Liivakivisse uuristatud Näljakoopa keskel põles visinal lõkketuli, püüdes tulutult jagu saada virnast märgadest puurontidest ja levitades ümberringi rohkem vingu kui soojust. Päris koopa sügavuses, tagaseina ääres istus rohmakal asemel emand Burzil, liiga vana, et ihaldada teistega koos väljas jahti pidada ja liiga võimukas, et keegi julgeks teda selleks sundida. Aeg-ajalt kostis üle koopa terav naksatus nagu piitsaplaks, pannes nihelema Burzili pea kohale kogunenud magavad nahkhiired – nahkrüüd paikava vanamoori kõverad kollased kihvad olid jälle kord läbi hammustanud vahatatud niidi, mida ta rüü parandamiseks kasutas.

Lõkke ääres mängisid kutsikad „Kuuõgija“ mängu. Kümmekond neist liikus ringis kätest kinni hoides päripäeva, püüdes joosta nii kiiresti, et ringist väljapoole jääval Kuuõgijat mängival tegelasel poleks võimalik kedagi neist puudutada. Ringi keskel seisis Kuud kehastav kutsikas, kes ei paistnud oma rolliga eriti rahul olevat. Ta seisis, kõht punnis ees ja alahuul töllakil, ise hoolega nina nokkides ning pööras end kannal ringi, et kogu aeg näoga Kuuõgija poole jääda.

Lõpuks õnnestus väljaspool ringi lippaval kutsikal ühte ringis olijaist õlale patsutada. Ring seisatas. Patsutaja klähvis välja küsimuse: "Millest see ahel on tehtud?”

“Rauast!” vastas kavalalt muiates tema poolt puudutatud mängija ja jooks läks uue hooga lahti.

Nii juhtus veel mitu korda, kuni lõpuks sai väike lõõtsutav Kuuõgija oodatud vastuse: "Kanepiköiest!"

Sellisest ahelast tohtis juba proovida läbi murda! Kuuõgija suutis hambaid välgutades ning urisedes kahe kaaslase käed lahti rebida ja oligi ringi keskel. Kuu ei kaotanud ka aega ja püüdis omakorda ahelast väljapoole jõuda, et vastasmängija üksinda ringi sisse vangi jääks. Kuuõgija pani kogu oma jõu mängu ning suutis ahelast läbi lipsata enne, kui see Kuu järel sulgus. Kuu tormas vingudes mööda koobast ringi, lootes kinni püüdmisest pääseda, kuid Kuuõgija oli temast tunduvalt vilkam. Kui Kuuõgija jänesehaake tegevale viripillile järele jõudis, hüppas ta hooga tollele turja.

Mõlemad kutsikad kukkusid ümber ja veeresid rabeleva puntrana mööda põrandat, lüües kõik ettejäänud omakorda jalust maha kiunuvasse külakuhja. Lõpuks paisus lärm nii suureks, et emand Burzil otsustas sekkuda. Ta astus lohiseval sammul kutsikakuhila juurde, tonksas seda paar korda jalaga, siis aga kummardus ootamatu energiaga ja torkas käe peade ning jäsemete segadikku, tõmmates sealt välja pisikese räsitud kutsika, kelle kihvade vahele oli ikka veel surutud vastase kõrv. Emand Burzil surus oma kõverad sõrmed kutsika hammaste vahele ja sundis teda kõrva vabastama.

Pisikest ikka veel turjapidi üleval hoides vaatas ta aegamisi rahuneva lastekarja üle ja küsis: "Te mängisite „Kuuõgijat“ ja sellest tekkis niisugune tüli?"

Vastuseks oli kuulda ainult hingeldamist ja nohinat.

„See, mida te mängisite, kutsikad, oli muistsetel aegadel orkide kõige olulisem riitus. Aga mida mina siin näen? Kutsikad kisuvad „Kuuõgijat“ mängides üksteisel kõrvad peast. Kas teie emad on teile ikka rääkinud, et Kuuõgija, Ran Throquat, on tuhandeid aastaid olnud üheks vähestest, kelle peale saame me loota ning kelle ette oma hädad tuua? Kuuõgija on meie kõige suurem kangelane! Ma arvan, et teil on paras aeg tema kohta natuke rohkem teada saada. Tulge!“

Emand Burzil pöördus nühakil minekule, kutsikas ikka turjapidi pihku rippuma unustatud. Teised järgnesid talle, kes ettevaatlikult venides, kes ootusrikka õhinaga – tundus, et sellisele sissejuhatusele järgneb lugu, mida neile pole veel jutustatud.

