Jack McDevitt on USA’s elav ulmekirjanik, kelle töid pole veel paraku eesti keelde tõlgitud, kuid kes alates oma esimese romaani The Hercules Text ilmumisest aastal 1986 on avaldanud kokku 20 romaani ja hulganisti lühijutte. Tema teosed on regulaarselt olnud Nebula auhinna nominentide nimekirjas, ta on võitnud Nebula romaaniga Seeker ja lisaks veel ridamisi teisi ulmeauhindasid. Käesolev ülevaate eesmärk on lühidalt tutvustada autorit ja tema romaaniloomingut REAKTORi lugejale. Olen tuginenud peamiselt internetist kättesaadavatele allikatele ja isiklikule lugemusele.

Elukäik


McDevitt on sündinud 1935.a USA’s Philadelphias, kus käis ka keskkoolis (South Catholic High), ja omandas 1957.a bakalaureusekraadi La Salle ülikoolis. Siinkirjutaja näeb tema loomingus väga selgeid mõjusid katoliiklikust taustast. 1958.–1962.a teenis McDevitt USA mereväes. Seejärel sai temast kooliõpetaja ja ta omandas 1971.a Wesley ülikoolis magistrikraadi kirjanduses. Kuni pensionile jäämiseni 1995.a töötas ta USA tolliametis. Ta abiellus Maureen McAdamsiga 1967.a ja neil on kolm last.


Enda sõnul on ta ulmes huvitatud olnud alates neljandast eluaastast. Umbes üheksa-aastasena püüdis ta kirjutada oma esimest romaani – tööpealkirjaga „Marsi kanalid“. Tahtmine saada kirjanikuks oli olemas, kui kindlustunnet oma oskuste osas nappis. La Salle’is õppimise ajal kirjutas McDevitt oma esimese lühijutu, millega võitis esmakursuslaste jutuvõistluse ja mis avaldati kooli ajakirjas. Ta ise ütleb, et juhtus seejärel lugema David Copperfieldi ja tundis, et ta ei suuda kunagi niisugusel tasemel kirjutada ning loobuski kirjutamise mõttest. Peale sõjaväe ja õpetajakutse ning tolliinspektori töö on ta leiba teeninud veel ka taksojuhina. Ligi 25 aastat ei kirjutanud ta enam sõnagi.

Tolliinspektorina töötades koges ta ühel hetkel tüdimust ja tema abikaasa Maureen julgustas teda uuesti kirjutamist proovima. Tulemuseks oli jutt The Emerson Effect.

Looming


Ulmekirjanduse BAASi andmetele tuginedes jääb mulje, et McDevitt'i jutulooming on suuremas osas Eesti ulmelugejale tundmatu – või vähemasti ei ole seda eriti usinalt arvustatud. Seevastu romaanidest on arvustamata tänase seisuga veel üksnes Odyssey, Cauldron ja Time Travelers Never Die.


Ülevaatlikult võib McDevitt'i teoseid jagada kolmeks grupiks: kaks seeriat (nn Akadeemia/Priscilla Hutchins ja nn Alex Benedict) ja kolmanda grupina kuus eraldiseisvat romaani pluss üks Mike Resnickiga kahasse kirjutatud teos. Tema teostes on peamisteks teemadeks kontakti otsimine teiste intelligentsete rassidega ja ajalugu, täpsemalt öeldes arheoloogia.


McDevitit iseloomustavateks märksõnadeks on põhjalikkus detailides, mõistatuste lahendamine, realistlikkus olu- ja tehnoloogiakirjeldustes. Detailsus tema teostes on ühest küljest probleemne, muutes loo kulgemise aeglasemaks – isegi pingelised tegevustikud tunduvad venivat – teisalt loob see omamoodi huvitava õhkkonna, milles lugeja võib tunda end väga usutavana mõjuva maailma keskel. Justkui loeks ise neid uudiseid, mida tegelased loevad, või nagu istukski kohvikus kõrvallauas ja sööks mõnda nendest võileibadest ja jooks seda sama kohvi, mida parasjagu serveeritakse Alex Benedictile või Priscilla Huschinsile.

