Õhtune taevas oli värvunud punaseks. Päike oli märkamatult horisondi taha kadunud, kuid verine valgus varjutas ikka veel künkanõlva. Räbaldunud pilved keerdusid üle kaarja silmapiiri ja heitsid kõrgelt halli. Metsas oli kõik vaikne.

Nõlval puhkas hiiglaslik veok, porikihiga kaetud, laaditud poolenisti täis munakujulisi õisikuid. Tuhmvalged balloonid, sees gaas, ainus järelejäänud energiavaru. Viimastel nädalatel oldi õisikuid otsitud ahastamapaneva vaevaga. Taimed olid otsakorral. Nad ei kasvanud enam aastaid kimpudena kuuskede all, vaid peitusid hajali üle metsade, varjatuna, kõige üksildasemates eraldatud kohtades. Enamik, mis leiti, oli vaid tühjad kolded, kust õisikud olid juba ära nopitud. Terveid gaasitaimi polnud enam ammu leida.

Jaan kõndis üle sahiseva maapinna veoki juurde, avas ukse, istus ja vaatas läbi autoakna jändrikke kuuski, ainsat puuliiki, mis veel kasvas. Kuivanud kuused kõrgusid kogu nõlval, nende all laiumas vaid roostekarva sammal.

Jaan hingeldas ja pühkis varrukaga laupa. Palju aega ei olnud jäänud. Veok rappus tagasi Asulasse üle rängalt räsitud tee. Mahajäetud piirkonnas, mida sõjad aegade eest laastasid, oli see ainus vähegi kasutuskõlblik asfalttee. Jaan ohkas ja tõmbas käega läbi juuste. Veel üks tööpäev möödas. Viimane, kui ilm andis. Ta vaatas veoki juhile otsa.

„Kaua veel?“

Juht, halli tooni korbatanud nahaga vanamees, heitis Jaanile kiire pilgu. „Kakskümmend minutit, paar siia, paar sinna.“ Ta surus pedaali põhja, mootor käratas hetkeks jõulisemalt, rattad said järjekordsetest teeaukudest võitu. „Enne pimedat oleme tagasi Asulas.“

Jaan otsis sahtlist kaardi ja märkis koha ristiga. „Kogu lõunapoolne mets on seega hõljurõisikutest puhtaks tehtud. Selleks sügiseks.“

Taat vaikis mitu minutit, lõug krampis ja kulmud kipras, tõmbas ninaga läbi õhu ja neelatas. „Vähe,“ lõi ta lõpuks käed mütsuga vastu rooli. „Neetult vähe saime. Kogu ümberkaudne maa on gaasitaimedest puhtaks tehtud. Jäänud on vaid sandikopikad. Iga aasta aina vähem ja vähem. Verevõlg, mis iial tasutud ei saa. Kuidas me niimoodi talve peame üle elama?“

„Küll elame,“ vastas Jaan.

Vanamees vaid mühatas. „Kui mitte talvega, siis järgmise aastaga on küll ots.“

Jaan surus hambad kokku. Ta oli väsinud nii õisikute otsimisest kui ka tulutust katsest vanamehe tuju tõsta. See sügis ei erinenud millegi poolest eelmistest. Asula elas, inimesed seal elasid ning isegi kui mõni aasta oli kehvem kui eelmine, ei andnud nad alla. Külarahvas oli talveks valmistunud nii hästi, kui võimalik. Jaan uskus seda ja pigistas sõrmed rusikasse. Kui veel ka teistega vahetust teha, olid varud enamgi kui olemas.

„Paremini ei ole ettevalmistusi võimalik teha,“ ütles ta lõpuks. „Midagi ei ole hukas. Asula ei vea alt, pole iial vedanud. Küll elame.“

Ent vanamees ei vastanud. Veokis võttis maad sünge hääletus, mida täitis mootori lakkamatu surin. Kruus rataste all krudises ja heitis seljataha otsatu tolmupilve.