Emand istus oma asemele, sättis alistunud kutsika põlvedele ja pistis talle pihku kusagilt räbalakuhjast välja tõmmatud metskitse säärekondi. Ülejäänud kutsikate ring koondus põrandale emanda jalge ette. Seejärel oli tükk aega koopas kuulda vaid tule praksumist ja tooreste puude sisinat.

"Selleks, et te kõigest aru saaksite, tuleb mul alustada peaaegu aegade algusest," alustas emand, kui oli mõtteid kogunud. "Pean alustama ajast, kui valarid olid alles maailma loomas.

Valarite seas oli ka tema, kelle nimeks sai hiljem Morgoth – tema, kes esimesena maailmas tundis kadedust ja võimuiha. Teised valarid tõrjusid ta tema tõelist loomust tundma saades endi hulgast välja, tema aga püüdis igati nende loodut kahjustada. Siis, kui maailma saabusid esimesed elanikud, haldjad, saatis Morgoth neid luurama ja varitsema varje ning kurje vaime. Kui haldjad vahetevahel kaugematele radadele eksisid, juhtus, et nad läksid kaduma ega tulnud enam kunagi tagasi. Ei lugenud, kas nad olid üksi või hulgakesi, nad kadusid jäljetult.

Morgothi lõksu langenud haldjad heideti vangikongi, kus kurjal isandal oli piiramatult aega ja võimalusi laostada ja orjastada nad julmade kunstidega. Nii aretas Morgoth aastasadade vältel välja meie, orkide, rassi. Ja kui te, kutsikad, ja teie emadki ei tea õigupoolest, kes on Kuuõgija, teate te veel vähem seda, kellest me põlvneme." Emand andis ühele suurematest kutsikatest tubli võmmu, et too lõpetaks kisklemise tema süles istuva kutsikaga, noogutas mõtlikult ja jätkas: "Neh, jah. Selles oleme me tugevad, kiskumises ja kõigi olendite vihkamises, kes meile viletsust põhjustavad. Me vihkame oma tumedaid isandaid, keda me hirmu tõttu teenime, kõiki, esimesest isandast viimase isandani, ja me vihkame haldjatest hõimlasi, kes olid nii arad, viletsad ja ükskõiksed, et ei vaevunud huvi tundma, mis kadunud hõimlastega juhtunud on ega liigutanud õrna oksakestki, et neid hirmsast saatusest päästa.

Kuid vihkamisest on vähe ja omavahel kiskumine on veel tulutum. Pidage seda meeles, kutsikad. Ja ega orkid polegi alati leppinud oma isandale alistumisega. Ikka ja jälle on nende seast esile kerkinud tugevaid ja võimsaid juhte, kes on tahtnud oma rahva saatuse enda kätte võtta, et seda muuta. Oma liitlaste ja käsilaste abiga sai aga Morgoth kõigile orkide ettevõtmistele juba varakult jälile ja tal õnnestus purustada kõik plaanid, mis oleksid orkirahva tema mõjuvõimu alt vabastanud. Iga ebaõnnestunud vandenõu või mässukatse järel orjastati orkid ikka halastamatumalt. Kõigile katsumustele vaatamata kasvas ja paljunes orkide sugu sügaval maa sisemuses, nii et Morgothil tuli hakata mõtlema päevale, mil ta orke enam orjastada ei suuda."

Emand Burzil vajus mõtetesse. Vettinud lõke praksus valjult ja levitas koopasse kibedat suitsu, kuid ükski kutsikas ei pööranud emanda näolt silmi. Paar valvuritki, odad pihku surutud, olid koopasuust lähemale nihkunud seistes nüüd päris kutsikate ringi taga.