Akadeemia sari:
Akadeemia sarja tegevustik areneb paari sajandi kaugusel tulevikus, mil inimkond on küll avastanud meetodi valgusest kiiremaks liikumiseks ja jõudnud tähtedele, kuid tegelikku tõsist kolonisatsiooni pole veel toimunud. Maal on tõsiseid keskkonna- ja poliitilisi probleeme, on leitud mõned maasarnastamiseks sobilikud maailmad. McDevitt on loonud selles sarjas tõeliselt kummastava universumi, millest tähtedele jõudnud inimkond leiab erinevaid jälgi teiste mõistuslike tsivilisatsioonide olemasolust; samas on universum nüüd ja praegu, kui inimesed on hakanud seal ringi liikuma, tühi. Esimesena kirjutatud The Engines of God üks tegevuspaiku on arheoloogilised väljakaevamised teisel planeedil. Peategelased hakkavad otsima mõistatuslike monumendirajajate kodumaailma. Monumendirajajad on olnud tähereisideks suutlik rass, kes on jätnud erinevatesse kohtadesse Linnuteel sh meie päikesesüsteemi vapustavaid nn monumente: nt Iapetusel olev skulptuur, Quaraqua kaaslasel olev labürint-linn. Tegelased avastavad mõistatusliku tsükli tsivilisatsioonide arengus: nimelt on 6000 aastaste vahedega toimunud totaalsed katastroofid, mis hävitavad tsivilisatsiooni kas täielikult või paiskavad selle tagasi rohujuure tasandile. Viimaks avastatakse, mis on selle põhjuseks ja et oh õudust – nüüd on see kõik Maa poole teele asunud.

Oma „tühja universumi“ kontseptsiooni selgituseks nendib autor lihtsalt, et tulnukad poleks ju pooltki nii põnevad kui neid leiduks igal pool.

Sarja järgmine osa Deepsix keskendub missioonile planeedil, mis on kolme nädala pärast põrkumas tähesüsteemi tunginud mujalt „vallapääsenud“ gaasihiiglasega. Parasjagu siis leitakse sealt planeedilt tsivilisatsiooni jäljed, mida oleks vaja loomulikult minna lähemalt uurima. Romaanis Chindi leitakse erinevatest nö tulipunktidest tähtede või planeetide ümber tiirlevad mitte maist päritolu satelliidid, mida uurides jõutakse lõpuks jälile kummalisele objektile, mis automaatkäigul liigub läbi Linnutee, kogudes andmeid erinevate tsivilisatsioonide kohta.

Kokkuvõtteks võiksid Akadeemia-sarja märksõnadeks olla huvi ja mure inimkonna esimeste katsetuste pärast tähtedevahelistel lendudel, kohtumistel teiste tsivilisatsioonidega ja/või nende poolt maha jäetud pärandiga. Romaan Starhawk (2013), olles küll värskeim lisandus sarjale, tegeleb aga hoopis eellooga – kuidas Hutchist sai piloot.


Koos Mike Resnick’iga kahasse kirjutatud vandenõuromaaniga The Cassandra Project on siin sügavalt tunda autori muret tänaste kosmoseuuringute seisu üle. Argiprobleemid siinsamas koduhoovil tunduvad aina enam inimkonna nina mudasse suruvat, selle asemel, et tähtede poole püüelda. McDevitt ise küll sedastab, et püüe innustada lugejaid vaimustuma kosmoseuuringutest on tema teostes pigem alateadlik, kui sihilik. Küll aga nõustub ta teatava päevakajalise kriitika olemasoluga.

Benedicti sari:
Benedicti sari on võrreldes Akadeemia sarjaga võib-olla mõneti rohkem seikluslikkusele orienteeritud. Üldse on mõlema sarjaga selline lugu, et McDevitt kirjutas kummagi avateose (A Talent for War ja Engines of God) avaldamisele järgnevatel aastatel (1996-2000) neli oma kuuest eraldiseisvast romaanist. Akadeemia sarja teine teos Deepsix ilmus alles aastal 2001 ja Alex Benedicti seikluste juurde ei pöördunud autor tagasi enne kui esimesest teosest oli möödunud 15 aastat.

