Reaktor on juba paaril korral avaldanud Estconi viktoriinide materjale, viimati 2012. aasta viktoriini küsimused, vastused ja kommentaarid. Kuna Taivo Rist 2013. aastal Estconile ei jõudnud jäi seal läbi viimata ka tema ja Rauno Pärnitsa poolt koostatud traditsiooniline viktoriin. Nii ilmub käesolevas numbris hoopiski Taivo Risti selgitus, kuidas see nii juhtus, et teda polnud. (toim)

Reede, 12. juuli 2013 hommikul kell 7.52 väljus Balti jaamast Valga rong. Jõudsin sellele peaaegu viimasel hetkel, mul on kalduvus hilineda. Sain koha kõige uksepoolsemale pingile, istusin seljaga sõidu ja näoga ülejäänud vaguni poole. Minu kõrval aknaalustel kohtadel istus abielupaar.

Ülemiste jaamas istus minu vastu heledapäine lühikeste juustega kõhn neiu, kes rongi liikuma hakates küsis enda kõrval istuvalt naiselt: «Vabandage, kas teile meeldib reisida?»

Naine vaatas teda ehmunult. Tema mees seevastu näitas nuga ja sisistas: «Jäta meid rahule, lita, või ma löön sind noaga!»

Neiu tõstis tõrjuvalt mõlemad käed. «Pole vaja, pole vaja.» Ning pöördus seejärel minu poole: «Minule küll meeldib väga reisida. Alles kuu aja eest tulin Egiptusest ja järgmisel nädalal püüan Lapimaale sõita. Aga vabandage minu uudishimu, kui teil oleks piisavalt vaba raha ja aega, kuhu teie sõidaksite? Kas teil on unistuste reisisihtkoht?»

Mõtlesin hetke. «Oot-oot, need on kaks erinevat küsimust, millele on kaks erinevat vastust. Kumba te siis õigupoolest teada soovite?»

Ta sattus hetkeks segadusse. «Kui teil oleks võimalik sõita ükskõik kuhu, kuhu te siis sõidaksite?»

«Põlvasse.»

«Põlvasse? Miks, jumala eest, Põlvasse?»

«Sest Põlva lähedal Saarjärvel algab täna ulmehuviliste kokkutulek Estcon.»

«Milles siis asi, kas teil pole raha sinna sõita?»

«Vastupidi. Mul ongi ju võimalik sõita ükskõik kuhu. Ma vaatasin ükskord reisibüroo hindu. Kõige kallim oli Antarktika-ekspeditsioon. Kui kõik oma säästud mängu paneksin, siis jaksaksin selle osta. Ehkki ma ei taha Antarktikasse, näha pole midagi peale jäämägede ning kogu aeg on külm ja rõske. Ainult kosmoseturismi jaoks pole mul raha, kuid selle järele ei tunne ma samuti mingit vajadust.»

Neiu naeratas. «Kosmosereise me ei müü. Kellele seda üldse vaja on peale teadlaste? Elutingimused on seal kehvad ja vaade on ka vilets.»

«Nii et ma saangi praegu sõita ükskõik kuhu maailmas. Ja kuhu ma siis sõidan? Põlvasse.»

«Aga kas teil pole siis unistuste reisisihtkohta?»

«Ikka on. See on Hiiumaa.»

«Te pole kunagi Hiiumaal käinud?»

«Igal aastal mitu korda. Ma arvan, et olen õnnelikum kui need, kes unistavad sõidust Havaile või Uus-Meremaale, sest minu unistuste reis saab teoks palju sagedamini.»

«Aga välismaal olete ju ka käinud, eks? Kas te välismaale ei soovi sõita?»

«Ei, mitte eriti. Olen täiesti valmis välismaale sõitma siis, kui minu jaoks on tasuta edasi-tagasi-sõit, majutus ja toitlustamine või vähemalt suurem osa sellest. Ise ma küll maksta ei taha.»

