„Somast” kirjutama hakates ei saa kindlasti ei üle ega ümber Frictional Gamesi esimesest mängust, mis nad tuntuks tegi – „Amnesiast”. Tegemist oli ikkagi mänguga, mis murdis mänguklišeede portselanipoodi sisse nagu sõjaelevant ja trampis seal mitugi vana kaanonit bititolmuks. Seega olid nende uue mängu väljakuulutamise järel ootused loomulikult kõrged ja neid võimendas veelgi „Amnesia” täiesti läbikukkunud järg. Vähemalt „Soma” trailer (või isegi pigem teaser) lubas midagi sama algupärast ja kohutavat.

Ja sama algupärast saime me kindlasti, aga kas ka kohutavat? Pigem ei. „Soma” on tegelikult „Amnesiast” täiesti erinev elukas. Haruldane ulmekirjanduse ookeanist püütud süvamerekala, mille väärtus selgub pigem aegapidi, kannatlikult läbimängimise käigus.



Esmalt ootasin midagi „Amnesia” laadset ja seetõttu valdas mind isegi kerge pettumus. Kollid ei mõjunud enam kohutavalt, lugu oli kergelt arusaamatu ja veel mitu pisemat asja, aga olles jõudnud juba rohkem kui pool mängu läbida, hakkas mulle selle tõeline tähendus kohale jõudma ja see oli, olgem ausad, geniaalne. Kollid on „Somas” pigem vanast „Amnesiast” kaasa võetud taak, mingi kohustuslik pagas, mida mängureid arvati ootavat, mistõttu mõjuvad nad pigem segavate ja tüütutena. Pidin korduvalt tuima järjekindlusega neist kümneid kordi mööda jooksma, enne kui õige tee leidsin. „Soma” väärtus seisneb pigem selle sünkmustas loos ja transhumanismi tutvustamises arvutimänguritele minu teada senikogematul kujul. Nimelt saab mängija endast korduvalt digikoopiaid teha ning mõista ka selle kopeerimise tagajärgi, näiteks arutleda selle üle, kumb oli/on lõpuks tema: kas see, kelle silmade kaudu toimuvat vaatame või see õnnetu olend, kes varisevasse ja uppuvasse süvaveejaama maha jäi. Mängu lõpp on enda lohutus lootusetuses aga eriti jõhker nagu kaikaga makku andmine, sest lõpuks on mõlemad peategelase koopiad määratud koledasse surma surema – üks kiiremas hääbumises pimedas tilkuvas jaamas ja teine aeglasemalt läbi magusa vaibumise võltsreaalsuses kuskil kõrgel orbiidil. Ainuüksi sellele mõeldes tuleb mul praegu kananahk ihule.



Ühesõnaga on tegemist korraliku seikluslooga, mis annab mõtlemisvõimelisele mängurile juurdlemist veel tundideks peale mängu lõppu. Näiteks, kui minust õnnestub teha kaks täiesti ideaalselt identset mina, siis kumb on tõeliselt Mina? Kas minatunnetust on võimalik masinate vahel kopeerida ning kui inimene on kord digitaliseeritud ja ta tegevus hetkeks peatatakse ja siis kopeeritakse, kas minataju jäi siis vanasse (kustutamisele läinud) koopiasse või kandus ka uude faili ja kui, siis millisesse. Transhumanistlike filosoofidele jätkub järamist rohkem kui aastateks.

Kui mängust mingit miinust otsida, siis on selleks kindlasti juba varem mainitud kollid. Minu arvates oleks mäng suutnud olla isegi tugevam, kui see poleks üritanud niivõrd püüdlikult mängijat hirmutada. Piisanud oleks ka ühest ringitaaruvast robotist terve jaama peale. Praegu kippusid need üleloomuliku välimusega kollid (kelledest osasid analoogselt „Amnesiale” vaadata ei tohtinud) tooma korralikku hard-SF draamasse sisse liiga palju müstilisi jooni. Samas, ehk olid paljude mängurite jaoks just need tuttavlikud kollid selleks oluliseks teguriks, miks see teos mängimisele võtta ja nad said läbi selle ka tubli portsu filosoofilisi küsimusi – justkui kass, kellele söödetakse mõru tablett sisse magusasse vorsti keeratuna.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 10/15
Raamatuarvustus: Toode on saadaval
Raamatuarvustus: Juhusliku raamatu juhuslikest momentidest
Raamatuarvustus: Marslane
Tartu ulmehuviliste teine reede. Juba 15 aastat
Õiglus ja ulmeauhinnad
Mänguarvustus: Transhumanistlik õudusmäng Soma
Mänguarvustus: SOMA - eksistentsialistlik õõv vee all
Mõistatuslikud faktid
Ulmeuudised 10/15
Uudiskirjandus 10/15
Jutt: Miks ma ei tulnud 2013. aasta Estconile
Jutt: Pärast kättemaksu
Tõlkejutt: Õige muinasjutt
Tõlkejutt: Muutlikel piirimail kõndija
Tõlkejutt: Keset tantsu
Järjejutt: Valge härrasmees. 5
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0095)