„Olen omadega põhimõtteliselt perses.
See on minu kaalutletud arvamus.
Täiesti perses.“


Sedasi ilmselt algavad päris paljud Andy Weiri debüütromaani „Marslane“ arvustused, kuid tuleb tunnistada, et autor on algusega väga kenasti tabanud minu meelest just seda õiget kohta, mis tekitab inimeses lõbusust ning huvi. Kuid millega siis täpsemalt tegemist?

Raamatu „Marslane“ tegevus toimub lähitulevikus, kus teaduslikel eesmärkidel toimuvad mehitatud lennud Marsile. Kolmanda retke käigus jääb raamatu peategelane Mark Watney äralendavast süstikust maha – Marsile, kus ei ole tähelepanuväärset atmosfääri, temperatuur on tublisti alla mugavuspiiri ning pinnas sama viljatu kui Edward III. Seega on täiesti mõistetav, miks peategelast just eelmainitud tunded valdavad. Tema ainuke pääsemislootus on 3,5 aasta pärast Marsile jõudev Ares 4 meeskond. Toitu aga selle aja üleelamiseks napib. Veega on sama lugu. Seega tuleb hakata põldu harima ning kusagilt Marsilt vett leida.

Õnneks juhtus Watney olema retke insener, mistõttu suudab ta põhimõtteliselt ka sitast saia teha (tegelikult küll kartulit, kuid siiski). Loomulikult peab ta mängu panema kogu oma teadmistepagasi, et mitte saada esimeseks inimeseks, kes on Marsil surnud. Raamatu tegevus on edasi antud läbi peategelase logikirjete, mis lisab veelgi põnevust – ei tea ju, kas mees pääseb elusalt või leiti kusagilt lihtsalt tema logiraamat. Teise liinina toob autor sisse ka Maal NASAs toimuva – kuidas ühe meeskonnaliikme kaotusega püütakse leppida, millise elevuse põhjustab uudis Watney ellujäämisest ning milliseid plaane hautakse mehe päästmiseks. Kolmanda liinina leiab lugeja ka seiklusi ülejäänud meeskonnaga, kes on Watney surmast väga muserdatud.

„Marslast“ lugedes tekivad loomulikult paralleelid raamatutega „Saladuslik saar“ ning „Robinson Crusoe seiklused“ – kõigis neis satuvad inimesed vaenuliku looduse keskele ning peavad omal käel hakkama saama. Teisalt on see jällegi minu meelest pisut ebaõiglane võrdlus – Watneyl on olemas nii eluase kui masinad, et elus püsida. Sellegipoolest ei pidanud ei Crusoe ega Cyrus Smith endale hingamiseks hapniku tootma ning said oma põllulapi rajada kohe hüti kõrvale. Marsil pole see just kõige mõistlikum lahendus.

Raamatu kaheks võlusõnaks on kompetents ja elulähedus. Inglise keeles on sellel ˛anril ka oma nimi: techno-thriller – ulmekirjanduse (selle hard-sfima poole) üks veidi segadusttekitav kõrvalharu, mida on kõvasti propageerinud kirjanik John Michael Chrichton. „Marslase” puhul pole seega fookus mitte põneval lool või võimsal fantaasialennul, vaid sellel, mis gaase omavahel segada tuleb, et vett saada (ja kuidas teha seda sealjuures end õhku laskmata), kuidas kartulikasvatamiseks sobilikku pinnast valmistada, kuidas päikesepatareid kulguri külge ühendada jne jne. Seejuures ei saa öelda, et see poleks põnev. Raamatut lugedes saab ka jupi maad targemaks – teisalt võib arvata, et sedasorti tehnilised kirjeldused pole paljudele just mokkamööda. Iga kosmoseulmet kirjutada püüdev autor võiks selle teose kohustuslikus korras läbi lugeda. Aga nii, nagu Mark Watney ei saanud kartulitest korralikku kõhutäit, jäi ka minul selle raamatuga väike rahulolematus hinge. Ka lõpp ei paku suuremat naudingut, vaid jätab mõnumeeled pärast meeletut tramburaid õnnetult ripnema. Oleks oodanud natukenegi midagi enamat.

Praeguste planeeritud Marsi-missioonide valguses on „Marslast“ täitsa huvitav lugeda – samas on tegu üpris õnnetu raamatuga, mis on juba ette surmale määratud. Antud raamat alustas kiirkäigul vananemisprotsessi juba NASA teatega, et Marsilt leiti vett ning peale esimest mehitatud missiooni on antud teos ilmselt meeles pigem kurioosumina. Kuid selle raamatu eesmärgiks polnudki ilmselt muutuda ajatuks klassikaks, vaid pigem populariseerida Marsi koloniseerimise ideed ja seda täidab teos edukalt.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 10/15
Raamatuarvustus: Toode on saadaval
Raamatuarvustus: Juhusliku raamatu juhuslikest momentidest
Raamatuarvustus: Marslane
Tartu ulmehuviliste teine reede. Juba 15 aastat
Õiglus ja ulmeauhinnad
Mänguarvustus: Transhumanistlik õudusmäng Soma
Mänguarvustus: SOMA - eksistentsialistlik õõv vee all
Mõistatuslikud faktid
Ulmeuudised 10/15
Uudiskirjandus 10/15
Jutt: Miks ma ei tulnud 2013. aasta Estconile
Jutt: Pärast kättemaksu
Tõlkejutt: Õige muinasjutt
Tõlkejutt: Muutlikel piirimail kõndija
Tõlkejutt: Keset tantsu
Järjejutt: Valge härrasmees. 5
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0073)