Kosmoselahinguid leidub teadusulmes kõikjal. Tavaliselt näevad need välja väga sarnased Teise maailmasõja aegsetele merelahingutele: hävitajad vuhisevad ringi ja võitlevad omavahel, samal ajal kui suured lahingulaevad üksteist surmavate kiirtega pommitavad. Kuid tegelikult on see tõenäoliselt päris kosmoselahingu väga ebarealistlik kirjeldus. Ma olen kindel, et ma ei ole ainuke, kes on mõtisklenud: „Aga mismoodi kosmoselahing päriselt välja näeks?” Siinses essees üritan sellele küsimusele oma parimate võimete kohaselt vastata. Nende jaoks, keda põhjalikumalt huvitab, on seda küsimust varemgi lahatud, aga mulle tundub, et antud essees on mitu viga, olulisimana järeldus, et kosmoses sõdides muutub varjatus väga oluliseks. Esmalt, vaatame kosmose keskkonda ja uurime, mida tuleb selles sõdides silmas pidada.

Märkus: selle essee juures jään oma oletustega tänapäeva teaduse teoreetilistesse piiridesse. Seadmed nagu jõukilbid, varjeseadmed, ülevalguskiiruse ajamid, gravimootorid ja muud säärased harilikud pehme SF'i elemendid oletatavasti kas ei eksisteeri või on olemas ainult juhul, kui nende mõju taktikale on minimaalne (nt. ülevalguskiiruse ajam, mille kasutamiseks peab esmalt tähesüsteemist lahkuma, nagu Larry Niveni „Known Space” maailmas).

I: Keskkond ja selle mõjud

Esiteks ja esmaselt tuleb mõista, et kosmos on igasuguste sõjaliste operatsioonide jaoks uus ja ainulaadne keskkond omaenese uute ja ainulaadsete probleemidega. Kosmoses peetavad lahingud ei saa sarnanema mere- või õhulahingutega, need saavad olema kosmoselahingud. (See on õigupoolest asi, millele SF'i kirjeldused realismi vaatvinklist pea kunagi pihta ei saa.) Mis on kosmosekeskkonna suurimad võitlust mõjutavad faktorid?


Kosmosest rääkides ei tohi unustada, et see on suur, pime, külm ja tühi, kuid, paradoksaalselt, ideaalse nähtavusega paik. Sellest tuleneb esimene järeldus: kosmoses ei saa rääkida varjatusest. Ükskõik millist energiat kiirgav objekt on kosmoses äärmiselt märgatav. Kuna suvaline kosmoselaev kiirgab välja palju energiat (sõiduvahendi elumoodul peab enamasti olema mitusada kraadi soojem kui väliskeskkond, et meeskond ära ei külmuks, juba esiteks), paistab see kosmose külmast pimedusest välja samahästi kui öine lõke kõrbes. Üllatusrünnakud on pehmelt öeldes keerulised, kui vaenlane näeb sind juba poole päiksesüsteemi kauguselt. Üks võimalikke lahendusi on proovida kiirata kogu soojus hiilimise vastassuunas. Sellega on samas häda, et selle vastu saab vaenlane lihtsalt, jälgimisjaamu üle päikesesüsteemi laiali paigutades (põhimõtteliselt satelliidid infrapunavastuvõtjatega), mis ilmselt maksaks suhteliselt vähe ja mida sõjaväestatud kosmosevõimelisest tsivilisatsioonist oleks rumal mitte teha. Parem mõte on üritada oma üleliigset kuumust sihtmärgiga kohtumiseni sisemistesse jahutitesse juhtida. See võiks töötada, kuid sel lähenemisel on oma probleem: oma sihtmärgini hiilimiseks pead sa ühel hetkel võtma kursi otse selle poole, ja seda tehes avaldad sa oma positsiooni ja vaenlane pruugib vaid kasutada veidi lihtsat matemaatikat, et määrata, kuhu sa lähed ning millal sinna jõuad.

See on lihtsalt fakt, et praktiliselt kõik olemasolevad toimivad kosmoses edasiliikumise võimalused töötavad laeva tagumisest osast kuuma gaasi välja heitmise teel, ja see ei ole eriti varjatav. Kosmosesüstiku peamootorid on näha kaugemale kui Pluuto orbiidini. Kosmosesüstiku manöövermootoreid näeb asteroidivööndist. Isegi tibatilluke ioonkiirendi, kiirendusvõimsusega 0,01 m/s^2 (kolmetuhandik kosmosesüstiku kiirendusest), on nähtav 1 AU (Maa keskmine kaugus päikesest) kaugusele. Ja see muutub aina hullemaks, kui võtta arvesse, missuguseid mootoreid kasutaks arenenud kosmoseühiskond, mis tahab omaenese päiksesüsteemis liikuda vähem kui kuudepikkuste reisidega – need võivad olla nähtavad naaber link päikesesüsteemist! Mootorid, millesarnaseid sõjalaevad tõenäoliselt kasutaksid, paneksid taeva särama nagu uusaastaöö. Ja see on kõik tänapäevase tavakasutuses oleva tehnoloogiaga, varustus, mida sõjaväestatud kosmosetsivilisatsioon kasutaks, on tõenäoliselt parem. Ioonmootor on ainus liikumisvõimalus, millel on vähimgi võimalus märkamatult liikuda, ja nagu suunatud kuumuskiirguri puhul on siingi võimalik see eelis nullida paarisaja odava seirejaamaga, liikumas suvalistel orbiitidel päiksesüsteemis. Ainus ajam, millel tundub olevat vähimgi võimalus varjatuseks, on päiksepuri, ja sel on jällegi oma tõsine probleem: purjed on hiiglaslikud ja vaenlane märkab neid tõenäoliselt päikse peegelduse põhjal juba kaugelt. Juhuslikult vaenlane mitte ainult ei näe su laeva niipea, kui mootorid tööle pannakse, vaid saab heitgaase uurides laeva kohta hämmastavalt palju järeldusi teha. Spektrograafanalüüsi abil võib öelda, millist kütust laev kasutab. Heitgaaside eredust ja temperatuuri vaadeldes on võimalik kindlaks teha laeva tõukejõud, mille võrdlemisel kiirusega saab teada laeva massi. Vaenlane ei näe mitte ainult, et sa tuled ja kui mitme laevaga, vaid teab samal hetkel ka, mis sorti laevadega on tegemist ja võibolla isegi, millised konkreetsed laevad laevastikku kuuluvad. See tähendab, et peibutised ei tööta. Selleks, et olla veenev, peaks peibutisel olema sama mass kui laeval endal, mispuhul võivad nad samahästi juba laevad ollagi.