«Mul on just teie jaoks parim pakkumine! Kui ostate nädalaajase puhkuse Marbellas kahele neljatärnihotellis, siis on sinnasõit meie poolt täiesti prii!»

«Liiga vähe on tasuta, ma pole nõus.»

«Siis te ei saa vist kuigi palju välismaal käia. Ma tunnen teile päris kaasa.»

«Olen saanud kolmenädalase reisi Armeeniasse. Sinna ja tagasi lennukisõit tehti välja, kogu elamine oli tasuta, toitlustamine oli tasuta ja isegi ekskursioonid olid täiesti tasuta. Ööbimine oli küll rööbastelt maha tõstetud vagunites reformvoodites, aga kõike head ka ei saa.

Siis oli mul nädalaajane reis Tuneesiasse parimal hooajal, milleks Tuneesias on september-oktoober, sest suvel on liiga palav. Sõit sinna ja tagasi tehti välja, ööbimine kurat-teab-kui-mitme tärni hotellis tehti välja, kogu söök tehti välja, ainult juua pidin ise ostma, tegema ei pidanud ma mitte midagi ja päevaraha maksti ka veel. Seda nimetan ma õigeks puhkuseks.»

Ta mõtles pisut ja otsustas: «Te valetate. See ei ole võimalik.»

Panin käe südamele ja ütlesin: «Ma vannun, et olen need reisid saanud. Euroopas olen paarkümmend riiki läbi sõitnud, sõidu eest maksnud veel pole, paar korda laevapileti Helsingisse.»

«Kuidas see teil õnnestub?»

«Mul pole mingit erilist nippi. Tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida. Ütleksin, et tuleb olla avatud pakkumistele.»

«Kui te sageli Hiiumaal käite, siis võin teile otsida kõige odavama öömaja Hiiumaal!»

«Kõige odavam on tasuta isa ja ema juures.»

Ta tegi viimase katse. «Kui te otsite inimeste rühma, kes ostab 30 reisi Egiptusesse, siis üks, nimelt teie, saab tasuta kaasa sõita.»

«Mul pole nii palju inimesi kusagilt võtta. Minge ära, teil ei õnnestu mulle midagi pähe määrida.»

Ta tõusis, vaatas abiotsivalt ümberringi ja võttis visiitkaardi. «Kui peaksite iial soovima reisida –»

Rehmasin käega. «Kaduge siit.»

Ta astuski tamburisse. Rohkem ma teda ei näinud.

Heitsin pilgu akna poole. Kui ei istu akna all, siis pole mugav aknast välja vaadata. Akna all istuja võib arvata, et mul on temaga asja. Mõtlesin kotist raamatu välja võtta, mul on Estconil alati mõni kaasas. Kuid selle asemel märkasin, et järgmises pingivahes teisel pool vahekäiku on rahvas tülli läinud. Üks noormees tõusis seal ja lõi enda vastas istuvale kiilaspäisele mehele näkku. See tõstis enda kaitseks käed, aga löök oli kiire ja tugev. Mees vajus pingi seljatoele ja seda mööda pikali. Noormees lõi teda veel ja veel.

«Nož vozmi,» soovitas sõber talle. «Ubi etot bolvan.»

Tapmiseni siiski ei läinud. Võib-olla sellepärast, et kiilaspäine mees oli esimeste löökidega teadvuse kaotanud. Ta varises põrandale. Vene noormehed arutasid, mida teha: tema keha segas ja polnud kohta, kuhu teda panna. Üks meestest tahtis ta aknast välja visata, ent aken ei käinud lahti. Lõpuks asis üks neist tal õlgadest ja teine jalgadest ning teadvusetu mees tõsteti vahekäiku pikali.

Vaatasin pealt. Ma pole kakleja ja kolme vastu üksinda polnud mul lootustki saada. Teised reisijad uudistasid seda samuti, ilma et keegi oleks vahele astunud.

