Peksime parasjagu rahulikult üksteist. Kuigi olin valmis kõigeks, keris ajatsükkel end tavapärase järellainetuse poole. Strateegilist muutust ei paistnud tänagi tulevat, kuna igapäevaste lubatud trikkide arsenal oli ammendunud.

“Mida sa undad seal, Tsewang?” hõikas puhmas kulmudega tõmmu habemik Raashiid Haider oma kirjult vaibalt kõhnale vastasele, kes ilmaruumis esoteerilises budistlike ornamentidega kaunistatud templis hõljus. “Mees, võta midagi ette! Sa oled niigi end nurka mänginud. Veel mõned sajad miljonid kadunud ajud ja jäädki üksi näppu lutsima.”

Tsewang ei vastanud läbi uneleva udu midagi mõistlikku, vaid soigus jätkuvalt armastusest, hoolivusest või sallivusest. Pareerisin hoolega seltskonna ainsa naissoost kaunisolendi, hindust Ravati Sharma, surmavaid hoope ning ei suutnud samal ajal ülejäänud kahele kaaslasele suurt tähelepanu pöörata.
Ravati näeb ikka nii kena välja! Kui ta möllu kõrval oma pruunid iirised kelmika ilmega minule pööras, võis lausa füüsiliselt tajuda, kuidas sädemed ruumis lummatud ohvri poole voogasid ja viimast jõuetuks tegevalt läbisid. Kõik temas oli ilus – punakaskirju sari tõmmu kreemsileda vormika keha kumerusi varjamas, tumedate kulmude kohal soengusse seatud sünkmustad juuksed tähevalguses läikimas, ümara näo veatus naeratuses kerkivad põsesarnad kumamas ning valged hambad imekaunite punavate huulte vahel helisevalt kiiskamas. Oleks mul ainult võimalik kristlased hindudega ära lepitada, et islamistid koos paika panna. See tähendaks automaatselt luba Ravatile läheneda...

„Näe, Ravati,“ proovisin vahelduseks teistsugust lähenemist, „mu tublid imperialistid on vahepeal vapralt su jüngrite rannikule maabunud. Üldiselt sõbralikud, armastavad teed ja on muidu ka siledad poisid. Moslemihabemikega ei saa võrreldagi.“

„Rumaluke,“ muheles Ravati vastu. „Proovi end ohjes hoida. Tsükli lõpul muutud sa alatasa kuidagi... lootusrikkaks.“ Ta langetas veidi pead, kallutas ja vaatas naeruse pilguga mulle otsa.

„Ma olen kindel, et sel korral saabub pikk rahu. Hindud ei saa lõputult eirata kristlaste südamest heasoovlikku natuuri.” Loomisruumi Haldaja lihtsalt peab meie kahe kultuuri sünergiat aktsepteerima, kui ettenähtud aeg on täis tiksunud. “Kõigest viis tühist tsüklit kultuuridevahelist harmooniat ja...“

„Tühist?“ Jälle see jumalik itsitus.

„Noh, meie jaoks jah.“ Lootsin, et Ravati ei näe mu teeseldud ükskõiksust läbi, sest minu arvates võttis see tõesti terve igaviku.

Maal siblivate inimputukate jaoks võis meie tsükkel kesta sadu planeedi täisringe ümber tähe, aga kohati tundus, et Loomisruumi Reeglitesse oleks muudatus ära kulunud. Olendite areng oli neetult igiaeglane, kuigi võrreldes meeletult tüütute bakterisõdadega kunagises Maa ürgsupis siiski talutav. Algeliste eluvormidega ürgsupis majandamine pani isegi meist kõige rahulikuma, Ravati, kannatuse pikapeale proovile, mistõttu veidi intelligentsema elu tekke järel oli meil ususõdade näol hoopis rohkem loovat tegevust.
Tsükkel lõppes. Kõigi nelja vastase arsenal värskendus Reeglite järgi silmapilkselt, mis lubas taas uusi võtteid rakendada ja tähendas inimestele tavaliselt ohvriterohket kaost.

“Kurat!” hüüatasin ebakristlaslikult eneselegi ootamatult ja katsin kätega suu. Islamistid suutsid mu kaitsemeetmetele vaatamata Euroopa suuremates linnades pommid õhata. Olgu, inimkadu oli väike, aga samas hakkas koheselt pead tõstma lõdva moraaliga pereväärtustele sülitavate ateistide liikumine, et mõnuga kristluse raudset haaret õõnestada. Seda ei saanud ma endale lubada, kuna Raashiidi kummardavate moslemite arvukus oli ärevusttekitavalt kristlastele kandadele astumas.