On üks erand, mille suudan välja mõelda: q-ship ehk peibutuslaev. Selleks võetakse kaubalaev ja täidetakse selle laoruumid mürskudega – kahurid ja muu relvastus on laevakerel eemaldatavate paneelide all peidus. Muidugi on see ilmselt päris sõjalaevast märgatavalt nõrgem, kuna sel on kaubalaeva mootorid ja kere. Ja see töötab ainult paar korda, kuni vaenlane hakkab nõudma, et kõik kaubalaevad enne tähtsatele punktidele laskekaugusesse jõudmist inspektsiooni läbiksid.

Üldiselt saab kosmoselahingus vaenupooltel olema ennenägematult palju infot teise poole kohta. Kumbki pool teab täpselt, kus vastane asub ja mida parajasti teeb, kui jätta kõrvale info valguskiirusel liikumisest tulenev viivitus.

Teine asi, mida kosmose puhul arvesse peab võtma, on asjaolu, et see on suur. Et kosmoses mõistliku ajaga kuhugi jõuda, tuleb liikuda kiiresti. Väga kiiresti. Ainuüksi selleks, et Maa gravitatsiooniväljast lahkuda, tuleb liikuda 11 km/s. Sellistel kiirustel jääb laev endiselt vaid orbiite vahetama, jõudes lähimategi planeetideni alles kuude või aastate pärast. Et päikesesüsteemi kuudega läbida, on vaja korraliku võimsusega tuumaraketti, mis on võimeline päevi või nädalaid järjest kiirendama, jõudmaks kiirusteni kümned või sajad kilomeetrid sekundis. See tähendab, et lahingus liiguvad laevad üksteise suhtes väga kiiresti. Sellel on tõsised tagajärjed, olulisimana, et 3 km/s liikuv lask tabab sihtmärki energiaga, mis on võrdeline tema massiga TNTs. Kui jätta kõrvale suunatud energiarelvad nagu laserid, teevad relvad kosmoses tõsist kahju. Kosmoselahingud on nagu õhulahingud, kus ühest tabamusest piisab. See tähendab, et realistlikult ei ole tõenäoline säärane sõjalaevade-stiilis kosmoselahing nagu populaarses SF'is. Laevad, mis nelsonlikult külgipidi üksteise pihta lasevad, on küll väga dramaatilised ja visuaalselt äärmiselt efektsed, kuid realistlikult lõpetaks sellise lahingu tuumaraketi või kineetilise relva esimene tabamus.

Lõpuks, kolmas oluline keskkonnamõjur, mida tuleb arvesse võtta, on, et liikumine kosmoses järgib veidi teistsuguseid reegleid kui need, millega me harjunud oleme. Inimestel on tõeliselt vildakas intuitiivne arusaam sellest, kuidas liikumine toimib, sest me veedame oma elud keskkonnas, kus domineerivad gravitatsioon ja hõõrdumine. Kosmoses järgib liikumine Newtoni seadusi: liikuv keha püsib liikumises, kuni sellele ei mõju jõud, mis on võrdne ja vastassuunaline jõuga, mis selle liikuma pani. Mida see praktikas tähendab, on, et aeglustamine võtab sama palju energiat kui kiirendamine. Kui olla Maal, autos, ja mootor välja lülitada, aeglustub auto ja jääb lõpuks seisma. Kui kosmoses mootor välja lülitada, liigub laev samas suunas samal kiirusel lõpmatuseni edasi. Et peatuda, tuleb ümber pöörata ja vastassuunas kiirendada. Sama kehtib suuna muutmise kohta. See tähendab, et kosmoses ei saa olema ristlejate üks-ühele võitlust ja nelsonlikku üksteise pihta järjest tulistamist, mida näeb sageli teostes nagu Star Wars. Need eeldaksid, et võitlevad laevad ühtlustaksid oma kiirused täielikult, mida kosmosekiiruste juures on väga keeruline teha ja mis juhtuks ilmselt ainult vastastikusel kokkuleppel (mis praktikas tähendab, et seda ei juhtuks samahästi kui kunagi, sest ainus põhjus, miks üks pool seda sooviks, on, et see annaks neile mõne eelise, mida vastaspool vähegi mõeldes loomulikult ei soovi.) Selle asemel on kosmoselahingud nagu tulistamine möödasõitvast autost. Võitlejad sööstavad üksteise poole kiirustega kümneid või sadu kilomeetreid sekundis ja annavad tuld kõigega, mis neil on. Kui mõlemad pooled on piisavalt hea õnnega, et keegi veel ellu jäi, võidakse pöörata tagasi teineteise poole ja uuesti proovida – paari tunni, päeva või nädala pärast.

Veel üks asi kosmoses liikumise kohta: laeva ümber pööramine ei muuda selle kiirust ega suunda, kui seda ei tehta peamootori abil, sest hõõrdumine puudub. See tähendab, et kõik üks-ühele võitlused, kus üks ristleja pääseb teise taha ja esimene üritab selle eest põigelda või ära pääseda, on väga ebarealistlikud. Pole mingit mõistetavat põhjust, miks tagaaetu ei võiks lihtsalt oma laeva ümber pöörata ja vastu tulistada. Hõõrdumise puudumine tähendab muuhulgas ka seda, et pole mingit põhjust, miks kosmoselaevad peaksid olema voolujoonelised, nagu atmosfääris liikumiseks mõeldud sõidukid.