"Hirm teeb suuri asju." Emand kohendas end nahahunnikul. "Pärast seda, kui Morgoth oli valgust neelava hiidämbliku Ungolianti abiga hävitanud valarite valgust andvad puud, jäi maailm pimedusse, kuni valarid saatsid üle taevakaare käima Kuu ja Päikese. Kuud juhtis kütt Tilion, kes oli harjunud isepäiselt metsi mööda ringi hulkuma ega suutnud kuidagi leppida valarite ettekirjutustega oma teekonna kohta. Morgoth oleks hea meelega valgusallikatest sootuks vabanenud ja lasknud maal edasi elada pilkases pimeduses. Ta läkitas Tilionile kallale oma varikujud ja taevas toimus suur lahing, milles Tilion peale jäi. Kuidas see kõik seal oli, on üks hoopis teine lugu. Aga kuna Morgoth saatis enesest kogu aeg välja kurjust ja erinevaid jubedaid olendeid, ei jätkunud enam ta jõust Kuu hävitamiseks. Ometi oli Morgoth endiselt ettenägelik ja kaval, suutes kaotuse veidi ka enda kasuks pöörata. Varikujude lahingu möllu varjus saatis ta Kuule oma piiluri, ühe Ungolianti kurjadest lastest, kes kattis valgusallika pinna mustast siidist hapra võrgustikuga ning jäi selle keskele varitsema, jälgides kõike maal toimuvat. Kuna Tilion oli hooletu ja veetis tihti ka suure osa päevast järgnedes Päikesevankrit juhtivale Arienile, kes talle südamelähedane oli, sai Morgothi nuhk maapealseid olevusi jälgida pea vahetpidamata.

Orkide allumatuse pärast muret tundes andis Morgoth nüüd Kuul pesitsevale ämblikule käsu vahetpidamata orkide käitumist silmas pidada ja igast kõrvalekaldest otsekohe talle teada anda. Orkide elu pole kunagi olnud kerge ega meeldiv, nüüdsest muutus see aga lausa talumatuks ja nende hirm isanda ees kasvas mõõtmatuks. Iga nende samm oli Morgothile teada, iga nende liigutus võis kaasa tuua karistuse – ja karistused olid tihtipeale karmimad, kui süütegu nõudnuks.

Sellel katsumuste ajal sündis maailma orkikutsikas, kelle võimuses oli oma hõimlaste olukorda muuta. Tema nimi oli Borug ja ta oli vanematelt annina kaasa saanud võimeid, mis on omased rohkem haldjatele, kui orkidele. Kes teab, kuidas need tema eelkäijate hinges ja veres säilinud olid, kuid kasvades tunnetas noor ork ikka teravamalt oma kaaslaste hirmu ning toimuva ebaõiglust. Ta oli esimene ork, kelle julgus ja otsustavus panid teda teada saama, kes tema hõimu vahetpidamata jälgib ja isandale keelt kannab. Ühel pilvisel õhtul, kui Borug Morgothi lossi väravaid valvas, et võimalikku sõnumitoojat tabada, nägi ta isandat ennast salamisi kindlusest lahkuvat. Talle järgnedes sai Borugile osaks kummaline vaatepilt – isand Morgoth ronis kõrgele künkanõlvale, mille kohal säras hõbedane Kuu. Veidi aega oodanud, võis varitseja näha, kuidas Kuult laskub alla tume ämblikuniit, millega väike ämblik ennast Morgothi õlale kukutab. Tükk aega vastu isanda kõrva liibunud, liikus ämblik mööda niiti tagasi kõrgustesse, Morgoth naasis oma lossi ja Borugil oli seega selge, kes orkide järel nii osavalt nuhib, et temast maa peale märkigi maha ei jää.

Nüüd tuli välja mõelda, kuidas pealekaebajast vabaneda. Orkidel polnud sel ajal peaaegu midagi, millest oleks Kuu peal pesitseva salaliku varitseja vastu abi olnud. Avalik võitlus oleks olnud mõeldamatu ning isegi nende relvad kuulusid Morgothile. Pidanud nõu vana lausujaga, kelle käest olid terved põlvkonnad orke hädade vastu abi saanud, otsustas Borug pöörata olukorra nii, et kasutada vaenlase tegevust enda kasuks. Mida oli orkide hinges kõige rohkem? Hirmu! Just hirmule tahtis Borug edasises tegevuses tugineda. Vana lausuja poolt välja otsitud iidse loitsu abil hakkas ta orkirahva seast hirmu kokku koguma. Uskuge mind, hirmu oli orkide sees palju... Kogu orkide hirmu kokku korjanud, tuli tal sellest materjalist valmistada olend, kes eesmärgile vastaks.
Mõõtmatu hulk ääretut hirmu hakkas Borugi lausutud loitsude mõjul tasapisi tihenema, kuni lahvatas viimaks põlema. Kui leegid olid vaibunud, selgus, et Borugi oli leekides hukkunud, kuid kokkukogutud orkide hirmudest oli kokku sepistatud imepärane olend Ran Throquat. Kuuõgija nägi välja veidike metskuldi moodi, olles aga mõõtmatult suurem ja võimsam. Tema pisikesed punase läikega silmad põrnitsesid puhmas kulmude alt maailma ja lai musklis rind tõusis ning vajus pahiseva hingamise taktis üles-alla, traatjad karvad katsid koonu, kus avatud lõugade vahel paljastusid teravad kihvad ning sitked jalad kandsid teda kindlalt mööda ebakindlaidki radu. Kõige tähtsam oli aga see, et Kuuõgijal oli siin maailmas üks kindel eesmärk – hävitada orkidele kahju tegev olevus, kes elab Kuul.