McDevitt on ise öelnud, et ei kavatsenud alguses üldse sarjasid kirjutada. Aga lugejad soovisid teada, mis sai edasi…


A Talent for War
tutvustab meile Linnuteele laiali levinud inimkonda ca 10 tuhande aasta kauguses tulevikus. Aja määratlus on siin öeldud mööndustega, sest kohati on raske paika saada ajalist järjepidevust tänapäevast kuni Alex Benedicti kaasajani. Sarnaselt Akadeemia sarjaga on Linnutee tühi. Siiski mitte täielikult: inimkonnal, kes on raamatu sündmuste ajaks koondunud Konföderatsiooniks, on kontakt Asyyuri tsivilisatsiooniga. See on telepaatiline tulnukaterass, keda kutsutakse seetõttu ka natuke halvustavalt tummadeks. Romaan algab sellest, et Alex Benedicti onu astub luksusjahile, et suunduda uurima üht oma järjekordset arheoloogilis-ajaloolist mõistatust ja kosmoselaev paraku ei naase hüperruumist. Alex pärib onu vara. Ta ise on samuti arheloogiahuviline, kuid hoopis ärilistel kaalutlustel – nimelt otsib ta väärtuslikke muistiseid ja vahendab neid ostuhuvilistele, võttes ise kopsaka vahendustasu.

McDevitt seab sarja avaromaanis, tegelikult võiks isegi liialdamata öelda, et terve oma loomingu avaetapil, standardi järgnevatele kirjutistele. Alex ja tema onu heaks töötanud piloot Chase Kolpath hakkavad uurima, mis mõistatuse lahendust Gabe Benedict jahtis. See kannatlik n+1 jupist koosneva pusle kokkupanemine on midagi ehedalt mäkdevitlikku, kordudes raamatust-raamatusse. Autor ise ütleb selle kohta, et talle meeldib hea müsteerium.

Järgmised Benedicti sarja raamatud on kirjutatud Chase Kolpathi minajutustustena ja need tegelevad erinevate mõistatuste lahendamisega, alustades kadunud kosmoselaeva otsingutest, lõpetades oma isiksuse kustutanud populaarse õuduskirjaniku kummalise loo tagamaade harutamisega. Nendes lugudes on traagikat, põnevust, ohtlikke olukordi, suurt draamat. Kokkuvõttes on lugeja võimalik ühe või teise nurga alt saada ka natuke aimu, millisena kujutleb McDevitt selles sarjas inimkonna ajalugu järgmiste aastatuhandete vältel.


Eraldiseisvas romaanis Eternity Road, mis pole küll seotud Benedicti sarjaga, pakub McDevitt sarnaselt Coming Home'i teema-arendusele ühe võimaliku stsenaariumi inimkonna tulevikuajaloole: tsivilisatsioon on globaalse pandeemia tõttu kokku kukkunud; USA territooriumil on suured alad täiesti metsistunud. Ilmselt on sama seis mujalgi. Sajandeid hiljem on tekkinud paar riiklikku moodustist, üks neist Mississippi orus. Kunagisest kõrgtsivilisatsioonist on järel üksnes varemed ja legendid. Ellujäänud tegelevad pigemini status quo säilitamisega. Aga on ka neid, kes on valmis arenguteks. Nii läheb väike ekspeditsioon otsima kadunud tsivilisatsiooni säilinud ürikuid (raamatud) müütilisest Haveni-nimelisest kohast. Sarnaselt Benedicti seeriale on siin tegemist kadunud ajaloo otsingutega. Kosmose asemel seiklevad tegelased aga postapokalüptilises maailmas, mis on saavutanud uue omalaadse tasakaalu. Küsimus ei ole maailma päästmises, küll aga oma nina rohujuuretasandilt üles tõstmises, kaudsemalt võib-olla isegi uuesti tähtede poole küünitamises.

Kokkuvõtteks


Jack McDevitt on igal juhul 1990. ja 2000. aastate üks silmapaistvamaid teadusulme kirjutajaid. Jääb vaid üle natukene kahetsust avaldada, et tema teoseid pole veel seni maakeeles avaldatud. Kui siin nüüd mingitki soovitust jagada, siis ilmselt oleks mõistlik autori romaaniloomingu tutvustamist alustada Alex Benedicti sarjaga. Akadeemia sari tundubki oma olemuselt natuke akadeemilisem. Võimalik alternatiiv oleks ka nt The Cassandra Project, mis siis et kirjutatud kahasse, McDevitt on selle lehekülgedel selgelt tuntav ja ühe toreda vandenõu lahendamine on alati tore lugemine.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.4346)