängima.“

„No ja siis?“

„Nad mängivad meiega.“

Nonii. See meil veel puudus! Ma kamandasin poisid jälgima olukorda tänaval, ise võtsin istet Marinka kõrval.

„Ära ainult muretse,“ räägin. „Sul on kerge peapõrutus...“

„Oota, kuula! Selle kala ma mõtlesin tõepoolest ise välja. Sellist pole olemas.“

Juba jälle see kala!

„Kuidas ei olnud? Kes sind siis sarvega?...“

Ta ei lasknud mul lõpetada.

„Nemad lõid ta. Niisamuti nagu varemalt kivihiiud, naksurid, ogasabad... Need on nende mängukannid – eksofauna ja sõdurid. Nad ajavad loomad meile kallale ja vaatavad ise herilase silmade läbi pealt, et kes peale jääb.“

„On aga mängud! Kas võib terve normaalne laps...“

„Nad ei ole inimesed, Vitja.“

„Kes siis?!“

„Ei tea.“

Istun Marinkaga ukse ees, kukal vastu raudplaati – nii on kergem mõelda – ent ikka tunnen end nii põrutatuna. Sest mulle hakkab tunduma, et tal on õigus.

„Sa tahad öelda, et need poisid ja tüdrukud ongi meie vaenlased?“

„Ei. Nad pole küll inimesed, ent ikkagi lapsed. Lihtsalt neile pole räägitud õigeid muinasjutte.“

Hulluks võib minna nende muinasjuttudega!

„Ja mis me nüüd teeme?“

„Neid on vaja aidata.“

„Lõpuks ometi,“ ohkan ma kergendatult. „Tänu taevale, hakkad toibuma. Neid viiekesi siit minema toimetada me ei suuda. Võime proovida vaid omadeni jõuda ja päästjatega naasta.“

„Neil ei ole vaja päästjaid,“ naeratab Marinka. „Neile on vaja ema... Aga teie minge.“

„Mismoodi – minge? Aga sina?!“

„Mina jään siia ja räägin neile muinasjutte.“

„Kuhu siia? Ukse taha?! Nad ei kuulegi sind!“

„Kuulevad,“ naeratab ta. „Ja näevad.“

Ja osutab sõrmega kuhugi lae alla. Ma tõstan pilgu. Otse meie kohal istub laes valge herilane...

Jäi veel kõige keerulisem osa vaksali ees. Maa oleks siin nagu traktoriga üles küntud. Iga hetk võis vao vahelt ilmuda lõikuri sõrg, naksata – ja ongi kõik, mitte midagi ei jõua päästa, vala end kasvõi lõhnaõlivaadiga üle...

„Bair! Lähed esimesena! Slavka, tema järel! Gleb lõpetab!“

Normaalselt läksid. Nüüd on minu kord. Viimasena on kõige raskem. Kui naksur tajus maapinna värinat, võis ta end lähemale kaevata. Hüppan vaoharjalt teisele. Ongi lõpuks müür. Võib puhata. Ent vaevalt jõudsime maha istuda, kui kusagil väga lähedal, müüri taga kostus krohvi pudenemist.

Nii, poisid, meile on külalisi oodata. Balloonid valmis, suitsumütsid -- ja tsäks ka. Ise tõmbasin oma truule Makarovile number 2873 kuuli rauda. Kasu on tast küll vähe, kuid mul on sellega rahulikum...

Krõbin läheneb. Veel... Kohe keerab ümber nurga... Kes? Naksur? Ogasaba? Või mõlemad? Ja siis nad tulidki. Kahekesi. Plüüsist karu ja lustakas roosa notsu. Jättes teetolmu ümmargusi mitteinimlikke jälgi, suundusid nad reipal sammul mööda teed edasi, ise täiest kõrist üürates: „Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi!...“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0612)