II: Sõjalaevade ehitus.

Nii, kui see on selge, tuleb hakata laevade ehitusele mõtlema. Ühest raketitabamusest piisab, et see hävitada, nii et laev ei saa olla ehitatud nagu suur lahingulaev (kui see ei ole just Orion, mispuhul see peab ainult omaenda mootorite tules ellu jääma). Pole mõtet vaevuda seda turvistama, välja arvatud laserite vastu (sellest täpsemalt hiljem). Selle asemel sõltub tema edu või häving kiirusest.

Kiirus annab kaks eelist. Esiteks, kiiremate laevadega pool saab määrata, kus ja millal võitlus aset leiab. Teiseks, kiirema laeva pihta tuleb tulistada lähemalt. See tuleb sellest, et kosmoses on mürsu efektiivne tabamisraadius see, mille sees see jõuab sihtmärgini enne, kui sihtmärk suudab kiirendada mürsust kiiremaks, parimal pääsemiskursil. Mida suurem on sihtmärgi kiirendus, seda väiksem see raadius on.

Kosmoses on kahte sorti kiirust: kiirendus ja delta V, (mis põhimõtteliselt tähendab kiirust, mille laev saavutab, kasutades ära kõik oma kütuse, mida saab jagada sõltuvalt ülesandest). Meie sõjalaev peaks pürgima nii suure maksimumkiiruse kui suure kiirenduse poole, sest mõlemad annavad eeliseid. Paraku kipuvad need olema üksteist välistavad parameetrid. Probleem seisneb selles, et raketile saab suurema kiiruse anda kahel viisil: suurema kütusekoguse või kuumemalt põleva kütuse abil. Esimene annab suure tõukejõu, kuid kuna kütust kulub palju, siis see ka kaalub palju. Teine kaalub vähem, kuid ajab mootorid väga kuumaks, mis jällegi piirab kiirendust. Katsed kombineerida suurt kiirendusvõimet kuuma kütuse ja suure maksimumkiirendusega sulatavad enamasti mootori.

On vaid käputäis mootoreid, mis võimaldavad suurt kiirendus ja väikest kütusekaalu. Neist paljutõotavaimad on Orion tuuma-impulssmootorid ja radioaktiivse soolvee mootor. Mõned termotuumalahendused on samuti piisava tõukejõuga, et võibolla kasulikud olla, kuid vaid väiksemate laevade jaoks. Spacebattlesi kasutaja RJP viitas ka millelegi nimega lõhustuvate osakeste ajam, mis töötab, heites laeva tagaosast välja suure kiirusega kütuseosakesi, kuid teised uuritud leheküljed viitavad, et see oleks aegalselt kiirendav süsteem, sobilikum pigem luure- kui sõjalaevale. Orion töötab (näivalt hullumeelsel, aga tegelikult efektiivsel) meetodil, kus laeva taha heidetakse aatompomme, mille lööklainel laev edasi liigub. Plahvatusel vabanevad kuumad gaasid tabavad laeva taga asuvat tõukurplaati ja lükkavad seda edasi. NSWR (radioaktiivse soolvee mootor) toimib sarnaselt, kuid pommide asemel kasutab see lõhustuvaid aineid soolveelahuses, mis plahvatab pritsimissüsteemist välja pursanuna ise. Mõlemad süsteemid tõstavad tõukejõudu tekitava reaktsiooni kavalalt väljapoole laeva, mistõttu ei ole enam vaja tegeleda suurema osaga tekkivast kuumusest – mis võimaldab kasutada palju suuremaid energiahulki. NSWR on enamikust Orioni lahendustest etem väljapurske kiiruse osas (ja vastavalt kütuseefektiivsususe), kuid selle miinus on kütus ise, mis väljaspool hoolikalt ehitatud reaktsiooni pidurdavat kambrit iseenesest plahvatab. Sõjalaeva jaoks see loomulikult riskifaktor. Orionil on ka eelis, et see on äärmiselt efektiivne tohutusuurte laevade puhul. Orioniga sõjalaevad võiksid olla pigem suured ja aeglased, NSWRiga laevad aga väiksed, haprad, ent kiired. Kumb parajasti olulisem on, sõltub ilmselt laevastiku ülesandest. Mõistlikud massisuhted sõjalaeva kohta on ilmselt kusagil 1-10, tühimassidega mitutuhat tonni. See annaks suurema osa Orioni variantide puhul delta-V mõnekümnest mõnesaja kilomeetrini sekundis, NSWRi puhul mõnesajast mõnetuhande kilomeetrini sekundis. '50ndatel ilmunud raport viitas, et 10 000 tonnise Orioni puhul võiks kiirendus olla 4 G ringis, nii et kiirendused võivad ulatuda vähem kui 1 Gst 10 Gni (piiratuna meeskonna taluvuspiiriga). Märkida tuleb, et suure kaalusuhtega kosmoselaev hakkab saavutama suuremaid kiirendusi sedamööda, kuidas kütuse hulk väheneb; täis paagiga laeva maksimumkiirendus võib olla alla 1 G, kuid samahästi kui tühja paagiga võib sama laev saavutada 4 G. Nagu Teise maailmasõja pommitajad, muutuvad ka sõjalaevad kergemaks (ja kiiremaks) peale mürskude väljalaskmist.