Nii asus ta oma eesmärki teoks tegema, jälitades Kuud päeval ja öösel, õppides tundma kõiki Tilioni käidavaid radu ja teid. Tema lihased muutusid üha sitkemaks ning samm kiiremaks. Ühel ilusal pilvitul ööl jõudis ta oma teekonnal Kuud vedavale vankrile järele, avas oma lõuad – ja maailm mattus jälle kord õnnistatud pimedusse. Orkide rõõmul polnud otsa ega äärt. Kuuvankri juht Tilion ei saanud enne arugi, mis juhtus, kui oli juba kõige täiega Ran Thorquati lõugade vahel. Küll aga sai olukorrast aru väike ämblik. Tema, kes toitus valgusest, oli nüüd sellest ilma jäetud, sest Kuuõgija kõhus taevane latern valgust anda ei suutnud. Väike ämblik surus oma mürgised küünised Kuuõgija mao seintesse ja piinas teda nii kaua, kuni vaevatud koletis Kuu koos vankriga jälle välja köhis. Tilion alustas jälle oma retki, Kuuõgija toibus mürgitusest ning asus jälle Kuud jälitama, orkid olid aga saanud igatsetud kergenduse neid pidevalt jälgivast silmast. Ja nii kordub see ring ajast aega, kaksteist korda aastas, kui Kuuõgija jõuab oma saagile jälile, varjab seda osaliselt maa elanike eest oma lõugadega haarates, neelab lõpuks alla, vaevleb mürgituses, sülitab Kuu jälle välja, viimane taastab tasapisi oma valguse ning käib paar-kolm päeva segamatult mööda taevaradu, kuni Kuuõgija jõud on tagasi ja ta uuesti oma ülesannet täitma asub.

Orkidele oli Kuuõgija tulek suureks kergenduseks. Morgoth ei saanud nende tegemisi enam pidevalt jälgida, Kuuõgija oli aga liiga võimas variolend selleks, et teda saaks niisama lihtsalt hävitada. Pealegi toitis teda pidevalt endiselt orkides pesitsev hirm. Isand Morgothit vaevasid kahtlused, kas enda vastu tuntava hirmu hävitamisega ei kaota ta seda ka päriselt – ja siis oleks terve orkivägi tema juurest lahkunud. Selleks polnud ta aga valmis. Nii loobus Morgoth oma salasilmast, mis ei töötanud enam laitmatult, ja jättis orkid omapead, rahuldudes oma maapealsete käsilaste teadetega orkide tegevusest.

Nii et Kuuõgija on toonud meie rahvale väärtusliku anni, päästes meid ebaõiglasest kohtlemisest ja kandes minema kõik meie hirmud."
Emand Burzil vaatas ringi. Kutsikate ring tema jalgade ümber oli loo rääkimise ajal üha rohkem koondunud, alla vaadates võis ta näha hulka pisikesi elevusest säravaid silmi ja kikkis kõrvu, viltuste huulte vahelt välkuvaid kihvu ja laienenud sõõrmeid. Tema süles oli tilluke kutsikas säärekonti lutsides nohinal magama jäänud.

„Noh, aitab nüüd küll!“ kähvas emand. Ehk tundis ta end ebamugavalt, sest oli tavapäratult kauaks olnud aegadesse süüvinud. „Edasi lõbustage ennast ise! Ehk kasvab kunagi kellestki teie seast uus kangelane, kes kogub kokku kõik hirmud ega karda neist midagi uut luua! Aga senikaua – marss minema siit!"

Kutsikad tormasid kiljudes laiali. Emand võttis õmblustöö uuesti kätte, pomisedes ikka veel: "Hirmudest... jah, hirmudest. Midagi uut...“

Seepeale heitis kerkinud tuul koopasuust sisse sületäie vahepeal sadama hakanud lumepihu, tõstis lõkkest üles hunniku keerlevaid sädemeid ja keerutas kutsikate särgisabad lehvima, kõlades öös nagu piinatud haldja ohe.

Lõuna Näljakoobastes Burzil Rūkhum
20.12.2014
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0120)