Mööda vahekäiku tuli tüse noormees, kes astus maaslamajast hoolikalt mööda ja potsatas minu vastu istuma.

«Väga ebameeldiv lugu,» pomises ta. «Vaadake nüüd ise, mis ühistranspordis võib juhtuda. Järgmisel korral sõidan kindlasti autoga. Pidin täna oma auto naisele andma. Auto on juba kümme aastat vana, järgmiseks aastaks tuleb peresse teine osta. Kui vana autoga teie sõidate?»

«Kahjuks ei oska ma sellele küsimusele vastata. Mind pole see iialgi huvitanud.»

«Kuid auto tehnilises passis on see ju ometi sees.»

«Kahtlemata. Ma pole sinna kunagi vaadanud.»

Noormees muigas üleolevalt. «Seda ikka teate, mis marki autoga sõidate?»

«Noh, jah. Eks “Ikarused” ja “Solarised” ole põhilised.»

Noormees lausa irvitas. «Ma vaatan, et meil on siin ühistranspordi-mees. Vanasõnagi ütleb: sa saad seda, mille eest maksad. Kas on siis tore sõita bussi või trolliga, kus reisijad on purjus ja isegi joovad sõidu ajal, haisevad, käratsevad, kus sõiduk on määritud ja lõhutud ning kus, nagu minu selja taga, tapetakse inimesi?»

«Minule tundub, et Tallinnas on kaks ühistransporti. Üks neist on selline, nagu teie kirjeldasite. Aeg-ajalt olen lugenud, kuidas mõni ajakirjanik otsib Tallinnast ekstreemsusi, sõidab esimest korda üle paljude aastate trammiga ja siis kirjutab kõigest sellest, millest teie räägite. Teine ühistransport on see, millega mina sõidan. Minu ühissõidukid on puhtad ja korras, sealsed reisijad on kained ja puhtad ega tülita kaassõitjaid. Minul ei ole busside ja trollide kohta ühtki halba sõna öelda.»

«Kui inimene on justkui nabanööriga seotud ühistranspordi külge, siis piirab see kõvasti tema liikumisvabadust. Liikuda saab ainult siis, kui buss sõidab, ja ainult sinna, kuhu buss sõidab. Aga kui tahate Soomaal ringi rännata, siis sinna tramm ja troll ei sõida.»

«Eesti on väga korralikult ühistranspordivõrguga kaetud. Olen mõelnud, et oma auto puudumisel on mul üks asi tegemata jäänud. Kord aastas toimub Kilingi-Nõmmes võistlus, millele ei saa liinibussiga sõita nii, et hommikul hakkad Tallinnast tulema ja õhtul jõuad Tallinna tagasi. Aga selleks on ka natuke totter autot osta, et sõita üks kord aastas Kilingi-Nõmmele võistlusele, mis õigupoolest nii tähtis ei olegi.»

Ta vaatas mulle otsa ja kõverdas suud. «Võite parem kohe öelda, et teilt on juhiluba liiklusõnnetuse põhjustamise tõttu ära võetud või et teile ei antud seda värvipimeduse tõttu.»

«Minult pole iial juhiluba ära võetud, sest mul pole seda kunagi olnudki, ja värvipime ma ka ei ole, mida saaksin otsekohe tõestada, kui teil värvipimeduse test kaasas oleks.»

Noormees vaatas minu kõrval istuva abielupaari poole. Mees pigistas peos suurt pussi, see oli tõeline jahimehenuga, ja kinnitas: «Me ei osta autot ega midagi muud.»

Noormees tõusis püsti ja ohkas. «Tühised, mõttetud inimesed,» pomises ta ja läks tagasi, astudes ettevaatlikult üle põrandal lamava mehe.

Vaguni teises otsas hüüdis keegi bassihäälega: «Ma ei ole pede!»