Kuna sõjalaev pürgib suurima võimaliku kiirenduse ja delta-V poole, on see ehitatud nii kergena kui võimalik. Iga lisakilo laeva kaalus madaldab delta-V'd, mis paneb mootori rohkem tööd tegema ja vähendab kiirendust. Kosmoselaevad saavad olema ehitatud nagu tänapäeva lennukid, mitte laevad. Pingutatakse, et laev kaaluks nii vähe, kui võimalik. Nii suur osa logistikast, kui võimalik, liigutatakse laevast baasi. Pole tõenäoline näha sõjalaeva, mis endale ise toitu kasvatab. See tähendab, et erinevalt paljudest SF kirjeldustest, on sõjalaevade meeskonnad ilmselt üsna väiksed. Inimesed vajavad palju tugimassi: toiduvarud, keskkonnasüsteemid ja eluruumid, nii et sõjalaevad saavad üldiselt tõenäoliselt tuginema paljuski automaatikale. Sõjalaev on tõenäoliselt põhimõtteliselt purgitäis relvi ja suur kütusepaak, mida meeskond väiksest elumoodulist juhib. Meeskond on põhimõtteliselt juhtkond, ütlemas masinatele, mida teha, mitte pisiasjadega tegelemas. Ilmselt on tegemist tillukese põhimeeskonnaga, mis laeva juhib, mõni tehnik äparduste tarvis, ja võibolla meedik või paar. Teenistus kosmoselaeval sarnaneb ilmselt pigem Teise maailmasõja aegsele allveelaevale kui millelegi muule.

Märkus. Stardestroyer.net'i kasutaja Destructonator XIII tõi välja, et kui kasutada suhteliselt aeglasemaid laevu (mis üksteise suunas ei kiirenda), muutub kiirendus vähemtähtsaks ning lisa ning -kaitse, mille saab panna raskema laeva peale, võib olla väärtuslikum kui kiirendus. Kiirendus muutub oluliseks vaid juhul, kui kasutatakse leeklaevu (Heinleini leiutatud termin Torchship" - valguslähedase kiirusega liikuv laev või laev mis on võimeline kiirendama määramatu aja jooksul valguskiiruse lähedase kiiruseni - toim)


III: Relvastus ja kaitsesüsteemid

Kosmoses saab kasutada kolme põhilist sorti relvi: raketid (juhitavad, plahvatavad või mitte), projektiilrelvad (juhitamatud) ja suunatud energiarelvad (laserid, osakeste joad). Projektiilrelvad on ilmselt pigem kasutud: et laserite ja rakettidega võrreldavad olla, peaks kuuli algkiirused olema uskumatud: tuhandeid kilomeetreid sekundis. See muudab raketid kõige võimsamateks relvadeks. Rakette on kahte liiki: tuuma- ja kineetilise energia põhised. Tuumarakettidel on tuumalõhkepead, kineetilisel energial põhinevatel ei ole lõhkepäid, vaid nende puhul kasutatakse purustusjõu tekitamiseks rakettide kineetilist energiat. Kineetilisel energial põhinevad raketid on lihtsamad ja neil võib olla veidi pikem laskekaugus. Tuumarakettide eelis on nende tohutu purustusjõud erinevatel kiirustel, mis muudab nad paindlikumaks. Osad tuumaraketid võivad olla ka kombineeritud, programmeeritud oma lõhkepead detoneerima või mitte, sõltuvalt sellest, kumb on efektiivsem. Kuna tuumarakette on keeruline ehitada väiksemõõdulisena, kasutavad raketid tõenäoliselt keemilisi kütuseid, mis tähendab, et neil on suured kiirendused, kuid madalad lõppkiirused, eeldatavasti 10 km/s ringis. Kuigi rakettidel on ilmselt palju suuremad kiirendused kui laevadel, programmeeritakse nad praktikas ilmselt kiirendama vaid veidi kiiremini kui sihtmärk-laev, sest on vähe asju, mis oleks nõmedamad, kui lasta oma raketil kulutada kogu kütus 10 G'liseks kiirenduseks, mispeale sihtlaev raketi kütuse lõppedes vasakule, teelt kõrvale pöörab.