Veok jõudis sihtpunktini pea poole tunni pärast, kui taevast rohkelt laiu lumehelbeid langes. Tee lõpus ootas Asula, väike ja madal küla, kõrgeimaks hooneks kolmekorruseline gaasitaimede ladu. Ümber küla oli kaevatud sügav kraav, mida müüris paekivist vall. Seni kuni vanamees veokit parkis ja mootori välja lülitas, vaatas Jaan kaugele eemale, kus üle horisondi kerkis linna siluett. Linn oli üksainus hiiglaslike tornide kogum, mis kõrgus üle vaatevälja ja puudutas tipuga taevast. Metallist katused helkisid päeva viimases valguses. Linn, mille nime neile keegi kunagi öelnud ei olnud, jälgis valvsa pilguga Asulat ja kõiki teisi külasid, mis kaugemal või lähemal selle ümber laiali puistatud olid.

Jaan ja vanamees astusid veokist välja ning jäid mudasele külaväljakule seisma. Väljaku servadesse oli kogunenud hulk rahvast, Asula elanikke, kes vaatasid kannatamatult ootavaid sõdureid ohutust kaugusest. Sõdurid ei viitnud aega, avasid kärmelt veoki tagumise ukse ning asusid gaasitaimi väljale maandunud lahinguhõljukisse laadima. Samal ajal kui kümmekond meest tööd tegi, kõndis Jaan kapteni juurde.

„Ongi selle hooaja viimane. Õisikuid pole üldse vähe, tänavune sügis oli üle ootuste viljakas.“ Ta ohkas, väsimus rõhus hellalt keha, kuid veel ei olnud aega puhata. „Tõite, mis vaja?“ küsis ta.

Kapten, hiiglasekasvu mees, lükkas ta jõuliselt eemale. „Laadige kõik peale ja minek!“ hõikas ta oma meestele.

„Oot-oot,“ pressis Jaan vahele. „Kus vahetuskaup on?“

Kapteni näole venis lai naeratus. „Rahaga on meil veidi kitsas,“ ütles ta. „Aga mul on täna paremat pakkuda.“ Ta tõmbas vöö vahelt püstoli ja suunas selle Jaanile rindu. „Mul on sulle siin üks kuul.“

Selle peale rühkis lähemale vanamees. „No kurat!“ hüüdis ta ahastades ja lõi käsi vastu külgi. „Igal aastal sama jama. Murtud lubadused ja lubatud valed ja tasu, mis iial kohale ei jõua.“ Vanamees ajas selja sirgu. „Ilma vahetuskaubata ei suuda me talve üle elada! Te ei saa meilt niisama midagi! Kui vahetust ei ole, jäävad õisikud siia.“

Ta polnud ainuke. Väljaku äärest hakkas lähenema vihane rahvamass, kelle pominast kostus vandesõnu ja ähvardusi.

Laiu lumehelbeid keerles inimeste ümber üha tihedamalt. Maapind kattus õhkõrna udukihiga.

Kapten heitis vanamehele tigeda pilgu. „Mokk maha! Võid küll olla külavanem, ent see ei päästa sind, kui julged korda rikkuda.“ Ta sihtis relvaga järgemööda ka kõiki teisi. „Kui teil närukaeltel veel mingit sorti eluiha on, kaduge heaga koju tagasi. Igasuguse mässu surume toorelt maha. Vahetus tuuakse linnast homme lõunal.“

„Kuraditki!“ nähvas Jaan. „Linn on talveks suletud ja pärast tänaõhtuseid viimaseid gaasitaimi pole mingit põhjust lähema nelja kuu jooksul enam siia tulla. Valetad, raisk!“

Kapten virutas Jaanile rusikaga. Mees tundis, kuidas lõug raksus ja tuld andis, ning langes mütsuga porri. Järele mürises kõrvulukustav pauk. Jaan ei teadnud, kas see oli tema suunas või mitte. Vaid ta pea kõmises. Silme ees virvendas tuhat tähte. Uued lasud, karjed, jooksusammud ja mütsud. „Neetud sõdurid!“ oli ainus mõte, mis Jaani peast läbi tuiskas. Viimaks vähkres mees neljakäpukile ning vedas ennast veoki taha. Hing oli veel sees. Ta oli kaetud paksu räpakorbaga, kuid ükski lask polnud teda tabanud. Veoki uks oli avatud, mees haaras tooli alt pumppüssi ning laadis selle kiiruga. Nälgiv, külmetav ja alt veetud külarahvas oli väljakule jooksnud, meeletu, sõge ning järeleandmatu oma tahtes. Nende meeled oli vallanud vaid üks mõte. Jaan suunas relva lähima sõduri poole ja vajutas päästikule. Püss raksatas. Lask oli vägev. Maapinnale kukkus verine kogu. Sõdur ei liikunud.

