Permeetripatrulli jaoülem vanemseersant Michaela „Mike“ Reiley:
Võimalik, et kõik, kel vähegi aru peas, on ammu ära läinud. Ma mõtlen Maalt lahkunud. Näiteks Kuule, Marsile, orbitaalidele, Saturni ja Jupiteri kuudele. Isegi need hullud, kes on kolonisatsiooniüksustega võtnud ette sajanditepikkuse teekonna lähimatesse tähesüsteemidesse, tunduvad mulle üdini ratsionaalsete inimestena. Nad ei tea, kas sealt on lootust leida asustamiskõlblikke maailmasid, aga vähemalt on neil lootus. Mina istun Wildcat’i pesa Värava juures kivirahnu otsas, mu ees laiub kõle tühermaa, mu kohal lasub raske matina triibuline Nebraska taevas ning lootust ei terenda kummastki.

Täna me ei lennuta rakette;
Täna kõik näib vaikne, rahulik veel.
Täna vaenlast ei ole teel,
on vaid tuul ja meelepete…

Tuulest aetud liiv ja tolm tekitavad lenneldes-pööreldes iseloomulikku nühkivat heli. Eemal künkaharjal kogunevad kilavad tõprad. Päike on läänes vajumas künkliku silmapiiri taha, radiatsioonitasemest on juba peaaegu kadunud UV-komponent. On lühikese videviku hetk, aeg, mil saab ümbritseva maastiku õudusi vaadata loomulikus valguses, turvise filtreid kasutamata.

„Mike!“ kõlab mu peas hääl. „Miks sa alles väljas oled?“

Jericho Heavens tundub murelikuna.

„Hingan siin värsket õhku,“ vastan talle.

Nii väga tahaks, et see oleks tõde. Et kõik poleks lootusetult hukas ja inimkonna häving otsustatud, et saaksin rääkida preeriatest, merest, taevast, päikesest ja vihmast.

Aga ei – me kasvame üles maa-aluses pesas, mille koobastikud ja käigud sirutuvad sügavikku mu jalge all ja hargnevad miilide kaugusele. Unelaulude vahele räägivad meie emad ja vanaemad jutte vanadest headest aegadest, kuid needki veedeti urgudes, millel olid lihtsalt ilusad nimed. Nagu Akvaarium ja Solaarium...

„Hahaa, väga naljakas!“ torkab Jerry vastu. „Su näidud on kriitilise piiri lähedal ja vahetus lõppes juba ligemale tunni eest!“

Mõnikord on Jerry tõeline jobu. Ei teagi miks, kuid tunne on hetkeks selline, et tahaks talle kohe eriti sitasti öelda. Midagi, mis teeks mõnuga haiget, tungiks sügavale hinge põhjani, jätaks sinna vähemasti armi, mis tuletaks meelde, kes ja millal ja miks. Ohkan. Tegelikult ma ju armastan teda.

Aga ikkagi! Saast! Ma olen juba suur tüdruk ja oskan oma näite lugeda küll.

Tõusen ja võtan enda kõrvalt püssi.

„Seersant Reiley!“ sekkub minu tusameele tormi vahtkonnaülema kapten McBride’i kare hääl. „Kui sa oma taguotsa kohe varjule ei vea, nühid aasta lõpuni peldikuid!“

Tõprad on lähemale hiilinud. Nad on jõudnud otsusele, et mu lõhn viitab pigem saagile kui ohule. Neil värdjatel on rohkemgi kui õigus; mitte, et nad seda teaksid või kunagi teada saaksid, kuid ma maitsen väga hästi. Aktiveerin lahingukilbi, relva ja sensorid. Õnneks on need verejanulised elukad hetkel mu ainus probleem. Vaenlase tegevusest märke pole.

„Just nii, söör!“ ütlen kaptenile vastuseks. Mõelgu ise, kas see tähendab märguannet korraldusele allumise kohta või nõusolekut peldikuid küürida. Hoidku Jumal selle eest!

Ally, lahinguturvise TM, joonestab mulle parasjagu tulistamismustrit ja jooksutab nägemisvälja servas erinevate tegevusstsenaariumite õnnestumise tõenäosusprotsente.

Heameele naeratuse saatel tulistan plasmalaengu kõige lähemale jõudnud eluka näkku. Nad on koiottide ja huntide järeltulijad. Sekka ehk ka natuke metsistunud koerte DNA-d ning kamaluga viiruste ja radiatsiooni tekitatud mutatsioone. Soomused, ogad, küünised, pikad kihvad ja mürgine ila – niisugune armastusväärne kooslus.

Sina pead tõpratatti vältima! kõlab välispatrulli ellujäämisreegel.

Järjepanu rünnakule sööstvaid elukaid tulistades taganen Värava poole. Astun üle punase joone ja värava TM aktiveerib tornides relvasüsteemid. Üle mu pea vallandub tõeline tulevärk. Kuid täna on tõpraid palju rohkem kui tavaliselt ja realiseerub see ainuke võimalus n-miljonist: üks elukatest hüppab ja läbib tulemüüri suuremate kadudeta, tema lõuad sulguvad mu sääre ümber ja ma kukun tagurpidi selili. Kuklast kostub vastik raksatus. Lahingukiiver võtab löögiraskuse enda kanda, aga ikkagi on mu pea valu täis.

Ally edastab hädakutsungi, mu kõrvu kriibivad hüüded staabist ja ma tõmban vöölt lõikuri. Valu tumestab teadvust ning paneb õhku ahmima. Kisendan seda endast välja. Elukas väntsutab oma pead küljelt-küljele, rebestades turvist ja käristades liha luudelt. Verepiisad lendavad laiali justkui aegluubis, kui ta hetkeks lõuad vabastab ja valmistub mu kõri kallale viskuma. Raiun viimase jõuga tal koonu maha. Tume veri purskub vastu kiivrivisiiri; tema tuigerdab eemale ja mina vajun külili. Mu keha haaravad krambid ja ma vajun pimedusse.