Hea info vaenlase asukoha kohta ja kosmoselahinguid iseloomustavad suured kiirused tunduvad muutvat raketid väga efektiivseks. Teisest küljest, samad omadused muudavad nad ka väga haavatavaks. Parimad relvad rakettide vastu on ilmselt suunatud energiarelvad nagu laserid. Osakestekiired löövad sügavamale, kuid ei ulatu nii kaugele, nii et laserid on ilmselt head vahendid aktiivseks kaitseks. Laseri maksimaalne toimeraadius (ettenägematu kursiga märklaua suhtes) on 1 valgussekundi ümber (umbes 300 000 km). Sellest kaugemal muudab valguskiiruse piirang normaalse sihtimise võimatuks. Praktikas on laseri efektiivne raadius piiratud hajumisega (laser, nagu taskulambi kiirgi, hajub kauguses laiali, muutes selle kaugemalt nõrgemaks). Laseri hajumisfaktori määravad selle võimsus, peegli suurus ja lainepikkus. Kosmoselaeval kasutatava laseri peegli maksimaalsed suurused jäävad ilmselt umbes 10 meetri kanti, kui seda just mitte ehitada paigutatuna pikiteljele. Laserid, mida sooviti reaalselt kasutada „Tähesõdade programmis”, olid infrapunalaserid, lainepikkustega kümnetes tuhandetes nanomeetrites ja võimsustega megavattides, mida võis kirja panna ühekohaliste või väiksemate kahekohaliste arvudega, laskekaugustega tuhandetes kilomeetrites. Infrapunalaserite kiired hajuvad kõige rohkem. Tõenäoliselt osutuvad praktikas parimateks ultravioletsed laserid. SDI hinnangud näitavad, et nõukogude ICBMi hävitamiseks kulub energiat 10 kilod˛auli ruutsentimeetri kohta. Raketid, mis on ehitatud lasereid kasutavate vastaste vastu, on ilmselt turvistatud aurustuva kihiga mingist materjalist, millel on kõrge soojusmahtuvus – mis võib hinnangut kolme- või neljakordistada. Veel üks kaval trikk laserite vastu on rakett pöörlema panna, nii et laser peab kuumutama mõlemat külge, mis peaks samuti energiavajaduse vähemalt kahekordistama, sõltuvalt laseri fookustäpsusest. Raketi, mis kasutab selliseid vastuabinõusid, hävitamiseks võib vaja olla 60-80 kilod˛auli energiat ruutsentimeetri kohta. Keskmiselt hästi fokusseeritud 100 MW ultravioletne laser hävitaks sellise raketi 10 000 km kaugusel 2-4 sekundiga, 30 000 km kaugusel 20-40 sekundiga ja 50 000 km kaugusel kuluks selleks 70-113 sekundit. Nende vastuabinõude mõte ei ole raketti tegelikult päästa, vaid kulutada aega, et teised raketid sihtmärgile lähemale pääseksid, pikendades iga raketi hävitamise ajakulu. Selliselt tugevdatud sihtmärkide puhul on laseri efektiivne laskekaugus 40-100 000 km. Nagu neist numbritest näha, hävivad enamus rakette ilmselt viimase 10-20 000 km kaugusel laevast. Laseri kriitiline nõrk koht lühikeste kauguste puhul on tõenäoliselt sihtmärkide vahetamise kiirus. Kuigi sihtiv arvuti suudab seda arvatavasti teha väga kiiresti, tuleb meeles pidada, et jutt on mitmemegavatistest laseritest 10-meetriste peeglite ja hiiglaslike jahutussüsteemidega. Tornid, kus need asuksid, on konkreetselt majasuurused, ja ma kahtlen, et neid on võimalik uue sihtmärgi poole keerata välgukiirusel. Paari-kolme sekundi pikkune viivitus on ilmselt vältimatu. Teine oluline piirang on ilmselt energia ja jahutus. 100 MW on suur hulk energiat, ja suurem osa kõrge võimsusega raketisüsteeme, mida sõjalaev võib kasutada, ei anna sellist energiat, nii et laeval peab olema eraldi reaktor laserite jaoks. Ja laserid on märkimisväärselt ebaefektiivsed; mudelid, mida USA ja Iisraeli sõjaväed praegusel ajal katsetavad, on umbes 10% energiaefektiivsed, mis tähendab, et 100 MW laser kasutaks gigavati jagu elektrit ja tekitaks 900 MW jääksoojust, kui generaatori enda ebaefektiivsus välja jätta. Nii et laseritel on omaenda reaktorile lisaks vaja ka tohutuid radiaatoreid, et jääksoojusest vabaneda. Võivad tekkida piirangud, kui kaua lasereid saab järjest kasutada. Tänapäevased sõjaväelised laserid vajavad paarisekundiliste laskeaegade vahele minuteid jahtumisaega, kuigi tuleviku süsteemid on ilmselt palju paremad.

Põhimõtteliselt on siin võidujooks rakettide ja laserite vahel. Veenev punkt on, et selle tõttu, kuidas impulss kosmoses toimib, on selles võidujooksus madalamatel kiirustel eelisseisus laserid ja suurematel kiirustel edukamad raketid, sest raketid töötavad suurematel kiirustel paremini. Et tuua näidet, kujutleme kahte stsenaariumi, kus võitlevad laevad liiguvad otse üksteise poole. Kummagi laeva maksimumkiirendus on 4 G, mõlemal on raketid delta-V'ga 10 km/s. Esimeses näites liiguvad mõlemad laevad kiirusega 30 km/s, teises 1000 km/s, nii et nende kogukiirused on vastavalt 60 ja 2000 km/s. 4 G juures võtab 10 km/sekundis kiiruse saavutamine (mööda kõige efektiivsemat põikevektorit, st, täisnurga all) aega 250 sekundit, nii et rakettide maksimaalne efektiivne tabamiskaugus on kaugus, mille nad läbivad 250 sekundiga. 60 km/s juures on nende efektiivne raadius 15 000 km, 2000 km/s juures on see 500 000 km (suurem, kui vahemaa Maa ja Kuu vahel!). Teises näites ei ole rakettidel mitte ainult palju suurem laskekaugus, vaid neil kulub ka ainult 10 sekundit, et läbida 20 000 kilomeetrine „surmatsoon” sihtlaeva ümber, kus tolle laser neid iga paari sekundi tagant hävitada saab. Esimeses näites nad alustavad ja veedavad kogu aja selles tsoonis. See tähendab, et esimeses näites kulub laeva hävitamiseks väga palju rohkem rakette kui teises. See tähendab ka, et teises näites tabavad raketid sihtmärki palju tugevamalt, kuigi see on üldiselt pisiasi (sest kui su laev ei ole just tühjaks õõnestatud asteroid, ei jää sa peale tabamust milleltgi, mis liigub 60 km/s eriti palju rohkem ellu, kui peale 2000 km/s tabamust – mõlemad tapavad su väga surnuks.) Väga oluline on, et teises näites lasevad laevad oma raketid välja teineteise laserite ulatusest kaugel väljas, ent esimeses peavad laserite laskeulatusse sisse sõitma.