“Aidake!” kostis nüüd Tsewangi kaeblik hääl üle õõnsa Loomisruumi, kus me neljakesi eksisteerisime.

“Armas Tse, kahjuks ei saa aita! Kui ma Raashiidi pidurdada ei suuda, kes mind veel uskuma jääb. Näed, juba süüdistavad ülejäänud kultuurid moslemite kuritegudes alatult konservatiive! Kas sa ise ei suuda midagi ette võtta?”

Nähes, kuidas Tsewang oma hõlstis oigas, oli mul neid sõnu endast üüratult raske välja pressida. Vaatasin anuvalt Ravati poole, aga ta oli millessegi süvenenud ja paistis Tsewangi täielikult ignoreerivat. Samas olin mõni aeg tagasi alatu võtte pärast Tsewangi peale mitu tsüklit järjest pahane, kui ta ühel hetkel lasi mingil keisrihakatisel pähe võtta hullu mõtte märatsevad barbarid hiigelmüüriga oma populatsioonist eraldada. See pärssis rumalukeste võitlusvaimu tõsiselt, välistas normaalse suhtluse ja vastasleerist uute jüngrite värbamise. Kas ta tõesti ei hooli uute usuliste liitumiste abil enda Vaimujõu tõstmisest?
“Kujutage ette,” jätkasin adressaadita, “et isegi Euroopas leidub immigrantidest „puhtaid“ rahvaid, kes üldse jumalasse ei usu. Tule Looja appi! Mäherdune kultuuritu roojasus...”

Tajusin miljonite jüngrite kadumist teiste usundite rüppe või lahkumist eksistentsist ja sellest johtuvalt kohest Vaimujõu vähenemist.

Kuid kõige tipuks juhtus järgmisel hetkel midagi eriti võigast. Ravati saatis vaikselt kõhistades “rahumeelsed” hindusõdalased Lähis-Ida kaudu Venemaa poole möllama. Oleksin oodanud sellist reetlikku haavadele soola raputamist Raashiidi poolt, kellele polnud minu arust miski püha – kui üks teatav närune rätipea välja jätta. Jäin peagi kahelt poolt peale tungivate ususõdalaste armeede haardesse. Niigi moraalituse katkust laastatud kristlik maailm oli kokkuvarisemise äärel. Mul võttis seest õõnsaks teadmine, et peagi langeb paavst koos kõigi kardinalidega ja teiselt poolt patriarhid, ning kristlaste Issand hääbub igavesti ajaloo hõlma.

“See pole aus,” proovisin ründajate südametunnistusele rõhuda, “et kohe kahekesi ühe kallale niimoodi!”

“Ära nuta siin midagi,” kostis Raashiid võidurõõmsal ilmel üle inimeste madina. “Mäletan hästi, kuidas sa mõne nädala eest meid ebaausate võtetega anastamas käisid ja üksteise vastu ässitada proovisid.”

“See polnud minu süü, et kristlased nii tublilt konsolideerusid ja oma raevu valeusku õnnetukeste vastu distsipliini toel välja valasid.” Mu keha täitus üdini paksu solvumismassiga. Neetud hindud ja moslemid sigivad ju meeletul kiirusel, mul pole läänekultuuris neile midagi samaväärset vastu panna.

“Ära ole selline nõrguke,” rääkis Ravati magusal minule suunatud häälel vahele, “ma ootasin sinust enamat.”

Krigisesin vihast. Miljonite kaupa kadusid Loomisruumi Inimlao kristlaste sektoritest üha uued tublid usklikud teiste religioonide manu. Viimases hädas jäi üle võimalus pöörduda massihävitusrelvade poole. Kuigi meil oli Loomisreeglites kirjas, et selliste äärmuslike destruktiivsete vahendite kasutamine on väga rangelt piiratud, ei suutnud ma kuidagi uhkust alla neelata ja esimest korda nii totaalselt löödud saada. Mis oleks, kui kasutaks heidutuseks tuumarelva asemel midagi peenemat, mille kasutamise läbi loodus kahjustatud ei saaks ning otsest tapmist ka ei toimuks? Mis haavaks neid kõige enam?

