Viimastel aastatel on algupärane noorsookirjandus kõvasti hoogu juurde saanud (tõlkekirjandusest pole mõtet rääkidagi). Eriti silmatorkav on "üleloomulikke" elemente sisaldavate teoste ilmumine raamatupoe lettidele. Muidugi ilmuvad endiselt koolielu, esimesi armumisi, suhteid sõprade ja vanematega käsitlevad raamatud, kuid miks mitte neid klassikalisi "roogasid" vürtsitada näiteks mõne viirastuse, deemoni või muu saatanasigitisega. Kui maailmakirjanduses mängivad labürintides armunäljas vampiirid oma videvikumänge, siis miks ei võiks meie kirjanduses Tallinna tänavatel mõni teismeline libahundipoiss ringi lipata.

Meie paranähtusi sisaldava noorsookirjanduse vedurijuhiks on vastuvaidlematult Reeli Reinaus (vedurijuhi abiks Airika Harrik ning konduktoriteks Kersti Kivirüüt ja Heidi Raba). Reinausi uusim teos "Deemoni märk" tutvustab meile üht "tavalist" Tallinna gümnaasiumineiut Mariat, kes üllatus-üllatus on tegelikult nefilim ehk poolingel. Muidugi ilmuvad kohe ta ellu kaks ingellikult ilusat noormeest, Andreas ja Guido, kes juhtuvad olema Maria kaitseinglid. Nad teavitavad Mariat sellest, et neiu eluspüsimine tema kaheksateistkümnenda sünnipäevani ongi võtmeks kogu maailma säilimise või hukkumise vahel. Edasi kandub teose tegevus Lääne-Euroopasse, kus käpardlikud noormehed üritavad Mariat varjata mustade deemonite bande eest, kelle ülimaks eesmärgiks sajandite vältel on olnud "väljavalitu" leidmine ja valitseva maailmakorra kukutamine.

Ulmekirjanduse puhul ei ole oluline küsimus "Kas see on võimalik?", vaid hoopis "Kas see on usutav?". Reinausi romaani puhul kaob usutavus jäädavalt umbes kaheksandas peatükis, kui Maria otsustab oma senise elu maha jätta ja teda võib-olla jälitava musta ingli eest Saksamaale põgeneda. Teismeliste tüdrukute mõttemaailma ning nende otsuste tagamaade mõistmine käis mulle juba kümme aastat tagasi üle jõu ja selles vallas pole praegusekski midagi muutunud. Edasine romaani tegevustik on täis vasturääkivusi ning peategelaste poolt täiesti mõistusevastaseid otsuseid. Kui sul on vaja kedagi aasta jooksul maailmalõpu vältimiseks iidsete mustade jõudude eest varjata ei lase sa "sihtmärgil" päevade viisi üksinda mööda Pariisi vaatamisväärsusi ja bulvareid sihitult ringi kõmpida.

Teoses jäi samuti korralikult lahti kirjutamata inglite/deemonite maailm ja taustalugu. Näiteks nii kristlus kui ka islam on rikkad erinevatest uskumustest (langenud) inglite kohta, mida oleks võinud romaanis kindlasti kasutada. Või oleks võinud neid müüte ja uskumusi ümber lükata ning inimeste poolt valesti mõistetud olendite kohta tõe avaldada. Romaani keskpaigas tekkis tunne, et tegelikult polegi inglite maailma olemas. Andrease ja Guido puhul on hoopis tegemist kahe nolgiga, kes ajasid noorel neiul hüpnooside, müütide, meelemürkide ja ohtra veini abil pea segi ning röövisid ta armastava ema rüpest. Eelviimase peatükini on kogu lugu võimalik ära seletada tavalise inimröövi ja kerge Stockholmi sündroomi või näiteks skisofreenia abil. Ei mingeid tiivulisi olendeid ega maailmalõppu soovivaid deemoneid, vaid lihtsalt üks koolitüdruk, kellel on seljal natuke imeliku kujuga sünnimärk.

Lõpetuseks tuleb vist kurvastusega nentida, et mina pole enam noorsugu või young-adult ning sellesse raamatupoe nurka mul enam asja ei ole. Tuleb leppida vanade inimeste kirjandusega. Loodan samas tõsiselt, et noorsookirjanduse kirjutamise/tõlkimise/lugemise buum meil veel niipea üle ei lähe. Kui alustada praegu Videviku-saagaga võid ühel päeval end ka Vargamäe-saagat lugemast leida.
Baby steps, baby steps!!!

PS: Palun lõpetada see gootitüdrukute stereotüüpne kujutamine end lõikavate, tanksaapaid kandvate ja poest näppavate õnnetusehunnikutena!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0071)