Et laeva laserite vastu kaitsta, kasutatakse arvatavasti sarnaseid võimalusi kui rakettide kaitsmisel. Suurem osa laevast on ilmselt kaetud õhukese kuumusevastase kaitsega, materjalist, millel on kõrge sulamistemperatuur ja erisoojus. Silmatorkav erand on radiaatorid. Loomu poolest on neid praktiliselt võimatu turvistada, nii et need on vältimatult väga kergesti purunevad. Üks võimalus on tuua radiaatorid laeva sisse ja kasutada sisemisi jahutusradiaatoreid, kuid see piirab laserite vastupidavust järsult, ja suurt kokkukäivat radiaatorit on ilmselt keeruline ehitada. Veel üks võimalus on osadeks jagatud radiaator, nii et kui sellesse lastakse auk, muutub kasutuks ainult väike osa radiaatorist. Seda on võimalik kombineerida ka radiaatori valmistamisega väiketes, kergesti vahetatavates juppides: kui lahing on läbi, eemaldab parandusmeeskond kahjustatud osad ja asendab need varuosadega. Laeva pöörlema panemine tõstab ilmselt oluliselt selle vastupidavust, sest selle tagajärjeks on laserite kuumuse jagunemine palju suuremale alale (tuleb meeles pidada, et laeval on pinda palju rohkem kui raketil). Veel üks hea mõte on laseri sihtala seestpoolt külma vedelikuga jahutada. See muutub eriti efektiivseks, kui seda kombineerida laeva pööritamisega: sedamööda, kuidas laserkiir üle laeva käib, jahtub jahutusvedelik kiiresti igal pool, kus seda otseselt laseriga ei soojendata, aeglustades laseriga läbipõletamist tohutult, kui isegi mitte täielikult seda peatades. Sõjalaevadel on ilmselt jahutustorud üle kogu kere, otse kuumuskaitsekihi all. Juhuks kui kõik muu alt veab, on sõjalaevad ilmselt ehitatud hõlpsalt isoleeritavate osadega ja suure hulga üksteist kordavate süsteemidega, et vähendada kahju, mille õnnestunud laseritabamus korda saadab. Elumoodul näiteks on ilmselt jagatud hulgaks õhukindlalt suletavateks osadeks, et tabamusest tekkinud auk tähendaks vaid ühe sektsiooni dekompressiooni.

Aktiivset kaitset toetavad võibolla kiirelt tulistavad lühiulatusega relvad või (tõenäolisemalt) raketitõrjesüsteemid. Need on (arvatavasti) kineetilise energia põhised raketid, tõenäoliselt väiksema delta-Vga kui ründeraketid, et nad kaaluksid ja maksaksid vähem. Need aitavad toime tulla raketivalangutega, mida ainult laseritega hävitada ei saaks, kuid need kaaluvad ja võtavad ruumi, mida saaks kasutada ründerakettide jaoks.

IV: Võitlus

Nüüd, kui tehniline osa on läbi mõeldud, siis milline kosmoselahing välja võiks näha? Lugejal on ilmselt juba üsna hea ettekujutus, aga teen kokkuvõtte. Parim maapealne analoog kosmoselahingule võiks vast olla lahing täiesti tasasel maastikul, öösel, helendavate sportautode vahel, igaühel automaat kapotile kinnitatud. Kõik pooled teavad teiste liikumist. Lahingud koosnevad tõenäoliselt pikkadest igavusperioodidest, kui laevad üksteist taga ajavad, üksteise suunas kiirendavad või pöörduvad kokkupõrkekursile, mis neile soodne on, vaheldumas paari minuti paanikaga, kui nad üksteisest kiirustega mitmeid kilomeetreid sekundis mööda põrutavad ja tuld annavad. Esmaseks relvaks on ilmselt raketid, mida lastakse välja tohutute valangutena. Sõltuvalt laevade suhtelistest kiirustest, peab sõjalaev ilmselt laskma välja kümneid või sadu rakette, et üks neist kaitsesüsteemidest läbi jõuaks. Sellises vahetuses jääb võitjaks tõenäoliselt laev, mis suudab suurema massi rakette välja lasta, ennast paremini kaitsta või mõlemat. Võit ja kaotus on kalkuleerimise küsimus: kas sinu laev suudab kõik vastase raketid enne kahjutuks teha, kui need sinuni jõuavad, ja vastupidi. Vastastikune häving on ilmselt tavaline. Sel ajal, kui laevad üksteisest mõnekümne tuhande kilomeetri kauguselt mööduvad, võivad nad kasutada lasereid. Laserid on suhteliselt nõrgad relvad ja nende eesmärk on arvatavasti enamasti kahjustada vaenlase sensoreid, lasereid, radiaatoreid ja muud habrast. Laseritevaheline lahing on võidujooks selle peale, kumb laev teist enne vigastada suudab – selle võitja on paremate laserite või paremate süsteemikordustega laev. Aeglastel lahingukiirustel võib levinuimaks strateegiaks saada vastase laeva esmalt laseritega võitlusvõimetuks muutmine, et seejärel see rakettide abil hävitada. Kui võitlusest jääb mõlemal pool alles ellujäänuid ja üks pool soovib edasi rünnata, tuleb neil selleks oma hoog peatada ja end taas kokkupuutekursile viia, põhimõtteliselt ümber pöörata.

David Webberi fännid võivad märgata, et see kõlab veidi sarnaselt sellele, kuidas kosmoselahingud „Honor Harringtoni” romaanitsüklis töötavad. Neil on õigus. Vaatamata suurele hulgale teaduse venitamisele ja sihilikule sarnastumisele 18. sajandi merelahingutele on HH käsitlus kosmoselahingutest üks tõenäoliselt realistlikumaid SF maastikul, ja arvatavasti kõige realistlikum universumite seast, mis ei ürita sihilikult tehniliselt realistlik olla. [hard SF]