Mõeldud, tehtud. Lasin Ühendriikide sõjatööstusel salaja steriliseerimispommi välja töötada, ehk jääb see Loomisreeglite piiresse. Kohe-kohe... Nii, nad saidki hakkama. Orbiidilt teele saadetud kapslid lõhkesid õhus, kattes vaenlaste territooriumi uue kemikaaliga. Kaaslased märkasid küll, aga kuna koheselt midagi olulist ei juhtunud, peksid mind irvitades edasi. Ju pidasid ebaõnnestunud katseks.

Hõõrusin mõttes heameelest käsi, kuigi välja näitasin ainult hüsteeritsevat ahastust. Siis käis laks ära!

“Igavene... neeger!” ja “Sindrinahk!” karjatasid Raashiid ning Ravati üheaegselt. Nüüd oli minu kord nende üle naerda. Miljardid inimesed polnud ühtäkki võimelised järglasi andma, ühiskondade kokkuvarisemine oli meie ajaskaala järgi praktiliselt momentaanne. Ma ei lasknud end Raashiidi järgnevast mustanahaliste ja homode vastasest sõimust põrmugi häirida.

“Kas nii tohib?” jõudis Tsewang üle sõimlemise hüüda...
Siis saabus äkitselt täielik vaikus, kui kõike mattev raske pimeduskardin meie peale langes.


Loomisruumi Reegleid oli nii kardinaalselt rikutud, et isegi muidu briljantse mäluga Loomisruumi Inimlao Haldaja ehk arhiivimutt, nagu me teda hellitlevalt kutsusime, ei suutnud viimast taolist juhtumit hoobilt meenutada. Teatavasti peab iga algajast üleloomulikkuse kehastus une pealt teadma Reegleid, mille täitmist Haldaja galaktikates jälgib ja vajadusel mõistuslikku elu kandvate taevakehade arenguid modelleerivaid olendeid korrale kutsub. Planeet Maa elanikud on meid vahest ka jumalateks kutsunud, mis iseenesest ei kõlagi teab mis halvasti.

Ma ei tea, kaua ma sellises olekus eksisteerisin. Võib-olla murdosa tsüklist, võib-olla sadu inimsajandeid.

Äkki tundsin, kuidas mind pimedast tardunud olematusest järsku Maa peale porisesse depressiooni kisti ja ma lõpetasin õhulennu vägeva litriga näoli mudamülkas. See oli neetult valus. Kellegi hoobid sabakondi ja selja pihta sundisid mind kergelt oimetuna end käpuli ajama. Tõmbasin ühe jäsemega silmad puhtaks, üritades ise saabastega valuallikast eemale vingerdada.

“Näe, täitsa elus teine!” röhitses mingi haisev kohutava hambumuse ja paistes näoga mehenäss mu kohal. Teravate sööstudena tungisid mu ajju – kui aeglane võib üks infot protsessiv organ olla?! – infokillud paikkonnast, sündmustest ja minu identiteedist.

“Arvad, et võidki jääda siia mõnulema, sõbrake?” ei lasknud tõmmu vanamees mul pikalt endamisi arutleda ning sülgas näkku. “Aja end heaga püsti, koer! Ega masin iseenesest liikuma hakka.”
Ta ei sobitunud siia porise Vihavu külatänava vahele. Silmasin läbi vihma eemal kõrguvat roomikutega terasmonstrumit, mida paras trobikond kahvatut kasimata meest kevadises jaheduses köite abil soisest pinnasemülkast välja üritas sikutada. Masina otstarve oli arusaamatu, aga eri suuruses kerest väljaulatuvad õelad terastorud ei jätnud fantaasiale just palju ruumi.

“Hakka tööle ja võta köis, koer!” Mu selgroogu läbis rämedalt torkiv surin, kui mehenäss pihuaparaadiga elektrit kehasse siristas.

Haarasin valust hambaid kiristades porist libeda köie ja püsti olles märkasin iiveldama paneva õudusega, kuidas masina külge kaunistas tuttava näopildiga habemiku portree, millele lisatud kohalike ja araabia tähtedega ülistav suplikatsioon. Teadvusse pugesid mu suurimad hirmud enda staatuse kohta: viljatu eestlasest ateist, Globaalse Kalifaadi igavene ori...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0068)