Jaan istus, surus selja vastu veoki ratast ning vahtis väljakul ringi. Külarahvas ja sõdurid tulistasid üksteise suunas, ent sõdureid oli vähem ning nad ei suutnud piisavalt kiiresti katet leida. Mõni meeter endast eemal nägi Jaan aga pilti, mis ta hingetuks võttis. Ta kangestus, pilk suunatud maapinnal lebavale kogule. See oli külavanem, kuklas kaks kuulihaava, avatud silmadega nägu porri litsutud. Jaan möirgas ja laadis püssi.

Lahing oli lühike. Paljud külaelanikud surid, kuid ka kõik sõdurid alistati ning löödi sihikindlalt maha. Numbrid võidavad alati, mõtles Jaan, valu rinnus pitsitamas.

Ta jäi haavatud kapteni, ainsa ellujäänu, ette seisma ja purustas pumppüssiga ta nina. „Las ma rebin sulle uue augu,“ ütles Jaan kähiseval häälel, käed tõmblemas meeletus vihahoos. Jaan tundis kõrvetavat raevu, neimaiha sõbra mõrvaja vastu oli pea käega katsutav. Teda ei huvitanud, kes oli vanameest tulistanud. Kapten vastutas kõigi oma alluvate eest.

„Oota! Oota!“ karjus kapten meeleheitlikult. „Las ma võtan linnaga ühendust! Saate kohe vahetuskauba ja kõik saab korda. Ma luban! Ma luban!“

Nüüd tõmbus omakorda Jaani näole lai irve. „Tunni aja pärast langeb temperatuur miinus kolmekümneni, kes sul seda vahetust veel tooma tuleb, kui hõljuki mootorgi korralikult käima ei lähe?“

Külmast hoolimata läikis kapteni nägu higist. „Oota! On palju, mida ma teile kõigile anda saan! Ma olen ikkagi vägede kapten. Minu sõna maksab. Las ma käin kõige vajaliku järel. Ükskõik, mis soovite. Ausõna, saan teile anda paljutki!“

Jaan vaatas mehe vesiseid silmi ja naeris võikalt, lumehelbed pea ümber keerlemas. „Ma annan parem sulle,“ alustas ta. „Ma annan sulle viimase augu.“ Kaheraudse pära suitses külma õhtusse kui kapteni lõhkine kukal vastu nüüdseks valget maapinda langes ning lume punaseks värvis.

„Mis nüüd?“ küsis külavanema poeg Jaani kõrval seistes. Ta oli just meheikka jõudnud, tuhmjas habe raamimas lõuga, silmad veel noores uljusehoos vilamas.

„Me oleme omadega läbi, Toom.“ Jaan vaatas kapteni purustatud pead, mille ümber vereloik pori ja valget lund õgis. „Kui keegi sõdureist tagasi linna ei lähe, tuuakse kahtlemata uued väed päeva või paari pärast. Ja siis tõmmatakse meid kõiki oksa.“

„Mõned võimalused peavad meil ikka olema,“ vastas Toom. Ta heitis pilgu külarahvale, kes ootas teadmatuses edasisi juhtnööre. Vanem oli surnud ja koos temaga lootus talve üleelamiseks. Jaan püsis vakka. „Jaan?“ Toom tõstis häält. „Jaan! Me peame midagi ette võtma.“

Jaan pöördus külaelanike poole. „Palju valikuid ei ole enam jäänud. Mis aga kõige tähtsam, peame tegutsema koos ja mitte meelt heitma.“

„Aga mida me üldse teha saame?“ hüüti rahva hulgast. Ühinesid mitmed innukad hääled.

„Kuradile need linlased!“

„Ei ole neid üldse vaja!“

„Jätame õisikud endale, elame talve üle!“

„Kes nad üldse on, et kogu aeg sõdureid saadavad!“

Ja siis tõi üks elanikest, vanem naisterahvas, rätt ümber hundihalli pea keeratud, elanikud kõige olulisema juurde tagasi. „Külavanem on surnud,“ ahastas ta vanamehe kõrval põlvitades.