V: Kaitse

Igasugune kaitse välja arenenud sõjaväestatud kosmosetsivilisatsioonis peab arvestama, et mootorid, mida säärane tsivilisatsioon kasutaks, käivad kokku Joni seadusega: iga ajam, mis on piisavalt võimas, et olla huvitav, on piisavalt võimas, et olla massihävitusrelv. Oletame, et on NSWR tehnoloogial töötav sõjalaev, kaalusuhtega 5, mis annab sellele delta-V 8 421 km/s ja tahetakse pommitada New Yorki. Kui kasutada kogu kütus üheks sööstuks Maa poole ja seejärel tulistada välja tonnine rakett, saab New York pihta energiahulgaga, mis võrdub 8,48 megatonnise pommiga. Võetagu arvesse, et vaenuliku laeva kaitse üle koormamiseks on sõjalaeval sääraseid rakette ilmselt mitusada. Teiste sõnadega, miks New York, üks laev võib hävitada terve USA. Ja see on veel väike kahju, võrreldes sellega, mida on võimalik teha, kui tahta päris pauku: laevaga planeedile otsa sõita. Kui laev kaalub 10 000 tonni, on kokkupõrke energia 84,8 gigatonni. Oletades, et plahvatus on sarnane sama suure aatompommi plahvatusega, tekitab see laialdasi purustusi sadade kilomeetrite raadiuses ja põhjustab kolmanda astme põletusi rohkem kui tuhande kilomeetri raadiuses kokkupõrkekohast. Põhimõtteliselt teeb see maatasa terve New Jersey osariigi ja muudab kogu USA kirdeosa katastroofipiirkonnaks. Samahästi kui igaüks, kes on nõus planeedile otsa sõitma, võib üksinda tappa kümneid miljoneid inimesi. Ja pole mingit põhjust nõuda, et inimestest koosnevad meeskonnad ennast selle nimel ohverdaksid. On võimalik võtta kõigest sõjalaeva kütusepaagid ja mootor, lisada sellele relvade ja elumoodulite asemel lihtsakoeline sihtija-arvuti ja saada tulemuseks samaväärne kineetilise energia rakett, ilma igasuguse vajaduseta enesetaputerroristidest meeskonna järele.


Ja nagu see poleks veel piisavalt jube, ei ole vaja karta ainult vaenulikke riike. Kui sõjalaevadel on võimsad mootorid, on tõenäoline, et sarnaseid leidub ka paljudel kaubalaevadel, mis muudab nad hullunud pahategija unistuseks. Kujutlege 24. sajandi Mohammad Atta't sõitmas kaaperdatud kaubalaevaga sisse Manhattani südalinna, kiirusega paarsada kilomeetrit sekundis. Sellest piisab, et hakata tundma nostalgiat Külma sõja hiilgeaegade järele.

Mida see kõik tähendab, on, et planeedilähedased orbiidid peavad olema väga hästi valvatud ja turvatud. Harjunud SF'is moodustavad selle kaitse militaarsed kosmosejaamad, relvadest pungil nagu keskaegsed lossid. Reaalselt on see ilmselt veidi teisiti. Kosmoselahingute üks-tabamus-tapab loomus lükkab kaitserajatiste arengu stiili eemale käputäiest tugevalt kindlustatud punktidest ohtrate laialiasuvate ohverdatavate platvormide stiili poole. Kindlasti on olemas ka sõjaväelised kosmosejaamad, kuid need on pigem sõjalaevade kütuse- ja teenindusjaamad. Kaitse võtab peamiselt laserite ja rakettidega varustatud satelliitide võrgu kuju, millele lisanduvad võibolla pommidega täidetud röntgenlaseritega „miinid”, umbes sellised, nagu Reagani-aegse „Tähesõdade” programmi ajal ette kujutati, kuid suunatud ohtudele ülevalt, mitte Maalt. Seda täiendavad kahtlemata laiaulatuslikud maapealsed raketitõrjesüsteemid, et püüda kinni rakette, mis orbiidivõrgust läbi pääsesid.

Muuhulgas, see tähendab tõenäoliselt, et ei tule ette Han Solo laadseid vabakaupmehi. Isegi oletades, et kosmoselaevad on piisavalt odavad, et väikekauplejad neid endale lubada saaksid (ebatõenäoline), isegi väga väike ja aeglane laev, mis jändab Hohmanni orbiitidega võib saada mitmekilotonniseks kineetiliseks raketiks, ja laeval, mis jõuab kuhugi vähem kui kuue kuuga, on valedes kätes hävitusvõime, millele ei kannata mõelda. Kiireid laevu koheldakse eeldatavasti samasuguse ettevaatusega, nagu me kohtleme tuumaelektrijaamu; neid ei anta lihtsalt niisama, nagu sportjahte, igaühele, kes neid endale lubada saab, isegi, kui see majanduslikult võimalik oleks.

VI: Kosmoseristleja müüt

See on küll juba liigne kordamine, aga tuleks terviklikkuse huvides ära mainida. Ristleja idee tuleneb kosmoselahingute liigsest sarnastamisest merelahingutega. Lennumasinad hakkasid Maal lahinglaevade üle domineerima, sest neil oli kordades suurem kiirus ja võimalus liikuda kolmes absoluutsuunas, samal ajal, kui veepealsed laevad said liikuda ainult kahes. Tõsi, suured kosmoselaevad kiirendavad ilmselt aeglasemalt, kui väiksed, kuid mõtleme korraks ristleja rollile. See oleks väike alus viimaks rakette sihtmärgi suunas, mis on pealaevastiku laskekaugusest väljas ja pöördumaks siis tagasi kandurile. Aga miks kandurile tagasi pöörduda? Ristleja ei ole tõenäoliselt nagunii palju enam, kui keemilise kütusega rakett, olemuslikult mitte keerukam, kui raketid, mida laev nagunii kümnete kaupa kulutab. Selle efektiivset ulatust võib vähemalt kahekordistada, kui asendada piloot arvutiga ja muuta see äravisatavaks raketikandjaks (Ma ütlen vähemalt, sest arvuti kaalub arvatavasti palju vähem kui piloot ja tema elushoidmise süsteemid). See võib suuta ka paremini kiirendada, sest ei pea enam jääma inimesele talutavate Gde piiridesse.

Ristlejale lähedasim asi, mida realistlikus universumis kohata võib, on ilmselt midagi X-15 DynaSoari laadset. See on olemuslikult väga pisike relvastatud üheinimese-kosmosesüstik, mis on mõeldud orbiidile tõstetama ühekordselt kasutatava kanderaketi abil. Sealt on see võimeline ründama vaenlase infrastruktuuri või allasuvat planeeti pommitama, maandudes seejärel tavalise lennuki kombel. Sellisest sõidukist oleks ilmselt kasu kosmosetsivilisatsiooni väga varases ajaloos, kui see alles algusjärgus on.