ETS-tehnoloog Jericho „Jerry“ Heavens:
Vaatan seda, mis Michaelast järgi on jäänud; nad hoiavad teda – seda – stasisekapslis külma geeli sees hõljumas. Juhtmed ulatuvad välja tema keha jäänuste külge kinnitatud anduritest. Jämedate voolikute kimbud juhivad verd pumpadesse, sealt edasi ventilaatoritesse ja siis tagasi kehasse.

Saast küll, Mike! mõtlen. Miks sul oli vaja ometi tõbrastega norida!?

Tema vasem jalg puudub puusast alates. Mulle tundub, et osa puusa ja tuhar on samuti puudu. Paremast jalast on alles reiejupp, mis lõppeb enne põlve. Kahvaturoosade servadega avausest paremas küljes algavad teised voolikud, mis viivad tema sisikonna allesjäänud organiteni toitaineid ja toovad tagasi ainevahetusjääke. Tema mõlemad rinnad on alles jäänud. Silmitsen neid ilusaid rindasid mõne hetke, hoides oma pilku teadlikult eemal rinnakorvi küljel haigutavast haavast. Mike’i parema käe könt tundub olevat küünarnukile lähemal kui enne ja vasemast käest on järel üksnes jupike õlavart… Alates kaelast on tema pea parem pool üks paras segadus. Moondunud lihaste ja kõõluste alt paistavad luud. Kõrva kohal ei ole enam luidki, paistab hallikas-roosa, paari tumeda verevalumiga aju, mis justkui punnitaks august välja.


Illustratsiooni autor Egle Ehtjen


See pole esimene kord kui ta on viga saanud. Vigastused on perimeetripatrulli võitleja jaoks varjuna kannul hiiliv risk.

„Kõik tõenäosused on viiskümmend-viiskümmend!“ oli Mike’il kombeks öelda. „Asjad kas juhtuvad või ei juhtu.“

Toetan pea vastu klaasseina, mille taga on Michaela. Ma püüan mõttest tõrjuda tema karjete kaja ja pilte sellest, kuidas tõbras tema liha ja kõõluseid rebestas. Tunnen uuesti seda abitust, mis mind turvise elutagamissüsteemi monitooringuüksuse ekraane jälgides valdas.

* * *

Mike oli kolme-aastane kui ta kaotas oma parema käe kolm sõrme. Ma olen seda lugu kuulnud ilmselt tuhat korda, kuid ikka ja jälle, kui me oleme koos tema vanemate kodus Wildcati jõukamas piirkonnas, Greenvillage’i sektori IV tasandil, tuleb üks või teine tema õdede-vendade jõnglastest kilgates ja tahab kuulda kuidas-tädi-Mike-oma-sõrmed-kaotas-lugu.

„Ma olin siis mingi kahe või kolmene,“ alustab Mike oma selgitust, millele ema või isa või mõni õde-vend vahele segab: „Kolme aasta ja kahe kuu vanune, Mike!“

„Sõnaga – väike ja loll…“ võtab Mike vanuseküsimused kokku.

„Kas sa enam ei ole väikene, tädi Michaela?“ pärib seitsmeaastane Jake, kõige ninatargem väike nadikael, keda ma tean.

Mike raputab pead ja ütleb tõsiselt: „Ei, Jake, enam ma pole väikene, nüüd olen ma ainult loll.“

„Ei-ei, tädi Michaela!“ kilavad väikesed kooris. „Sa ei ole loll!“

„Ühesõnaga,“ jätkab Mike. „Ma olin kolme aasta ja mõne kuu vanune, ning mingil suvalisel õhtul kui isa nokitses köögis laua ääres meisterdada puidust lõikelauda minu tädi Rose’i sünnipäevakingiks, vedelesid tal siin igal pool erinevad tööriistad laiali. Ema oli parasjagu samuti köögis laua ääres teed joomas ja isaga lobisemas… Mina jalutasin kööki, võtsin lõikuri kätte ja enne kui kumbki neist jõudis midagi öelda või teha, vajutasin nupule.“

Mike jääb neile otsa vaatama justkui oleks sellega kõik öeldud.

„Mis edasi sai?“ küsib keegi lastest.

„Lõikur kukkus koos minu sõrmedega põrandale,“ vastab Mike. See pälvib grimasse ja vastikust väljendavaid häälitsusi. „Ma korjasin lõikuri ja sõrmed üles, panin need ilusasti lauale ja läksin tagasi elutuppa mängima.“

„Võeh!!!“ „Öäkk!!!“ „Kas sul valus ei olnud!?“ „Mis su sõrmedest sai, tädi Michaela?“

Mike sirutab selle peale oma käe ja näitab neile: kerge puudutus õigest kohast muudab parema käe naha küünarnukist allpool läbipaistvaks, paljastades metallist tehisluud, närvikaablite kimbud, poolorgaanilised kõõlused ja tehiskoed, tillukesed mootorid ja kogu muu krempli. Rõõmsameelse huilgamisega jooksevad jõnglased laiali.

„Tädi Michaela on robot!“ karjub keegi. „Tädi Michaela on roo-booo-ttt!“

„Kas te seda ei tahagi näha, kuidas ma selle küljest ära võtan ja liideseid puhastan ja tarkvara uuendan?“ hüüab Mike neile järele.

Käe kaotamine oli hoopis hilisem juhtum. Siis oli ta juba kolmteist ja üritas hiilida Hüljatud Tunnelitesse. Need on meie pesakonnale jäänud päranduseks Neljandast Puhangust, nagu me nimetame vaenlaste sissetungi aastaid tagasi. Neil õnnestus uuristada salakäike Wildcatini, nad lasid õhku paljud välimised struktuurid ning levitasid viirusi, baktereid ja mutantkahjureid. Sõjavägi oli sunnitud suured kihid välimistest struktuuridest pesakonna südamikust eraldama.