Tooma näol sillerdasid pisarad. Ta pühkis need mantlivarrukaga ja ajas selja sirgu. „Vanem on surnud. Minu isa. Meie vennad, meie õed lamavad siin väljakul pori sees. Ilma mingi rahuta, ilma õigluseta, ilma põhjuseta! Ja need linnaraisad tapsid nad! Kuradi argpüksid, lõikavad aina uusi arme, laskmata vanadel paranedagi.“ Ta tõstis häält. „Ei! Ei enam. Me ei saa seda niimoodi jätta. Gaasitaimed, hõljurõisikud, raha ja töö vili, see on üks asi, kuid meie veri, see on hoopis midagi muud!“

Elanike seast kostsid kiiduhüüded, vandesõnad linlaste suunas, teotused ja needmised. Toom jätkas. „Meid on vähem, tõsi. Kuid need närukaelad ei tea, et oleme tugevad, jändrikud kui kuused ümber küla ega anna alla.“ Ta heitis tõsise pilgu noogutavale Jaanile. „Me võtame selle lahinguhõljuki, võtame sõdurite relvad, nende mundrid, ja läheme vaatame, mis manala seal linnas on, mis on meie töö ja vere taga, kes neetutest seal juhivad. Ja me maksame oma vere eest nende verega kätte.“

Inimesed väljal hõiskasid ja julgustasid, kutsusid Tooma uueks vanemaks, kes oma isa varjust välja astub ning elanikud paremuse poole viib.

„Linn on meile olnud tuletorniks,“ jätkas Toom, „märgiks, mille poole püüelda. Loota, et jõuame sama kaugele. Täna läheme ja uurime järele.“

„Saadame nad kõik põrgupõhja!“ röögiti rahvamassist.

„Tõsi, seda soovin ka mina,“ võttis Jaan Toomalt juhtimise hetkeks üle. „Kuid midagi ennatlikku ei tohi teha. Me ei tea kes seal on või mida leiame. Peame mõtlema ilma liigse vihata, olema targad. Armid jäävad... neetud, kuidas su isa ütleski?“ küsis ta sõbralt.

Toom naeratas. „Armid südamel jäävad kauemaks kui need, mida kehal näha. Me ei unusta oma langenuid, kuid me ei jookse ka ummisjalu tundmatusse.“

Sõdurimundrite all olid mehed riietatud paksu villa, sallid ümber kaela, kiivrite asemel soojad mütsid. Üha süvenev talveilm ei olnud kergete killast. Lahingulaev lendas üle pakaselise tundra, all vaid jäätunud soo, üksikud puud vaheldumas tiheda metsaga. Ei hingelistki. Vaikus, kui mitte arvestada tuult, mis kusagil all ulgus. Punane taevas oli tõmmanud enese üle halli mantli, lund aina langes ja langes ja langes. Laeva mehitasid lisaks Jaanile ja uuele külavanemale Toomale veel kuus vabatahtlikku. Mundrid olid võetud sõdureilt, kes surid kõige vähem veriselt. Paar eksinud plekki küll oli, ent need segunesid porikattega.

„Aega pole palju,“ ütles Jaan juhtimispuldi tagant. Kunagised lennukiõppustunnid tulid nüüd enamgi kui kasuks. „Varsti langeb temperatuur ülemäära palju.“

„Linna jõuame ära,“ vastas Toom.

Linn oli juba kaugelt Asulast paistnud suurena, kuid nüüd, kui alus väledalt üle maastiku libises, muutus see aina hiiglaslikumaks, ulatudes silmapiiri ühest servast teiseni. Mõne minuti pärast jõudsid nad esimeste majadeni, laskusid madalamale ja vähendasid kiirust.

„See ongi linn?“ Jaani kõrval istuv külaelanik vaatas kulme kergitades läbi juhiakna.

Jaan oli samavõrd üllatunud, käsivartele tõusis kananahk ja mehe suu tõmbus kuivaks. „Misasja?“ küsis ta raugeval häälel.

Taevasse küünitavad hooned kõrgusid väärikalt, alus libises üle tänavate järjepidevalt, kui pilved üle veepinna. Ent mitte suursugused ehitised ei haaranud meeskonna tähelepanu. Kõik oli murdunud.

Majad olid lagunenud, asfalt all tänavatel lõhenenud ja tolmune, rohi ja sammal murdekohtadest välja kasvamas. Valgust ei olnud, vaid vaikus ja kõle tühjus. Akendel polnud klaase, tuul uhas neist kiirust kogudes läbi ja raputas hõljukit. Inimesed olid kadunud. Masinaid ei olnud, isegi roostes romusid. Ka linnud olid mõistatuslikul kombel läinud.