Mõni sekund oli vaikust, siis kargas keegi püsti, seljaga minu poole, kostis röögatus ja esimene mees karjus veelgi valjemini: «Ma ju ütlesin sulle, et ma ei ole pede!»

Huvitav, mida temale pakuti? Aga ma ei kavatsenudki seda välja uurida. Muidu hakatakse seda mulle ka kohe pakkuma.

Kas nüüd saan rahus raamatut lugeda?

Aga ei. Sobrasin oma kotis ja leidsin raamatu, ent ei jõudnud seda väljagi võtta, kui minu selja taga avanes vaguni uks ja sisenes hallipäine naine, kes istus minu vastu pingile. Ta hoidis käes suurt raamatut.

«Tere päevast. Küll täna on ilus ilm!»

Jõllitasin teda, aga ei öelnud midagi ega noogutanudki.

«Kas te soovite rääkida jumalast?»

Leidsin kotist veel midagi. Mul polnud plaanis seda Estconile kaasa vedada, aga see oli varasemast ajast kotti jäänud.

«Ei, tänan. Parema meelega räägiksin Eestimaa Ühendatud Vasakparteist. Kas te soovite meie erakonna liikmeks astuda?» Ja tõmbasin välja liikmeksastumise avalduse.

Daam naeratas üle kogu näo. «Oo, ametivend ... Mitte praegu.» Ta tõusis ja läks minema.

No see käis küll üllatavalt kähku. Aga, teate, see on ju suurepärane vahend igasuguste müügiagentide ja tõekuulutajate peletamiseks. Ükskõik kellega saab jutu viia kiiresti sellele, et meie ühine eesmärk on muuta Eesti elu paremaks. Kes hakkaks seda eitama? Ja siis saan öelda, et kõige paremaks muudab Eesti elu Vasakpartei. Ning kui ta peakski tahtma poliitikast väidelda, siis seda teen ma meeleldi. Ja liikmeks võin võtta absoluutselt kõiki.

Rong peatus, valjuhääldi hakkas kägisema ja teatas: «Tapa. Peatus viis minutit.»

Osa rahvast läks maha. Nad astusid vahekäigus lamajast ettevaatlikult üle. Siis tulid peale kiirabitöötajad. Kaugemas otsas asus üks naine kellegi nägu tohterdama. Kaks kanderaamiga meest kõndisid läbi vaguni, kuni jõudsid lamava meheni. Ruumi oli vähe, teda polnud mugav kanderaamile tõsta, aga nad said sellega kiiresti hakkama ja kandsid ta tamburisse. Reisijateruumi ja tamburi vaheline uks oli kitsas ega vajunud kinni, sest kanderaam või üks selle kandjatest takistas seda. Sellepärast kuulsin hästi, kuidas üks neist ütles:

«Täna vedas, siin vagunis ei löödud kedagi maha. Paar tükki said natuke peksa ja see tõbras tuleb ka kohe teadvusele.»

Talle vastati: «Jah, täna on siin vaikne päev. Ainult esimeses klassis tapeti üks kiirlaenupakkuja ära. Poodi üles.»

«Esimeses klassis tapetakse alati keegi, seal on noobel seltskond koos.»

«Ja siin kõrval vägistati üks neiu, kes reisipakette müüs. Aga ma ei võtnud teda maha, sest paar meest ütlesid, et pole veel saanud teda vägistada. Ma teatan Jõgevale, et ta seal üle vaadataks.»

Uks vajus kinni. Nägin varsti aknast, et kaks meest läksid kanderaamiga eemal seisva kiirabiautode rivi poole.

Rong hakkas liikuma ja valjuhääldi teatas: «Järgmine peatus Tamsalu.»

Mina hoidsin endiselt käes Vasakpartei liikmeks astumise avalduse blanketti. Ma ei teadnud veel, et see saabki põhjuseks, miks ma ei jõudnud Estconile ja miks ma enam kunagi erakonda astumise avaldust kaasas ei kanna.

Taivo Rist
Suvi 2014