Reiley leidis mingi valemiga tõketest läbipääsu, kuid sattus ventilatsioonišahtis mürgirottide pesakonnale. Tõsiasi, et ta aitas vältida nende tüütute elukate sissetungi, säästis teda ilmselt suurematest pahandustest. Seitsmeteistkümneselt oli ta jäänud ilma oma lõuast ja vasemast põsest, sest üks hulkurite bande ei olnud rahul, et ta juhuslikult nende elukohale sattus. Ta ei hoobelnud kunagi sellega, kui palju ta vaenlasi või kasvõi neidsamu hulkureid oli tapnud. Aga niipalju kui ma olen näinud tema turvise vahendusel, siis… noh, ütleme, et ma parem ei tülitaks teda kuskil pimedas nurgataguses.

Kui Taastusraviosakond oli ta hulkurite-intsidendi järel kokku lappinud, tuli tema juurde sõjaväevärbaja ning Mike liitus kaitsejõududega. Pärast esmase väljaõppe läbimist määrati Mike ametikohale perimeetripatrullis, mis lisaks maapinnal piiride valvamisele käib reididel Tunnelites, hävitades leitud kahjureid, otsides märke võimalikust Vaenlase tegevusest. Seda viimast on küll aastatega vähemaks jäänud, kuid teinekord siiski juhtub, et leitakse luure- või diversiooniüksusi.

Me ei ole siiani Hüljatud Tunneleid hävitanud. Ühest küljest pole selleks ressursse. Teisalt pole ka päriselt loobutud unistusest kunagi kaotatu tagasi võita. See aga tähendab paratamatut vajadust seda tunnelite, koobaste ja vähemate ruumide rägastikku seirata.

Kahekümne kaheselt oli Mike vajanud uusi neere ja maksa – kuskil Tunnelites agressiivse hallitusega kokkupuute tagajärjel tekkinud mürgituse kõrvalnähud. Vaevalt oli ta need asjad korda saanud, kui jäi välispatrullis ilma oma teise käe pöidlast ja nimetissõrmest. Aastake hiljem, sealsamas Tunnelites oli tal olnud kohtumine õgardvakladega ja ta sai alaseljas närvikahjustusi ning päris suur osa tema nahast vajas uuesti kasvatamist.

Mina kohtusin Mike’iga esimest korda, kui ta oli üsna äsja Taastusravi Osakonnast välja lastud, pärast seda hallitusejama. Olin äsja Akadeemiast välja lastud neoonroheline elutagamissüsteemide tehnoloog, kelle hoole alla usaldati perimeetripatrulli pooljao ülema nooremseersant Michaela Reiley turvise ja TM-i monitooring. Ühest küljest oli meil krooniline inimeste defitsiit, teisalt olin ma oma kursuse parim.

„Tervist, seersant Reiley,“ ütlesin end operaatorikohal kuvarite taha sättides, „siinpool Jericho Heavens, ETS-tehnoloog, kommunikatsiooniprotokollide kontrolliks valmis!“

„Jericho Heavens!?“ kõlas vastuseks keskmisest veidi madalam hääl. „Millega sa oma esivanemad välja vihastasid, et sulle selline nimi anti?“

„Väga hea, seersant Reiley,“ sõnasin oma parimas ametlikus kõnepruugis, „link keskuse ja teie turvise vahel toimib suurepäraselt, kõik tehnilised näidud on ilusasti korras, TM on värskelt uuendused häälestanud, tulemüür on töökorras ja võrguskanneeringud on seadistatud soovituslikule mõõdukale tasemele…“

„Ja mida halba mina teinud olen, et mulle ülevaatajaks idu määrati?“ küsis Reiley vahele segades.

„Küllap igast akadeemiast välja lastud rohelisest idust kasvab omal ajal korralik võsu, seersant,“ jätkasin rahulikult. Kuvasin enda vaatevälja keskmesse Michaela Reiley’i näolapi ja vaatasin selle ümber paigutunud näitusid.

„Teie enda meditsiiniliste näitajate osas, seersant, paistab silma mõningane vererõhu tõus ja võib-olla peaksite tähelepanu pöörama oma kolesteroolitasemele. Teatavate ergutite jääkide keskmisest kõrgema kontsentratsiooni veres võin ilmselt kirjutada eelmise öö elevuse arvele.“

Ta vaatas mulle hetke vaikides otsa.

„Kui sa peaksid mu pildi endale töölaua taustaks seadma, või hoidku Jumal, kuhugi veel perverssemasse kohta, siis ma tulen ja lõikan su selgroo välja ja riputan selle oma elutoa seinale,“ ütles ta siis surmtõsiselt.

Võimalik, et selle lause kuuldavale toomise hetkel tema hääles puudunud emotsioonid ja fakt, et ta vererõhk langes ning pulss aeglustus, olid asjaolud, mis tõid mulle kerge külmavärina seljale; justkui tundnuks ma seal tema lõiketera; justkui mõelnukski ta oma sõnu tõsiselt ja tundnuks selle kujutluspildi juures teatud rahuldust.

„Ei maksa siin ülearu sappi pritsida, seersant Reiley,“ ütlesin hetke möödudes, kui sõnad uuesti meelde tulid.

Lükkasin ta näolapi nägemisvälja servale, et teha ruumi olulisematele, tehnilistele üksikasjadele.

Mul õnnestus siiski vältida oma selgroo annetamist tema elutoa seinakaunistuseks. Mitmeks järgmiseks nädalaks oli meie omavahelise suhtluse reegliks „mõõdukas sapi pritsimine“, mis küll tavaliselt asendus ametialaste repliikidega niipea, kui Mike oma pooljaoga Hüljatud Tunnelitesse suundus.


Illustratsiooni autor Egle Ehtjen


Hüljatud Tunnelites:
Nooremseersant Reiley oli oma viieliikmelise pooljao rivistanud tunneli seina äärde haneritta. Alluvad ootasid vaikides korraldust liikumiseks. Ei midagi erilist, lihtsalt rutiinne patrull Hüljatud Tunnelites, kuid samas ei võinud iial teada, mis järgmise nurga taga või pimedas harukoridoris varitseda võib.