Jaan raputas pead. „Kõik on siin vaid varemeis.“

„Kes need kuradi sõdurid siis olid?“ lajatas üks meestest rusikaga vastu juhiruumi seina. „Kuradi neetud sõdurid, tulid aastaid ja valetasid!“

„Lendame edasi ja vaatame täpsemalt,“ pakkus Jaan, lootes, et midagi on siiski võimalik leida. „See on vaid linnapiir.“ Nad suundusid sügavamale ja tegid mitme kvartali ümber suure tiiru. Minutid venisid, kõik oli hääletu ja liikumatu. Lõpuks veendusid kõik, et kedagi ei olnud. Linn oli ainult ummiktee. Surnud ots. Varemed ja tühjus ja külm. Nad maandusid linna piirile, kust Asulasse tagasi lennata oli vaid sirge ots.

„Mis pagan siin juhtus?“ Toom ei suutnud nähtut uskuda. „Olen alati arvanud, lootnud, kurat, et siin on vastused. Asula heitleb ja rabeleb surmasuus, siin pidid olema rikkus ja inimesed ja vastused. Ja abi, neetud!“

Meeskond oli hõljukist väljunud ja vaatas purunenud maju. Justkui sõda oleks üle käinud. Võib-olla oligi, mõtles Jaan. Aegade eest. Aga lootus oli püsinud. Kuni tänaseni.

„Miks me kunagi varem vaatama ei tulnud?“ nõudis mees, kes enne sõdureid maapõhja manas. „Oleks saanud varem teada. Oleks saanud valmistuda. Leida teine lootus. Miks?“

Jaan sulges hetkeks silmad ja püüdis säilitada rahu. „Kuidas täpselt me üle tundra oleksime tulnud? Hõljukiga läks kiiresti, kuid vahemaa on niisama kõndimiseks liiga pikk, isegi kui oleksime raisanud mitmeid suvesid, et teed otsida. Kujutad sa ette, kuidas jala läbi soode ja tühermaa rühkida? Eelistaksid veokit esimesest mudaaugust välja tirida? Või soovid öisel külmal end ära võtta lasta?“

Toom nõustus. „Ja sõdurid pidasid varem sõna, tõid õisikute eest vahetuskaupa. Gaas oli meil olemas, vahetus tuli mujalt. Vaid täna muutusid sõdurid jultunuks. Vahest olid nad mõne muu küla elanikud, kes sattusid ekslikult mahajäetud laadungi otsa ja võtsid kõik endale.“

„Nüüd vähemalt teame linna kohta, ja et meile valetati pikka aega.“ Jaani suunurgad olid allapoole kõveras, ta sülitas läraka maha ning lõi jalaga vastu hõljukit. See vaid kõmises vastuseks teadmatuna. „Mis nüüd, vanem?“ küsis ta lõpuks.

Temperatuur langes, meeste näod tõmbusid krampi ja nahk kipitas. „Lähme sisse ja lendame tagasi Asulasse,“ ütles Toom.

Rootorid alustasid pöörlemist, lahingulaev tõusis ning seadis suuna tagasi. Jaan lõi juhtpaneeli Asula koordinaadid ning vajus pettunult vastu tooli tuge. Hõljuk seadis kursi koduküla suunas, linn jäi seljataha.

Toom tahtis midagi öelda, kuid kaugusest kostis tugev undamine. Alus oli veel vaid linna ääremail ning kõrgelt õhust nägi küla poole. Tundus, nagu kilomeetreid eemal õhk koolduks ja sillerdaks kergelt viimase õhtukuma taustal. Siis tõusis üle puulatvade oran˛ kera, suurenedes punaseks kuni oli kaugelt nähes sama suur kui gaasitaimede õisik, ning siis, ilma mingi hoiatuseta, purunes lugematute suitsuniitide ja tulekerade seguks. Kõlas kõrvulukustav kärgatus, isegi nii kaugele kui linn, ning meeste suud vajusid õudusest pärani.

„See oli,“ alustas Jaan, huuled vabisemas hirmust ja uskumatusest, mis üle mehe hinge valgusid. Aluse juhtpaneel ei eksinud, masin tuvastas hetkega plahvatuse asukoha. „See oli Asula.“

Tooma karje läbistas ruumi ning jäi külma õhtusse kajama. Asula kohal oli taevas taas punaseks värvunud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0074)