VII: Kosmosepiraadi müüt

Ristleja vähemarutletud paariline on kosmosepiraat. Nagu ristlejad, on ka piraadid kosmose ja mere keskkondade vahele liiga lähedaste paralleelide tõmbamise tulemus, siinkohal pigem purjelaevade ajastust, mitte Teise maailmasõja merelahingutest. Probleem seisneb selles, et piraat, nagu ristlejagi, ei toimi kosmoses hästi.

Miks, annab demonstreerida väikse näitega. Oletame, et meie vapper kosmosepiraat valib järgmiseks sihtmärgiks kaubalaeva, mis on täis midagi väärtuslikku, mis maksab rohkem kui ruumi võtab (plaatina või tuumkütused võibolla). Oma kiire laevaga lõikab ta suurel aeglasel kaubalaeval hõlpsasti tee ära, sunnib meeskonna oma laevaga põkkuma, võtab saagi ja suundub tagasi oma salajasse baasi Kuiperi vöös. Ta on just baasi jõudnud ja peab aru, kuidas saak maha müüa, kui üks tema ohvitseridest toob halbu uudiseid: otse tema poole on suundumas paar sõjalaeva, 1,5 G'ga. Sest vaadake, ÜRO Kosmoseosakonna jälgimisplatvormide valvsad silmad nägid kõike pealt ja tema salajane baas muutus avalikuks niipea, kui tema kosmoselaeva saabumismanöövrite valgus neile näha oli. Oih. Lihtsalt öelduna, piraatlus töötab ainult juhul, kui piraadid suudavad sõjalaevade eest kaduda, ja mis kadumisest saab rääkida, kui sinu iga mootorikäivitust näevad kõik lähedalolevad sensorid.

Kosmosepiraatide kaitsjad võivad öelda, et ülevalguskiiruse puhul kontseptsioon töötaks. Sest nii suur, kui päiksesüsteem ka ei oleks, on tähtedevaheline ruum palju, palju suurem. Selle patrullimine saab olema uskumatu väljakutse, ja üsna kujuteldamatu kõigi mõeldavate tehnoloogiliste aluste juures. Mul ei olnud küll kavas ülevalguskiirust siin arutluse alla võtta, sest sellekohased reeglid on väga muutuvad (sest keegi ei tea, kuidas see tegelikult töötaks – kui see üldse töötaks), aga ma pean välja tooma, et isegi enamiku ülevalguskiiruse mudelite juures kosmosepiraatlus ei tööta. Ainsad skeemid, mille puhul kosmosepiraatlus toimida saaks, on sellised, kus laevad ülevalguskiirusel sõites endiselt näevad ja võitlusvõimelised on. Hüperajamitega võib see võimalik olla, sõltuvalt hüperruumi omadustest. Warp-ajamitega võib see piisava tehnomaagia puhul võimalikuks osutuda, kuid see oleks keeruline ja vajaks vähemalt ühte, eeldatavasti rohkemaid tehnomulinaid. Hüppeajamite, ussiaukude ja Krasnikovi tunnelitega see lihtsalt ei tööta.

Isegi, kui tehnoloogia on olemas, jääb hulk probleeme alles. Esiteks vajab see, et ülevalguskiiruse laevad oleksid piisavalt odavad, et kurjategijate kätte jõuda. See on veel üks koht, kus purjelaevade ja kosmose analoogia laguneb. Purjelaevad nõudsid palju tööjõudu, kuid nende materjalid olid odavad. Inimestel pidid olema vastavad oskused, kuid kui need olid olemas, oli vaja veel ainult puitu, köisi ja kangast. Kuid kosmoselaevad järgivad postindustriaalse ühiskonna paradigmat, olles samal ajal nii kallistest materjalidest kui oskustööjõudu nõudvad. Need nõuavad tõenäoliselt keerukaid, täpselt valmistatud osi ja kalleid kütuseid nagu heelium-3, tuumkütused või antimateeria. Kujutlege kapten Jack Sparrow'd juhtimas tuuma-lennukikandjat, et saada aimu, millistest erinevustest juttu on. Ja isegi, kui laevad on odavad, koheldakse neid ikkagi kogu ettevaatuse ja austusega, mis harilikult massihävitusrelvadele osaks saab. Meenutagem, mida ma enne ütlesin Joni seaduse ja selle tagajärgede kohta vabakaupmeestele? Sellel on samasugused tagajärjed piraatide jaoks. Allilmaorganisatsioon, mis saab kätte kosmoselaeva, on saanud hakkama sama suure teoga, kui allilmaorganisatsioon, mis tänapäeval tuumkütuse kätte saab. See on teoorias võimalik, aga mitte lihtne, ja kui tahta hõlptulu teenida, leidub selleks tuhandeid tulusamaid ja väiksema riskiga viise (rääkimata sellest, et kurjategijad, kes sellise teoga hakkama saaksid, teeniksid ilmselt palju rohkem, müües laeva agaratele terroristidele, kui sellega ringi sõites, et kaubalaevu tühjendada). Olemuslikult, et kosmosepiraatlus töötaks, peavad olemas olema õiget sorti ülevalguskiiruse ajamid, sensorid, relvad, odavad laevad ja tehnomulinast valmistatud kaitsesüsteemid, mis suudavad efektiivselt seista vastu gigatonnide suurustele kineetilise energia rakettidele (et kosmoselaevu ei koheldaks enam kui massihävitusrelvi).

Lähim usutav analoog kosmosepiraatidele on kaaperdajad. Need on sõjalaevad, mida kasutatakse nagu Saksa allveelaevu Teises maailmasõjas: häirimaks vaenlase kaubandust, hävitades nii palju vaenulikke kaubalaevu kui võimalik. Erinevalt kosmosepiraatidest ei pea nad oma liikumist salajas hoidma, neid juhivad just sellised organisatsioonid, millel kosmoselaevad oleksid (valitsused), ja need ei pea kasumlikud olema.

Tõlkis Mirjam Proos

Originaalartikkel on pärit spacebattles kodulehe foorumist. Avaldatud autori loal.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0119)