Maa-aluseid rajatisi oli ehitatud varemgi; lõppkokkuvõtteks olid koopad eluasemena olnud inimkonna varastel päevadel tohutu edasiminek võrreldes puu otsas kõõlumise või põõsas magamisega. Alles siis kui tehnoloogia – tule kasutamine ja relvade meisterdamine – oli arenenud niipalju, et inimene enam väljas ringi luusivaid kiskjaid ei kartnud, tuli ta lagedale ja ehitas tühja maa peale oma onni, kuulutades ülbelt kõigele ümbritsevale, et tal on savi, mis sest arvatakse ja igaüks, kes mõtleb teisiti, saab tappa. Kuid Wildcat’i maa-aluse pesakonna mastaabid olid midagi sootuks erinevat lihtsast koopast või endisaegsetest pommivarjenditest.

„Kõik puhas, seersant!“ teavitas Reileyt rivistuse esimene, piilurina toimetav kapral Mark Jones.

„Selge,“ vastas Reiley. „Liigume edasi, rahvas! Hoidke seintest eemale, silmad lahti, kilbid üleval… Ja Trejo!?“

„Jah, seersant?“ reageeris rivi viimane.

„Jälgi meie seljatagust, et keegi meile perse ei poeks!“

„Selge!“

Nad liikusid edasi. Tunnel nende ees kadus sirgjoones pimedusse. Mõnes kohas oli laest või seintest lahti pudenenud betoonikamakaid; rebenenud kaablite otsad rippusid siin-seal narmastena ja kõikjal vedeles kunagiste ripplagede, ventilatsioonisüsteemide ja kergemate ehitusmaterjalide jäänuseid. Nad leidsid paar roostetanud teenindusrobotit, tegid kindlaks, et need ei ilmuta ühtegi elumärki (kunagi ei võinud ette teada) ja jätkasid edasi liikumist. Põrand oli kaetud ollusega, mille osas Reiley polnud väga kindel, kas see oli tolm, hallitus või sitt. Ilmselt sisaldas see kõike eelnevat ja veel nii mõndagi muud. Ta heitis pilgu turvise TM’i Ally poolt kogutud keskkonnaandmetele: õhk oli isegi üllatavalt hea kvaliteediga.

„Me oleme poole miili kaugusel seitsmendast lüüsist, seersant!“ teavitas kapral Jones teda nende asukohast.

„Seersant Reiley,“ võttis sõna Jericho Heavens, ETS-tehnoloog, kes vastutas Reiley ja tema sõdurite turviste eest.

Tema esimesest kohtumisest Heavensiga oli möödunud ligikaudu aasta. Esimesel korral oli noormees tundunud asjalikuna. Mitte ülearu püüdlikuna, mitte närvilise ega semutsevana. Ta oli täiesti külmalt reageerinud elukutselise sõjaväelase solvangutele. Nende koostöö oli juba esimesest korrast hästi klappinud. Mingil hetkel paari kuu eest oli Heavens ta üles otsinud, teatanud, et tal võrdlemisi ükskõik, milleks Reiley tema selgroogu hiljem kasutab, lükanud ta õrnalt vastu seina ja teda suudelnud. Reiley oli sellele innukalt vastanud ja Heavensile selgroo alles jätnud.

„Jah, Heavens?“ ütles Reiley.

„Te olete jõudmas tagasipöördumispunktini…“ tähendas Heavens.

„Teadmiseks võetud!“

See oli seni olnud üks igav patrull.

„Pidage meeles, et igav patrull võrdub hea patrulliga!“ oli rääkinud väljaõppeinstruktor vanemveebel Henderson, ilma ühegi pea-, näo- ja käekarvata sooniline mees. „Kui Vaenlased tahtsid ennevanasti kellelegi halba soovida, ütlesid nad: „Et sa elaksid huvitavatel aegadel!“ Noh, kui sa just päris loll ja pime pole, siis igav ei hakka sul patrullis kohe kindlasti. Mitte et see sulle midagi head tähendaks...“

Reiley ees liikuv kapral Jones peatus. „Eespool on mingi suurem ruum!“ ütles ta korraks Reiley poole pead keerates.

Reiley andis märku peatumiseks. Ta uuris kaarti. Tunnel oleks pidanud veel tükk maad edasi kulgema, enne kui jõudis kohta, mis oli kaardil märgitud kui SEITSMES ÕHULÜÜS. Lüüsist teisele poole jäi PÕLLUMAJANDUSKOMPLEKS NR 37. See oli tohutu kärjelaadne moodustis maa all, kus oli kunstlikult tekitatud tuhandete aakrite kaupa terrasse, riiuleid ja muid erinevaid pindasid. Kui nr 37 töötanuks, olnuks seal pulbitsev ja vohav elu: taimed, putukad, väiksemad linnud ja loomad.

Väljapoole jäänud põllumajanduskompleksid olid kas Neljandas Puhangus hävinenud või siis ülekäte läinud. Viimane tähendas, et kompleks oli muutunud millekski liigagi elusaks.

„Seersant?“ pöördus Jones tema poole.

„Liigume edasi!“ ütles Reiley pöörates pilgu kaardilt eespool pimedusse kaduvale tunnelile.

Reiley tahtis näha, mis ruum sinna tekkinud on. Ta soovis jõuda seitsmenda lüüsini, et saada kinnitust selle „tihedusele“ – mis iganes oli teisel pool ja elus, ei tohtinud tungida sissepoole. Seejärel võivad nad rahus tagasi koju kõmpida ja raporteerida, et selles sektoris on hetkel suht-koht igav.

Nad liikusid mõnikümmend sammu. Kõnts, mis kattis põrandat, muutus kuidagi teistsuguseks. Reiley luges silmanurgast keskkonnanäite: õhuniiskus kasvas, süsihappegaasi sisaldus suurenes. Lisandus ammoniaaki, lämmastikku, väävelvesinikku. Mingil hetkel oli selge, et nad sumpavad pahkluudeni bakteritest ja nende elutegevusjääkidest koosnevas pasas. Laest rippusid erineva kujuga räbaldunud moodustised ja jalgealune ollus tundus ka seintele ronivat. Ühtegi suuremat ja liikuvat eluvormi ei paistnud silma, kuid iga muutus keskkonnas oli faktor, mida ei tohtinud eirata. Reiley andis uuesti märku peatumiseks.

„Chris, tule vaata seda siin lähemalt!“ kutsus ta enda juurde jaomeediku.

Kapral Christiansen täitis ka laborandi ülesandeid, korjates patrullis käies kaasa proove ja näidiseid.

„Silmad-kõrvad lahti, poisid!“ käsutas Reiley.

Nad seisid ühe iseäranis suure laest rippuva moodustise juures ja valgustasid seda.

„Mis see sinu meelest on?“ küsis Reiley.

„P’le säänseid kunagi näin’d, seers’nt,“ ütles kapral Christiansen tühja kesta torkides. „Oleks nagu miski kookon või asi...“

„Et siin on mingit sorti vastsed elanud?“

Christiansen vaatas korraks ringi. „Võimalik.“

Ta võttis noa. „Võtke koomale, seers’nt...“ ütles ta ja kui Reiley kaks sammu taganes, lõikas meedik kookoni küljest tüki ja pistis selle õhukindlasse kotti. Ta uuris veel kaks hetke tühja kesta ja laiutas siis käsi teada andmaks, et rohkem pole tal midagi kosta.

Nad liikusid edasi. Natuke maad veel ja tunnel laienes tühemikuks. Lampide valgus eksles väikeses koopas siia-sinna. Koopa põhjas voolas tunneli suuna suhtes poolpõiki väike maa-alune veesoon. Reily otsis pilguga tundemärke, mis viidanuks inimkäe osalusele, kuid tegemist näis olevat loodusliku pinnasekihtide varingu ja vee uuristuse tulemiga.

„Mis see on?“ küsis kapral Jones, osutades oma lambiga ülespoole. Reiley järgis valgusvihku ja nägi koopalaes tukslemas mingit hallikat massi.

„Seersant Reiley?“ ETS-tehnoloog Heavensi hääl oli mõnevõrra murelik.

„Tuvastasime tundmatu eluvormi,“ ütles Reiley.

Ta astus vargselt tunnelisuust välja laugele nõlvakule. Turvise TM Ally töötles skaneeringuandmeid ja võrdles tulemusi andmebaasidega, suutmata midagi leida.

„Chris, meil on näidist vaja!“ ütles ta meedikule. („Jah, seers’nt!“) „Jones – tee meile katet!“ („Teen katet, seersant!“)

Pind Reiley jalge all oli krobeline, kaetud sama ollusega, mis tunneliski. Vaheldumisi jalgealust ja koopalage vaadeldes, liikus ta ettevaatlikult edasi. Kapral Jones järgnes talle.

„Trejo – jälgi seljatagust!“

„Selge!“

Ümbrust valgustades laskusid Reiley ja Jones mõned meetrid allapoole. Christiansen sisenes nende järel koopasse. Ta vaatas ringi, otsides kohta, kust saaks sobivad proovid kätte. Natuke vasemal oli alla varisenud kivikamakatest ja tunneli laest lahti rebenenud kandurkonstruktsioonide juppidest moodustunud kuhjatis.

„Ma vaat’n, kas saan säält üles ronida!“ ütles ta.

„Selge!“ vastas Reiley.

Ta lasi lambi valgusel libiseda üle tuksleva massi koopalaes. „Tee ruttu, Chris! See asi näeb väga sitt välja!“

Reiley sõnade ajal rebenes lurtsatuselaadse heli saatel koopalaest lahti umbes poolemeetrise läbimõõduga tükk, millest maha kukkudes paiskus laiali vingerdavate ja vonklevate vaklade mass. Need olid tubli vorsti suurused, üks maandus Reiley relval, haakis end kombitsatega sinna külge ja hakkas end edasi vedama, Reiley suunas. Limajäljest, mis vagel endast maha jättis, kerkis suitsuvinet.

„Kaome siit!“ hüüdis Reiley, rapsates söövitavat vedelikku eritava vingerdise relvalt maha.

Lödinal langes laest alla järgmine kogus, maandudes Reileyst paremal.

„Seersant!“ karjus Christiansen Reiley poole startides.

„Mike!“ röögatas Heavens, unustades formaalsused.

„Jookske!!!“ kisendas Reiley.

Kapral Jones tegi poolpöörde, et üles tunnelisse tagasi liikuda. Talle sadas kaela justkui terve koormatäis sitta, ta pillas lambi käest, komistas ja kukkus. Reiley viskas püssi selga ja kahlas maapinda katvas massis ukerdades nõlvast üles.

„Mees maas!“ hüüdis lähemale jooksev Christiansen.

Kui Reiley Jones’i ümber keeras, oli see juba ilmselt surnud. Reiley vähemalt lootis, et ta oli surnud. Jones oli kukkunud nii õnnetult, et kiivrivisiir oli purunenud. Vaglad olid juba närimas ta nägu ja Reiley nägi neid vongeldes turvise kaelaavast sisse kadumas.

Laest sadas alla järjekordne laadung näljast, söövitavat õudust. Reiley hakkas ülespoole rabelema, Jones’i keha kaasa sikutades. Ta jäi uue koguse vaklade alla ja kukkus libedaks muutunud nõlval. Seljal ja õlgadel kõrvetas nii, et hing tahtis kinni jääda. Ta kisendas abi järele. Kellegi käed haarasid temast kinni, teda lohistati ja kanti edasi. Mingil hetkel nägi ta enda ees Christianseni nägu, kes pomises: „Vabandust, seersant!“ Kusagil taustal seletas midagi Heavens. (Jerry, pea ometi suu! mõtles ta, või karjus?) Põletus muutus kõikehõlmavaks, tema maailm oli leekides, ta tundis piina ja siis valuskibedat mõnu kui meedik teda silmini valuvaigisteid täis pumpas.

* * *

Reiley pidi Taastusravi Osakonnas kaks kuud kõhuli nagu konn geelivormis lamama, kuni tehnikud talle nahka ja kudesid tagasi kasvatasid. Viimaks lasti ta intensiivist välja ja tema juurde lubati külastajaid. Teiste seas tuli ka Christiansen teda vaatama.

„Me pidime su selja üle põlet’ma, et neist lahti saada,“ ütles meedik vabandavalt. „Mudu ole’s nad su elusast pääst nahka pan’d… Jonesist ei jäen’dki suurt midagist järgi. Ku’ puhastusmeeskond sinna kohale sai ja need raiped välja põletas, s’ leidsid nad tema turvise. Ja seegi oli üsna auklik. Jones ise…“ ta neelatas ja jäi vait.

„Mis asjad need olid?“ küsis Reiley.

„Vastsed,“ sõnas Christiansen ja ohkas. „Ilmselt on nende esivanemate hulgas oln’d kas herilasi või sipelgaid. Taibud selet’sid geenivärgist, nii et sülge pritsis… Igastahes on tegemist miski koloonialise putukalaadse eluvormiga. Need tõugud sääl söövit’vad, uurist’vad kaljupinnast ja tarbivad kõike, mis on orgaaniline. Tolle vana põllumajanduskompleksi ümbrusest on tänaseks leitu’ veel kolm taolist kookonikoobast nigu see, millele me sattusime.“


Vapruse eest lahingus:
„Kaua sa niimoodi kavatsed jätkata?“ Jericho Heavens seisis toauksel, nõjatudes kergelt selle piidale. Tema hääles oli selline isemoodi tõredusenoot.

Nende elamine koosnes väikesest kööginurgaga elutoast ja veelgi väiksemast magamistoast. Kahe vahele jäi väike vahekäik, mille ühes seinas oli maast laeni liugustega kapp ja teisel pool asus tualettruum koos dušiga. Standardne sõjaväeline majutus paaridele, kellel polnud lapsi. Kõrgematel tasanditel, rohkem pesakonna südamiku lähedal, oli jõukamatel inimestel eluruumi oluliselt lahedamalt käes. Seal hoiti isegi haljasalade jaoks pinda. Kuid nad kumbki ei nurisenud, sest allpool ja välimistes kihtides elasid miljonid inimesed sama hästi kui riiulites.

Reiley tõusis istesse, vaatas talle otsa ja laskus tagasi selili. Istesse ja tagasi… Ta oli magamistoa vaba põrandapinna katnud võimlemismatiga ja tegi trenni.

74… 75… 76… „Kust mina peaksin seda teadma!?“ Istesse ja tagasi. Seni, kuni mind kokku lappida suudetakse? 80…81…82… Reiley jäi matile lamama.

Heavens seisis vaikides uksel, silmitsedes kergelt hingeldavat, suletud silmadega põrandal lamavat naist. Ta ootas oma küsimusele vastust. Päris vastust.

Reiley hingas sügavalt sisse ja välja. Ta proovis seda teha viisil, mis ei kõlaks ohkamisena... Ta oli Osakonnast väljas kuu aega. Kaks nädalat sellest oli kulunud uuesti kõndima õppimiseks. Et aju kohaneks parandatud närvide kaudu alakehast tulevate signaalidega. Kuigi Taastusravi Osakonna insenerid oskasid häid juppe valmistada, nõudis nendega kohanemine aega.

„Seni, kuni see mulle meeldib,“ ütles ta. „Seni, kuni ma suudan. Kuni lastakse.“

Küllap lastakse, mõtles ta endamisi.

Valitsus ei olnud veel läinud sundmobilisatsiooni teed. Nad toetusid ikka veel vabatahtlikele. Loomulikult motiveeriti seda vaba tahet igat pidi. Kas üldse oligi veel selles maailmas mõni inimene, kes ei olnuks ajupestud?

Üle Heavensi näo vilksas justkui vari, ta võitles oma emotsioonidega, midagi ütlemata.

Reiley ei soovinud elukaaslase sõnatu etteheite sihtmärgiks olla ja keeras end kõhuli, toetas varbad maha ning hakkas kätekõverdusi tegema. 1…2…3…4…5… Ta ei suutnud muiet tagasi hoida, kui tundis väsimust ainult ühes käes. Ta mõtles veel tõsisema treeningu peale, mis pidi nädala pärast senise füsioteraapia ja võimlemise perioodi lõppedes järgnema. Uskumatu, kui laastavalt oli füüsilisele vormile mõjunud sundpuhkus haiglas ja iseenda kehaga uuesti sina-peale saamine! Kokku oli tal kolm kuud aega, siis pidi tulema teenistuskõlbulikkuse hindamine; füüsiline ja psühholoogiline test.

12…13…14…15…16…17

Heavens ohkas ja astus siis lähemale.

Reiley jõudis loendades neljakümneni. Käsi värises, nägu õhetas, otsaesisel pärlendasid higipiisad ja seljas oli tunne, justkui valmistuks lihased iga hetk kärisema.

41… Veel natuke! 42… Veel! 43… Üks veel… 44… Viimane… 45… Neetud tõugud!

Käsi, tema luust ja lihast käsi, ei kandnud enam ja ta kukkus ninali vastu võimlemismatti. „Aaarrhhh…!“ tegi Railey, keeras end selili ja jäi silmitsema mati kõrval seisvat Heavensit.

Mees kükitas ja silitas naise põske. Reiley põimis käed talle ümber kaela, tõmbas ta lähemale, et suudelda. Nad polnud seda teinud juba liiga pikka aega ja korraga haaras teda teistmoodi värin; ta tahtis meest väga-väga. Enda lähedale, enda sisse.

„See on külm,“ ütles Heavens tehiskätt silitades vaikselt kui Reiley korraks eemale tõmbus.

„Kui sa natuke järele mõtled, siis võib-olla kumminaine polekski nii väga teistsugune,“ õrritas Reiley, liibudes uuesti mehe vastu. „Saaksid teda ilusasti kodus kapis hoida, ei juhtuks temaga midagi halba ja on alati käepärast võtta, kui kasutada tahad.“

„Pole siin tarvis niiväga sappi pritsida midagi, seersant,“ vastas Heavens torisedes, kuid tema silmades oli nüüd naeratus.

* * *

„Vapruse eest lahingus!“ teatas major Rheyns ja kinnitas Reiley rinna kohale pronkstähe.

Sittagi! Ta ei suutnud Jones’i sellest pasast välja sikutada… Pealegi: tõugusadu ja lahing?

„Soovin õnne, vanemseersant Reiley,“ jätkas major ja surus Reiley kätt.

„Tänan, söör!“ vastas Reiley. Võiksin su bürokraadikäe siinsamas puruks muljuda, käis mõte läbi ta pea.

Rheyns oli hõredate juuste, peast eemale hoidvate kõrvade ja ebaproportsionaalselt laia ninaga mees, kel oli kombeks kasutada lääge lõhnaga suuvärskendajat. Ta oli Reileyst pea jagu pikem ja mõjus sel hetkel kuidagi eriti eemaletõukavana. Reeglina tal ülematega probleeme polnud. Kapten, leitnandid ja teised seersandid olid tema arvates täitsa tore kamp.

„Ülendamine jõustus minu käskkirjaga täna hommikul,“ ütles major.

Tegelikult oli see suur asi. Pärastpoole tulid õnnitlused, staabis tehti Reiley’le jook välja. Oli tore olla tagasi omade keskel.

Järgmisel päeval patrullist naastes esitas vanemseersant Reiley oma ülemale taotluse enda üleviimiseks välisperimeetri turvamisse.

„Saab värsket õhku hingata ja tõpraid küttida,“ ütles ta hiljem kodus selgituseks Jericho Heavensile.

Taas Tunnelites viibimine oli olnud peaaegu talumatu.

ETS-tehnoloog Jericho „Jerry“ Heavens:
Vahepeal on möödunud üks magamata öö. Ma veetsin selle siinsamas koridorinurgas ebamugaval toolil tiksudes, iga natukese aja tagant klaasseina juurde tulles, et näha, kas Michaelat elus hoidvad seadmed ikka edastavad tema hädiseid elumärke. Natuke pikemate intervallidega käisin kohviautomaati rüüstamas. Kuigi tunne on teine, ma ilmselt ka magasin vahelduva eduga.

Osa ajast on siin olnud ka Michaela ema ja isa. Päris kesköö paiku käis läbi tema ülemus, kapten McBride, kes muu seas poetas, et Mike on ülendatud nooremleitnandiks. Mismoodi tõbrastelt rappida saamine ja auastme ülendus omavahel seotud on, ei saa minu ülekoormatud aju aru.

Vaatan varahommikul oma magamatusest punaste silmadega, kuidas arstid ja tehnikud askeldavad Mike’i keha jäänuste kallal. Näen seal karpe tehisliikmetega ja konteinereid, mis sisaldavad poolorgaanilisi tehiskudesid ja -organeid. Tundub, et teda valmistatakse ette protseduurideks.

Mind haarab selle vaatepildi juures korraga viha – miks nad ometi ei lase tal puhata rahus!? Mida nad temast veel tahavad, et teda siin masinate küljes hoiavad? Mis saab Osakonnal tema jaoks veel varuks olla!? Ma soovin, et ta jääks elama, soovin seda kogu hingest, nii et valus hakkab… Ja samal ajal olen vihane. Ilmselt olen liiga väsinud, et üldse midagi mõistlikku tunda.

Me oleme Wildcatis üles kasvanud eakaaslastega mõõduvõtte korraldades, selgitamaks välja, kes on ikka kõige võikamaid asju üle elanud: „Mu vanaonul mädanesid silmad peast ära!“ „Minu vanaemal jooksis verd ja mäda kõigist kehaavadest!“ „Minu vanaa… vana… vana sugulane oksendas enda sisikonna välja…“ Sellele vaatamata mõjub teiselpool klaasi avanev pilt korraga tülgastavana ja ma lähen oma tooli peale tagasi.

Natuke hiljem tuleb mu juurde kõhetu mees.

„Mina olen dr Norwell,“ tutvustab ta ennast ja surub mul kätt. „Mul on äärmiselt kahju, et teie naisega nii on juhtunud, hr Heavens.“

Neelatan, et saada lahti kurku tõusnud klombist ja pööran pilgu põrandale.

„Tänan,“ pomisen.

„Meil oleks tarvis arutada leitnant Reiley raviplaane,“ ütleb dr Norwell vaikselt.

Vaatan talle silma. „Mis raviplaane…?“

Mida on siin ravida!? Kas poleks mitte loogilisem küsida luba seadmete väljalülitamiseks?

„Ma mõtlesin, et – “ jätan oma lause lõpetamata ja noogutan sõnatult Mike’i poole. Ma justkui oodanuks sisimas, et tullakse sõnumiga „Meil on kahju, me tegime, mida suutsime, aga…“

„Leitnant Reiley on meile väga selgelt väljendanud, et kuniks võimalik, soovib ta enda taastamist,“ dr Norwell ulatab mulle tahvli, millelt saan lugeda Mike’i teenistuslepingu vastavaid klausleid.

Naeran seepeale kibedalt. „Siin pole ju enam midagi taastada. Temast pole enam pea sittagi järele jäänud!“

„Hr Heavens, ma arvan, et te alahindate oma naise elutahet,“ ütleb dr Norwell muutumatult vaikse ja kaalutletud häälega. „Leitnant Reiley on olnud juba mitu aastat üks meie edukamatest testijatest taastumisprogrammis. Tema kohanemisvõimelisus… hmmm… varuosadega on olnud esmaklassiline.“

Uuesti kerkib vihalaine. „Varuosadega!? Mu naine pole mingi neetud laborirott, kelle peal te saate oma suva järgi katseid teha! Saast küll – ta on lõppude lõpuks inimene!“ Surun vihaga oma käsi rusikasse, nii et sõrmenukid valgeks tõmbuvad.

Tegelikult on see kõik siin asjade senise kulgemise loogiline jätk. Nii kaua kui saan, oli Mike ise öelnud.

Dr Norwelli selgitused, mida ja kuidas nad edasi kavatsevad teha, ei jõua päriselt minuni. Ma ei suuda haarata detaile. Peas vasardab üksnes mõte – see ei ole enam ravimine, see on remont.

Nad teevad mu naisest masina, raisk!

„… tema ajukahjustusi, siis leidsime, et on mõistlik proovida poolorgaanilise nanokiibistiku siirdamist,“ selgitab dr Norwell.

„Kuidas palun!?“ pahvatan.

„Vaadake teda,“ lausub Norwell rahulikult.

Nagu ma seda vähe teinud oleksin! Ma ei pööra arstilt pilku.

„Tema aju on kahjustada saanud. Kiibistik, mida nimetasin, toetab ajukoores elektriliste impulsside edastamist.“

Korraga on seda kõike minu jaoks liiga palju.

„Tehke, mis tahate!“ pressin läbi hammaste ja torman dr Norwellist mööda.

Ma peaaegu jooksen läbi koridoride. Silman eespool tualettruumi ust, trügin sinna praktiliselt üht valges kitlis arsti eest tõugates sisse ja tema hämmingust ja protestist välja tegemata võtan paar viimast pikka sammu, mis mind tualetiboksist lahutavad. Siis olen juba põlvili poti juures ja öögin nii et hing kinni.


Perimeetripatrulli rühmaülem nooremleitnant Michaela „Mike“ Reiley:
Mingil hetkel tekkib endalgi küsimus – kaua võib? Mitmenda korra järel, kui sind on Osakonnas uuesti kokku lapitud, saab küllalt? On’s küllalt ühest, kahest või siis neljast korrast? Minul on see viies.

Olen Osakonnas. Laman suletud silmi asemel, mis on ennast vorminud mu keha kumeruste järgi. Palja ihu all ei tundu see külma ja ebamugavana. Mul on tegelikult üllatavalt mõnus olla. Mis paneb mind mõtlema, et võib-olla ei olegi ma Osakonnas, vaid hoopis kusagil seal, mujal, kus on parem, kus kõik see hädaorg on möödanik ja ma võin tõepoolest paljajalu kasteheinas joosta, lasta hommikupäikesel oma nägu paitada, võin jääda seisma, hingata täiel rinnal karget kevadõhku ja huilata, sest ma olen vaba ja elada on nii neetult hea!

Pimedust mu suletud silme ees läbib kerge virvendus. Jah, ma tean – kuidas saab pimedus virvendada? Noh, see on niisugune üht- ja teistmoodi pimeduse vaheldumine. Need, kes on käinud Hüljatud Tunnelites perimeetripatrullis, teavad hästi, mismoodi pimedus virvendab. Reeglina järgneb sellele midagi ütlemata vastikut.

Hoian silmi ikka veel kinni…

Mu nägemisala alumises servas plingib paar korda väike valge kriipsuke.

SÜSTEEMI ALGLAADIMINE_

„Mida…? Mis nali see on!?“ hüüatan ja avan silmad.

Jah, see on Osakond. Steriilne klaasseinaga ruum, mugav ase ja kogu muu krempel – iga asi omal kohal.

Mul on ikka veel kahtlaselt hea olla… Tõusen istuma.

Tekst nägemisala alumises servas teatab: OS KÄIVITUS_

Kiirelt, kiiremini kui jõuan jälgida, loenduvad numbrid 0%...100%

„Saast…“ sosistan vaikselt. Külm õudus roomab selga mööda üles. Istun kangestunult asemeserval, mõlemad kunstjalad vabalt rippumas ja klammerdun tehissõrmedega aseme õhukese esiserva külge, vajutades seda mõlki.

Peatun korraks mõtte juures: mul on kaks kunstjalga. Kuid mulle ei anta aega põhjalikumaks enese läbivaatuseks.

GRUPI POLIITIKA RAKENDAMINE_

Saast, saast, saa-aast!!!

Ma hüppan püsti ja torman juhtmeid lahti rebestades ning paari aparaati kummuli tõmmates kolm sammu klaasseinani, mis on paks ja helikindel. Virutan rusikaga selle pihta. Tehiskäe tehisrusikaga. (See on valus!) Jään kätt vahtima. Mida veel!?

GRUPI TARKVARA SEADISTAMINE_ PALUN OODAKE… … …

TERE TULEMAST, NOOREMLEITNANT REILEY! ESIMESE KÄIVITUSE JÄRGSELT TOIMUB SÜSTEEMI JA TARKVARA DIAGNOSTIKA. PALUN OODAKE RAHULIKULT, KUNI OLEME KÕIK TUUM- JA PERIFEERSED FUNKTSIOONID NING RAKENDUSED ÜLE KONTROLLINUD_

Põrnitsen peegeldust paksult klaasilt. See ei ole nii hea kui päris peeglis, kuid piisav, et näeksin ennast pealaest jalatallani. Mu keha on veidralt oma ja võõras korraga.

Jalad – olemas, kuid pole päris omad; jalgevahe – tundub tavaline; puusad – nagu oleks tuttavad, kuigi üks neist koosneb tehiskudedest ja luudest. Rinnad – kompan neid käega, tunduvad justkui päris olema. Ma tunnen puudutusi nii käe kui rinnanibudega… Käed, õlad, kael, nägu – iga asi oleks nagu oma kohal, oleks justkui tuttav. Kuid midagi on siiski teisiti.

Juuksed, kõrvad, nina, huuled, silmad... Tardun silmade juures ja kummardun klaasile lähemale. Minu rohelised silmad ei ole enam õiget värvi rohelised. Mu silmadest ei vaata enam vastu naeratust ega hirmu. On roheline sümmeetrilise mustriga iirised ja mustavad avad, mis tundlikult suurenevad ja vähenevad, reageerides valgushulga ja fookuspunkti muutustele. Tumeda sügaviku põhjas aiman sensoreid, mille pinnalt vilksamisi peegeldub valgust.

DIAGNOSTIKA ON EDUKALT LÕPULE VIIDUD_

PALJU ÕNNE! OLETE KASUTAMISEKS VALMIS.

„Käige…!“ Tuhat needust ja roppu sõna sumbuvad mu mõtete virrvarri.

Tere jälle, Mike, sosistab tuttav hääl mu peas.

Tere, Ally, vastan mõttes.

Tore, et oled tagasi! ütleb mu TM.

Minu… päris isiklik… T… M…

Korraga on mul väga lõbus.

Ma pole kindel, kas robotid naeravad.

Mina igatahes naeran, nagu ma pole juba aastaid naernud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0326)